Ja puhkus alaku! :) Pooleteise tunni (st k 4.30 hommikul) pärast peaksime Triinuga olema bussijaamas ning leidma bussi, mis aitaks meil alustada pea 2 nädalast ringreisi suunal Medellin - Quindo (kohvipiirkond) - Bogota - San Gil - Chicamocha - Santa Marta - Parque Tayrona - Santa Marta - Medellin. Näis kuidas see ring ka tegelikkuses õnnestub. Igav meil kindlasti ei hakka.
Jun 7, 2012
teise sulega
May 30, 2012
paus pausis
Siin ma siis olen. Maikuu möödus märkamatult. Või ehk mitte päris. Jäi ju üks oluline verstapost seljataha ehk siis aasta elu Kolumbias. Kuna viimased kuud pole väga jõudnud oma mõtteid virtuaalpaberile koondada, siis oli plaan, et võtan mõne postitusega viimastel kuudel toimunu kokku. Aga paistab, et paus on pikem ning tuleb veel üks kuu selle kokkuvõttega oodata. Töö täidab päevi ning õhtuks on mõtted suht kokku kuivanud. Järgmisel nädalal on lootust 2 nädalat puhkust võtta - esimene niipikk puhkus pärast 2010. aasta suve - ning üks väiksem-pikem ring Kolumbias teha, lootuses, et saan rohkem aimdust, millises riigis ma siis ikkagi tegelikult olen. Küllap koguneb selle ajaga ka rohkem nii kirja- kui pildimaterjali memuaaride tarvis.
Homme saab aga maha märgitud tore fakt - esimene "kodustkäija" Triinu peaks kõigi plaanide kohaselt just homme õhtul siinkandis jalad maha panema. Olen päris elevil ja ütlemata rõõmus. Selline tunne nagu ootaks jõuluvana. Ja ühtlasi tundub, et alateadvuses on peidus palju, mida igapäevaselt ei teadvusta ega märka. Näiteks see, mida tegelikult tähendab pikka aega kodunt eemal olemine lähedasi ja sõpru vahetult nägemata. Virtuaalmaailm ei asenda siiski kõike. Õnneks.
Homme saab aga maha märgitud tore fakt - esimene "kodustkäija" Triinu peaks kõigi plaanide kohaselt just homme õhtul siinkandis jalad maha panema. Olen päris elevil ja ütlemata rõõmus. Selline tunne nagu ootaks jõuluvana. Ja ühtlasi tundub, et alateadvuses on peidus palju, mida igapäevaselt ei teadvusta ega märka. Näiteks see, mida tegelikult tähendab pikka aega kodunt eemal olemine lähedasi ja sõpru vahetult nägemata. Virtuaalmaailm ei asenda siiski kõike. Õnneks.
Apr 19, 2012
õnnelik ja tänulik...
... mina vaatab kella, sest peatselt saab möödanikuks 32-tunnine sünnipäev... Taas ning päev-päevalt adun üha enam, kuivõrd olulised on inimesed me ümber ja tänutundega tõden, milline õnn on olla ümbritsetud vaid parimatest...
 |
| aprill 2011, Hiiumaa |
Apr 14, 2012
boikott ja Santa Fe de Antioquia
Uue aasta teise nädalavahetuse eel küsis korterinaaber, et
kas ma ei tahaks tema ja ta emaga minna Santa Fe de Antioquiasse – üks väike
linnake Medellini lähistel. Kuna tegemist oli „puentega“ (e.k
sillaga) ehk pikema nädalalõpuga,
tundus selline mõttekäik igati tervitatav. Entusiasmi kahandas aga reede
hommikul silma jäänud uudis, et Kolumbia
põhjapoolsematel aladel oli eelmistel päevadel levinud relvastatud boikott, mis
alguse saanud sellest, et ühe rühmituse ninamees teise ilma oli saadetud. Ega
ma väga hästi aru saanud ja täna ka enam mäleta, miks just kaubanduse ja
ühistranspordi kallale mindi, aga igatahes oli külade ja linnade
tänavapostidele kleebitud ähvardusega lendlehti, mis lubasid mh poodnike ja
transportijate elude kallale minna. Noh, see on minu lühike versioon.
Igatahes olevat aga paari päeva jooksul mõnes kohas igasugune
äritegevus välja surnud, mh ka nt rannikul asuvas kuurortlinnas Santa Martas.
Aga väidetavalt puudutas antud intsident ka Antioquia piirkonda. Ja ehkki reede
pärastlõunased uudised juba väitsid, et politsei ja sõjavägi olid suutnud
probleemi lahendada, siis natuke kõhe tunne jäi õhku ikka. Seda enam, et plaan
oli meil linnakesse suunduda just ühistranspordiga. Ühtlasi jäi mul arusaamatuks
ka naabri – kes ei julga kahte kvartalitki omapäi kõndida - mõningane muretus
antud küsimuses. Sestap pidasin targemaks mõne kohalikuga nõu pidada, kes ehk
paremini oskab olukorda hinnata. Õnneks sain täiendavalt kinnitust, et
muretsemiseks polevat põhjust. Kui, siis muutvat sõidu ehk ebamugavamaks mõned
teelõigud, mis vihmade ja mudalihete tõttu kannatada saanud.
Nii me siis startisime laupäeva hommikul linna põhjapoolsema bussiterminali suunas. Takso, millega sinna suundusime oli jutuka roolija kätes ning kuuldes kuhu me suundume, läks jutt ka eelmainitud vahejuhtumile ning ka narkomajandusele ning sellega seotud persoonide mõtteviisile. Jutu kokkuvõte võiks kõlada nii, et kui oled vaene... nii vaene, et sul pole mitte midagi ja sul on valida selle olemasoleva elu ja siis ohtliku, aga ilusa elu vahel, kus sul on raha, auto, naine, ilusad asjad... ja isegi kui see elu saab olema lühike, on see siiski parem kui lõputu virelemine. Olen kuulnud ka versiooni, kus lapsed sellise valiku vaid selleks, et ema endale maja saaks. Ja muu jutu käigus tunnistas tõmmunahkne vanemapoolne taksojuht, et ka ta ise valiks selle nö teise tee, aga tal puuduvat selleks piisavalt julgust. Vot nii.
Bussijaam oli suur ning tänu laupäevahommikule ja pikemale nädalavahetusele tulvil rahvast. Kui õige müügipunkt üles leitud jäime sappa seisma. Kuna saba ei liikunud ei üles-alla ega vasemale-paremale tundsime huvi, et mis toimub. Selgus, et kõik väiksemad mikrobussid olid juba sihtpunktis ning müük toimus vaid siis kui mõni buss tagasi jõudis. Ehk teisisõnu toimis vabagraafik. Mõni sabasseisja väitis end ootavat juba paar tundi. Selline väljavaade ei tundnud olevat just kõige ahvatlevam, aga otsustasime siiski mingi aeg oodata ning jälgida, et mis toimub. Toimus õnneks kõik märksa kiiremini ning peale pooletunnist ootamist suundusime piletid näpus ootesaali, kuhu pääses vaid pileti ettenäitusel ning sealt edasi üritasime leida oma bussi. Esmapilgul toimivas kaoses tundus siiski mingi süsteem olevat. Mh märkasin üllatuseks, et bussipiletil ilutses isegi bussi numbrimärk, mis andis kindlust, et piletite müügil ja väljuvatel bussidel võib mingi seos olla. Lõpuks sai sõiduvahend leitud ning rahvas trügis ruttu mikrobussi. Lasin kiirustajatel kohad sisse võtta ning siis märkasin, et bussi esiiste on tühi. Ja nii ma ennast juhi kõrvale sättisin ja oma esimest ühistranspordireisi alustasin. Olin meeldivalt üllatunud, ruumi oli piisavalt, vaade aknast hea... nautisin maantee kohal kõrguvaid mägesid ning tee kõrval sügavusse sööstvat kuristikku. Hiljem selgus, et mu reisikaaslased nii õnnelikud polnud, sest bussi tahaotsa õhku väga ei jätkunud ning olevat ka piisavalt raputanud.
Loo alguses mainitud sündmusest aga andsid märku teeääri turvavad lapilises riietuses militaartegelased automaadid kõhul.
45 min sõitu ja juba leidsimegi
end sihtpunktist - väiksest koloniaalajastu arhitektuuriga säilinud linnakesest,
kus tänavad munakividega sillutatud ja majade seinad valdavalt valgeks
võõbatud. Päike kõrvetas pea seniidis ning esmapilgul võttis nõutuks, et mida
selle päevaga peale hakata. Kõigepealt soetasime bussipiletid, et garanteerida
kohad tagasi Medellini. Takkajärgi tarkusena oleksime võinud need ka hiljem
osta ning märksa kiirematele liiklusvahenditele kui suur buss, mis iga 100 m
takka maha minevate või sisenevate reisidjad tarvis peatus.
Kui muuseumile ring peale tehtud leidisme end taas tänavalt, mis üha enam täitus turistidega. Kuna kuumus oli suur, siis otsustasime linnakeses tuuri teha väikse mototaksoga, mis meid põhiliste vaatamisväärsuste, valdavalt ühe kiriku juurest teise juurde sõidutas.
Lisaks linnakese arhitektuurile on üheks
suurimaks vaatamisväärsuseks antud piirkonnas Cauca jõge ületav rippsild aastast 1895 -arhitektuuri ja inseneritöö märkimisväärne saavutus. Silla juurde
jõudmiseks sõitsime umbes kümmekond minutit sama mototaksoga.
Rohkem pildimaterjali:
http://www.flickr.com/photos/60543749@N06/sets/72157628860120009
Kuna buss pidi välja k 6 õhtul, seadsime end natuke varem bussijaama. Aga nagu selgus oli väljumisaeg pigem orientiiriks. Buss saabus u pool tundi ettenähtust hiljem ilma igasuguste selgitusteta. Kui reisijad bussis pööras buss nina Medellini suunas, pikakasvuline shokolaadivärvi reisisaatja aeg-ajalt bussist välja rippumas ning vabu kohti valjuhäälselt reklaamimas. See ka õnnestus, sest buss tegi ikka ja jälle peatuseid ning tundus, et enne hommikut me linna ei jõua. Mingil mäenõlval hakkas buss veel imelikku häält tegema, mille peale teeservas korraks kinni peeti, et bussimootorit, millele juurdepääsuks piisas vaid salongis juhi kõrval asuva luugi lahtitegemisest, inspekteerida. Tõdeti, et mingi rihmaga mingi jama ning otsustati edasi sõita, tõsi küll väääga rahulikus tempos. Et sõit veel põnevam oleks oli üheks reisiliseks ca 8-9 aastane poisike, kes tundis end rohkem kui vabalt. Aeg ajalt viskas ta en bussijuhi ette armatuurile või segas mingil muul viisil bussijuhtimist. Aeg-ajalt küll kutsuti teda natuke korrale, aga see kord ei kehtinud just pikka aega. Buss ronis vaevaliselt linna poole ning tundsin kergendust kui linnatänavad vastu tulid. Mäenõlvadelt allapoole, bussijaama poole liikudes otsustas poisike veel juhi „vaprust“ proovida kätte sattunud taskulambiga, mille valgusvihtu oli ütlemata tore juhile silma suunata. Õnneks jõudis taskulamp kiiresti õigetesse kätesse ning poiss kamandati oma kohale. Peale rohkem kui paaritunnist sõitu leidsime end ka lõpuks elus ja tervetane bussiterminaalist ning taas kodus olles võisin tõdeda, et vaatamata kõigele oli üks kena laupäev.
Nii me siis startisime laupäeva hommikul linna põhjapoolsema bussiterminali suunas. Takso, millega sinna suundusime oli jutuka roolija kätes ning kuuldes kuhu me suundume, läks jutt ka eelmainitud vahejuhtumile ning ka narkomajandusele ning sellega seotud persoonide mõtteviisile. Jutu kokkuvõte võiks kõlada nii, et kui oled vaene... nii vaene, et sul pole mitte midagi ja sul on valida selle olemasoleva elu ja siis ohtliku, aga ilusa elu vahel, kus sul on raha, auto, naine, ilusad asjad... ja isegi kui see elu saab olema lühike, on see siiski parem kui lõputu virelemine. Olen kuulnud ka versiooni, kus lapsed sellise valiku vaid selleks, et ema endale maja saaks. Ja muu jutu käigus tunnistas tõmmunahkne vanemapoolne taksojuht, et ka ta ise valiks selle nö teise tee, aga tal puuduvat selleks piisavalt julgust. Vot nii.
Bussijaam oli suur ning tänu laupäevahommikule ja pikemale nädalavahetusele tulvil rahvast. Kui õige müügipunkt üles leitud jäime sappa seisma. Kuna saba ei liikunud ei üles-alla ega vasemale-paremale tundsime huvi, et mis toimub. Selgus, et kõik väiksemad mikrobussid olid juba sihtpunktis ning müük toimus vaid siis kui mõni buss tagasi jõudis. Ehk teisisõnu toimis vabagraafik. Mõni sabasseisja väitis end ootavat juba paar tundi. Selline väljavaade ei tundnud olevat just kõige ahvatlevam, aga otsustasime siiski mingi aeg oodata ning jälgida, et mis toimub. Toimus õnneks kõik märksa kiiremini ning peale pooletunnist ootamist suundusime piletid näpus ootesaali, kuhu pääses vaid pileti ettenäitusel ning sealt edasi üritasime leida oma bussi. Esmapilgul toimivas kaoses tundus siiski mingi süsteem olevat. Mh märkasin üllatuseks, et bussipiletil ilutses isegi bussi numbrimärk, mis andis kindlust, et piletite müügil ja väljuvatel bussidel võib mingi seos olla. Lõpuks sai sõiduvahend leitud ning rahvas trügis ruttu mikrobussi. Lasin kiirustajatel kohad sisse võtta ning siis märkasin, et bussi esiiste on tühi. Ja nii ma ennast juhi kõrvale sättisin ja oma esimest ühistranspordireisi alustasin. Olin meeldivalt üllatunud, ruumi oli piisavalt, vaade aknast hea... nautisin maantee kohal kõrguvaid mägesid ning tee kõrval sügavusse sööstvat kuristikku. Hiljem selgus, et mu reisikaaslased nii õnnelikud polnud, sest bussi tahaotsa õhku väga ei jätkunud ning olevat ka piisavalt raputanud.
Loo alguses mainitud sündmusest aga andsid märku teeääri turvavad lapilises riietuses militaartegelased automaadid kõhul.
 |
| Santa Fe de Antioquia tänava tüüpvaade, mis lõppeb sinetava mäega |
 |
| tähsad kohalikud tegelased muuseumi seinalt |
Keskuse poole suundudes jäi teepeale muuseum, kuhu sisse
astusime, et natuke kohalikku ajalugu uurida. Ajalugu räägib nagu ikka
siinkandis veristest sõdadest, hispaanlaste vallutustest ning kohalike,
indiaanihõimude hävitamisest. Santa Fe on 1541. a asutatud linnake, mis 1584. aastal
Anitoquia pealinnaks nimetati ning mille majanduslik tegevus ning edu kullakaevandusele toetunud. Linna peakatedraali ehitust alustati 1799. aastal. Antioquia
sai aastal 1813 iseseisevaks riigiks, mille pealinnaks Santa Fe kuni aastani 1826,
mil Medellin uueks keskuseks valiti. Linn
asub u 70 km Medellinist põhjapool, Cauca jõe (üks tähtsamaid jõgesid Kolumbias,
pikkust 1350 km) läänekaldal, elanikkond ca 23 tuhat persooni. Mõned pildid
muuseumist....
Kui muuseumile ring peale tehtud leidisme end taas tänavalt, mis üha enam täitus turistidega. Kuna kuumus oli suur, siis otsustasime linnakeses tuuri teha väikse mototaksoga, mis meid põhiliste vaatamisväärsuste, valdavalt ühe kiriku juurest teise juurde sõidutas.
 |
| meie mototakso |
 |
| Puente de Occidente (läänesild) |
Kohalejõudes
torkasid silma suured sillakohal rippuvad sildid, mis teavitasid, et
jalakäijatele mõeldud sillaosad on suletud ning sillale minek vaid omavastutusel.
Põhjuseks paar kuud varem toimunud traagiline õnnetus, kus üks puulaud järele
oli andnud ning isa koos 8-aastase lapsega jõevoogudesse kukkus ning kaduma jäi. Särav päike, valged pilved sinisel taevalael
ning rohelised kõrguvad jõekaldad ähmastasid paraku traagikat ning nii oli
sillal kõndijaid rohkem kui küll ning meie nende seas. Võtsime ette ca 300 m
pikkuse jalutuskäigu jõe teisele kaldale ning siis tagasi. Lisaks julgustasid
kohalikud meid üles ronima mööda järsku mäenõlva, kust imeline vaade avanevat. Higi voolas mööda selge, õhtutemperatuur
oli kindlasti 35c ja rohkem... aga vaade oli tõepoolest vaatamist väärt.
Pärastlõunal keskuses tagasi olles kinnitasime keha ning
jalutasime mööda linnatänavaid. Ja taas tundsin rõõmu mõnest hetkest, mis õnnestus
kaameraga püüda... oli selleks siis just õigel hetkel katedraali ees peatunud
hobuvanker, erinevatesse suundadesse vaatavad turistid suunaviida all või mööda tänavat
jalutav isa pojaga.
Rohkem pildimaterjali:
http://www.flickr.com/photos/60543749@N06/sets/72157628860120009
Kuna buss pidi välja k 6 õhtul, seadsime end natuke varem bussijaama. Aga nagu selgus oli väljumisaeg pigem orientiiriks. Buss saabus u pool tundi ettenähtust hiljem ilma igasuguste selgitusteta. Kui reisijad bussis pööras buss nina Medellini suunas, pikakasvuline shokolaadivärvi reisisaatja aeg-ajalt bussist välja rippumas ning vabu kohti valjuhäälselt reklaamimas. See ka õnnestus, sest buss tegi ikka ja jälle peatuseid ning tundus, et enne hommikut me linna ei jõua. Mingil mäenõlval hakkas buss veel imelikku häält tegema, mille peale teeservas korraks kinni peeti, et bussimootorit, millele juurdepääsuks piisas vaid salongis juhi kõrval asuva luugi lahtitegemisest, inspekteerida. Tõdeti, et mingi rihmaga mingi jama ning otsustati edasi sõita, tõsi küll väääga rahulikus tempos. Et sõit veel põnevam oleks oli üheks reisiliseks ca 8-9 aastane poisike, kes tundis end rohkem kui vabalt. Aeg ajalt viskas ta en bussijuhi ette armatuurile või segas mingil muul viisil bussijuhtimist. Aeg-ajalt küll kutsuti teda natuke korrale, aga see kord ei kehtinud just pikka aega. Buss ronis vaevaliselt linna poole ning tundsin kergendust kui linnatänavad vastu tulid. Mäenõlvadelt allapoole, bussijaama poole liikudes otsustas poisike veel juhi „vaprust“ proovida kätte sattunud taskulambiga, mille valgusvihtu oli ütlemata tore juhile silma suunata. Õnneks jõudis taskulamp kiiresti õigetesse kätesse ning poiss kamandati oma kohale. Peale rohkem kui paaritunnist sõitu leidsime end ka lõpuks elus ja tervetane bussiterminaalist ning taas kodus olles võisin tõdeda, et vaatamata kõigele oli üks kena laupäev.
 |
| vaade Cauca jõele ja läänesillale |
Mar 10, 2012
2011 / 2012
Kui aasta viimane uni magatud ja hommik koitis, suundusin oma tibukollase seljakotiga natuke suuremasse tibukollasesse taksosse, mis mind maja juures koos taksojuht Rubeniga juba ootas, et mind lennujaama sõidutada. Kuna peamise liiklusvahendina kasutan siin taksot ning taksojuhtidel on välja kujunenud üldiselt omad kindlad liikumispiirkonnad, siis ma enam ei imesta, kui mõni äkitse küsib, et noh, kuidas siis tööl ka läheb? Või et kas sel nädalavahetusel ei mängigi squashi? Või et, oi seda huvitavat aktsenti ma mäletan küll. Või et olen teid mitu korda näinud, aga esimest korda sõidate minu taksoga. Või et, noh... ei tundnud mind ära või? Mul on uus auto. Einoh, 3,5 miljoni elanikuga linnas selline tähelepanu pole ju paha. Ja eks mulle on ka mõned näod meelde jäänud ning arvamus tekitatud. Näiteks üks tähelepanek on - ja kolleegidega rääkides selgus, et aind mitte mulle nii ei tundunud - et mida vanem ja koledam on takso, seda mühakam on ka juht. Aga üldiselt on Medellinis vägagi sõbralikud juhid. Ja Ruben on üks neist.
Lennujaama jõudsin muidugi piisava varuga, aga vanakooli inimesena, eelistan mõningast ootamist viimasele minutile jätmisele :) Üldiselt võis juba lennujaamas eristada, kes kuhupoole suundumas - kel jakid-jopid seljas pigem Bogota poole ning kel plätud ja maikad ranniku äärde. Ma olin siis üks neist nö viimastest. Sihtpunktiks Cartagena de Indias. Sügisel (Eesti mõistes), kui jõuludest ning aastavahetusest jutt tuli ning selgus, et mul polegi mingeid plaane, siis pakkus kolleeg B välja, et võin ju Cartagenasse tulla. Et tal seal elamine olemas ning sugulased Saksast tulemas. Mõeldud mõeldud. Et millal siis veel kui mitte nüüd Kariibimere ääres aastat vahetada?!
Lend möödus kenasti ning taas oli võimalus nautida võrratut Kolumbia maastikku või valdavalt mäestikku. Ilus on. Ja tegelikult oleks võrratu ka mööda maad sõita nende mägede vahel... aind see ajakulu on ikka väga pikk. Nt bussiga Medellinist Bogotasse sõitmiseks tuleb läbida ca 250 km... ja selleks kulub ca 10 tundi! Sest teed ronivad serpentiinina mööda mägesid üles ja alla ning kiirust pole ollagi. Aga kes teab, ehk võtan ükskord ka selle tee ette... Aasta viimasel päeval olin aga maastiku nautlejaks pilvepiirilt ning peale ca 40 min sõitu võis märgata kuida mäed lauskmaale eelisõiguse andsid ning kauguses sinetav meri paistma hakkas. Meri! Sellest oli pea 8 kuud möödas, mil viimati merd nägin. Kokku kestab sõit Medellinist Cartagenasse ca 1 tund, kui on otselend. Lennukist väjujaid tervitas väga soe ja niiske õhk, tõenäoliselt oli temperatuur üle 30c, mis mõne minutiga naha kleepuvaks muutis. Püüdsin kiirelt takso leida ning sihtpunkti suunduda.
Kui maja leitud, siis osutus järgmiseks väljakutseks B leidmine. Et ta telefonile ei vastanud siis panid valvurid ette, et tuvastaksin võimaliku isiku basseinist või selle äärest. Kui oled harjunud inimest ülikonna ja lipsuga nägema ning siis pead suutma aru saada, kes neist nokamütside ning prillide taha varjunutest võiks õige isik olla, siis see polegi kõige lihtsam. Sain siiski ülesandega õnneks hakkama ning nii oli mul võimalus tervitada kaht veest tilkuvat inimest, kellest üks saksa proua ning ühtlasi B ema. Hmmm. Ütleme nii, et situatsioon oli kergelt koomline.
Suundusime korterisse, kus mulle tuba ja luba kätte näidati ning teatati, et nemad nüüd lähevad tagasi basseini juurde, sest sellise kuumaga pole muffigi tarka teha ning ma siis järgnegu. Pomisesin küll, et kuidagi piinlik on, et pole pea poolteist aastat päikest saand ja ma valge kui luik. Aga ilmselgelt mul väga valikuvõimalust polnud. Nii ma siis mingi aja möödudes manasin ette ükskõikse näoilme ning sooritasin oma aastalõpu luigelennu sinetava basseiniäärde.
Väga pikalt esimesel päeval siiski päikse kätte end ei jätnud, kuna arvasin, et vana-aasta õhtut võiks pigem valgustada ja kaunistada ilutulestik kui minu punetav näolapp. Et aega aasta lõpuni oli veel piisavalt, siis läksime linnaga tutvuma.
B teab Cartagenat vist sama hästi kui oma käe viite sõrme ja tänu sellele jõudsime lühikese ajaga paar kõige olulisemat vaatamisväärsust ära nähtud. Üheks neist oli nunnaklooster, mis asub ühe mäe tipus ning kust avaneb võrratu vaade linnale. Kahjuks sel hetkel kui sinna üles jõudsime oli päike veel nii kõrgel, et õnnestu peamiselt vaid must-valgeid pilte püüda. Tee mäkke läbis vaeste linnajagusid, nii et selleks ajaks tuli aknad, uksed korralikult sulgeda. Ehkki aastavahetuseks oli turvalisus linnas kindlasti tunduvalt suurem täiendavate politseijõudude näol.
Sest turiste oli ikka väga palju – nii väljamaalt kui ka pealinnast. Vähemalt tänavaid ääristasid Bogota D.C numbrimärgiga autod – kusjuures autosõit Bogotast Cartagenasse kestab ca 14-18 tundi. Kloostrile tegima 20 min tiiru peale, kuna jätsime takso meid ootama. Enne äratulekut sai veel üks laiskloom endale kaela võetud (raha eest muidugi). Järgmine vaatamisväärsus oli 17. saj massiivne kindlus nimega Castillo de San Felipe de Barajas, kust samuti kenad vaated avanesid. Sealt sai ka omajagu pildimaterjali korjatud, ja need räägivad enda eest. Kuna aeg ja aasta hakkasid vägisi käest libisema, siis kiirustasime läbi vanalinna, et korraks ühelt kaitsevallilt päikseloojangule pilk heita. Vahepeal jõudis B vasakule ja paremale kätega suunda näidata ning korraldusi jagada, kust ja millest ma võiks pilti teha. Üritasin küll protsestida, et ma reeglina ikka vaatan objekti ja siis teen pilti, aga mitte vastupidi. Aga selle peale arvati, et selleks pole aega. Mu protestivaim vaibus, kui leppisime kokku, et järgmisel päeval on rohkem aega ringi jalutamiseks.
Cartagena pilte on rohkem näiteks siin: http://www.flickr.com/photos/60543749@N06/sets/72157628860130235/
Vana-aasta ärasaatmiseks suundusime ühte kenasse mereäärsesse restorani, kus kai äärt ilmestas üks vana ja suur jaht mis ühtlasi ka restorani üks osa. Ehkki lootsin, et kuskilt Jack Sparrow või vähemalt Johnny Depp välja ilmub, siis kahjuks neid näha ei õnnestunud.
Aga näha-vaadata oli muudki. Nagu ikka siinkandis, siis eurooplased maabusid reserveeritud kohtadele esimestena. Mingi aja möödudes hakkasid ka teised kohad täituma. Enamus meestest kandis valget, näiliselt linast riietust ning nende saatjannad kes-kuidas, kas valgesse, kuldsesse ja reeglina nappi riietusse riietet. Oli nii 2-4 inimesega laudkondi, aga ka terved sugu- ja/või sõpruskonnad. Ühte seltskonda silmitsedes tekkis aeg-ajalt kummaline filmilaadne tunne, nagu oleks tegemist maffiaperekonnaga, mida juhtis vana Corloen ise. Reeglina natuke ülekaalulised lakutud soengutega noormehed extramini kleitides preilidega ja teine osa seltskonnast hallipäised elu näinud härrad saatjannadest daamidega. Üritasin ka seltskonda pildile püüda, aga kahjuks oli kasutada vaid üks seebikarp, mis minu pühaüritust väga toetada ei tahtnud.
Meeldiva seltskonna, toidu ja tantsude saatel jõudis õhtu südaööni. Enne seda jagati igasse laudkonna „new-year-eve-kit“ mis seisnes viledes, kõristites, maskides, mütside ning lintides. Lisaks pakike 12 viinamarjaga, soovide soovimiseks. Pokaalide kõlinal ja ilutulestiku saatel jõudiski uus aasta ka siiakanti. 7 tundi hiljem kui koju, aga siiski.
Ja terve päev kujunes omajagu kulgemiseks. Päeva teisel poolel läksime sadamasse, et seal järgmiseks päevaks üks saarte reis ära broneerida. Cartagena läheduses, ca tunnise meresõidu kaugusel on palju korallsaari ning et mu lend läks alles järgmise päeva õhtul, siis tundus patt sellist võimalust kasutamata jätta. Sadamas oli reiside korraldajaid omajagu ning igaüks püüdis ennast populaarseks hõigata. Kui ma sinna üksi oleksin sattunud, poleks ma väga miskit aru saand, et milline neist kõige mõistlikum oleks võtta. Õnneks B oma kogemuste põhjal teadis soovitada ning õige reisis välja valida. Kuna ta ise pidi järgmine päev töötama, siis usaldas ta oma ema minu „hoolde“. Reisikorraldajalt saime juhised ilmuda järgmisel päeval täpselt k 7.30 sadamasse. Küsisime küll mitu korda, et kas see on selline orienteeruv aeg või tõesti peab sel kellaajal kohal olema. Kinnitati et 7.30. Väikse reservatsiooni väljusimejärgmise päeva hommikul kodunt siiski k 7.30 ning ka siis olime ühed esimesed kohalesaabujad :)
Minu tõekspidamiste järgi annab aasta esimene päev märku sellest, milliseks kujuneb. Selle põhjal võiks öelda, et tuleb ilus aasta, mõneti rahulik, samas värviline ning pildirohke. Ja mingi valemiga peaksin ka rohkem mereäärde jõudma. Elame, näeme.
Viimane, ehk siis kolmas Cartagena päev leidis meid sadamasse suundumas. Kuna inimesi oli erinevate reiside tarvis kogunenud sadama väravasse omajagu, siis esmapilgul valitses seal lihtsalt mingi segadus. Otsisime oma reisikorraldaja üles, kes meid ühe noormehe hoode andis, et meid kai pääle juhatada. Enne seda kirjutati piletitele rohkelt informatsiooni, millele lisandus veel kai peal reisijaid registreerinud onu märkmed ning takkapihta pitsat kah. No kui on üks asi, millega siin väga hästi hakkama saadakse, siis on see kõikvõimalike paberite täitmine, ning täidetud paberite kohta paberite täitmine, tembeldamine, sõrmejälgedega kinnitamine jne jne. Bürokraatia on siin „in“. Aga seda, et natuke süsteemsemalt asju korraldada, see ei oma tähtsust. Nii et kui me end kuskil k 7.45 paiku ära jõudsime registreerida teati meile, et nüüd oodake kella 9ni. Et hetkel on suured laevad ees ning hiljem saabuvad väiksed kiirpaadid. Ütleme nii, et ma väga üllatunud polnud, einevalt saksa prouast. „Kolumbianische ordnung“ lohutasin ma teda ja ühtlasi tundsin head meelt, et vähemalt millegagi olen siin vist juba mingil määral kohanenud.
Kella 9 paiku saidki suuremad laevad sadamast välja. Peatselt leidsime end paadist ning mööda mereteed Cartagenast väljumas. Ilm oli ilus ning meri rahulik. Paat v6ttis kiiruse üles ning vahused lained joonistasid sügavsinisele merele valgeid mustreid. Sõidu ajal möödusime ajaloolistest kindlustest, mis kunagi suurt rolli mänginud linna kaitsmisel, sh ka piraatide eest. Meie sõit möödus õnneks turvaliselt ning ühtki tontlikku ega modernsemat piraadilaeva meile vaateulatusse ei jäänud. Pigem hakkasid varsti silma väiksed saarekesed keset helesinist vett, mida reeglina troonis üks majapidamine saare kohta. Meie maabusime siiski ühe natuke suurema saare rannas. Nimeks tal Cocoliso, kus üks puhkekeskus, basseinide ja apartament tüüpi elamistega. Rahvas kamandati maale ning suunati saali. Et aega tagasisõiduni oli oma 5 tunni jagu, siis pakuti rahvala erinevaid tegevusi ning teenuseid – alates massaazist kuni snorgeldamiseni välja. Mul oli huvi just viimase vastu. Ning kuna B oli varem rääkinud, kuivõrd tore ettevõtmine see on, siis isegi saksa proua, kel aastaid 65 jagu otsustas ka selle lõbu ära proovida. Hinnad olid tänu turismihooja kõrgpunktile 2x kõrgemad ja ka alla kauplemine ei kandnud vilja. Siiski otsustasime siiski ära proovida. Seda enam, et plaani kohaselt pidime tagasi jõudma ajaks, mil üks teine paat saarte panoraamreisile sõidab.
Kui sobiva suurusega lestad ning muu varustus leitud jäädi ootame veel ühte paati lootuses, et ka sealt tuleb potentsiaalseid snorgeldajaid. Tänu sellele jäi meie mereleminek muidugi viibima. Vahepeal tekkis veel üks kriitiline moment, kui minu naljaviluks küsitud küsimusele, et milliseid kalu me näeme ning milliste riskidega silmitsi seisame (pidime ju vastava kinnituskirjale allkirja andma), näidati meile kõikvõimalike kalad pilte ning nagu muuseas mainit, et haisid ei ole, aga võib olla barrakuudasid. Sellest sõnast piisas. Sest saksa proua teatas kategooriliselt, et tema ei lähe. Sellepeale rutati kinnitama, et kui ongi barrakuudad, siis need on imepisikesed, maksimum käelaba pikkused. Sellega prouat ei veennud. Jäin kah natuke nõutuks, sest ega siis kõik ole nii karastunud kui ülemineku ühiskonna kodanikud ning ega vägisi pole ka mõtet sundida. Kui hirm on suur, siis tõenäoliselt ei tunne ka ettevõtmisest lõbu. Proovisin küll selgitada, et vaevalt, et siiski selliseid tegelasi on ning meid viiakse turvalisse paika. Mõttes siiski jätsin snorgeldamisega hüvasti, sest ei julgenud ka mitte keelt kõnelevat prouat oma vastutusalast välja jätta. Aga mingi ime läbi langetas proua lõpuks positiivse otsuse.
Ja ühel ajahetkel pääsesime ka taas merele. Saarte lähedal on vesi imeliselt selge ning helesinine. Nagu postkaartidel. Kui saartest kaugemele jõudsime jäi paat keset merd ankrusse ja rahvas kamandati üle parda... ennem muidugi olime end riietanud maskidesse, lestadesse ning B soovitusel kaasa võetud T-särkidesse. Viimane selleks, et tunniajalise veepiiril hõljumisega selga ära ei põletaks.
Algul oli mul küll väike pettumus, sest kujutasin ette, et sukeldun kaladest tulvil akvaariumisse. Aja möödudes siiski silm harjus, tekkis julgus rohkem ringi ujuda ning nii jäi rohkem erivärvilisi ja sulelisi tegelasi ka silma. Üks suur kala ujus pidevalt fotokaga mööda ning nii ma ei suutnud kiusatusele vastu panna, kui kamandasin ta veepeale ning palusin, et ta kahest T-särgis persoonist ka pilti teeks. Esimene kord ju ikkagi. :)Tagasi paadis, tunnistas saksa proua, et oli tore ettevõtmine ja meeldis väga. Ausalt öeldes imetlesin vaikselt tema julgust. Ma ei tea... kui ma ise sellises vanuses olen, mida siis teha julgeks?! Igaks juhuks on vist mõttekas kõikvõimalikud huvitavad asjad enne siiski ära katsetada, et siis on vähemalt tugitoolis ristpistes tikkimise kõrvale miskit meenutada.
Kui saarele tagasi jõudsime selgus, et paat panoraamvaadete tarvis oli juba lahkunud. Avaldasin küll protesti, et meie süü polnud, et snorgeldamine hiljemaks jäi... aga midagi tarka peale „lo siento“ ma ei kuulnud. Pakuti küll varianti minna kuskile mingit akvaariumi moodi asja vaatama, aga kella vaadates ning kohalike ajataju arvestades loobusime sellest variandist, sest pidin ikkagi õhtul lennu peale jõudma ning variant, et kiirpaadist maha jääme, ei tulnud kaalumisele. Selle asemel jalutasime natuke saarel ringi või õigemini edasi-tagasi, sest ringi tarvis tundus saar liiga väike olevat ning tegime rannas aega parajaks. Vesi oli ütlemata soe ja oh üllatust, ka soolane, nii et ujumine tundus kergem kui kunagi varem.
Ja seal helesinises vees, palmide ja päikse all mõtlesin, et on ikka kummaline küll... pea aasta tagasi suurt otsust tehes ei osanud ma arvatagi, et uue aasta algus mind sellisesse kohta toob. Ja nii jäi üle tõdeda, et ütlusel: „kui pole julgust mandrit silmist kaotada, siis uusi mandreid ei avasta“ on oma tõetera sees. :)
Lennujaama jõudsin muidugi piisava varuga, aga vanakooli inimesena, eelistan mõningast ootamist viimasele minutile jätmisele :) Üldiselt võis juba lennujaamas eristada, kes kuhupoole suundumas - kel jakid-jopid seljas pigem Bogota poole ning kel plätud ja maikad ranniku äärde. Ma olin siis üks neist nö viimastest. Sihtpunktiks Cartagena de Indias. Sügisel (Eesti mõistes), kui jõuludest ning aastavahetusest jutt tuli ning selgus, et mul polegi mingeid plaane, siis pakkus kolleeg B välja, et võin ju Cartagenasse tulla. Et tal seal elamine olemas ning sugulased Saksast tulemas. Mõeldud mõeldud. Et millal siis veel kui mitte nüüd Kariibimere ääres aastat vahetada?!
Lend möödus kenasti ning taas oli võimalus nautida võrratut Kolumbia maastikku või valdavalt mäestikku. Ilus on. Ja tegelikult oleks võrratu ka mööda maad sõita nende mägede vahel... aind see ajakulu on ikka väga pikk. Nt bussiga Medellinist Bogotasse sõitmiseks tuleb läbida ca 250 km... ja selleks kulub ca 10 tundi! Sest teed ronivad serpentiinina mööda mägesid üles ja alla ning kiirust pole ollagi. Aga kes teab, ehk võtan ükskord ka selle tee ette... Aasta viimasel päeval olin aga maastiku nautlejaks pilvepiirilt ning peale ca 40 min sõitu võis märgata kuida mäed lauskmaale eelisõiguse andsid ning kauguses sinetav meri paistma hakkas. Meri! Sellest oli pea 8 kuud möödas, mil viimati merd nägin. Kokku kestab sõit Medellinist Cartagenasse ca 1 tund, kui on otselend. Lennukist väjujaid tervitas väga soe ja niiske õhk, tõenäoliselt oli temperatuur üle 30c, mis mõne minutiga naha kleepuvaks muutis. Püüdsin kiirelt takso leida ning sihtpunkti suunduda.
Kui maja leitud, siis osutus järgmiseks väljakutseks B leidmine. Et ta telefonile ei vastanud siis panid valvurid ette, et tuvastaksin võimaliku isiku basseinist või selle äärest. Kui oled harjunud inimest ülikonna ja lipsuga nägema ning siis pead suutma aru saada, kes neist nokamütside ning prillide taha varjunutest võiks õige isik olla, siis see polegi kõige lihtsam. Sain siiski ülesandega õnneks hakkama ning nii oli mul võimalus tervitada kaht veest tilkuvat inimest, kellest üks saksa proua ning ühtlasi B ema. Hmmm. Ütleme nii, et situatsioon oli kergelt koomline.
 |
| sinetav bassein 01.01.2012 hommikul |
 |
| Cartagena de Indias |
B teab Cartagenat vist sama hästi kui oma käe viite sõrme ja tänu sellele jõudsime lühikese ajaga paar kõige olulisemat vaatamisväärsust ära nähtud. Üheks neist oli nunnaklooster, mis asub ühe mäe tipus ning kust avaneb võrratu vaade linnale. Kahjuks sel hetkel kui sinna üles jõudsime oli päike veel nii kõrgel, et õnnestu peamiselt vaid must-valgeid pilte püüda. Tee mäkke läbis vaeste linnajagusid, nii et selleks ajaks tuli aknad, uksed korralikult sulgeda. Ehkki aastavahetuseks oli turvalisus linnas kindlasti tunduvalt suurem täiendavate politseijõudude näol.
 |
| Castillo San Felipe de Barajas |
 |
| raha eest on ka kõige laisemad ärkvel |
Cartagena pilte on rohkem näiteks siin: http://www.flickr.com/photos/60543749@N06/sets/72157628860130235/
 |
| Cartagena vanalinnas |
 |
| Cartagena vanalinnas - hoburakendeid jätkus kõikjale |
Vana-aasta ärasaatmiseks suundusime ühte kenasse mereäärsesse restorani, kus kai äärt ilmestas üks vana ja suur jaht mis ühtlasi ka restorani üks osa. Ehkki lootsin, et kuskilt Jack Sparrow või vähemalt Johnny Depp välja ilmub, siis kahjuks neid näha ei õnnestunud.
Aga näha-vaadata oli muudki. Nagu ikka siinkandis, siis eurooplased maabusid reserveeritud kohtadele esimestena. Mingi aja möödudes hakkasid ka teised kohad täituma. Enamus meestest kandis valget, näiliselt linast riietust ning nende saatjannad kes-kuidas, kas valgesse, kuldsesse ja reeglina nappi riietusse riietet. Oli nii 2-4 inimesega laudkondi, aga ka terved sugu- ja/või sõpruskonnad. Ühte seltskonda silmitsedes tekkis aeg-ajalt kummaline filmilaadne tunne, nagu oleks tegemist maffiaperekonnaga, mida juhtis vana Corloen ise. Reeglina natuke ülekaalulised lakutud soengutega noormehed extramini kleitides preilidega ja teine osa seltskonnast hallipäised elu näinud härrad saatjannadest daamidega. Üritasin ka seltskonda pildile püüda, aga kahjuks oli kasutada vaid üks seebikarp, mis minu pühaüritust väga toetada ei tahtnud.  |
| mitte-Corleoni perest |
 |
| vana Corleon ise :) |
 |
| head uud aastat 2012! |
Uue aasta esimene päev möödu rahulikult. Hommikul tegin tutvust Kariibimere endaga, mis oma suurte vahuste lainetega aknast väga ahvatlev tundus. Kuna elamine jäi kõige populaarsematest turismipiirkondadest eemale, siis oli rand uue aasta hommikul vägagi rahulik. Vesi oli soe ja väga soolane. Aga mõnus. Loksusin seal sakslannast kaaslasega oma pool tundi, et siis tagasi basseini äärde kulgeda.
 |
| hommikune rand |
Kui reis planeeritud kulgesime pärastlõunasele jalutuskäigule vanalinna. Ilm oli mõnus, päike hakkas tasapisi allapoole vajuma ning tänu sellele muutusid ka värvid ilusamaks. Nii ma siis klõpsutasin rõõmuga kaamerat mõtlemata sellele, et pärast tuleb pildihulk ka läbi vaadata. Ja eks need räägivadki enda eest, milline see Cartagena vanalinn välja näeb. Mulle igatahes meeldis väga – kitsad koloniaalajastu hõngulised tänavad - üle pika aja oli vähemalt midagi silmitseda arhitektuurilises plaanis. Ja siis veel hoburakendid, mis oma aktsendi lisasid.
 |
| pärastlõuna ja värvid linna |
 |
| värvid linnas |
Kui nüüd üldistada natuke, siis tundub, et amotöörist fotograafi saadab aeg-ajalt ikka hea õnn. Nii õnnestus meil õhtu saabudes jõuda ühele müürile täpselt hetkel mil päike merre vajus ning üks turist nagu loodud veinipokaalide kõrval seda mõtlikult silmitsemas ja uue aasta esimest päeva ära saatmas.... Kui veel päikseloojang taeva klassikalisse lõunamaa valgusesse maalis, siis oli see kui „i“ ise, millele täpiks sai sume öö, maheda tuule, lainte müha ning punase veini saatel.
Minu tõekspidamiste järgi annab aasta esimene päev märku sellest, milliseks kujuneb. Selle põhjal võiks öelda, et tuleb ilus aasta, mõneti rahulik, samas värviline ning pildirohke. Ja mingi valemiga peaksin ka rohkem mereäärde jõudma. Elame, näeme.
Viimane, ehk siis kolmas Cartagena päev leidis meid sadamasse suundumas. Kuna inimesi oli erinevate reiside tarvis kogunenud sadama väravasse omajagu, siis esmapilgul valitses seal lihtsalt mingi segadus. Otsisime oma reisikorraldaja üles, kes meid ühe noormehe hoode andis, et meid kai pääle juhatada. Enne seda kirjutati piletitele rohkelt informatsiooni, millele lisandus veel kai peal reisijaid registreerinud onu märkmed ning takkapihta pitsat kah. No kui on üks asi, millega siin väga hästi hakkama saadakse, siis on see kõikvõimalike paberite täitmine, ning täidetud paberite kohta paberite täitmine, tembeldamine, sõrmejälgedega kinnitamine jne jne. Bürokraatia on siin „in“. Aga seda, et natuke süsteemsemalt asju korraldada, see ei oma tähtsust. Nii et kui me end kuskil k 7.45 paiku ära jõudsime registreerida teati meile, et nüüd oodake kella 9ni. Et hetkel on suured laevad ees ning hiljem saabuvad väiksed kiirpaadid. Ütleme nii, et ma väga üllatunud polnud, einevalt saksa prouast. „Kolumbianische ordnung“ lohutasin ma teda ja ühtlasi tundsin head meelt, et vähemalt millegagi olen siin vist juba mingil määral kohanenud.
 |
| Cartagena de Indias merepilgul |
Kui sobiva suurusega lestad ning muu varustus leitud jäädi ootame veel ühte paati lootuses, et ka sealt tuleb potentsiaalseid snorgeldajaid. Tänu sellele jäi meie mereleminek muidugi viibima. Vahepeal tekkis veel üks kriitiline moment, kui minu naljaviluks küsitud küsimusele, et milliseid kalu me näeme ning milliste riskidega silmitsi seisame (pidime ju vastava kinnituskirjale allkirja andma), näidati meile kõikvõimalike kalad pilte ning nagu muuseas mainit, et haisid ei ole, aga võib olla barrakuudasid. Sellest sõnast piisas. Sest saksa proua teatas kategooriliselt, et tema ei lähe. Sellepeale rutati kinnitama, et kui ongi barrakuudad, siis need on imepisikesed, maksimum käelaba pikkused. Sellega prouat ei veennud. Jäin kah natuke nõutuks, sest ega siis kõik ole nii karastunud kui ülemineku ühiskonna kodanikud ning ega vägisi pole ka mõtet sundida. Kui hirm on suur, siis tõenäoliselt ei tunne ka ettevõtmisest lõbu. Proovisin küll selgitada, et vaevalt, et siiski selliseid tegelasi on ning meid viiakse turvalisse paika. Mõttes siiski jätsin snorgeldamisega hüvasti, sest ei julgenud ka mitte keelt kõnelevat prouat oma vastutusalast välja jätta. Aga mingi ime läbi langetas proua lõpuks positiivse otsuse.
Ja ühel ajahetkel pääsesime ka taas merele. Saarte lähedal on vesi imeliselt selge ning helesinine. Nagu postkaartidel. Kui saartest kaugemele jõudsime jäi paat keset merd ankrusse ja rahvas kamandati üle parda... ennem muidugi olime end riietanud maskidesse, lestadesse ning B soovitusel kaasa võetud T-särkidesse. Viimane selleks, et tunniajalise veepiiril hõljumisega selga ära ei põletaks.
 |
| kui inimene oleks kala |
 |
| korallsaared |
 |
| ... ja kohalikud |
Ja seal helesinises vees, palmide ja päikse all mõtlesin, et on ikka kummaline küll... pea aasta tagasi suurt otsust tehes ei osanud ma arvatagi, et uue aasta algus mind sellisesse kohta toob. Ja nii jäi üle tõdeda, et ütlusel: „kui pole julgust mandrit silmist kaotada, siis uusi mandreid ei avasta“ on oma tõetera sees. :)
Feb 5, 2012
Jõulud Medellinis
 |
| jõulukuu algus Medellinis 2011 |
 |
| jõulutuled |
 |
| täiesti normaalne takso |
 |
| +28c 25. dets 2011 |
Lähemalt jõudsin jõulukaunistusi vaatama alles küll peale jõule, mil õnnestus üks kohalik nö ära rääkida, kelle seltsis oli julgem kaamera kaelas ringi liikuda. Ehkki ma tõesti tunnen end siin üha turvalisemalt, siis nt minu tagasihoidlik kaamera siiski pole siin nii tagasihoidlik ja sestap ei taha üksi sellega väga vehkida. Seda enam kui keskendud pildi tegemisele, siis silmi ju kuklas pole.
 |
| jõuluehteis Medellini jõekallas |
 |
| jõuluehitised-kaunistused |
Jõulused küpsetised. Ja kolmas pai.
 |
| naabrite korteriuksed |
 |
| jõululugu meie hoovis |
 |
| aga päkapikud on siin inimestest suuremad |
Aga kui enne küpsetisi küsida, et kuidas jõulud Kolumbias välja näevad, siis ega ma ausalt öeldes oskagi väga seda teemat arendada ning see, millest ma siin natuke räägin on minu lünklik nägemus. Kindlasti on siinsed jõulud rohkem religioossed kui ehk kodus. Näiteks üks mis silma torkas oli see, et väga levinud oli ehitada nö „jõululugu“, ehk siis väiksemale või suuremale alale ehitati jõululugu Kristuse sünnist. Selline väike pühapaik ehtis näiteks nii kliendi kontorit kui mu koduhoovi, aga vaatas ka vastu suurtes kaubanduskeskustes. 9 päeva enne jõuluõhtut hakati lugema jõulujuttu, mis kirjeldab 9 päeva sündmusi enne jõululapse sündi. Loo ettekandmise vahele loetakse palveid ning lauldaks. Kliendi juurde oli üheks päevaks kutsutud väike lasteansambel esinema... see oli küll hästi vahva ja armas. Jõulutoitudest ei oska ma ka väga midagi pajatada, sest kuskil Kolumbia perekonnas ma jõuluõhtut ei veetnud. Üheks traditsiooniliseks jõulutoiduks on aga jõulupuding ja meie mõistes pontšik, kohalikus keeles siis vastavalt „natilla“ ja „bunuelo“.
 |
| natilla ja bunuelo |
 |
| minu bunuelod... ehk maakeeli kaneelirullid |
Minu esimeseks „bunueloks“ ülekantud tähenduses said aga kaneelirullid. Mõtlesin, et vaatan ja katsetan kuidas siin pärmitaigna tegemine õnnestub. Kasutada oli ainult kuivpärm. Aga õnnestus. Nii et vehkisin kaneelirullid hoogsalt valmis ning siis avastasin et meie ahjus polegi küpsetusplaate. Aga ega midagi... Eestlane on leidlik ja nii katsin olemasolevad restid fooliumiga ning need isegi toimisid. Enam-vähem. Ainus „jama“ küpsetamisega on see, et lõpptoodangut saab palju. Nii ma siis tassisin osa sellest tööle ning teenisin odavat populaarsust.
 |
| jõulukeeks |
Et küpsetamistuhin oli peal, siis jõulu eel kargas pähe mõte, et teeks piparkooke. Kodus poleks see teema ehk üldse päevakorda tulnud, sest viimased aastad pole viitsinud nendega tegeleda. Aga siin tundus ühtäkki imelik mõelda, et on jõulud ja polegi piparkooke! Nagu kreisiraadio pereema: „krt... kus must leib on?!“ :). Et siinkandis sellist piparkoogi traditsiooni ei täheldanud, siis ei jäänud ka poes midagi silma, mis võiks piparkoogitainast meenutada. Väidetavalt kuskilt pagaripoest oleks ehk saanud midagi osta. Aga mine tea. Kõik märgid viitasid seega sellele, et tuleb ise tainas valmis meisterdada. Pole kunagi varem seda teinud, sest suhkrusiirupi valmistamine on alati tundunud mingi megasuur ja kahtlane ettevõtmine. Aga eesmärk pühendab abinõu. Enne siirupini jõudmist läks ikka natuke aega, et suurem osas maitseainetest jt koostisosadest kokku otsida. Ja ega kõike leidnudki. Nt karedmoni siin pole, pole ka sidrunhapet. Ühe teise koogi tarvis pole ka mandlilaaste. St leidsin mingid laastud, mis peaksid teoreetiliselt mandlile kuuluma, aga maitse poolest nad seda küll minuarust pole. Aga see selleks. Lisaks maitseainetele tuli veel soetada pipraveski, et maitseained ära purustada ning muidugi ka ahjuplaadid.
Internetist leitud kolme enam-vähem normaalsena tundunud restsepti põhjal tekitasin oma nägemuse ning asusin tegutsema. Ei hakka seda siin muidui ümber jutustama, sest pildid räägivad enda eest. Kõige huvitavam protsess ehk ongi suhkrusiirupi tegu, kõik järgnev on juba „dela tekniki“ ehk tavapärane taignategu. Tulemuseks leidisin end ca 2 või enama kilo piparkoogitaigna seltsist. 
 |
| esimene "partii" |
 |
| virtuaalpere jõulud |
 |
| teine "partii" |
