Verstapost

Igapäeva rutiinis ei pane alati tähele kuidas aeg möödub. Tasapisi oma rada kulgedes tunduvad nii mööduvad verstapostid, kui ka mööduja ise kuidagi sarnased ja ajas muutumatud. Alles siis, kui keegi või miski sunnib korraks peatuma tuleb vanarahva kombel tõdeda, et aeg tõesti lendab. Seekord on siis selleks hetkeks ja mõtlemispausiks õetütre koolilõpetamine. Kuhjaga rõõmu ja teatud annus nostalgiat. Sest isegi selles mööduvas ajas tajud, et midagi on hämmastavalt muutumatut – unistused, ootused, uued ja põnevad horisondid... Olnud olevik, uued kandjad...

http://www.youtube.com/watch?v=291PiFYsXKk

Hiiumaa, Kalana 2010

kingitus

Erinevatel põhjustel pole ma viimasel ajal siia sõnu ritta saanud. Ja ka täna jäävad mu enda read lühikeseks, ehkki lootust pole veel kaotanud ning nii ehk teisiti vajab kronoloogia täiendamist.

Lisan siia hoopis ühe loo, mille kinkis mulle täna üks mu siinseid parimaid sõpru. See on minu senise elu üks kõige erilisemaid kingitusi ja õnneks on seda võimalust ka jagada, ehkki hetkel ei jõua neid ridu eesti keelde tõlkida. Ning ausalt öeldes oleks see korralik pingutus, et õigeid sõnu leida.

See jutt on kirjeldus ühest väikesest riigist nimega Eesti läbi autori silmade. Ilukirjanduslik või pea poeetiline nägemus paigast ja tema rahvast, millest-kellest loo autoril polnud natuke rohkem kui aasta tagasi pea õrna aimugi ning mida ta on saanud kuulma ühe eestlase vahendusel ja nägema läbi pildimaterjali.

Olin ja olen neid ridu lugedes väga liigutatud ning sügavalt tänulik. Tänulik mitte ainult selle loo eest, vaid tänulik nende imeliste inimeste, hetkete, juhuste ja võimaluste eest, mida elu ikka ja jälle mulle kingib. 

::::::::::

ESTONIA

Voy a tratar de describirles este pequeño y maravilloso país, que he tenido la fortuna de conocer.

Estonia es un bellísimo país ubicado al nororiente de Europa, pequeño en extensión pero inmenso en recursos naturales y humanos. Sus paisajes son variados, desde playas blancas como la nieve, hasta nieve abrazadora por esa calidez de sus gentes, pasando por praderas plenas de flores multicolores, por bosques espesos y frescos, o por mares azules que muchas veces se convierten en caminos blancos, que te llevan donde tus mejores amigos o a ese rinconcito de felicidad en casa de tus abuelos, al que sólo vas una vez al año, si tienes suerte.

Este país está cobijado por las estaciones, y según cada una de ellas es, claro, su paisaje. Y aunque el ambiente afecta el estado de ánimo de sus habitantes, nunca vas a encontrar un estonés que no sea amable, sensible, tranquilo y eternamente agradecido con el mundo durante todo el año, durante toda su vida. Al llegar una estación, están ansiosos por disfrutarla. Ninguna de ella es mejor o peor que las otras: para un estonés todas son maravillosas, y aunque aparentemente no son religiosos de mucho fervor, en sus ojos se puede observar que su alma es agradecida con Dios y con la naturaleza.

La primavera es sin duda la estación que más gusta a la mayoría de estoneses, pues refleja de algún modo ese amor y ese color en el alma que sólo ellos tienen. Las flores con su esplendor se confunden con las personas, pues todas son igual de bellas y todas despiden un aroma de felicidad, sin necesidad de gritos o alharacas. Las flores las mueve ese viento primaveral y parece que sonrieran, y los estoneses cuando sonríen, parecen flores acariciadas por el viento. O a veces una simple mirada profunda y serena, como la suelen tener los estoneses, te llega al alma como te llegan al alma los paisajes de Estonia.

El verano, como no, es alegría, es apertura, es desenfreno, es la VIDA, así, con mayúsculas. En verano es tal vez en la única época de año en que Estonia se podría comparar con otros países que no tienen el privilegio de vivir las estaciones, pero en donde igual sus gentes son alegres y abiertas. Se me ocurre decirles, sólo con el ánimo de hacerme entender y de acercarlos más a lo que es Estonia, que Estonia en verano podría ser como ciertas regiones de Colombia en lo que en el trópico se llama también verano, aunque un poco más húmedo.

El otoño es espectacular en Estonia. Es la estación del año donde más se refleja la tranquilidad de este bello país. Sus árboles se despojan generosa y plácidamente de sus hojas -las cuales forman un hermoso tapiz natural- pues saben esos árboles, con certeza, que es para reverdecer con más color en la siguiente estación, y dar la sombra que la gente necesitará.

El invierno, como lo mencioné, a pesar de sus bajas temperaturas, es cálido, pues los amigos y la familia se reúnen en torno a una hoguera, a una chimenea o, a falta de ellas, se arropan entre ellos mismos. Es un paisaje blanco - donde el verde se resiste a desaparecer - tan puro como el corazón de los estoneses. El mar se congela, y lo insular queda mucho más cerca de lo continental. No hay olas en el mar, pero hay oleadas de amor entre sus gentes.

No he mencionado las ciudades de Estonia. Son pequeñas y organizadas. Son urbes casi que manuales, fáciles de manejar y de conocer, donde reina la cultura y el respeto por los ciudadanos, por los animales y por las normas. Tienen la contaminación de cualquier otra ciudad de su tamaño, pero con la diferencia de su armonía, de la paz y de la seguridad que en ellas se respira.

Tuve la fortuna de conocer a Estonia a través de mi amiga Kullike, y por ello le quedaré eternamente agradecido. En otra oportunidad que pueda visitar ese país, si Dios me da la fortuna, les terminaré de describir a ESTONIA, siempre con el mismo amor que lo acabo de hacer.

BATE 
Medellín (Colombia), abril 19 de 2013

read lauasahtlisse (2)

Un pensamiento sencillo: hoy comprendí

Hoy comprendí el significado de la frase, que los ojos son el espejo del alma.

Hoy comprendí nuevamente, que no hay momento más hermoso que el momento cuando las miradas se encuentran.

30.12.2012

Hoy comprendí que no hay palabras más hermosas que las palabras que se dicen por las miradas en el silencio profundo. Estas palabras son desde el corazón y del alma. 

Estas palabras están con nosotros de vez en cuando, de una vida a otra vida. Estas palabras no necesitan traducción, porque el idioma para estos es el único. 

El amor.

Ojalá pudiéremos tener más tiempo y el coraje para mirar a los ojos... 

Hoy comprendí...

31.12.2012

KH 01 de enero 2013

(laulu)read lauasahtlisse (1)

En otra vida

Salento, Colombia
august 2012

Un día muy claro

llegó un ángel sin raíz,

un ángel, no una gitana,

llegó para ser libre y feliz.

Y con su voz que es dulzura,

que sólo muestra ternura.

Lo conocía. Lo conocía.

Y su mirada tan limpia,

y su alma tan serena.

Lo conocía. En otra vida.

Un día muy claro

convergen lejanos el cielo y el mar.

Así el ángel y mi alma

nos volveremos uno, sin avisar.

Y por la voz que es dulzura,

que sólo muestra ternura,

nos conocerás. Nos conocerás.

Y por la mirada tan limpia,

y por el alma tan serena,

nos conocerás. En otra vida.

Un día muy claro

convergen lejanos el cielo y el mar.

Así el ángel y mi alma

nos volveremos uno, sin avisar.

En otra vida. Nos conocerás. En otra vida. Sin avisar. En otra vida....

KH 06 de oct 2012 - inspirados por las poemas de BATE

17 kevadist hetke

Ehk 17 kuud elu Colombias, mis just täna täitusid.

killuke Antioquia maakonda
Guarne lähistelt

Paus on erinevatel põhjustel nii pikaks veninud, et keeruline on aru saada kust otsast alustada. Vist kõige õigem lõpust, ja kui edaspidi mahti siis minna tagurpidi. Vaatan, et olen siin kurtnud, et korterivahetus ja internet. Tänaseks on niipalju muutund, et suure ootamise peale sain interneti. Sellest saagast võiks omaette jutu kirjutada, aga samas pole selles iseenesest midagi põnevat. Lihtsalt et asjade ajamine siinkandis on välismaalase jaoks mõnikord ütlemata keeruline. Mõned näited elust endast.

Varakevadel võtsin ette pangast krediitkaardi taotlemise. Osutus võimatuks. Astusin sirge jalaga panka, arvates, et kui on korralik sissetulek ja tööandja, siis pole taotlusega muret. Aga võta näpust. Kõigepealt tuli täita põhjalik avaldus. Seejärel pidin ette näitama nö töölepingu tõendi või ma ei tea, mis see “la carta laboral” eestikeeli oleks. No vahet pole. Seal tööandja kinnitab, et olen seal tööl ja ametikoht selline ja palganumber selline. Aga sellest ei piisa. On vaja suusõnalist kinnitust vormis, kus pangateller hõikab sisuliselt üle saali. “Ja mis on teie kuupalk?” Kuna mul ei olnud mind teenindava tädiga suurt sümpaatiat, siis kerges hämmingus küsisin vasta: “kas see info on kõigile?”. Järgmine küsimus “kus te elate?” Vastasin “rendikorteris”. Sellepeale tehti nägu, nagu oleksin veel halvemas olukorras kui tänaval kodutud. Järgmine küsimus: “kas teil on krediitkaardid näiteks sellistelt kaubanduskettidelt nagu “fallabelle” või “éxito” (kohalikud kaubahiiud)? Vastasin, et ei ole, kuna mul pole vaja nende kliendikaarti. Sellepeale saigi jutt läbi. Tädi teatas resoluutselt, et kuna mul puudub Colombias igasugune krediidikogemus, ei ole mul võimalik krediitkaarti pangast taodelda. Küsisin siis, et kuidas see krediidkogemus siis tekib kui mulle isegi kaarti ei väljastata? Sellepeale vastati, et kõigepealt taodelge üks kaubandusketi krediitkaart ja siis kolme kuupärast tulete kaardi väljavõtetega panka ja siis pank analüüsib mu tehinguid. Vastasin, et mul Colombias vaid üks pangakonto, teie pangas, kas te seda analüüsida ei saaks? Ja et mul pole vaja midagi osta poest krediitkaardiga. (No ma ei lähe ju igaks juhuks külmkappi või teist voodit ostma). Ja kas ei loe, mis on mu sissetulek ja tööandja? Ei. Loeb ainult krediidikogemus. Vot nii. Astusin kergelt ärritunult ja kõvera jalaga pangast välja.

minu udupeen 4G internet
ja võrgujagaja 

Interneti taotlemine. Kuna ajalooliselt võisin juba järeldada, tuleb mul siin ikka ja taas kortereid vahetada ning aeg-ajalt on ka hea, kui internet kuskil käepäraselt kaasas oleks. Sestap otsustasin, et taotlen mobiilse interneti mälgupulga kujul. Ja nagu maast leitud oli tol hetkel ka kampaania käimas 4G internetile. Mõtlesin, et olgu, kui juba, siis juba.  
Saagu korralik kiirus ja levi. Esitasin taotluse. Ja oh üllatust. Kuna ma väljamaalane ja mul puudub krediidikogemus ja –taust, siis on vaja andmeid põhjalikult kontrollida. Ja nii neid kontrollima jäädigi. Internetimüüjast konsultant oli küll abivalmis, aga mitte edasijõudvalt abivalmis. Nii et minu korduvatele kõnedele lõpuks jäigi ta tagasi helistama. Üritasin küll selgeks teha, et kui mul pole krediiditausta, siis palun uurige mu tausta (selleks on siin eraldi firmad) ja kui vaja, siis esitan oma töölepingu kinnituse ja pealegi ma ei osta ju maja vaid ühte väikest mälupulka. Aga tulutult. Kuna me ise oleme just selle sama telekommunikatsiooni firma uude usku pöörajad, ehk rahvusvahelistele raamatupidamistandarditele üleminekut nõustavad, siis ei ole raske leida kedagi, kes tunneb kedagi, kes tunneb kedagi… Ja nii ma lõpuks ühe kliendirahvast projektikaaslase kaudu ühe kontakti saingi. Aga ka siin võttis pea poolteist kuud aega, kuniks ma lõpuks ühel õhtul üllatuslikult väikse paki väravahilt kätte sain. Ilma igasuguse lepinguta oli minuni jõudnud internet. Olin selleks hetkeks juba suht ükskõikseks muutunud selle pingutuse nimel, nii et sestap ei osanudki ühtäkki kauaoodatud õnnega miskit peale hakata.

kolin taas, teist korda 4 kuu jooksul
september 2012

Juuni lõpus, kui Triin koju tagasi lendas tabas mind suur ja sügav töölaine, mille keskel juunikuu viimasel ööl tuli oma seitse asja kokku pakkida ja teise korterisse üle kolida. Mitte et nüüd Triin oleks me korteri niimoodi maha jätnud, mis nõudnuks väljakolimist. Lihtsalt lepinguaeg sai täis ja meie teed senise korterinaabriga läksid lahku. J hoolitseb nüüd septembris sündinud väikse ilmakodaniku eest. Juba varem olin ühe teise kolleegiga kokku leppinud, et kolin end ümber tema korterisse, kust eelmine korterinaaber juba mõnda aega tagasi oli välja kolinud ning ta üksi pidi suure korteri eest renti maksma. Alguses oli jutt, et tal on plaanis olla selles porjektis aasta lõpuni ja siis ta vaatab, mis edasi saab. Aga kui noormees on teises linnas ja armastus on suur, siis aeg tundub pikk ja kui töö ka veel liiga koormavaks osutub, siis plaanid on siinkandis muutmiseks. Nii ta siis otsustas jääda oktoobri lõpuni. Samas oli olemasolev korterileping kehtiv vaid augustilõpuni. Et reeglina sõlmitaske lepingud siin minimaalselt 6 kuuks, aga paljudel juhtudel ka aastaks, siis oli igavene tegu sellele pikendust saada. Suure surma peale sai leping pikendatud septembri lõpuni. Ehk minule tähendas see ühtlasi seda, et kui ema ja õde peale augustikuist külastuskäiku koju naasesid tuli hakata taas korterit otsima. Otsustasin seekord, et aitab nüüd küll selle jagamisest. Kunagi ei tea millal korterinaaber otsustab last saada või noormehe juurde kolida. Et kui mul suur tahtmine peale tuleb, siis ei pea ma vähemalt kuhugi kolima. :) Et siis... otsustasin naiivselt, et rendin korteri üksi. Ohhhh.... oleks teadnud, et see nii keeruliseks osutub. Aga õndsad on need, kes ei tea. Ja nii ma siis alustasin kõigepealt korterite otsimist internetist, mõnda käisin ka kohapeal vaatamas. Suht tüütu keset kiireid tööpäevi. Linnaosa mida jahtima hakkasin on squashiklubi ja rulluisustaadioni läheduses. (Jah tõesti. Kaugelt-kaugelt jõudsin siia ka mu imelised uisud, mis nüüd ootavad oma aega, et paar esimest kiiremat ringi Colombia pinnal teha). Aga kahjuks selles piirkonnas midagi väga vahvat ei leidnud, mis hinna ja kvaliteedisuhtena vastuvõetav olnuks. Sestap leppisin ühe apartament tüüpi korteriga, mis mõneti teise kanti jäi. Pealegi tundus see hea variant olevat, kuna pakuti võimalust deponeerida mingi summa tagatiseks ja nii puudus vajadus leida lepingule käendaja. Sest reeglina on siin nii, et kui üürijal pole kinnisvaratagatist, siis tuleb leida kinnisvaraga käendaja. Aga väljamaalasel nagu minul pole see just kõige lihtsam. Igatahes hakkasin siis vajalikke paberid taga ajama. Selleks et üürida, tuleb esitada töölepingu kinnitus, 3 kuu pangaväljavõte tehingutest, koopia ID-kaartist ning täita avaldus ettevõttele, mis siis su tausta uurib. Andsin maaklerile teada, et mul võtab natuke aega kõik paberid kokku saada. Ühel ööl aga ärkasin mingil seletamatul põhjusel väga kehva tunde pealt ülesse ning järgmisel päeval, kui maaklerile helistasin, et uurida kas kõik on ok ja korter veel olemas, siis selgus tore tõsiasi, et keegi teine omad paberid kiiremini korda saanud. Kaks päeva enne mind. Väga vahva. Mul oli tol hetkel aega 6-7 tööpäeva, et uus korter enne väljakolimist leida. Jälle internet, jälle maaklerid. Kuna oli juba hirmkiire, siis ei hakanud ma korterinaabrit tülitama, et ta mul ajad maakleritega kokku lepib. Pean tunnistama, et telefoniga helistamine võhivõõrastele nõuab mul ikka veel mingi barjääri ületamist, sest kuskil kuklas on hirm, et ma ei saa aru või teine pool ei saa aru. Aga kui oled nurka surutud, siis saavad ka sellised hirmud ületatud. Igal halval asjal omad head küljed. Nagu ikka. Ja läks õnneks ja leidsingi soovitud kandi läheduses ühe teise korteri. Suurem ja kallim, aga siiski mõedud eelarve piirides. Lepingu ja maakleriga paraku tingimused teised. Algul oli ainus variant rentida käendaja kinnisvara tagatisel. Kui ma talle selgeks tegin, et ma ei leia nii kiiresti kuskilt kedagi, kel oleks kinnisvara Colombias, siis pakuti välja teine variant, mis tähendas seda, et leian kellegi, kel on üle sellise ja sellise summa sissetulek. Ning siis peaksin veel lisaks 5 kuur rendi kuhugi deponeerima. Avaldasin küll arvamust, et see on rohkem kui ülekindlustamine mingite olematute riskide tarvis. Aga olgu. Mis ma siin ikka võitlen, tuleb end kohandad kohalikele tavadele. Eks nad ise teavad, mille eest nad nii hirmsasti püüavad kaitsta. Ja miski pärast ma ei arva, et selleks on need vähesed väljamaalased, kes siin kanda kinnitanud. Aga ma ei hakanud provotseerima küsimusega, et palju on võimalikke võlglasi kohalike seas. Selle asemel rääkisin oma suure ülemusega käenduse teemal, kes ka ise väljamaalane ning kes minu muret paremini mõistis. Jah, võib-olla oleksin ma siin mõne sõbra abiga kiiremini lahenduse leidnud, kuid otsustasin, et jätan sõbrad mängust välja ja pigem aidaku töökoht natuke kaasa. Sainigi ülemusega kokkuleppele ning leppisin maakleriga kokku, et käendaja esitab taustauuringuks sarnased paberid mis mina. Aga loomulikult on suurte ülemuste päevakava nii ääreni tegevusi ja koosolekuid täis, et paberite kokku saamisel tekkis taas viivitus. Ühtlasi oli teada, et ka keegi teine (õnneks väljamaalane) taotles sama korterit. See teadmine lisas omajagu pinget. Ja nii jõudiski tulemusena väljakolimise aeg enne kätte kui uue korteri tarvis paberid valmis. Sellises kenas segaduses tuli leida oma vähestele mööbiliesemetele ajutine varjupaik ja endale teine paik. Sõbra abiga leidsid asjad kuskil endale ulualuse ning mina lahke ülemuse katuse alla. Olen nüüd siin nädal elanud ja hetkel terendab lootus et eeloleval nädalal saab lepingule notari juures (jah, notariteenus on siin sama tavaline nähtus kui igapäevane taksoteenus kodu ja töökoha vahet) allkiri saaba antud ja järgmise nädala lõpus uude paika sisse kolitud. Aga eks elu näitab. Siiani on see seda näidanud, et peab olema valmis kõikvõimalikeks üllatusteks ning tunnelis helendav valgus võib hoopis rongiks osutuda. Ning kui on mingi asi, mis siin kuhjaga kasuks tuleb ja treenimist vajab, siin on selleks kannatlikkus ja veelkord kannatlikkus.

Guarne lähistel, Antioquia
september 2012

Aga vaatamata nendele värvilistele seikadele, ma ei kurda. Ja ei kahetse mitte üks raas, et siiakanti tuldud sai. See siin olemise aeg on olnud väga eriline. Siinkohal jätan kõrvale töö ning sellega kaasneva. Eriline sellepoolest, et vaatamata 10.000 km kaugusele kodust ja juurtest, tunnen, et olen iseendale lähemal kui kunagi varem. Kuna mul puudub siinse eluga ajalooline side ning niikaua kui ole midagi, mis seda sidet võiks tekitada siis jään siin ikkagi mõnesmõttes kõrvaltvaatlejaks. Ja see annab võimaluse rohkem analüüsida seda, mis silma jääb ning kuidas ma ennast selle kõige sees tunnen ning jälgida kuidas omad mõtted selles valguses kujunevad ning muutuvad.

Tunnen, et see aeg on andnud võimaluse sisemiselt areneda, kasvada. Andnud uusi vaatenurki elule, aidanud mõista ja tunnetada, mis on oluline, millel on väärtust. Ma ei ütle, et oleksin enda jaoks midagi väga uut või seniteadmatut avastanud. Pigem on senised teoreetilised arusaamad praktikas kinnitust leidnud ja andund võimaluse iseennast nende läbi arendada, muuta ja õppida muutma.

igikestev kevad, september 2012

Aga nagu mu üks parimaid sõpru kodus ütleb, ahhh... missa filosofeerid... hakka parem elama. :) Mnjah. Küllap on tal õigus. Sest kuhu selle suure analüüsi ja maailmatarkusega ikka jõuda?

Samas olen vist millegiga siiski olnud õigel teel, sest mind on elu viinud siin kokku minu jaoks väga eriliste inimestega. Pealtnäha tavaliste, aga uskumatult avatud hinge ja suure südamega inimestega. Seda tunnet on väga raske kirjeldada, aga see on väga eriline. Ja see tekitab endas veelgi enam soovi kasvada, areneda, et paremaks muutuda ja seeläbi ka lähilolijate olemine paremaks muuta.

sulane

killuke Antioquia maakonda, aprill 2012

Üks muutus mis mind siin saadab on suur tänutunne. Eelkõige inimeste eest, kellega elu mind siin on kokku viidud. Olen püüdnud mõelda, et millest selline muutus. See ei tähenda seda, et ma kodus poleks olnud tänulik oma sõpradele, lähedastele ja see ei tähenda ka praegu, et käin ringi ja koogutan ette ja taha nagu jaapanlased. Aga... siin olen ehk õppinud seda tänutunnet rohkem välja näitama ja ka sõnadesse panema. Võib-olla on üheks põhjuseks see, et olles siin sisuliselt ihuüksi, siis see, kuidas siin minema hakkab ja läheb edaspidi, sõltub puhtalt sellest kui avatud oled ise ning kui avatud on teised inimesed ning kui palju nad sinuga viitsivad tegeleda. Mul on õnn kogeda, et kohalikud siin on väga abivalmis. 

paar tagasihoidlikku
tantsusammu
juuli 2012

Loomulikult on kõigil omad elud ja ei saa eeldada, et pidevalt keegi küsib, et kuidas läheb jms. Aga üle harju või kolumbia keskmise on nad siin oma avatuse ja lahkusega küll. Samas on paradoks see, et tegelikult ollakse väljapoolt tulijatele perekonniti suhteliselt suletud. Aga kui lõpuks oled nö omaks võetud, siis oledki nagu oma inimene. See on minu kogemus. Kindlasti on arvamusi ja kogemusi täiesti teistlaadseid. Ja ikka ja jälle tundub, et mul on tohult vedanud. Kunagi soovisin salamisi, et oleks väga tore, kui saaksin siinset kohalikku elu tundma just kohalike kaudu. Tänaseks on mulle see võimalus avanenud ja antud. Mind on kutsutud sünnipäevadele, mida traditsioonilisel moel tähistatud, on olnud võimalust sõpradega koos mõni nädalalõpp maal veeta. 

tõeline maakodu

sancocho, ülimaitsev supp
eriti kui puude peal valmistet

Mulle räägitakse varasemast elust Colombias, millised on piirkondlikud erinevused ja traditsioonid nii näiteks inimeste või muusika osas ja palju muud.

Samas on mul olnud võimalust ka palju Eestist rääkida. Teen seda rõõmuga. Räägin uhkusega vereta laulvastrevolutsioonist, näitan fotosid eesti loodusest, meie neljast aastaajast, räägin meie traditsioonidest. Ja kuna väga paljud ikka ei tea kohe mitte midagi meie armsast maanurgast, siis seda olulisem see teavitustöö tundub, mis samas kaasab ka vastutuse. 

Sestap oli puhas rõõm, kui sõber ükspäev mulle kohalikust lehest ühe artikli saatis, kus Eestit mainitakse ning tuuakse eeskujuks läbi skype näite ja ajaga kaasaskäivate muutuste haridusprogrammis. Aga mind ei rõõmustanud mitte niivõrd see artikkel kui tähelepanek, et selle artikli oli saatnud sõbrale keegi teine inimene, saatjaks lause, et saada see oma eestlannast sõbrannale, tema riigist räägitakse siin kenasti. Nii et, ega midagi. Elan ja olen siin samamoodi edasi ja hoian Eesti lippu kõrges. :)

õnnelik kohtumine maal, aprill 2012
isegi kohalikud ei tea selle kena olevuse nime

Ahjaa... märkmist väärib kindlasti ka see, et kevadel väljastatud 6-kuulise ajutise viisa asemel ilutseb mul nüüd passis 2 aastane tööviisa. Ehk siis vähem bürkoraatiat ja pabereid eelolevatel kuudel. 

veel üks eriline kohtumine
aprill 2012, Guarne lähistel
Andide Motmot
(momotus aequatoriales)

puhkus vol 3

Nii. Siin siis viimane nö "video kokkuvõte" meie Colombia ringreisist. Kahtlemata oli see meie retke ja minu siinolekuaja kõige ekstreemsem päev kui me Chicamocha kanjoni kohale lendama suundusime. Ja kindlasti oli meil kuhjaga õnne ilma osas, kuna järgmine päev olid kõik need ilusad vaated mattunud paksudesse pilvedesse ja lennuilmast võis vaid unistada. 

http://www.youtube.com/watch?v=1BOmxNJDVQY

puhkus vol 2

12 päevasesse ringreisi mahtus nii üht-koma-teist. Siin üks ekstreemsem päev San Gilis.

https://www.youtube.com/watch?v=hi8wU1BMAMM

puhkus vol 1

Aega on läinud omajagu ning puhkus on meeles vaid helge unenäona, millest õnneks kinnitust annavad rohked pildi- ja videomaterjalid. Kahjuks mattusin peale puhkust töösse, kus keskmiselt 75 tunniste töönädalate kõrvale enam aega nende läbivaatamiseks ei jagunud. Lisaks siis veel korterivahetus, millega on kaasnenud väga nigel interneti võimalus. Aga eks iga asi omal ajal ning nüüd 6 nädalat hiljem saan siis esimese kokkuv6tte siia üles riputada. Eks pildid jm liha luudele tekitan tasapisi ja hiljem.

http://www.youtube.com/watch?v=GWX93Iaupx0

teise sulega

Ja puhkus alaku! :) Pooleteise tunni (st k 4.30 hommikul) pärast peaksime Triinuga olema bussijaamas ning leidma bussi, mis aitaks meil alustada pea 2 nädalast ringreisi suunal Medellin - Quindo (kohvipiirkond) - Bogota - San Gil - Chicamocha - Santa Marta - Parque Tayrona - Santa Marta - Medellin. Näis kuidas see ring ka tegelikkuses õnnestub. Igav meil kindlasti ei hakka. 

Seniks kuni ise oma tagasihoidlikud read siia ritta sean, vahelduseks kaasreisija palju värvilisemaid ridu ja sulgi.... 

http://teateidtegelikkusest.blogspot.com/

paus pausis

Siin ma siis olen. Maikuu möödus märkamatult. Või ehk mitte päris. Jäi ju üks oluline verstapost seljataha ehk siis aasta elu Kolumbias. Kuna viimased kuud pole väga jõudnud oma mõtteid virtuaalpaberile koondada, siis oli plaan, et võtan mõne postitusega viimastel kuudel toimunu kokku. Aga paistab, et paus on pikem ning tuleb veel üks kuu selle kokkuvõttega oodata. Töö täidab päevi ning õhtuks on mõtted suht kokku kuivanud. Järgmisel nädalal on lootust 2 nädalat puhkust võtta - esimene niipikk puhkus pärast 2010. aasta suve - ning üks väiksem-pikem ring Kolumbias teha, lootuses, et saan rohkem aimdust, millises riigis ma siis ikkagi tegelikult olen. Küllap koguneb selle ajaga ka rohkem nii kirja- kui pildimaterjali memuaaride tarvis.


Homme saab aga maha märgitud tore fakt - esimene "kodustkäija" Triinu peaks kõigi plaanide kohaselt just homme õhtul siinkandis jalad maha panema. Olen päris elevil ja ütlemata rõõmus. Selline tunne nagu ootaks jõuluvana. Ja ühtlasi tundub, et alateadvuses on peidus palju, mida igapäevaselt ei teadvusta ega märka. Näiteks see, mida tegelikult tähendab pikka aega kodunt eemal olemine lähedasi ja sõpru vahetult nägemata. Virtuaalmaailm ei asenda siiski kõike. Õnneks.

õnnelik ja tänulik...

... mina vaatab kella, sest peatselt saab möödanikuks 32-tunnine sünnipäev... Taas ning päev-päevalt adun üha enam, kuivõrd olulised on inimesed me ümber ja tänutundega tõden, milline õnn on olla ümbritsetud vaid parimatest...

http://www.youtube.com/watch?v=C6X9uq05H74&ob=av2e

aprill 2011, Hiiumaa

Jõulueelsed toimetused (2)

Baila ’n’ squash. Ja teine pai.

Et aeg ei olnud aastalõpus raisata, siis otsustasin viia ellu suvel iseendale kindana õhku visatud lubaduse, et peale keeletunde võtan mõned tantsutunnid. Nii ma siis detsembrikuu algul oma sammud tantsukooli seadsin. Kuna kool läks detsembri kesekelt puhkusele, siis jäi aega vaid 4 eratunni tarvis, mille jooksul lubati, et saan baassammud selgeks sellistes tantsudes nagu tropicana, salsa ning merengue. Liigsetesse detailidesse laskumata nõudis esimene tund päris korralikku enese kokkuvõtmist ning sisevõitlust valehäbiga. Sest see, kes-mis peeglist vastu vaatas oli suht masendav - üks põhjamaine suurekasvuline puuhobune , kelle kõrval peajagu lühem õpetaja oma teravate särtsakate liigutustega puusi keerutamas ja korraldusi jagamas: „uno, dos, tres.... cinco, seis, siete... uno, dos, tres.... cinco, seis, siete...caderas, caderas! “ Viimane tähendab siis maakeeli „puusad!“. Oehhhh.... Ütleme nii, et suhteliselt halenaljakas vaatepilt ning mõned kaadrid tuletasid vägisi meelde filmi „Shall we dance“ J. Järgmises tunnis oli teine õpetaja, ja veelgi lühem. Hahahahaaa... Aga õpetajana väga sümpaatne ning professionaalne, nii et salsat õpetades pani ta puuhobuse varsti keerlema nagu vurrkanni, nii et sel tekkis petlik kujutelm, et oskab juba tantsida. Nädalaga said 4 tundi läbitud ning värskelt omandatud tantsusammud jäid praktikat ootama. Ootust ei jätkunud kauaks. Nädal hiljem oli juba kliendirahvaga jõulupidu, mille juurde kuulus muidugi ka tants. Õhtu arenedes leidsingi end päris mitmel korral tantsupõrandalt. Märgatav muutus, kui arvestada, et ühel eelneval peol septembris valdavalt vaid publiku rolli täitsin. Üks naljahambast meeskodanik ei saanud järgmisel päeval lifti juures kohtudes (kus oli muidugi hulk muud rahvast) jätta hõikamata, et „ja teie! Te olete õppinud tantsima!“ (ma oleksin hea meelega sel hetkel lifitga kuhugi allapoole edasi sõitnud, aga kahjuks oli minu „peatus“)  ja ka hiljem mainida, et „ma olen pidanud terve elu õppima tantsima ja teil juba nüüd siis nii kiiresti kõik selge...“ .  Noh eks meile kõigle meeldib aeg-ajalt ju liialdada. ;)

Et ma tantsutundieni üldse jõudsin tähendas seda, et novembri algul vaevanud seljavalu oli õnnestunud pipraplaastrite ja pea kolme nädala abil seljatada. Seega pääsesin tagasi ka squashi platsile, mille klaaseisnalt vaatas vastu jõuluturniiri kuulutus. Kuna kaotada polnud ju midagi, siis otsustasime kolleeg B-g naljaviluks registreeruda. Naersime, et muudame niimoodi võistluse rahvusvaheliseks, tema kui Saksamaad ning ma Eestit esindamas. Ehkki algul lubati mulle lahkelt, et naisi registreerub piisavalt, siis lõppkokkuvõttes oli naisi vaid 3 kes lükati kokku kategooriaga nr 6 (mida iganes ka see ei tähendaks), kus meeskodanikest amatöörid. Osalejaid oli üllatavalt palju, 6. kategoorias näiteks mingi 15-16 hinge. Võistlus ise toimus harjumatul ajal, 3 tööpäeva õhtul. Esimesed kaks õhtut alagrupimängudeks ning kolmas õhtu finaalide tarvis. Et saavutasin oma alagrupis teise koha, siis tuli ka kolmandal päeval mängida, kus veerandfinaali vastaseks osutus kolleeg. Tasavägises mängus  õnnestus otsustav geim võita (mäng siis 2:1) ja edasi poolfinaali purjetada. Nähes sealse vastase  eelmisi mänge, ei maalinud ma endale suuri illusioone, sest näis, et platsil pole eriti kohta, kuhu ta ei jõuaks. Ja sama kinnitas ka esimene geim.  Vahepeal näis, et väljakul on kaks palli... üks reketiga mängimiseks ning teine inimpall, mis suutis end põrgatada kõikvõimalikesse nurkadesse ning ühest diagonaali otsast teise.  Püüdsin end kokku võtta ning mängida nii hästi v halvasti nagu tol hetkel oskasin. Teises geimis suutsingi mängu kiirelt enda kasuks pöörata. Kolmas geim oli aga kahjuks mõneti esimese kordus ja nii tuli vastu võtta kaotus 1:2. Lohutuseks oli see, et ta tuli hiljem ka turniiri võitjaks ja võitjale kaotada polegi ju nii paha :) Ja i-le täpiks oli see, kui hiljem mulle üks medal pihku pisteti, mis väidab, et olen naiste kategooria võitja. Üldjärjestuses jäin jagama 3.-4. kohta. Teine pai.

 

Natuke hämmastas võistluse järgne „müra“ tööjuures. Kui minevikku vaadata, kus pea 13 aastat sai medaleid koju „varutud“, millest ei ise, ega teised suurt numbrit teinud, siis eestlaslikult ütleks siin, et palju kära ei millestki. Aga võib-olla see on üks koht, kus kultuurilised eripärad esile tulevad. Et B jagas lahkelt infot vasakule ja paremale, siis lisaks kolleegide õnnesoovidele leidsin võistlusjärgselt tehtud pildi meie projektiga seonduvast infolehest...  mnjah.

väsind, aga õnnelik
14.12.2011

Aga võistlusega seose kõige olulisem on ikkagi see, et sai uusi inimesi kohatud ning samas palju motivatsiooni edasi treenida. Nii et igati tänuväärt ja kordaläinud ning kordamist väärt üritus.

Jõulueelsed toimetused (1)

Oi oi kui raske on vahel end kokku võtta ja vanu asju meelde tuletada. Ja veel enam kirja panna. Aga ega midagi... sulg tindipotti ning ajalugu üles täheldama. Ja tundub, et pean lausa novembrikuusse veel tagasi minema...

Hispaania keel. Esimene pai.

...sest novembri lõpu kõige olulisemaks sündmuseks kujunes keeletundidega lõpusirgele jõudmine. Või pigem võiks seda  nimetada pausiks, sest väike plaan on kevadel jätkata, et grammatikat parandada ning kinnistada. Ehkki jõudsin kolme kuuga 1-lt tasandilt pea 5-ndani (kokku on ühe süsteemi järgi 12 tasandit, millest 10-12 on nende tarvis, kel emakeeleks hispaania keel), siis ilmselgelt jäi aega info kinnistamiseks väheks ning tundus, et kõikvõimalikud reeglid suutsid peas korralikult sõlme minna. Kõige keerulisemaks osutusid ja on siiani otseste ja kaudsete asesõnade ning minevikuvormide kasutamine. Näiteks eksisteerib lihtmineviku kõrval nö kirjeldav minevikuvorm, midagi mida nt inglise keeles ei leia ja no ei ole seda tunnetust (veel), millal oleks õigem üht või teist kasutada.


katkeid "Väikesest Printsist"
hispaania keeles



üks eestikeelne lugu

Et tundidele pidulik punkt panna, siis kutsusin mõlemad õpetajad lõunale. Et mu kokakunsti repertuaaris oli valida kas lasanje või lasanje, siis läksin kindla peale välja ning valisin lasanje. Valikuga jäädi rahule ning lõuna sõudis sujuvalt veini saatel  õhtusse. Õpilane sai õpetajatelt lisaks kiidu- ja tänusõnadele vahvad kingitused - pühendustega Väikse Printsi raamatu hispaania ja inglise keeles ning Fonseca CD (kohalik artist, olen paar tema lugu siin ka varem üles riputanud). Igatahes oli väga meeldiv ja lõbus õhtu ning mõtlesin tänutundega, et mul ikka vedas õpetajatega. Kui suvel tundus, et ei õnnestu ühtegi leida, siis lahenes olukord ju lõpuks kõige paremal viisil.

minu õpetajad: Diana ja Juan Carlos

Kui keeletunnid läbi ja õppimisega seotud mõningane pinge maas, siis kas just sellest tulenevalt või millestki kolmandast, igatahes kuskil detsembrikuu keskel tundsin ühtäkki, et suhtlemine ning keelest arusaam läks märgatavalt kergemaks, nagu oleksin korraliku pika sammu üle kraavi astunud. Ja tänu sellele paranes ka enesetunne. Mitte, et mul kuidagi väga halb oleks senini olnud... aga ilmselgelt muutub maailm huvitavamaks, kui suudad ennast arusaadavamalt väljendada ning teistega pikemaid vestlusi arendada.

Detsembrikuu üheks tõsisemaks keeleoskuse proovikiviks sai ka minu esimene ametlik hispaania keelne presentatsioon vähem ametlikus õhkkonnas. Oli otsustatud, et igakuise projektikoosoleku lõpetuseks tutvustavad mõned meist oma kodukohta. Kuna valdav enamus on Kolumbiast, siis nendel jääb tutvustada maakond või linn või nt Bogota puhul ka linnaosa... Aga lisaks Kolumbiale on projektis esindatud veel ka Argentiina, Saksmaa ja Eesti. Mingi imeliku loosi või mis iganes valiku järgi olin ma esimene, kes oma kodukohta pidi esitlema. Algul mõtled küll, et ah, mis seal siis on... aga kui arvestada, et valdav enamus polnud varem Eestist mitte midagi kuulnud, siis tundus 15 min presentatsiooni koostamine ja esmamulje tekitamine päris vastutusrikas ülesanne. Igatahes pühendasin ma sellele natuke aega, millest suurem osa läks vist tegelikult oma pildipangas tuhlamisele... õnneks leidsin neid omajagu, mõned pildid said küll netist laenatud. Lihtsalt, naljaviluks salvestasin selle ka siia. Et konverteerimisega  läksid efektid kaduma, siis panin lihtsalt ühe muusikapala taustaks: http://youtu.be/9ksxAOlmS20

Kuna üks suht sage küsimus või palve mulle on ikka ja jälle „kuidas sa omas keeles räägid?“ või et „räägi midagi eesti keeles“, siis ausalt öeldes on päris keeruline hakata lihtsalt mingit suvalist juttu rääkima. Nii ma siis kasutasin võimalust ning rääkisin pool ettekandest eesti keeles (kus faktid ja numbrid seinalt loetavad) ning teise poole hispaania keeles. Tundus, et selline vorm õigustas end igati - rahval oli lõbus ning mõnele jättis nii sügava mulje, et seda veel tänagi aeg-ajalt mainitakse. Ja mainitakse ka seda, et Eesti on ikka väga ilus maa. Nii tore. Ja tore on ka see, et mul nüüd üks presentatsioon varnast võtta, sest aeg-ajalt ikka tuleb keegi juurde ja uurib, et kus ja mis ja kas... 
Nüüd rohkem kui kuu hiljem sain ka juba natuke tõsisema ja tehnilist keelt nõudva ettekandega maha, tõsi küll väikses seltskonnas, aga parajat pingutust nõudis pea 1,5 h koosolek ja teema tutvustus-arendus (kel midagi ütleb, siis IFRS 13) ikkagi. Järgmine suurem ülesanne on sama presentatsiooni edasiarendus ja ettekanne / koolitus kolleegidele. Uhhhh....
Aga meeldiv ja motiveeriv on kuulda, kui mõni kolleeg, keda pole mõnda aega näinud mainib, et ma räägin palju paremini ja sujuvamalt ning arusaamine on väga hea... Üks pai endale. :)

soov

Armsad ja head lähedal ja kaugel...

üks lumine ja kodune hetk...

See aasta on olnud üks ütlemata teistmoodi aasta ning kõigele vaatamata möödunud taas linnulennul. Viimasel nädalal ehk on võimalust korraks "jalad maha" panna, tagasi vaadata mööduvale, et siis peatselt uue kohal tiibu sirutada. Võtke kaasa ilus ja hea, leppige sellega, mis ehk palju kurbust ja valu toonud, uskudes, et kõigel on kõigega seos ja tulevik toob selgust ja mõistmist. Leidke aega enda, aga muidugi ka lähedaste ja sõprade jaoks. Jätkugu soove ja unistusi, julgust neid ellu viia ning uskuda nende täitumist! Kallistan!

http://youtu.be/dIniJn43lYw

"pidu meie tänavas"

7. oktoobri ehk reede õhtu erines teistest sarnastest sellepoolest, et peale tööpäeva võttis osa töökaaslasi kindla suuna meie elukoha poole. Suur üllatusena see meile siiski ei tulnud, sest paar nädalat varem olime väikse kogunemise välja kuulutanud. Ning ürituse toimumisest andis mh eelmisel õhtul märku snäkiks mõeldud ca sadakond vutimuna, mis Jackie arvates oli „must be“ ühel üritusel. Nii ei jäänudki meil muud üle kui neid üritada neljapäeva öösel riidest lahti koorida. Ma küll avaldasin aeg-ajalt protesti, et minu idee see snäkk polnud, et Jackie koorigu ise... aga noh... poole 2 ööseks oligi juba kõik valmis :)

Ürituse enese olime välja hõiganud kui "soolaleiva" peo, ehkki sisse kolimisest on möödas pea 3 kuud. Muretsesime eelnevalt päris korralikult, et kuidas sellega ühele poole saame, aga tundub, et ilma vahejuhtumiteta. Korralike kodanikena mõtlesime algul ürituse maja administraatoriga paar nädalat varem kooskõlastada, kelleks aga osutus mingi tüüp, kes Jackie sõnul oli tõsimeeli lubanud politsei kohale kutsuda kui liigset lärmi teeme. Kui arvestada, et nädalalõppudel on ümbruskonnas toimumas rohkem kui üks üritus, mis kostub kõikjale, siis tundus selline avaldus suht imelik. Nii et panime suu kinnija tegime näo, et ei toimu midagi. Osade majakomplekside territooriumitel on olemas spetsiaalsed ruumid, mis mõeldud pidude pidamiseks. Ka meie territooriumil on vastav ala olemas, kuid paraku vabaõhuline, nii et loobusime koheselt sellest mõttest. Samas hirmu, et korterisse ära ei mahuks, polnud. Mööbli hulk on pöördvõrdelises seoses korteri ruutmeetritega (mida 90 ringi) ja vaba ruumi tundus jätkuvat. Ainus mure oli istekohtade arv, sest oma tulekust oli teada andnud ca 20 hinge. Mure sai lahendatud renditoolide abil, mis osutus suht soodsaks teenuseks. Ühe tooli ööpäeva rendihinnaks tuli koos transpordiga 1 EUR :)

Samas suhtusime ka tulijate numbrisse teatava skepsisega, sest tasapisi on tekkimas arusaam kohalikust käitumismallist, mis mh tähendab seda, et on täiesti normaalne kinnitada veel eelmise päeva õhtul, või mis eelmise... paar tundi enne üritust, et tullakse kohale ning tegelikult jäetakse tulemata / minemata. Ja sellest ei peata ka vajalikuks ka teavitada. Tundub, et Kolumbuse retkete ajal sakslasi väga kaasa ei võetud ning seetõttu pole ka „kinderstube“ mingis osas siin kanda kinnitanud. Aga see selleks... Lõppkokkuvõttes oli meid parasjagu, ca 15 inimest ning edaspidi teab ka arvestada, et seniks kuni jätkub muusikat, ei ole ka väga istekohtade pärast vaja muretseda. Kohe kui seltskond kohale jõudis, keerati muusika haripunkti, millega seoses tekkis muidugi meil uuesti mure naabrite osas... ning ühtlasi oli  mul algul arusaamatu, et miks peab üldse nii kõvasti muusikat kuulama ja siis samal ajal üritada omavahel rääkida... või õigemini karjuda, sõnaotsesesmõttes. Aga üks noormees siis seletas, et nii on siinmail kombeks. Mnjah. Otsustasin siis, et mis minagi siis muretsen ... võtsin esimese promilliga joogi ning lõin käega :)

Kohalikud aga võtsid kaks esimest promilliga jooki ning juba läkski tantsuks. Üks nähtus, mis mulle tegelikult siinsete pidude juures siiralt meeldib. Peod on rõõmsad ka suure koguse alkoholita niikauaks kui, nagu eelnevalt öeldud, jätkub muusikat – salsat, merenget jne. Mõned pildid, mis õhtu algul said teht räägivad enda eest.

http://www.flickr.com/photos/60543749@N06/sets/72157627849788250/

Kusjuures need maskid, mis osadel ees... need võluti ma-ei-tea-kust välja... õhtule need siiski vastu ei pidanud. Seltskond pidas aga vastu kuskil k 2ni hommikul ja õnneks ka naabrid :)

Siinkohal ei saa lõpetuseks ja kõva muusikat silmas pidades jätta mainimata, et kui järgmisel öösel olin juba uinunud, ärkasin ehmatusega selle peale, et arvasin, et mingi mees meie korteris või akna taga (9. korrus!) laulab. Loomulikult kahanes „lootus“ :D nullilähedaseks kui selgus, et naaber territooriumil üks sünnipäev, kus siis k pool 1 öösel astus üles kahe-mehe bänd, akordioni ning trummidega ning loomulikult mirkofoniga, et tervitada sünnipäevalast elava muusikaga. „Tervitasin“ mõttes naabrit heada sõnadega ning püüdsin uinuda vallenato saatel. Siinkohal siis paar uut (selle aastanubri) vallenatot... aeg on niipalju edasi läinud ja mina arenenud, et selle (ja mitte ainult) muusikastiili suudan teistest kenasti eristada :)

Jorge Celedon „Lo que tú necesitas es amor“ http://youtu.be/W9hk_THZgT8

Fonseca „Historia de amor“ http://youtu.be/TBe49ZpfWK8

... igati sobiv unemuusika :)

ykskana

Kui sõbrapidu peetud, siis järgmisel õhtul, st 30. septembril tegin teoks juba pea 2 kuud õhus rippunud lubaduse Bogota lähistele minna. Ehk siis E lahkel kutsel sõitsin nädalavahetuseks Chiasse. Lendasin reede õhtul ning ehkki lend ise on väga lühike, ca 25 min vaid, siis seekord tegi lennu erakordseks see, et pea terve tee lendasime välkivate pilvede vahel. Vahel jäävad lennud viibima just mägede vahel keerutava äikse tõttu. Aga ju olid need seekord rohkem põuavälgu pilved ja ehk ka seega vähem ohtlikud, et lennuk siiski teele asus. Igatahes ei osanud ma mingit hirmu tunda, vaid jälgisin põnevusega akna taga toimuvat must-valget vaatemängu, kus pimedust täitsid välgusähvatused, mis tõid esile rünkpilved, mida välgunooled omakorda aeg-ajalt ääristasid või siis lihtsalt läbisid. Tagasi mõeldes on kahju, et iPodi käepärast polnud, aga samas pole kindel, et see seda suurejoonelist vaatemängu oleks suutnud endasse haarata.

Kokkuvõttes kulges sõit kenasti ning lennujaamas ootas juba ka E abikaasaga, et siis läbi öise Bogota nende kodu poole sõita. Kui järele mõtlesin, siis polnud lihast ja luust eestlast rohkem kui 2 kuud näinud. Ja kas see või mingi kolmas-neljas põhjus... aga tol õhtul ja varaööni saatis eesti keelset vestlust pidev ja pisarateni naer, mis kolumblasest abikaasat aeg-ajalt imestunult kulme kergitama pani.

Laupäeval, hommikukohvi kõrval sai paika pandud päeva plaan, või õigemini E tegi selle teatavaks. Nimelt oli päeva tippsündmuseks kohalike eestlaste kogunemine. Selle tähistamiseks oli plaanis valmistada kartulisalat ning grillida liha. Nii sai esimene käik tehtud kohalikku kaubandusse, et veel mõned puuduolevad osised kokku otsida. Iseenesest selles midagi keerulist pole, kui ainult see, et pea iga aine juures (v.a. muna) peab lihtsalt hetk pikemalt mõtlema, et kas ja kuidas. Näiteks marineeritud tooted siinkandis väga populaarsed pole, mistõttu ka hapukurgi valik on suht olematu. Nii tuli meil piirduda pisikeste kokteilikurkidega. Iseenesest oli nad igati omal kohal ja viisakad ning istusid kenasti salatisse. Lugupeetud kartul on kartul nagu kartu ikka, see sai kenasti keedet, ainult et kas on tärklist rohkem, või ma ei tea mis, igatahes on see tunduvalt kleepuvam kui kodused sordid. Aga maitseomadusi see ei muutnud. Kõige olulisem salati juures on muidugi hapukoor ja siinkohal hakkab suu vett jooksma kui kodule mõelda. Üldse, kui mõelda kodustele piimatoodetele. Usun, et ma ei tee siinsetele tootjatele väga liiga, kui ütlen, et Eesti tooted on klass omaette. Ehkki ka kohalike seas leidub head-paremat, siis sellist valikut ja naturaalsust kui kodutoodetes, ma siiski siin veel kohanud pole. Muuhulgas on siin olemas ka nt hapukoore sarnane toode nimega „sour cream“. Aga on väga paksu konsistentsiga ning soolane. Samas salatisse muidugi igati sobiv, eriti kui maitsestamata joguritiga kokku segada. Nii võluski E välja kena salatikastme, mis minu poolt tükeldatud koostisained kenasse tervikusse sidus. (huvitav, kas keegi veel nii ilukirjanduslikult kartulisalati valmistamisest räägib?). Igatahes jäime lõpp-produktiga igati rahule ning suures rahulolus teadvustasime, et lõuna ning eestlased pole enam kaugel.

kartulisalati
I etapp

kartulisalati
II etapp

kartulisalati III
ja ühtlasi
viimane etapp...

Vahepeal oli aga selgeks saanud, et olemasolev grill on koostöölepingu lõpetanud ning nii ei jäänud muud üle, kui et maja mehisem pool suundus pealinna uut grilli otsima. Mingi aja möödudes saabus teade, et otsinguid oli saatnud edu ning varsti võisimegi aia muruplatsil uut säravat objekti imetella. Mis aga oli alles pakendis ning vajas veel mõningast kokkupanekut. Selle peale teatas E abikaasa, et ta pea lausa vihkab mingite asjade kokkupanemist, mistõttu eesti naised, villastes sukkades, rahvariide seelikuis ning sõlgedega ehit, käskisid kohale tuua tööriistad ning ... ega midagi alustasime grilli kokkupanekut. Kuna lapsed nõudsid oma tähelepanu ning toimetusi oli veel teisigi, siis leidsin ma end mingil hetkel kruvikeeraja ja grilli seltsis suht üksinda. Eriti naljakaks muutus olukord kui järk-järgult hakkas rahvast juurde tulema ning ma ikka veel üksinda poltide ja mutritega pusisin. Olukord lahenes kui saabus majarahva sõber, kes vahetuse üle võttis ning nii võisid naised minna õlut jooma :)

olukord lahenenud ning
naised lähevad õlut jooma (:

Selleks ajaks oligi rahvas koos, kus täiskasvanute seltskonna moodustasid 4 eestlast, 4 kolumblast ning noorema vanusegrupi 5 eesti-kolumblast ning üks kolumbia preili. Kui algul ajasime juttu valdavalt eesti keeles, siis mingil hetkel mindi sujuvalt (või vähem sujuvalt) üle hispaania keelele. Grill toimis ning oli oma ülesannete kõrgusel, kartulisalat maitses imehea, ning nagu i-le täpiks oli E valmistet napoleoni kook. Kooke oli veel teisigi.

Kokkuvõttes möödus päev ja õhtupoolik kenas ning meeldivas õhkkonnas. Ning oli mõneti kahju kui rahvas end minekule sättis. Kui teised eestlased on Bogotas või selle lähistel, ning saavad tihemini kokku, siis ma nagu üksik hunt. Aga pole hullu, integreerun seda kiiremini ja pealegi pole Bogota nüüd nii kaugel ka.
Päeval kui poest tulime jäi kõrvaltänavas silma üks pilt, mille mobiiliga fikseerisin. Ja pole head põhjendust, miks see mulle väga meeldib. Aga meeldib. Ykskana.

ykskana

järgneb...

sissekanne

Vaatan seda blogi... noh, lehed polegi veel päris koltunud. Kui siis mõnest nurgast. Sest natuke aega on nüüd möödas küll. Nii mõnigi oja jõeks, jõgi mereks, meri ookeaniks ning osa sellest vihmaks saanud, mis kodutänavaid nii siin kui seal peseb. Kui esimestel kuudel tundus olevat oluline verstaposte lugeda, siis viimased 4 ja 5, nagu näha, ei ole enam nii märkimisväärsed ja olen neist m6neti märkamatult mööda vuhisenud. Eks sellele märkamatule liikumisele aiatab kaasa teatav rutiin, mis saavutatud. Ja kuna mõnel nädalavahetusel midagi olulist või huvitavat ei toimunud, siis tundus vahepeal, et polegi nagu midagi kirjutada. Aga kuu peale üht-teist siiski koguneb.

Sellest on küll juba jupp aega möödas, aga tundub, et siia pole veel kirja saanud tagasihoidlik fakt, et septembri keskpaiku, firmasisesel fotokonkursil õnnestus saavutada auhinnaline 3. koht.

noche de la luna (Medellin)

Hindamine iseenesest toimus rahvahääletusena, mis siis reeglina kätkeb endas päris suure hulga teadmatusfaktorit. Nii jõudis minu piltidest kõige kõrgemale see, mille üle pikalt mõtlesin, et kas üldse saata, ning need klõpsud, mida arvasin olevat huvitavad just tabatud hetke tõttu, jäid tagasihoidlikematele kohtadele. Aga kingitud hobuse suhu ei vaadata, ning veel vähem on põhjust nuriseda, kui meelepärane hobi mõne meeldiva hetke veel juurde heegeldab.

Sel nädalal jõudis ka auhind väikse iPod shuffel´i näol kohale (mugav vidin nt ciclovial kasutada), nii et siis palju õnne mulle!
- Aitäh! :)

sõbrakuu tarvis oli ka
kliendi kontor ehit´

Septembrit läbivaks sündmuseks oli aga sõbrakuu. Nimelt on kolumblased nii sõbralik ja armastusest pakatav rahvas, et peavad meie mõistes valentinipäeva lausa 2x aastas. Septembris ja veebruaris. Sõbrakuul on populaarne mängida „salasõbra“ mängu, millel nagu ma aru saan võib olla erinevaid vorme. Nii näiteks otsustas meie kliendirahvas alustada mängu „animal secreto“ ehk siis „salaloom“. Kui algul sellest mängust kuulsin, siis tundus see suht jabur olevat. Aga...kui kõik mängivad, siis... Nojah. Seda enam, et mängu kaasati pea kogu projektirahvas, keda siis on ca 70 ringi. Igaüks tõmbas loosiga endale 2 looma (või ka linnu, putuka) nime, millest üks märkis salasõpra ning teine nö „isiklikku nime“. Nii sain ma loosiga endale sõbraks pingviini ning ma ise võtsin mesilase kuju. Mäng ise seisnes selles, et nelja nädala vältel tuli igal nädalal oma salasõbrale toimetada pakk maiustustega, nö nädalavaru.  Selleks oli ettenähtud üks kast, kuhu sai poetada oma pakikese, nt siis adressaadiga „Pingüino“ ning otsida samast oma pakikest, nt nimega „Abeja“ (mesilane). Sealjuures, see keda „toideti“ ei teadnud, kes selle taga on. Lisaks oli Gmaili tekitatud eraldi konto, kus kõik võisid soovi korral anonüümselt oma sõbraga suhelda. Küsida, et mis talle rohkem meeldiks süüa jne. Ütleme nii, et mäng toimib siis, kui kõik sellest osa võtavad. Kui mõned aga jätavad sõbra „toitmata“, siis kaob ka sel huvi omakorda oma sõpra toita. Aga enam-vähem mäng sujus. Ehkki minu sõber pingviin mingil (algselt) arusaamatul põhjusel minu pakikesi ei tahtnud ning see äratas tähelepanu teistes „loomades“, kes olid varmad need nahka panema. Nii kaugele siiski ei jõutud ning lõppkokkuvõttes ei pidanud hiromant olema saamaks aru, et antud persoon igapäevaselt kohal ei viibi. Ja nii selguski lõpuks, et sõbraks osutus üks partner, kes kord nädalas Bogotast Medellini lendas.  Ütle veel, et pingviinid ei lenda :) Sõbramäng lõppes peoga, kus siis sõbrale tuli teatud summa piires teha üks päris kingitus. Pidu ise sai toimuma suht naljakal ajal, nimelt neljapäeva lõunal ning kestis u k 8-ni. Peo käigus tuvastati looma nime taga olnud isikud ning vahetati kingitusi. Loomulikult järgnes hoogne tants, kus ma valdvalt pealtvaataja rolli jäin, sest ... on veel kursusi, mida lisaks keeletundidele läbida.