Jõulueelsed toimetused (1)

Oi oi kui raske on vahel end kokku võtta ja vanu asju meelde tuletada. Ja veel enam kirja panna. Aga ega midagi... sulg tindipotti ning ajalugu üles täheldama. Ja tundub, et pean lausa novembrikuusse veel tagasi minema...

Hispaania keel. Esimene pai.

...sest novembri lõpu kõige olulisemaks sündmuseks kujunes keeletundidega lõpusirgele jõudmine. Või pigem võiks seda  nimetada pausiks, sest väike plaan on kevadel jätkata, et grammatikat parandada ning kinnistada. Ehkki jõudsin kolme kuuga 1-lt tasandilt pea 5-ndani (kokku on ühe süsteemi järgi 12 tasandit, millest 10-12 on nende tarvis, kel emakeeleks hispaania keel), siis ilmselgelt jäi aega info kinnistamiseks väheks ning tundus, et kõikvõimalikud reeglid suutsid peas korralikult sõlme minna. Kõige keerulisemaks osutusid ja on siiani otseste ja kaudsete asesõnade ning minevikuvormide kasutamine. Näiteks eksisteerib lihtmineviku kõrval nö kirjeldav minevikuvorm, midagi mida nt inglise keeles ei leia ja no ei ole seda tunnetust (veel), millal oleks õigem üht või teist kasutada.


katkeid "Väikesest Printsist"
hispaania keeles



üks eestikeelne lugu

Et tundidele pidulik punkt panna, siis kutsusin mõlemad õpetajad lõunale. Et mu kokakunsti repertuaaris oli valida kas lasanje või lasanje, siis läksin kindla peale välja ning valisin lasanje. Valikuga jäädi rahule ning lõuna sõudis sujuvalt veini saatel  õhtusse. Õpilane sai õpetajatelt lisaks kiidu- ja tänusõnadele vahvad kingitused - pühendustega Väikse Printsi raamatu hispaania ja inglise keeles ning Fonseca CD (kohalik artist, olen paar tema lugu siin ka varem üles riputanud). Igatahes oli väga meeldiv ja lõbus õhtu ning mõtlesin tänutundega, et mul ikka vedas õpetajatega. Kui suvel tundus, et ei õnnestu ühtegi leida, siis lahenes olukord ju lõpuks kõige paremal viisil.

minu õpetajad: Diana ja Juan Carlos

Kui keeletunnid läbi ja õppimisega seotud mõningane pinge maas, siis kas just sellest tulenevalt või millestki kolmandast, igatahes kuskil detsembrikuu keskel tundsin ühtäkki, et suhtlemine ning keelest arusaam läks märgatavalt kergemaks, nagu oleksin korraliku pika sammu üle kraavi astunud. Ja tänu sellele paranes ka enesetunne. Mitte, et mul kuidagi väga halb oleks senini olnud... aga ilmselgelt muutub maailm huvitavamaks, kui suudad ennast arusaadavamalt väljendada ning teistega pikemaid vestlusi arendada.

Detsembrikuu üheks tõsisemaks keeleoskuse proovikiviks sai ka minu esimene ametlik hispaania keelne presentatsioon vähem ametlikus õhkkonnas. Oli otsustatud, et igakuise projektikoosoleku lõpetuseks tutvustavad mõned meist oma kodukohta. Kuna valdav enamus on Kolumbiast, siis nendel jääb tutvustada maakond või linn või nt Bogota puhul ka linnaosa... Aga lisaks Kolumbiale on projektis esindatud veel ka Argentiina, Saksmaa ja Eesti. Mingi imeliku loosi või mis iganes valiku järgi olin ma esimene, kes oma kodukohta pidi esitlema. Algul mõtled küll, et ah, mis seal siis on... aga kui arvestada, et valdav enamus polnud varem Eestist mitte midagi kuulnud, siis tundus 15 min presentatsiooni koostamine ja esmamulje tekitamine päris vastutusrikas ülesanne. Igatahes pühendasin ma sellele natuke aega, millest suurem osa läks vist tegelikult oma pildipangas tuhlamisele... õnneks leidsin neid omajagu, mõned pildid said küll netist laenatud. Lihtsalt, naljaviluks salvestasin selle ka siia. Et konverteerimisega  läksid efektid kaduma, siis panin lihtsalt ühe muusikapala taustaks: http://youtu.be/9ksxAOlmS20

Kuna üks suht sage küsimus või palve mulle on ikka ja jälle „kuidas sa omas keeles räägid?“ või et „räägi midagi eesti keeles“, siis ausalt öeldes on päris keeruline hakata lihtsalt mingit suvalist juttu rääkima. Nii ma siis kasutasin võimalust ning rääkisin pool ettekandest eesti keeles (kus faktid ja numbrid seinalt loetavad) ning teise poole hispaania keeles. Tundus, et selline vorm õigustas end igati - rahval oli lõbus ning mõnele jättis nii sügava mulje, et seda veel tänagi aeg-ajalt mainitakse. Ja mainitakse ka seda, et Eesti on ikka väga ilus maa. Nii tore. Ja tore on ka see, et mul nüüd üks presentatsioon varnast võtta, sest aeg-ajalt ikka tuleb keegi juurde ja uurib, et kus ja mis ja kas... 
Nüüd rohkem kui kuu hiljem sain ka juba natuke tõsisema ja tehnilist keelt nõudva ettekandega maha, tõsi küll väikses seltskonnas, aga parajat pingutust nõudis pea 1,5 h koosolek ja teema tutvustus-arendus (kel midagi ütleb, siis IFRS 13) ikkagi. Järgmine suurem ülesanne on sama presentatsiooni edasiarendus ja ettekanne / koolitus kolleegidele. Uhhhh....
Aga meeldiv ja motiveeriv on kuulda, kui mõni kolleeg, keda pole mõnda aega näinud mainib, et ma räägin palju paremini ja sujuvamalt ning arusaamine on väga hea... Üks pai endale. :)