Igapäeva rutiinis ei pane alati tähele kuidas aeg möödub. Tasapisi oma rada kulgedes tunduvad nii mööduvad verstapostid, kui ka mööduja ise kuidagi sarnased ja ajas muutumatud. Alles siis, kui keegi või miski sunnib korraks peatuma tuleb vanarahva kombel tõdeda, et aeg tõesti lendab. Seekord on siis selleks hetkeks ja mõtlemispausiks õetütre koolilõpetamine. Kuhjaga rõõmu ja teatud annus nostalgiat. Sest isegi selles mööduvas ajas tajud, et midagi on hämmastavalt muutumatut – unistused, ootused, uued ja põnevad horisondid... Olnud olevik, uued kandjad...
 |
| Hiiumaa, Kalana 2010 |