... sellest olen unustanud rääkida. Mille vastu end vaktsineerida, seda soovitab arst. Paldiski mnt.-l asuvas Lääne-Tallinna keskkhaigla nakkushaiglas on olemas reisikabinet, kus siis vajalikud asjad kirja pannakse. Kahes järgus said minnusse süstitud kaitse järgmise vastu:
- kõhutüüfus
- A + B hepatiit (kompleksvaktsiin) (2x)
- kollapalavik
Kõike korraga ei tehta, nii et on tarvis varuda aega. A+B puhul vähemalt kuu. Tegelikult peaks A+B tegema veel 3ndat korda - selleks et saaks eluaegse katise - kuskil 6 kuu pärast. Samas ütles tädi, kes vaktsineeris, et sobib ka 2-3 aasta pärast.
Kollapalaviku puhul tuleb arvestada, et 5-7 päeval võib tekkida palavik kuni 39c. Mul vist ei tekkinud... küll jäi kurk väga haigeks. Tõenäoliselt külmast ja karmist põhjatuulest, kuid võib-olla oli immuunsus sellel hetkel ka mõneti segaduses.
Nende vaktsiinide eest tuli välja käia kokku ca 150 EUR. Vaktsineerimisega saab kaasa ka kena rahvuvahelise kollase vaktsiinipassi, kus kõik mis tehtud ja tegemist vajab, kirjas.
Showing posts with label ettevalmistus. Show all posts
Showing posts with label ettevalmistus. Show all posts
May 5, 2011
viimased nädalad
Sellest ajast, mis viimasest blogikirjest möödas on palju toimunud ja vett merre voolanud. Üritan kronoloogiliselt tagasi mõelda viimastele nädalatele, kus vist polnduki enam väga planeerimata ajaühikut.
11-15.04 Jõhvi, kohukused jm töised tegemised
16.04 EY squashi korraldamine ja õdus õhtu sõpradega
18.04 Õdus õhtu Clazzis, hea seltskonna ja muusikaga.
19.04 Pidu minus eneses. Ühtlasi sai välja kuulutatud, et tegemist mu viimase nö ametliku tööpäevaga. Kuskilt lihtsalt tuli piir tõmmata. Lahtiseid otsi, mida kokku siduda oli palju, sh soov veel kõige olulisemad inimesed üle kaeda. Ehkki EY squash sai kenasti ellu viidud, siis tõenäoliselt polnuks vaja olnd olematute energiavarudega platsile ronida. Pärast üritust oli enesetunne vääga halb... õnneks aitas õdus õhtu sõpradega tagasi elule :)
Teisipäev möödus väga kenasti ja lilleliselt. Aind enesetunne polnd õhtuks kõigeparem. Lilled näpus, jõudsin koju ja maandusin palavikuga voodisse. Et siis selline pidulik õhtu. Terve hooaeg polnd haige olnd.
Aga ega aeg ole raisata...
20.04 Kuidagi maast lahti, ja taas asju pakkima, mis Tartu veel viia. Õhtul Maarja esietendusele. „Viimnepäev”. Hästi mängitud, kuid pidin tunnistama, et mingit mõtteinet see mulle edasiseks ei andnud. Aga vahel võib ka nii...
21 – 24.04 lõpuks ometi kauaoodatud Hiiumaale, kus me väike pere üle pika aja taas kokku sai. Teel Pärnust Haapsallu otsustas Maarja vapper A3 korraks sõiduajal kõik näidikud nulli kukutada. Sõitsin edasi tunde järgi. Peale tankla peatust oli probleem kadunud. Õhtu leidis meid juba Tubalalt. Kuna õues oli nii hea ja soe, siis keeldusin tuppa minemast, toetasin selja vastu talumaja seina ja veetsin tunnike nina päikse poole. Mõnus. Aga öö enam nii mõnus polnud. Palavik tagasi ja liigesed na valusad, et ei saand mingis asendis enam olla. Ja sellisesse olekusse kadus terve järgnev päev – une ja valuvaigistite abiga. Tuju oli nullis ja puudus igasugune huvi kuhugi minna. Veel vähem mõelda, et pean paari nädala pärast kuskil teisel mandril asjalik olema.
Kus tervist näed laita, sääl saun aitab. Laupäeva õhtune ehe maasaun tõi elu tagasi ja pühapäev oli juba päris inimese tunne. Käisin veel paaris lemmik paigas ning üle pika aja sai ka paar pilti tehtud.
25.04 tagasi Tallinnasse ja õhtul Jazzkaarele Hedvig Hansonit kuulama. Kontsert oli suurepärane.
26.04 Pärnusse. Ja seda ei saa jätta mainimata, et see oli päev kui taas veendusin, kui oluline on, kui ümber on head sõbrad. Nimelt teel, enne Märjamaad otsustas A3 uuesti näidikud nulli visata ning nüüd kostus lisaks ka imelikku häält. Auto teeäärde ja "targa" näoga kapoti alla vaatama. Kõik tundus omal kohal, aga autot käima enam ei saanud. Tundsin end suht abituna ja hakkasin õlekõrsi helistamise näol kasutama. Onu oli õnneks kodus ja valmis mulle järele tulema. Vahepeal sain auto siiski korraks käima ja mõned kilomeetrid edasi sõita, kuid siis lõpetati sõiduleping ning leidsin end 63 km posti juurest parkimast. Tunnike teekõrval, mööduvate veokite tuulest kõigutada. Kui ühtäkki kuulsin seljataga imelikku heli, millele järgnes veelgi imelikum. Pead pöörates tuli tõdeda, et tagumist külgklaasi oli tabanud kivi ja tulemusena aken suht-koht kildudeks. Mõtlesin, et ei-ole-võimalik, et niimoodi nüüd läheb. Kuna 2 ilma 3ndata ei saa, siis jäin pingsalt tahavaatepeelgisse vaatama, et mil mõni fuura mulle lihtsalt otsa sõidab. No ei läind siiski nii hullusti. Onu jõudis enne kohale, võttis sleppi ja nii veeresime pea Pärnuni, kus Sauga ringil õnnestus köis ratta alla ja katki sõita. Ning nagu i-le täpiks jõudis köis ka esistange puruks tõmmata. Nii. Kolmas! Oli tunne, et jõuan Pärnu vaid A3 legoga. Siiski sellega olid hädad läbi. Kenasti Pärnus jäi auto sõbrantsi hoovi lükata ning järgnevat päeva oodata, et vigade parandust teha.
27.04 - päev täis positiivsust. Kõige olulisem viga sai parandatud ning stange fikseeritud. Klaasi küll ei saand, kuid kena must teip asendas kenasti toonitud klaasi :) Ja selline asjade laabumine taas tänu sõpradele.
Veebruari sissemurdmisega seoses käisin veel politseist läbi täiendavat tunnistust andmas, kuna väidetavalt üks kahtlusalune olevat tabatud. Ruumi astudes vaatas vastu üks tuttav graveeringuga pussnuga (kunagi kaitseministri poolt kingitud). Kivi langes südamelt, sest ausalt öeldes olin suht-koht häiritud teadmisest, et üks külmrelv kurjategija kätte oli sattunud.
Päeva mahtus veel mitu head kohtumist sõprade ja endiste töökaaslastega. Neljapäeval veeresin Tallinna poole tagasi hea tunde ja rahuga südames :)
29.04 väljakuulutatud "Fiesta de adiós" tööl. Head sõnad ja kallistused söögi-joogi kõrval. Sümboolne lahkumiskõne (arvan ikkagi, et see on ajutine äraminek) ja tänusõnad kolleegidele. Need on mul suurepärased! :)
03-04.05 Tartus ema juures.
05.04 formaalused tööl ja veel viimaste oluliste asjade soetamine väikeste sekeldustega.
Kartsin natuke neid viimaseid nädalaid, kuna ei teadnud, kuidas emotsioonidega toime tulen. Aga tundub, et nii tihe graafik aitas säilitada teatud tasakaalu.
11-15.04 Jõhvi, kohukused jm töised tegemised
16.04 EY squashi korraldamine ja õdus õhtu sõpradega
18.04 Õdus õhtu Clazzis, hea seltskonna ja muusikaga.
19.04 Pidu minus eneses. Ühtlasi sai välja kuulutatud, et tegemist mu viimase nö ametliku tööpäevaga. Kuskilt lihtsalt tuli piir tõmmata. Lahtiseid otsi, mida kokku siduda oli palju, sh soov veel kõige olulisemad inimesed üle kaeda. Ehkki EY squash sai kenasti ellu viidud, siis tõenäoliselt polnuks vaja olnd olematute energiavarudega platsile ronida. Pärast üritust oli enesetunne vääga halb... õnneks aitas õdus õhtu sõpradega tagasi elule :)
Teisipäev möödus väga kenasti ja lilleliselt. Aind enesetunne polnd õhtuks kõigeparem. Lilled näpus, jõudsin koju ja maandusin palavikuga voodisse. Et siis selline pidulik õhtu. Terve hooaeg polnd haige olnd.
Aga ega aeg ole raisata...
20.04 Kuidagi maast lahti, ja taas asju pakkima, mis Tartu veel viia. Õhtul Maarja esietendusele. „Viimnepäev”. Hästi mängitud, kuid pidin tunnistama, et mingit mõtteinet see mulle edasiseks ei andnud. Aga vahel võib ka nii...
21 – 24.04 lõpuks ometi kauaoodatud Hiiumaale, kus me väike pere üle pika aja taas kokku sai. Teel Pärnust Haapsallu otsustas Maarja vapper A3 korraks sõiduajal kõik näidikud nulli kukutada. Sõitsin edasi tunde järgi. Peale tankla peatust oli probleem kadunud. Õhtu leidis meid juba Tubalalt. Kuna õues oli nii hea ja soe, siis keeldusin tuppa minemast, toetasin selja vastu talumaja seina ja veetsin tunnike nina päikse poole. Mõnus. Aga öö enam nii mõnus polnud. Palavik tagasi ja liigesed na valusad, et ei saand mingis asendis enam olla. Ja sellisesse olekusse kadus terve järgnev päev – une ja valuvaigistite abiga. Tuju oli nullis ja puudus igasugune huvi kuhugi minna. Veel vähem mõelda, et pean paari nädala pärast kuskil teisel mandril asjalik olema.
Kus tervist näed laita, sääl saun aitab. Laupäeva õhtune ehe maasaun tõi elu tagasi ja pühapäev oli juba päris inimese tunne. Käisin veel paaris lemmik paigas ning üle pika aja sai ka paar pilti tehtud.
25.04 tagasi Tallinnasse ja õhtul Jazzkaarele Hedvig Hansonit kuulama. Kontsert oli suurepärane.
26.04 Pärnusse. Ja seda ei saa jätta mainimata, et see oli päev kui taas veendusin, kui oluline on, kui ümber on head sõbrad. Nimelt teel, enne Märjamaad otsustas A3 uuesti näidikud nulli visata ning nüüd kostus lisaks ka imelikku häält. Auto teeäärde ja "targa" näoga kapoti alla vaatama. Kõik tundus omal kohal, aga autot käima enam ei saanud. Tundsin end suht abituna ja hakkasin õlekõrsi helistamise näol kasutama. Onu oli õnneks kodus ja valmis mulle järele tulema. Vahepeal sain auto siiski korraks käima ja mõned kilomeetrid edasi sõita, kuid siis lõpetati sõiduleping ning leidsin end 63 km posti juurest parkimast. Tunnike teekõrval, mööduvate veokite tuulest kõigutada. Kui ühtäkki kuulsin seljataga imelikku heli, millele järgnes veelgi imelikum. Pead pöörates tuli tõdeda, et tagumist külgklaasi oli tabanud kivi ja tulemusena aken suht-koht kildudeks. Mõtlesin, et ei-ole-võimalik, et niimoodi nüüd läheb. Kuna 2 ilma 3ndata ei saa, siis jäin pingsalt tahavaatepeelgisse vaatama, et mil mõni fuura mulle lihtsalt otsa sõidab. No ei läind siiski nii hullusti. Onu jõudis enne kohale, võttis sleppi ja nii veeresime pea Pärnuni, kus Sauga ringil õnnestus köis ratta alla ja katki sõita. Ning nagu i-le täpiks jõudis köis ka esistange puruks tõmmata. Nii. Kolmas! Oli tunne, et jõuan Pärnu vaid A3 legoga. Siiski sellega olid hädad läbi. Kenasti Pärnus jäi auto sõbrantsi hoovi lükata ning järgnevat päeva oodata, et vigade parandust teha.
27.04 - päev täis positiivsust. Kõige olulisem viga sai parandatud ning stange fikseeritud. Klaasi küll ei saand, kuid kena must teip asendas kenasti toonitud klaasi :) Ja selline asjade laabumine taas tänu sõpradele.
Veebruari sissemurdmisega seoses käisin veel politseist läbi täiendavat tunnistust andmas, kuna väidetavalt üks kahtlusalune olevat tabatud. Ruumi astudes vaatas vastu üks tuttav graveeringuga pussnuga (kunagi kaitseministri poolt kingitud). Kivi langes südamelt, sest ausalt öeldes olin suht-koht häiritud teadmisest, et üks külmrelv kurjategija kätte oli sattunud.
Päeva mahtus veel mitu head kohtumist sõprade ja endiste töökaaslastega. Neljapäeval veeresin Tallinna poole tagasi hea tunde ja rahuga südames :)
29.04 väljakuulutatud "Fiesta de adiós" tööl. Head sõnad ja kallistused söögi-joogi kõrval. Sümboolne lahkumiskõne (arvan ikkagi, et see on ajutine äraminek) ja tänusõnad kolleegidele. Need on mul suurepärased! :)
03-04.05 Tartus ema juures.
05.04 formaalused tööl ja veel viimaste oluliste asjade soetamine väikeste sekeldustega.
Kartsin natuke neid viimaseid nädalaid, kuna ei teadnud, kuidas emotsioonidega toime tulen. Aga tundub, et nii tihe graafik aitas säilitada teatud tasakaalu.
Apr 6, 2011
lennupiletid
Tagasi Tallinnas ja pea otse "ot karablja na ball" või maakeeli kohe tagasi tööle. Kuna esmaspäev sai töövabaks võetud ja mingil imelikul põhjusel polnud keegi minu asju ära teinud :)... siis venis teisipäev pikaks. Päeval saabus Chrisilt ka juba küsimus, et kuidas viisaga läks. Andsin aru ja lubasin, et bronnin õhtul piletid ja saan siis täpsemad sõidudetailid anda. Kuna lubadus sai antud, siis võtsin hilisel õhtutunnil ette lufthansa kodulehe ja mingi aja pärast saingi teavitada: 
Soetasin edasi-tagasi pileti. Raha küsiti 1320 €. Tagasisõitu küll tegelikult plaanis pole, kuid kuna puudub teadmine, mida toob tulevik, siis igaks juhuks sai teine ots bronnitud jõulude ette :) Kirja kirjutades tundsin, kuidas väsimus võimust võttis. Siiski arvasin, et kiri oleks kena lõpetada millegi sarnasega nagu "I'm very exited about this trip..." Vaatasin seda rida, see tundus sel hetkel rohkem kui vale. Backspace puhastas virtuaalpaberi ja sinna tekkis "I'll probably have some more questions later on re my flight, arrival and/or life in Bogota"... Eestlased on kord juba nii emotsionaalsed.
Soetasin edasi-tagasi pileti. Raha küsiti 1320 €. Tagasisõitu küll tegelikult plaanis pole, kuid kuna puudub teadmine, mida toob tulevik, siis igaks juhuks sai teine ots bronnitud jõulude ette :) Kirja kirjutades tundsin, kuidas väsimus võimust võttis. Siiski arvasin, et kiri oleks kena lõpetada millegi sarnasega nagu "I'm very exited about this trip..." Vaatasin seda rida, see tundus sel hetkel rohkem kui vale. Backspace puhastas virtuaalpaberi ja sinna tekkis "I'll probably have some more questions later on re my flight, arrival and/or life in Bogota"... Eestlased on kord juba nii emotsionaalsed.
Apr 5, 2011
stockholm ja kolumbia saatkond
Laupäeva õhtul said siis kõik dokumendid ritta pandud ning kontrollitud korda 4, et kõik, mis vajalik ikka olemas oleks:
* pass
* 2 x passikoopiat pildiga ja isikuandmetega lehtedest
* 2 x viisa taotlusvormi
* 3 värvifotot (3x4 cm)
* töölepingu originaal - apostillitud / notariaalselt kinnitatud
* töökirjeldus originaal - apostillitud / notariaalselt kinnitatud
* EY Kolumbia „certificate of corporate existence“ + veel mingi väljavõte kuskilt registrist :)
* EY Kolumbia financial statements
* apostillitud koopia ülikoolidiplomist + hispaania keelne tõlge
* soovituskiri praeguselt tööandjalt, allkiri notariaalselt tõestatud + hispaania keelne tõlge
* resumé hispaania keeles
Pühapäeva õhtu leidis meid Kristiga paati astumas, kus juba uksel tervitasid Kariibimere rütmid. Selgus, et Tallinki laevadel parjasti Kuuba ja "carnaval latino" temaatika :) Nagu valdavale laevaseltskonnale (peamiselt veautojuhtid ja pensionärid) kohane vedasime end mingil hetkel saali, kus esinejateks kaks kollektiivi ning tantsutrupp kirevates sulgedes otse Kuubast. Täiesti kohal selles ajahetkes ma seal vist polnud - mõtted keerlesid natuke murelikult esmaspäeva hommiku ümber. Nimelt tabas mind kerge ehmatus, kui kõlaritest teatati mahedalt, et "teretulemast pardale...saabume Stockholmi k 10." Kell 10! Mitte k 9 nagu mina seda teadsin. Olin sellesinase teadmise pealt ju aja konsulaadis kokku leppinud - 10.30! Valida oli bussi, metroo ja takso vahel. Jäi tõdeda, et ega muud varianti pole, kui et see kõige viimane. Mis teha. Ka kõige ideaalsemas plaanis on omad nõrgad kohad. Igaks juhuks saatsin väikse teate konsulaati võimaliku hilinemise osas. :)
Esmaspäev seevastu sujus kenasti. Jõudsin 5 min enne kokkulepitud aega kohale. Esitasin dokumendipaki, andsin konsulaadi töötaja silme all allkirja töölepingule ning kinnitasin selle sõrmejäljega! Viisa eest tasumisel tekkis väike segadus. Selgus, et lisaks viisale (ca 1380 sek) tuleb maksta ka templi eest, millega kinnitati mu allkiri töölepingul. 1600 sek'ist, mis kaasa olin varunud jäi puudu 20! Puuduva raha leidsime paari pangaautomaadi kauguselt. Enne seda suutsin vist ühe masina kuidagi kokku jooksutada, teine õnneks väljastas sobiva paberi. Konsulaadis tagasi ei võtnudki enam palju aega kui ulatati pass koos minu pilti kandva tööviisaga "Visa de Trabajo de Colombia". Ja see oligi kõik. Rohkem dokumente (kui v.a. kviitung tasutud raha eest) tagasi ei saanudki. Öeldi, et need hoitakse saatkonnas. Nojah. Kui nii siis nii. Nüüd on mul viisa, aga isegi mitte originaal töölepingut. Hmmm...
Edasine osa päevast kulges kevadiselt mõnusa ilma saatel mööda Stockholmi jalutades. Mingiks hetkeks olid jalad suht ümmargused ja nii naasesime sadamasse metroo abil. Tagasiteel Tallinna sai taas Kuuba rütme nauditud, kusjuures programm oli märksa säravam. Muy bien!
* pass
* 2 x passikoopiat pildiga ja isikuandmetega lehtedest
* 2 x viisa taotlusvormi
* 3 värvifotot (3x4 cm)
* töölepingu originaal - apostillitud / notariaalselt kinnitatud
* töökirjeldus originaal - apostillitud / notariaalselt kinnitatud
* EY Kolumbia „certificate of corporate existence“ + veel mingi väljavõte kuskilt registrist :)
* EY Kolumbia financial statements
* apostillitud koopia ülikoolidiplomist + hispaania keelne tõlge
* soovituskiri praeguselt tööandjalt, allkiri notariaalselt tõestatud + hispaania keelne tõlge
* resumé hispaania keeles
Pühapäeva õhtu leidis meid Kristiga paati astumas, kus juba uksel tervitasid Kariibimere rütmid. Selgus, et Tallinki laevadel parjasti Kuuba ja "carnaval latino" temaatika :) Nagu valdavale laevaseltskonnale (peamiselt veautojuhtid ja pensionärid) kohane vedasime end mingil hetkel saali, kus esinejateks kaks kollektiivi ning tantsutrupp kirevates sulgedes otse Kuubast. Täiesti kohal selles ajahetkes ma seal vist polnud - mõtted keerlesid natuke murelikult esmaspäeva hommiku ümber. Nimelt tabas mind kerge ehmatus, kui kõlaritest teatati mahedalt, et "teretulemast pardale...saabume Stockholmi k 10." Kell 10! Mitte k 9 nagu mina seda teadsin. Olin sellesinase teadmise pealt ju aja konsulaadis kokku leppinud - 10.30! Valida oli bussi, metroo ja takso vahel. Jäi tõdeda, et ega muud varianti pole, kui et see kõige viimane. Mis teha. Ka kõige ideaalsemas plaanis on omad nõrgad kohad. Igaks juhuks saatsin väikse teate konsulaati võimaliku hilinemise osas. :)
Esmaspäev seevastu sujus kenasti. Jõudsin 5 min enne kokkulepitud aega kohale. Esitasin dokumendipaki, andsin konsulaadi töötaja silme all allkirja töölepingule ning kinnitasin selle sõrmejäljega! Viisa eest tasumisel tekkis väike segadus. Selgus, et lisaks viisale (ca 1380 sek) tuleb maksta ka templi eest, millega kinnitati mu allkiri töölepingul. 1600 sek'ist, mis kaasa olin varunud jäi puudu 20! Puuduva raha leidsime paari pangaautomaadi kauguselt. Enne seda suutsin vist ühe masina kuidagi kokku jooksutada, teine õnneks väljastas sobiva paberi. Konsulaadis tagasi ei võtnudki enam palju aega kui ulatati pass koos minu pilti kandva tööviisaga "Visa de Trabajo de Colombia". Ja see oligi kõik. Rohkem dokumente (kui v.a. kviitung tasutud raha eest) tagasi ei saanudki. Öeldi, et need hoitakse saatkonnas. Nojah. Kui nii siis nii. Nüüd on mul viisa, aga isegi mitte originaal töölepingut. Hmmm...
Edasine osa päevast kulges kevadiselt mõnusa ilma saatel mööda Stockholmi jalutades. Mingiks hetkeks olid jalad suht ümmargused ja nii naasesime sadamasse metroo abil. Tagasiteel Tallinna sai taas Kuuba rütme nauditud, kusjuures programm oli märksa säravam. Muy bien!
Apr 2, 2011
kaks nädalat
Pea kaks nädalat on möödunud. Suhteliselt märkamatult. Öötunde on nappinud. Tööl on ikka ja veel teha palju, mõned suuremed projektid ootavad lõpetamist, mitmed väiksemad kokku sidumist, mitmed kirjalikud võlad tasumist. Tunnen, et aku on tühi. Sügavat und enam pole. Samas tabab päeva kesekel teatud uimasus. Isu pole, aga söön enam-vähem korralikult, sest tean, et peab. Kaine mõistus ja pea iga rakk kehas annavad mõista, et vaja oleks korraks aega maha võtta ja puhata. Aga osa minust tahaks veel ka midagi, kedagi peale tööd näha. Tallinn Music Week andis toreda võimaluse kahe õhtuga ülevaate saada nii Eesti folgi kui pop / rocki / hard-rocki hetkeseisust. On olnud toredaid kohtumisi inimestega, kellega pole kaua näinud. Ja on ka hämmastavaid "etteasteid" persoonidelt, keda olen arvanud aastate ja aegade hämarusse vajunuks. Vähemalt suhete tasandil. Ja täiesti mõistetamatul kombel on nad välja ilmunud, ilma et teaks mu suurematest plaanidest... Kummastav tunne - nagu testitaks kas ma oma otsuses ikka kindel olen :)
Olen, olen.
Üks vahva kohtumine oli möödunud pühapäeval Moonikaga. Tüdruk, kes ise aasta Kolumbias elanud. Aastad olid siis küll 2004-2005. Tänaseks peaks olukord olema märgatavalt paranenud. Aga temaga kohtumine andis täiendavat kinnitust, et pole põhjust muretsemiseks. Ees ootavat imeilusa ja väga rikkaliku loodusega maa ning ääretult sõbralikud inimesed. Ja et eks igaüks leiab sealt eest just seda, mida otsib.
Selle seisukohaga olen igati nõus. Möödunud nädalal jõudsin lõpuks siis ka reisikirjaga "Minu Kolumbia" ühele poole. Mingil põhjusel ei edenenud see lektüür mul kohe üldse mitte. Eks ma tõenäoliselt lugesin seda natuke teise nurga alt, kui mõni teine lugeja. Olustiku kirjeldused edenesid jõudsalt, kuid kui kirjeldus taandus tegevuste-toimetuste peale, siis... Nagu ka kuskilt kommentaaridest lugesin, siis eks olegi nii, et igal ühel on nö "oma Kolumbia" - millega seal tegeled, kellega kohtud... need taanduvad enda huvidele ja valikutele.
Tänaseks olen jõudnud siis nii kaugele, et dokumentide pakk on sisuliselt valmis. Vaja on veel viimistleda mõned tõlked ning täita avaldused, kleepida fotod jne. Homme õhtuks on laevapilet Rootsi, et esmaspäeval k 10.30 Kolumbia saatkonnas olla. Teisipäeval siis tagasi. Väga loodan, et kõik läheb plaanide kohaselt ja midagi olulist puudu pole ja / või möödarääkimisi. Saatsin nädala keskel e-maili konsulile dokumentide nimekirjaga, mis mul tänaseks olemas. Sain kinnituse, et tundub, et dokumendid on olemas. Loodame siis parimat ja et saan päevaga asjad aetud.
Ahjaa...olen silma peal hoidnud ka lennupiletitel. Algul otsisin üldistest portaalidest, kuid siis sain soovituse vaadata Lufthansat. Hetkel tunduvad seal tõesti päris normaalse hinnaga pakkumised. Kusjuures vaadata tuleb edasi-tagasi otsa. On soodsam kui vaid üks ots. Võimalik orientiir, mida kaalun on 6. mai. Eks hindadest ja kuupäevadest juba edaspidi...
Olen, olen.
Üks vahva kohtumine oli möödunud pühapäeval Moonikaga. Tüdruk, kes ise aasta Kolumbias elanud. Aastad olid siis küll 2004-2005. Tänaseks peaks olukord olema märgatavalt paranenud. Aga temaga kohtumine andis täiendavat kinnitust, et pole põhjust muretsemiseks. Ees ootavat imeilusa ja väga rikkaliku loodusega maa ning ääretult sõbralikud inimesed. Ja et eks igaüks leiab sealt eest just seda, mida otsib.
Selle seisukohaga olen igati nõus. Möödunud nädalal jõudsin lõpuks siis ka reisikirjaga "Minu Kolumbia" ühele poole. Mingil põhjusel ei edenenud see lektüür mul kohe üldse mitte. Eks ma tõenäoliselt lugesin seda natuke teise nurga alt, kui mõni teine lugeja. Olustiku kirjeldused edenesid jõudsalt, kuid kui kirjeldus taandus tegevuste-toimetuste peale, siis... Nagu ka kuskilt kommentaaridest lugesin, siis eks olegi nii, et igal ühel on nö "oma Kolumbia" - millega seal tegeled, kellega kohtud... need taanduvad enda huvidele ja valikutele.
Tänaseks olen jõudnud siis nii kaugele, et dokumentide pakk on sisuliselt valmis. Vaja on veel viimistleda mõned tõlked ning täita avaldused, kleepida fotod jne. Homme õhtuks on laevapilet Rootsi, et esmaspäeval k 10.30 Kolumbia saatkonnas olla. Teisipäeval siis tagasi. Väga loodan, et kõik läheb plaanide kohaselt ja midagi olulist puudu pole ja / või möödarääkimisi. Saatsin nädala keskel e-maili konsulile dokumentide nimekirjaga, mis mul tänaseks olemas. Sain kinnituse, et tundub, et dokumendid on olemas. Loodame siis parimat ja et saan päevaga asjad aetud.
Ahjaa...olen silma peal hoidnud ka lennupiletitel. Algul otsisin üldistest portaalidest, kuid siis sain soovituse vaadata Lufthansat. Hetkel tunduvad seal tõesti päris normaalse hinnaga pakkumised. Kusjuures vaadata tuleb edasi-tagasi otsa. On soodsam kui vaid üks ots. Võimalik orientiir, mida kaalun on 6. mai. Eks hindadest ja kuupäevadest juba edaspidi...
Mar 22, 2011
avalik saladus
Nii... nüüd on see siis avalik saladus. Ei hakkagi ise kommenteerima. Ivari avaldus sai siis alljärgnev. Vahvalt segane ja samas nii loominguline. Onju. :)
/... /Üldtava on see, et rändlinnud hakkavad kevadeti lõunast Eestisse tulema, kuid IFRSkullerite liikumisega on aga lood hoopis teistpidised. Kui öelda Kolumbia, siis lisaks ühele põllumajanduslikule tootmisele meenub kohe esimesena nende jalkaväravaht Higuita (hüüdnimega "El Loco" :)) ja tema skorpionitõrje ning loomulikult ka Carlos Valderrama ja tema ülikarvane soeng. Kuna jalgpallis on Kolumbia veidi järgi andnud ning kukkunud FIFA edetabelis juba 50ks ning põllumajanduslikku tegevust kritiseeritakse ka liialt palju, siis on neil plaan tõusta maailmatippu IFRSi rakendajana. Ning, et seda IFRSi unistust ellu viia, otsivadki nad kogu maailmast parimaid spetsialiste. Mistõttu on hea tõdeda, et kuigi jalgpalli tabelis oleme neist (veel) 32 kohta taga pool, siis IFRSi osas aga tunduvalt eespool ning saamegi anda nende IFRSi arengusse oma tugeva panuse. Nimelt on Küllike lubanud kohalikule EY-perele ca 1 kuu pärast kihutada kohale nagu Juan Pablo Montoya parematel päevadel ning mõneks ajaks sinna appi jääda. Samas kinnitas Küllike, et tema minekuga ei kaasne meile "100 aastat üksindust", vaid juba mõne suve pärast on ta kenasti tagasi ja õpetab meilegi, mida päriselt Normas Internacionales de Información Financiera järgi tehtud aastaaruanne endast kujutab. Kuid eks täpsemaid detaile teab ja räägib Küllike ise, sh loomulikult ka kutse peole, kus kindlasti kõlab Shakiralt vaca vaca ning kus saab pikemalt arutada Lõuna-Ameerika agraarküsimusi... Ivar
ps vabandan kui liiga segane kiri tuli. Ma tahtsin öelda, et Küllike plaanib Kolumbiasse secondmendile minna :) /.../
/... /Üldtava on see, et rändlinnud hakkavad kevadeti lõunast Eestisse tulema, kuid IFRSkullerite liikumisega on aga lood hoopis teistpidised. Kui öelda Kolumbia, siis lisaks ühele põllumajanduslikule tootmisele meenub kohe esimesena nende jalkaväravaht Higuita (hüüdnimega "El Loco" :)) ja tema skorpionitõrje ning loomulikult ka Carlos Valderrama ja tema ülikarvane soeng. Kuna jalgpallis on Kolumbia veidi järgi andnud ning kukkunud FIFA edetabelis juba 50ks ning põllumajanduslikku tegevust kritiseeritakse ka liialt palju, siis on neil plaan tõusta maailmatippu IFRSi rakendajana. Ning, et seda IFRSi unistust ellu viia, otsivadki nad kogu maailmast parimaid spetsialiste. Mistõttu on hea tõdeda, et kuigi jalgpalli tabelis oleme neist (veel) 32 kohta taga pool, siis IFRSi osas aga tunduvalt eespool ning saamegi anda nende IFRSi arengusse oma tugeva panuse. Nimelt on Küllike lubanud kohalikule EY-perele ca 1 kuu pärast kihutada kohale nagu Juan Pablo Montoya parematel päevadel ning mõneks ajaks sinna appi jääda. Samas kinnitas Küllike, et tema minekuga ei kaasne meile "100 aastat üksindust", vaid juba mõne suve pärast on ta kenasti tagasi ja õpetab meilegi, mida päriselt Normas Internacionales de Información Financiera järgi tehtud aastaaruanne endast kujutab. Kuid eks täpsemaid detaile teab ja räägib Küllike ise, sh loomulikult ka kutse peole, kus kindlasti kõlab Shakiralt vaca vaca ning kus saab pikemalt arutada Lõuna-Ameerika agraarküsimusi... Ivar
ps vabandan kui liiga segane kiri tuli. Ma tahtsin öelda, et Küllike plaanib Kolumbiasse secondmendile minna :) /.../
Mar 18, 2011
tagasihoidlik paanika
Tunnen, et alateadvuses võtab maad vaikne paanika. Täna juba 18. märts ning mul pole enda poolt veel dokumendid valmis - ei kokku kirjutet, tõlgit' ega apostillit'. Töö on täitnud enamus aega ning õhtul lihtsalt ei suuda end kokku võtta. Ehh... Aga passi sain kätte!
Järgmisel nädal annab Ivar tõenäoliselt ka suuremale hulgale rahvale teada. Pelgan natuke seda küsimuste tulva.... seda enam, et pole ju veel ei viisa ega lennupiletitega vehkida.
Noh, kui aus olla, siis tundub, et asjasse pühendatud inimeste näol on kontoriseinad tõesti pidanud, mida ilmestavad mõneti vandeseltslaslikud pilgud, teadja muie näol, vihjed "narkomajandusele". No mis teha. Maine selle riigi kohta täna on selline. Loodan, et endal võimalus edaspidi teistsugust maailmapilti luua.
Homme ootab ees tõenäoliselt mu viimane squashi võistlus mõneks ajaks. Pärnus. Tegelt tundub, et ihus pole enam ei mingit jõuraasu, aga oluline ongi ju osavõtt...
Järgmisel nädal annab Ivar tõenäoliselt ka suuremale hulgale rahvale teada. Pelgan natuke seda küsimuste tulva.... seda enam, et pole ju veel ei viisa ega lennupiletitega vehkida.
Noh, kui aus olla, siis tundub, et asjasse pühendatud inimeste näol on kontoriseinad tõesti pidanud, mida ilmestavad mõneti vandeseltslaslikud pilgud, teadja muie näol, vihjed "narkomajandusele". No mis teha. Maine selle riigi kohta täna on selline. Loodan, et endal võimalus edaspidi teistsugust maailmapilti luua.
Homme ootab ees tõenäoliselt mu viimane squashi võistlus mõneks ajaks. Pärnus. Tegelt tundub, et ihus pole enam ei mingit jõuraasu, aga oluline ongi ju osavõtt...
Mar 8, 2011
esimene kontakt konsulaadiga
Nii. Võtsin südame rindu ja ühendust konsulaadiga. Stockholmis. „Buenas tardes“ kostus telefonitorus. Rõõmustasin mõttes, sest sellest väljendist saan ma juba aru :) Õnneks järgnev vestlus toimus inglise keeles. Selgus, et konsul oli ka juba EY Colombiaga rääkinud ja juhiseid jaganud. Aga ta oli kannatlik… ja ma sain oma küsimustele ka vastused. Ja isegi paljutõotava lubaduse, et kui mul sinna ilmudes on kõik dokumendid olemas ja vajalikus vormis, siis saan samal päeval veel viisa kätte! Elame, näeme. Bürokraatia võib pakkuda üllatusmomente. Ja ma pole ikkagi päris kindel et dokumentidele (ja neid pole mitte vähe) esitatavatest nõuetest 100% aru olen saanud...
Mar 7, 2011
KMA
...tutvun KMA siseruumidega. Mitte, et mul oleks kirg erinevate bürooruumide vastu. Eks ikka selleks, et uuemad ja värskemad minu isikut tundvad dokumendid seniste vastu vahetada. Annan elu esimesed sõrmejäljed. Mõlema nimetissõrme omad. Korraks tekib kriminaali tunne. Ja järgmisena hellitan lootust, et juhul kui tõesti tuleb minu isikut tuvastada, on mul vähemalt üks nimetissõrm alles. Ehkki meenub üks linateos, kus sõrm toimis ka ilma algse omanikuta… :o
Mar 5, 2011
õpin
Minu uus korterinaaber Laura (tegelikult küll vastupidi, sest mina olen siin nö tädi pagulaskorteris uus“) on mulle saatnud terve rea hispaania keele harjutusi. Lisaks on tal plaan elementaarsete tarbeesemete külge sildid kleepida. Vahva, leian ma. Kuna möödunud nädalal on keele õpe jäänud suhteliselt tahaplaanile, siis otsustan täna tublim olla. Ja nii möödubki laupäev harjutusi tehes ning sõnu otsides. Mh avastan, et youtube’is leidub Stingi laule, mil on hispaania keelsed subtiitrid. Olen vaimustuses, sest nüüd on veelgi huvitavam keelt õppida.
Mar 4, 2011
passipildid
peeglist vaatab vastu natuke vähem ületöötanud ja paistes silmadega nägu – järelikult tuleb passipildid päeva peal ära teha. Manan ette võimalikult positiivse näo ning ca 10-15 min pärast on pidid käes. Ei meeldi mulle see kaadri ees olemine.
tegutsen
Veebruar möödus töö tähe all. Sinna mahtusid siis ka kolimine ja automüük. Keeleõpe jäi suhteliselt unarusse. Pea on nii väsinud, et tõenäoliselt intensiivsem keeleõpe eriti midagi ei muudaks. Nii et rajan oma lootused märtsi-aprill perioodi. Ma pole veel suutnud otsustada, kas ma oma võimeid hinnates olen naiivne, optimist, hull või midagi kuuendat.
Feb 28, 2011
jaanuar – veebruar 2011
Minu plaanidest on teadlikud parimad sõbrad, tuttavad, mõned töökaaslased. Kuna töö on vallutanud ööd kui päevad (või oli see nüüd vastupidi), siis tundub jõulude eel antud otsus veel vägagi abstraktne ning kauge.
Mõned suhteliselt olulised sammud, mis tundusid olevat olulised astuda nii kiiresti kui võimalik:
* Otsustan auto müüki panna. Nö ametlikku müüki see ei jõuagi. Esimene huviline leiab, et tema võiks olla uus peremees. Lööme käed. Kes mind natuke rohkem teavad, teavad tõenäoliselt ka mu kirge autosõidu vastu, nii et sestap pole imestada, et olen mõnda aega päris kurb. On veebruari keskpaik.
* Otsustan allüürnikuks hakata. Lahkeid pakkumisi on paar. Juhuse tahtel laheneb aga olukord tõenäoliselt kõikidele kõige sobivamas variandis, ilma et kellegi kodukorda väga peapeale pööraks. Kolin tädi nn pagulaskorterisse, kus tema noored sugulased on juba aastaid peavarju saanud. Ja kui nüüd mõelda, siis kus ma ka ise oma esimesed ööd veetsin kui Tallinna tulin. See oli siis 11. august 2006.
Kolimist alustan järk-järgult. Vaatan kuhu ja mida ja millises suunas oma asju laiali jaotada. Olen neid küll miinimumil hoidnud, kuid ikkagi tundub neid rohkem kui küll. Olen endas natuke pettunud, aga heade sõprade abiga saavad ka viimased asjad 5 min kaugusele senisest elupaigast veetud. Aitäh!
On veebruari keskpaik.
* Otsustan algust teha keeleõppega. Leian, et kõige sobivam variant on see, kui Laura (minu onutütar) mind õpetama hakkab. Ahjah, on vist jäänud siin mainimata, et üheks oluliseks tingimuseks uues töös on hispaania keel. Keel, mille osas minu teadmised veel 2010. aastal on suur null. On jaanuari esimene pool.