Minu plaanidest on teadlikud parimad sõbrad, tuttavad, mõned töökaaslased. Kuna töö on vallutanud ööd kui päevad (või oli see nüüd vastupidi), siis tundub jõulude eel antud otsus veel vägagi abstraktne ning kauge.
Mõned suhteliselt olulised sammud, mis tundusid olevat olulised astuda nii kiiresti kui võimalik:
* Otsustan auto müüki panna. Nö ametlikku müüki see ei jõuagi. Esimene huviline leiab, et tema võiks olla uus peremees. Lööme käed. Kes mind natuke rohkem teavad, teavad tõenäoliselt ka mu kirge autosõidu vastu, nii et sestap pole imestada, et olen mõnda aega päris kurb. On veebruari keskpaik.
* Otsustan allüürnikuks hakata. Lahkeid pakkumisi on paar. Juhuse tahtel laheneb aga olukord tõenäoliselt kõikidele kõige sobivamas variandis, ilma et kellegi kodukorda väga peapeale pööraks. Kolin tädi nn pagulaskorterisse, kus tema noored sugulased on juba aastaid peavarju saanud. Ja kui nüüd mõelda, siis kus ma ka ise oma esimesed ööd veetsin kui Tallinna tulin. See oli siis 11. august 2006.
Kolimist alustan järk-järgult. Vaatan kuhu ja mida ja millises suunas oma asju laiali jaotada. Olen neid küll miinimumil hoidnud, kuid ikkagi tundub neid rohkem kui küll. Olen endas natuke pettunud, aga heade sõprade abiga saavad ka viimased asjad 5 min kaugusele senisest elupaigast veetud. Aitäh!
On veebruari keskpaik.
* Otsustan algust teha keeleõppega. Leian, et kõige sobivam variant on see, kui Laura (minu onutütar) mind õpetama hakkab. Ahjah, on vist jäänud siin mainimata, et üheks oluliseks tingimuseks uues töös on hispaania keel. Keel, mille osas minu teadmised veel 2010. aastal on suur null. On jaanuari esimene pool.