Pidevalt küsitakse, et kuida mul siis selle hispaania keelega läheb. Usun, et läheb, aga ennast on keeruline hinnata, kui pole oma arengut millegi, kellegagi võrrelda. Vahepeal tekib tunne, et olen siin nii pikalt olnud, et peaksin juba vabalt keelt rääkima ja kõigest aru saama. Aga no ei saa ikka mitte. Mõnel päeval on tunne ja mitte ainult, ka päris reaalsus, et mitte millestki aru ei saa. Ka kõige elementaarsematest väljenditest. Nagu mingi sein on ees. Esmaspäeva hommikuti on miskipärast eriti raske. Teed silmad lahti ja … hakka jälle teises keeles rääkima. Tahaks vahel öelda, et aitab nüüd küll, oleme normaalsed edasi ja räägime keeles, millest ka mina aru saan. Aga ei… kui kohaliku keelega hakkama ei saa, on alternatiiviks vaid inglise ja kehakeel. Kui eesti keelt proovin, siis on vastuseks vaid naer :) Öeldakse, et eesti keel kõlab kui jaapani keel, mõni pakub ka saksa või itaalia keelt. Mnjah. Tehnilise keele puhul tundub, et suudan sest paremini aru saada… vähemalt adun, mis on teemaks. Kui aga vestlus läheb üle diskussiooniks erinevate teemade vahel ja veel enam, kui ongi tegemist lihtsalt lobisemisega… siis sellest ikka ei saa aru suurt midagi. Kõrv tabab vaid neid sõnu, mille tähendust tean. Aeg-ajalt küsin küll ühe või teise sõna tähendust ning samuti püüan alati aru saada kuidas seda kirjutatakse. Hääldus on üks, aga kirjapilt võib olla hoopisi teine. Hetkel tekitab kõige enam segadust B ja V … kuna hääldatakse kõik “B”. Kolleegid, eriti nt Bogotast, kellega harva räägin, ütlevad küll, et räägin kenasti ja palju, aga endale tundub ikka sõnavara nii piiratud ja laused konarlikud ning primitiivsed.
Koolis ei tunneta keeleõppimist nii tervalt… minu jaoks oli see mäletamist mööda üks paljudest kohustustest. Eriti tüütu oli grammatika õppimine. Siin aga teadvustan keeleõppe protsessi aeg-ajalt päris selgelt. Kirjapildist on kõige lihtsam aru saada – siin aitavad teadmised teistest keeltest ning terve talupoja mõistus. Järgmine etapp on aru saada, kuulata ning märgata sõnu teiste kõnes. See on juba raskem, kuna inimesed kõnelevad erineva tempoga ning mõned seovad kõik sõnad nagu üheks suureks sõnaks jne. Lisaks siis veel erinevused tulenevalt slängist, murrakutest (nt paísa, costeño) ning aktsentidest (nt argentiinlased). Ja järgmine etapp on siis üritada ise neid uusi sõnu praktikasse panna. Kollegidega kasutan reeglina katse-eksitus meetodit, sest nemad annavad andeks ja naeravad jaburate väljendite peale. Jacky’ga on lihtne... tema on juba minuga mõneti harjunud, ning mõistab paremini mida ütlen või öelda tahan, kuid muidugi mitte alati. Õnneks on ta ses osas kannatlik. Siinkohal üks lõbus vaheseik, kui soetasime koduvarustust. Mul vaja riidepuid. Seletasin J-le, et mul on vaja ka nö teist tüüpi riidepuid, kuhu saaks püksid kenasti riputada. Olime kunagi mingeid riideesemeid kursusel õppinud ja nii ma siis seletasin, et vaja on riputada “calzonesid”… mille peale mu naaber pidi naerukrambid saama, sest antud väljend käib siis maakeeli trussikute tarvis… Noh… vähemalt suutsin ise veast aru saada ja asendada “calzoned” sõnaga “pantalone” (mis ajas mind omakorda natuke naerma, kui mõtlesin, et ….”mis… vihjate mu alalõuale ve?”) Ja üldse... kes keelab trussikuid riidepuule riputamast?
Võõraste puhul üritan siiski kasutada vaid nö kindlaid sõnu, väljendeid. Ühel reedehommikul taksoga tööle sõites sattus olema jutukas taksojuht, kes ei suutnud ära kiita, kuivõrd hästi ma ikka nii lühikese ajaga olen rääkima hakanud. Noh, ega tema tea, et oma riigist rääkida ja 4 aastaajast on ka üks väheseid teemasid, mis algusest peale selgeks õpitud ning kuudega lihvitud. Mõned taksojuhid on sümpaatsemad, arukamad (nt antud juht teadis isegi seda, et Eesti vabandes okupatsioonist)… aga on ka igasugu suslikuid… kes teevad näo nagu oleksime valesti aadressi öelnud ja siis lähevad ringiga. Aga pole hullu… õpime ka vigadest ning tuttavate radade puhul suuname vajadusel juhi õigele teele ;)
Kõige olulisem, mis augusti teisel poolel teoks sai oli siis see, et leidsin endale peale pea 2 kuud otsinguid õpetaja. See vahepealne otsinguperiood oli suht tüütu, kuid kutsusin end üles kannatlikkusele. Ja see sai kenasti pärjatud, sest nüüd on mul mitte üks, vaid lausa kaks õpetajat, kellest siis üks on tegelikult mu esimene õpetaja. Kaks õpetajat sellepärast, et siis saan ma tööpäeva õhtutega hakkama ning nädalavahe jääb muude toimetuste tarvis. Ja kui selline võimalus välja pakuti, siis tundus see juba ka ses mõttes intrigeeriv, et eks igal ole oma õpetamisstiil ning rõhuasetus ka ehk erinevatele teemadele. Nii et siis juba 2 nädalat on mul olnud taas keeletunnid - 2 x nädalas a 2 tundi. Ja olen selle üle väga rõõmus. Mõlemad on oma ala profesionaalid ning usun, et saan kvaliteetset õpetust. Ehkki tunnihind pole kõige odavam, siis usun, et investeering teadmistesse on pikas perspektiivis õige.
Tõsi küll, nüüd hakkavad tekkima uued probleemid, kuna täiendavad teadmised grammatikast tuleb ja tahaks ka praktikasse rakendada. Aga pidevalt reeglipõhiselt mõelda ei õnnestu ning jaksa. Eriti siis kui tahad kiiresti midagi öelda või arvamust avaldada.
Et praeguste õpingute teemaks on minevik, siis mõtlesin, et panen siia kirja ühe kodutöö, kus pidin räägima ca 10 lausega möödunud päevadest. Väga sobiv ju blogisse. Suuremad vead peaksid olema parandatud, nii et head lugemist. Vaadake ise, kui kerge mul siin siis on ja kuidas keel areneb :)
17 agosto 2011
El miércoles yo me desperté a la 5.30, pero me levanté solo a las 6. Después yo me duché y me puse la ropa. Yo desayuné a las 6.45. Comí cereales con yogur de desayuno. Yo fui a mi trabajo a las 7.15. El miércoles no pasó nada muy interesante en el trabajo. Fue un día de trabajo normal. Yo almorcé a las 12. Yo fui a almorzar con mi colega. Hablamos sobre el fin de semana pasado yo los partidos de futbol. En la noche del miércoles yo tuve la clase de español con la nueva profesora. Yo estuve muy alegra y contenta.
18 agosto 2011
El jueves yo me levanté como siempre a las 6. Yo desayuné de nuevo cereales y esperé a mi compañera de apartamento para ir al trabajo. Llegamos al trabajo a las 7.30. Yo traje café y agua de la cocina, prendí mi computadora y comencé trabajar. Almorzamos a las 12.30 cerca de EPM (del cliente). En la tarde tuvimos una reunión. En la noche, después del trabajo fuimos con otros colegas a celebrar el cumple año de nuestra colega. Fuimos al Parque Lleras a un restaurante mexicano. Yo no puede hablar mucho, porque la música estuvo demasiado fuerte y no escuche a otros bien y no entendí. Sin embargo estuve amañada y creo que yo hice la decisión correcta.
19 agosto 2011
El viernes nos tuvimos que levantar muy temprano, porque mi amiga (compañera del apartamento) quiso ir al trabajo con el carro. Fue la primera vez que fuimos al trabajo con el carro y ello se preocupaba por él tráfico y también por el parqueadero. Yo era la co-piloto y yo le decía y le mostró la dirección. Todo estuvo muy bien y llegamos al trabajo con seguridad. El viernes tuvimos otra reunión. Las personas hablaron y discutieron mucho y yo traté de entender. El viernes yo estuve un poco perezosa y pensé más en mis hobbies, ej sobre la música. Porque la noche del jueves yo hablé con un colega y parece que tenemos el mismo gusto por la música y podemos compartir algunas piezas de música. Por lo tanto busqué en mis archivos de música para ver lo que sería interesante compartir otro día. En la noche del viernes arreglaron la conexión a internet.
20 agosto 2011
El sábado estuvo un día muy especial para mi país. Celebramos el día de re-independencia, es decir 20 años de la libertad de la ocupación soviética. Yo me sentí alegre y un poco triste al mismo tiempo. Yo estuve alegre y orgullos por mi país y por el éxito. Pero yo estuve un poco triste, porque yo no pude estar con mis amigos y mi familia en este día. Yo escuche la música estoniana y pensé en mi casa. En la tarde yo tomé un taxi y fui a la casa de nuestra socia. Tuvimos una fiesta de “baby shower”, para celebrar que una de nuestras colegas, gerente senior, tendrá pronto un bebé. Fue una buena noche con buenas colegas, cervezas y pasabocas. En la noche, cuando yo llegué a mi casa yo ví TV el último partido del futbol.
