Nii kaugel ja ometi nii lähedal

Tulin reede hilisõhtuse lennuga Vabariigi aastapäeva tähistamiseks Bogotá lähistele. Ehkki sama päeva õhtul selgus, et peaksin hoopis kliendi juures kontoris nädalavahetuse veetma. Tegin siiski südame kõvaks ning suundusin lennu peale, mis k 9.30 väljus. Seda muidugi otse töölt ja koos töövahenditega. Arvuti ja internet on kui ihuliikmed, milleta elu ei toimi (jah, siit võib natuke irooniat välja lugeda küll). Kui möödunud aastal tuli lennu väljumist ca 10 tundi oodata, siis sel aastal sujus kõik kenasti ja nii olingi pealinnas juba k 10.30.

Laupäevaks oli plaanitud lõunasöök, mille valmimisse ma endalt poolt ei saanud midagi panustada, kuna kahjuks pea kõik ajahetked on täitnud töö. Kurb ja piinlik ühteaegu. Nii ma siis sõelusin pidulaua ja arvuti vahet kuni õhtuni.

Sünnipäeva tähistamiseks sai meid kokku 3 täisverelist eestlast, 4 eesti-kolumbia last ning 2 kolumblast. Ma tõin endaga kaasa vana lipu, mis meil Pärnu majas esimeseks lipuks oli peale taas-iseseisvust. Sellega sai vähemalt väike panus dekoratsioonidesse antud.

E oli kena hulga kartulisalatit valmistanud, samuti hapukapsad ära keetnud. Verivorstid olid seekord kohalikud ning riisipõhised. Samas ei ole maitseomadustel väga suurt vahet koduste tanguvorstidega. Pidupäeva lõppu ehtis küpsisetort.
Suurt pillekaari ja tantsu ei toimunud, küll oli vähemalt minul kui üksikul hundil Medellinist väga mõnus üle pika aja teiste siinsetega kokku saada. Fotode ja artiklite abil jõudsid ja jõuvada pidupäeva meeleolud ka siianurka. Minul on küll väga hea meel ja südant soojendav tunne näha, et me sellest päevast rõõmu tunneme ning üha enam väärtustame. 

Palju õnne meile kõigile! Ela igavesti, kallis Eesti!