viimane nädal Bogotá´d

22 mayo 2011 - Cerro de Monserrate, Bogota

Kõlab kui vanainimese jutt, aga aeg läheb siin tõesti kiiresti. Võimis... nagu ikka... ehk siis tööpäevadesse midagi enamat väga ei mahu kui ehk vajadusel poes käik ning kodus kiirpilk sotsiaalmeediale ning uudistele kodust.

See vajadusel poeskäik polegi mõnikord nii vajadusel. Pean tunnistama, et sattusin sõltuvusse... :( ... ei, mitte sellest jahu moodi asjast... sellest ei tea ma midagi. Sattusin hoopis sõltuvusse poeriiulitel ilutsevadest pakkidest, sektoris „chipsid“ . Täiesti pahaaimamatult mõtlesin ühel nädalalõpul, et proovin huvi pärast mõnda eksootilisemat nähtust – chipiside riiul on vähemalt kodupoes Carrefour’is väga pikk – ning valisin välja plantaani ja yuka krõpsud. Mõlemaid tarbitakse ka tavaliste söögikordade puhul kartuli asemel, siis küll keedetult või praetult. Ära olen proovinud ka erinevad nacho-chipsid – väga maitsvad ja ei tahaks küll kritiseerida, kuid kodus müüdavad on tõeliselt tuimad ja puised. Aga see selleks.... tagasi tulles plantaani ja yuka juurde, siis mmmm.... yuka on suht-koht sarnane tavalise kartulikrõpsuga, kuid chipsid on imeõhukused, samas suht tugevad ning mõnusalt krõmpsud. Plaantaanikrõpse on kahte varianti – naturaalsed ning soolased. Esimesed maitsevad eriti head. Kui püüda maitset kirjeldada (mis ilmselgelt keeruline), siis  mulle assotseerusid kaks maitset lapsepõlvest – ema küpsetet krõbedad vahvlid ning vanaema teht kuivatatud õunad. Viimased sellised, mis on ehk pannil õrnalt kõrbema läinud... selline küpsetet ja kergelt magushapukas maik. Vot kui need vahvlid ja õunad kokku panna, siis on tulemuseks naturaalsed plantaanikrõpsud. :)

Kui juba söögist rääkida, siis üldiselt olen püüdnud kohaliku toiduga tutvust teha ja mis vähegi uus ja huvitav tundub, ka ära proovida. Seda ka ülemöödunud  nädalavahetusel Monseratte’i otsas, kus pärast kõikvõimalike riiete ning suveniiride müügilette järgneb terve hulk pisikesi, väga spartalikke söögiputkasid, kus särisevad pannid ning valmivad erinevad traditsioonilised turistile suunatud toidud, kus iga müüja püüab just enda roogasid kõige kõvema häälega reklaamida ning loomulikult ka proovida anda. Kui paar tundi oli mäe otsas ringi jalutatud, siis läks kõht tühjaks küll (võib-olla mõjus ka nö kõrgmäestik ;) ) ning nii said ära proovitud küpsetatud plantaan juustu ning moosiga (see pole päris õige võrdlus, aga ma ei mäleta õiget nime... ja pealegi oli see sama magus), kõrvale joodud mingi õlle-limonaadisegu jook  ning hiljem ka ära proovitud pehme juust moosi ning karamellikreemiga (viimane nagu kuumutatud kondenspiim). Kolleeg lootis mulle tutvustada ka kohalikku verivorsti, mis ontlikult teiste toitudega pilku püüdis, aga et mul oli õnnestunud seda juba tänu Evele proovida, siis ühest suutäiest piisas, et aru saada, et siis söödu oli kordades parem ning mäe otsas valmistet kohe-mitte seda maitset polnud. Nii et loobusin. Aga jah... tõesti-tõesti... verivorst on siin täiesti olemas ja maitse (kui nüüd see mäe teema välja jätta) suht sarnane kodustele vorstidele. Noh, niivõrd kuivõrd saab see olla, kui tangu asemel on riis ja natuke herneid :)

Hiljem kuulsin, et ega selline vabas õhus valmistet toidu tarbimine väga riskivaba toiming polegi... et tulemused võivat olla vägagi revolutsioonilised ning päevi kestvad. Ptüi, ptüi, ptüi... võin vist õnne tänada, et siiani on nõukogudeaegne põhi kenasti vastu pidanud. :)

Toidust rääkimine pole tegelikult üldse väga kohane, kui arvestada, et viimasest trennist on möödast pea kuu ning tõenäoliselt läheb veel mõni nädal-kolm-neli, kui ehk mõni treenigpaik leitud saab.

Tagasi Monseratte otsa. Tegemist on siis ühe populaarsema Bogotá turismiobjektiga. 3152 m kõrgusel asuv mäetipp, mille otsast avaneb suursugune vaade ca 500 m allpool laiuvale 7,5 miljoni elanikuga pealinnale. Mäepeal ringi kõndides avaneb veel teisigi vaateid – küll kõrvalmäele, Guadalupele –le ja teisi mägesid katvale metsale, mis oma värvivarjunditega üllatas. Midagi õnnestus ehk ka pildile saada. Mäe otsa ja alla saab 3 erineval moel – köistõstukiga, väikse mägirongiga ja jala. Kuna mu kolleg pole väga sportliku vaimuga, siis valisime üles minekuks tõstuki ning allatulekuks mägirongi. Peab ütlema, et meil tõsiselt vedas ilmaga. Üles jõudes võttis meid küll vastu väike vihm, kuid see jäi varsti järgi ning edasi jäi üle imetleda pilvede ja valguse mängu mägede ning linna kohal. Eks seetõttu sai pildipanka ka mitu sarnast kaadrit.


Basílica del Señor de Monserrate


Mäge troonib senjoor Monseratte poolt ehitatud basiilika. Sel ajal kui me seal olime, toimus kirikus parajasti missa, mida saatis väga positiivne, rõõmus ja samas meeldiv vaimulik muusika, mis kostus kõikjale. Inimesed olid kõik rahulikud ja rõõmsad, seda vaatamata sellele, et väga paljude elatusjärg pole mitte kõige parem ning nägudelt peegeldub raske elu ja töö.



Plaza de Bolivar

Kui mäe otsas olid pildid teht ning aega piisavalt veedet, sõitsime alla ning tegime kiirvisiidi Bogotá kesklinna, või täpsemalt vanalinna, La Candelaria’sse.



La Candelaria de Bogota



Kuna aega palju polnud, siis pikalt jalutada ei jõudnud, aga peamised vaatamisväärtused said ehk nähtud. Mis muidugi ei tähenda, et ma väga palju linna oleksin näinud, aga ehk on veel mõni teinekord aega ja võimalust...



Mis pühapäeval väga silma jäi... ja tegelikult mitte ainult pühapäeval, siis linnapildis on väga palju väikseid lapsi. Üks armsam ja pruunisilmsem kui teine. Nagu nukud. Nii et pole imestada, et neil päevil ületas rahvaarv 46 miljoni piiri. Pere ja suhted vanemetega on siinses kultuuris väga olulisel kohal. Nii on täiesti normaalne, et tööajal kuuled töökaaslasi oma vanematele helistamas või vastupidi. Külas käiakse peredega, seda kuulen ma nädalavahetustel naaberkorteritest :)

Kuna sel kenal pühapäeval sai tehtud päris palju pilte, siis tegelikult ei olegi mõte siin kõike ümber kirjutada... Seda enam, et üks pilt rääkivat rohkem kui 1000 sõna. Pilte saab kaeda näiteks nendelt linkidelt:



https://www.facebook.com/media/set/?set=a.2021043682714.2122121.1142590498&l=465ab48295

https://www.facebook.com/media/set/?set=a.2068662713160.2124378.1142590498&l=888ae093f1

https://www.facebook.com/media/set/?set=a.2068687633783.2124380.1142590498&l=86ec66b247



Pühapäevaga seoses veel see, et kuna üle pika aja õnnestus mõned tunnid väljas veeta, ja ehkki aega-ajalt sadas ning nagu ka piltidelt näha olid pilved vägagi olemas, siis õnnestus mingi valemiga päikest saada. Ega esmaspäeva hommikul kohe vastust leidnud, et miks see nägu nii punane on... hiljem teadjamad kolleegid siis ütlesid, et selleks, et päikest saada siinkandis polegi ei-tea-mis päikest vaja... niipalju päiksele ikkagi lähemal :).

Mis siis veel toimunud. Hmmm... Ahjaa.... Möödunud nädalal sain tuttavaks veel ühe eestlasega, Imrega, kes möödunud sügisest alates elab Bogotás oma kolumblannast abikaasa ja pisipojaga. Ja et maailm veelgi väiksem oleks ja tunduks, siis on mõneti juhus ja kokkusattumus, et Imre asub tööle samas kontoris ja osakonnas kus minagi.  Aga seda muret, et eestlaste kontsentratsioon kontoris liiga suureks kasvaks, pole. Nimelt sai täna siis lennupileti näol kinnitust juba varem õhus olnud tõsiasi, et mul tuleb asuda korterit otsima mitte Bogotás, vaid hoopis ca tunni lennusõidu kaugusel asuvas Medellínis. Ei, põhjuseks pole mitte liigne kontsentratsioon, vaid lihtsalt tõsiasi, et olen arvatud ühte väga suurde projekti, mille peakontor asub Medellínis. Ja kuna mind täna ei seo Bogotága just väga palju, siis tundub selline lahendus igatpidi mõistlik. Kui kauaks sinna jään, eks seda näitab aeg... Vähemalt tundub, et esialgu veel kirjamaterjali jätkub. Laupäeval, 4. juunil astun siis taas lennukile.

Veelkord aga Monseratte’lt avanenud vaatele tagasi mõeldes jääb kõrvu kummitama just see laul... http://www.tuuli.ee/Muusika/Peida_s%FCda_suurde_linna.mp3

Bogotá, Colombia 2011



alles-juba nädalat kaks

... olen siin siis viibinud. Üheltpoolt oli see nagu eile, aga teisalt tundub nagu oleksin siin olnud juba ei-tea-kui-kaua. Küllap sellepärast, et mälupilte on selle lühikese ajaga kogutud rohkem kui mõnel varasemal kuul kokku. Aga kerge rutiin, mis on näiliselt tekkimas hajutab peatselt ka nende piltide uudsuse ja värskuse. Nii et püüan lühidalt kokku võtta need kaks nädalat.

Esimene tööpäev möödus erinevaid ameteid mööda joostes. Järjekord pole tähtis, kuid sinna mahtus paari analüüsi tegemine ettevõtte toimikute tarvis ning üks vereproov kohaliku migratsiooniameti tarvis. Määrati veregrupp. Noh, teadsin seda ennegi, aga vähemalt sain kinnitust, et üleookeani lend sellele mõju ei avaldanud. Siis tuli teha nö paraadfoto ettevõtte tarvis (kaua tehtud kaunikene, ent tulemuseks ei saanud mitte see pilt, mille olin välja valinud) ja siis teine pilt migratsiooniameti tarvis. Analüüside tegemisele järgnevalt oleksin pidanud ka arsti vastuvõtule minema, kuid arst pärastlõunal enam välja ei ilmunud. Väidetavalt oli kuskil peres keegi ära surnud. Aga et pärastlõuna raisku ei läheks, läksime migratsiooniametisse (DAS) mind nö ülesse andma e registreerima. Enne seda olid aga jah vajalikud nii analüüsitulemused kui ka pildid. Piltidega seoses veendusin kohalike leidlikuses. DAS-i jaoks oli vajalik sinise taustaga dokumendipilt. Polnud probleemi. Maja ees tänaval kohe vastav teenus olemas. Onul ja tädil, kes müütasid erinevaid maiustusi ja mobiiltelefoniga rääkimise teenust – see seisneb selles, et kasutad metallketiotsas olevat mobiiltelefoni ning maksad kasutatud minutite eest - oli kohe ka fototeenus varnast võtta. Selleks suundusime lähedal asuvasse bussipeatusesse, kus üle ootepaviljoni otsaseina visati sinine riie ja mind suunati selle taustale. Olemasoleva fototehnika abil sai sinise tausta keskele üks hallikas nägu tekitatud, mis igati sobiv DAS-ile.

Jooksult täitis kolleeg minu eest avalduse. Teise kolleegiga peeti nõu, mis värvi on mu silmad ja juuksed. Üheskoos jõuti arvamusele, et kohvi värvi. Ma ei hakanud täpsustama, kas piimaga või ilma :) Kui avaldus peale mõningast ootamist karmile ametnikutädile ära sai antud jäi üle oodata. Ja oodata. Ja oodata. Kuni lõpuks kuulsin mingit imelikku nime hüütavat. Algul suutsin seda lihtsalt ignoreerida, kuid siis sain aru, et tegemist mu perenimega väga imelikus häälduses. Suundusin taharuumi, kus tehti taas pilt (kui ma õigesti mäletan, siis selja taga oli nö cm latt... õnneks cm oli piisavalt ning ma mahtusin pildile... samuti ei antud käte hoida musta tahvlit numbriga) ning siis jätkus operatsioon „sõrmejäljed“. Kuna ametnikuonul oli suht kiire tööpäeva lõpetamisega, siis oli oluline, et need jäljed kiiresti tehtud saaks. Aga arvestades, et mul oli ikkagi väike närv sellises ranges ametihoones viibimisest ning see närv avaldus kergelt higistes kätes, siis oli operatsioon ilmselgelt häiritud. Mida rohkem onu minu näppe väänas, seda keerulisemaks operatsioon ka muutus, sest tagaruum oli piisavalt palav, ja minu käed seda niiskemad. Aega läks, sõrmeluud jäid siiski terveks ja lõpuks olid kõik 10 sõrmemustrit kuhugi masinasse söödetud. Kuhugi pidin veel suuremat sorti allkirja maailma ning siis oligi kõik.

Sain küll oma Kolumbia ID-numbri teada, kuid ametliku dokustaadi saamisega läheb ca 10 päeva. Loodetavasti siis uuel töönädalal saan kätte. See dokument peaks avama minu jaoks ka pangauksed, et siis kuhugi oma konto tekitada. Hetkel elan krediiditkaardi najal ning püüan sularaha kasutada nii vähe kui võimalik, kuna eurod said kõik ära vahetatud ning lihtsalt pole enam miskit vahetada. Õnneks võimaldab antud hetke kodupood Carrefour krediitkaardiga maksta. Loomulikult peab krediitkaardi juurde esitama ka isikut tõendava dokumendi.

Järgmisel tööpäeva hommikul sai siis ka arsti juures käidud. Jalad ja käed kõverdusid, kaal ja pikkus olid olemas, prille polnud tekkinud, verenäitajad ka korras. Ühesõnaga kuulutati töökõlbulikuks. Tööjuures peale mitmete ametlike dokustaatite täitmise sain kätte ka oma elementaarsed töövahendid ning õhtuks juba ka esimese tööülesande, mis on muutnud päevad piisavalt pikaks, et midagi enamat enam väga õhtusse mahtuda.

Siinkohal on ka ehk paras mainida, et ametlikult on Kolumbias töönädal 48 h. Inimestel on kombeks tõusta väga vara ülesse... tundub, et nt k 6 hommikul juba elu käib. Samas minnakse ka õhtul suht vara magama... vähemalt naabermajade aknad on varakult pimedad. Lõuna on vähemalt üks tund ja see kasutatakse täies ulatuses rahumeeli ära. Sellist ametlikku siestat vähemalt siinkandis pole. Võib-olla on allpool mägedes, kus kuumemad ilmad.

Inimestest natuke...Võib-olla tuleneb see sellest, et liigun vägagi euroopalikus ja meie mõistes tsiviliseeritud linnajaos, aga mingeid ebameeldivusi või –mugavusi ringi jalutades pole kogenud. Seda mingite järele hüüete või muude märkuste osas. Ilmselgelt torkab minu tagasihoidlik persoon silma kasvu mõistes. 176 cm on ilmselgelt üle Kolumbia või vähemalt Bogotá keskmise. Samas on pöördutud mu poole ikkagi hispaania keeles... aga võib-olla lihtsalt sellepärast, et lihtsalt muud keelt ei osata. Viimaste statistikaandmete kohaselt rääkivat Kolumbias inglise keelt ca 8% rahvastikust. Elanikkonda on siin riigis ca 46 miljonit. Kohalike teadjatemate sõnul on aga statistika kindlasti liiga optimistlik. Mnjah. Üldjuhul püüan sellest üle olla, et kasvult teistest peajagu üle....kontoris on õnneks minust pikemaid eurooplasi ja ka tänavapildis leidub kõiksugu kasvu... aga noh... möödunud nädalavahetusel ühes kaubanduskeskuses mingeid riideesemeid vaadates ajas ikka naerma küll. Avastasin end mingil hetkel mingis imelikus poosis kummardumas... nagu kraana... õigem oleks vist kükitada olnud, sest muidu nägin riideid vaid ülevalt alla. :D Aga nii hull igalpool muidugi pole ... eile külastasin üht teist, märksa uuemat kaubanduskeskust ja see oli täiesti mõistlik.... Võib-olla tundub imelik, et miks ma pidevalt nendes keskustes kolistan. Ei, rikkaks ma pole saanud ja shoppamine pole endiselt hobi, aga lihtsalt ühte kohvrisse, millega siia saabusin, kõik vajalik ära ei mahtunud... :)

Pühapäev 15.05
Üks kena päev, mis viis kokku siinkandis juba pikemat aega elava eestlanna Evega ja tema toreda perega. Tänu talle õnnestus näha natuke rohkem Bogotá’d ja ka natuke linnapiirist väljapoole. Lisaks sain siis üle pika aja võtta ka päris kaamera välja. Olin unustanud, kui hea on seda käes hoida. Selles kandis kus Eve elab olid ka üleujutused kurja teinud. Õhtuhämaruses sai ka üks hetk sellest kaadrisse püütud.

Teine nädal möödus juba täies ulatuses töötähe all. Nii et siin pole midagi põnevat kirjutada.Kui et osaliselt seisneb töö inglise keelest hispaania keelde tõlkimisega... ehkki hispaania keelt ma täna ei räägi...

Kui nädal kenasti reede õhtusse oli veerenud, siis sai ka natuke öist linnaelu nähtud. Nähtud said sellised piirkonnad nagu Parque 93, Zona Rosa ja Zona T. Tänavad ääristatud baaride, restoranide, ja muidugi rahva endaga. Palju üliõpilasi. Suur melu ümberringi. Selle keskel on raske uskuda, et olen siiakanti pikemaks ajaks maabunud, pigem ikka nagu turist...

esimene nädalavahetus

Laupäeval kohtusin oma kolleegi Ximenaga. Chris oli andnud talle ülesandeks minu eest nö hoolt kanda. Arutasime, et mida tarka laupäevaga ette võtta. Plaanis oli natuke ümbruskonda vaadata, kuskil süüa ning kuskilt mulle koju mingi toidukraam varuda. Startisime Ximena autoga, peale mõne kvartali läbimist suhteliselt teosammul, otsustas X auto esimesse parklasse keerata. Väidetavalt on linnaliiklus nädalavahetustel eriti hull.

Olgu kohe mainitud, et kõik järgnev linnapilid osas on suhteliselt julge üldistus, mis põhineb vaid mõnepäevasel vaatlusel... :)

Peab ütlema, et liiklus on siin tõesti nähtus omaette. Üks asi on suurlinna liiklus, kuid... no seda peab oma silmaga nägema :) Maha on küll joonistatud mingid jooned, kuid need tunduvud enamik ajast olevat rohkem toreduse pärast. Autosid mahub reeglina kõrvuti täpselt niipalju kui on tänaval laiust. Signaal on kaasliiklejatele ergutusvahendiks. Autopark tervikuna tundub olevat keskmiselt vanem. Võiks arvata, et sellises liikluses on väiksed plekimõlimised täiesti tavaline nähtus, kuid X sõnul võivad autojuhid väiksemagi kokkupõrke pärast kogu liikluse seisma panna, et politseid oodata. Taksodega liikumine on siin vägagi populaarne ja nii võib linnapildis näha kihamas pisikesi tibukollaseid autosid. Omaette nähtus on hoburakend. X sõnul on need suht harv nähtus, et heal juhul näheb päevas ühte, aga laupäeval õnnestus lausa 5 tabada. Üldiselt tuleb selliste rakenditega sõitjate osas olla väga tähelepanelik, kuna neile meeldib näiteks teeäärsetest prügikastidest papi korjamisele (waste management!) lisaks ka linnakodanikelt mobiiltelefone ja käekotte koguda. Üldiselt pole mobiiltelefoniga tänaval soovitav rääkida, kuna oled siis nö „easy catch“ või nagu kohalikud ütlevad, siis pole mõtet „dar papaya“ (andma papaiat) ehk siis maakeeli võimalust anda. Samuti tasub autos uksed-aknad kinni hoida ning käekott on parem hoida kuskil silma alt ära.

Liiklusest veel rääkides, siis kahjuks on õhk suhteliselt saastatud... esimesed päevad arvasin, et olen vingumürgituse saand... nii hull siiski olukord pole ja hoovihmad toovad leevendust. Kõige suuremad kurjamid tunduvad olevat bussid ning suured veoautod, mis on ürgvanad ning mis paiskavad õhku suuri tumedaid heitgaasipilvi. Bussiliiklus on kahtpidi korraldatud. Kuna linnas puudub metroo, siis on välja arendatud bussiliinid, mis toimivad metroo põhimõttel – kindel marsruut, kindlad peatused, oma rajad. Nimeks „TransMilenio“. Teine tüüp linnabusse on põnev nähtus. Nagu öeldud on tegemist suht vanade isenditega. Bussipeatusi ei eksisteeri, liikuvaid busse tuleb hääletada. Seda aga siis, kui oled kindlaks teinud, et tegemist on nö õige liiniga. Bussi esiaknal ilutseb kirev silt, kuhu on peale märgitud suuremad tänavad (kusjuures tänavatel nimesid pole, on vaid numbrid), mida buss läbib. Ehk siis peavad olema kotkasilmad ning kiired jalad (et hääletatud bussile järele joosta). Kiired jalad peavad olema ka jalakäijatel teed ületades. Reguleerimata ülekäigurajad on väga harv nähtus (ma polegi näinud), samuti reguleeritud, valgusfooriga ülekäigurajad. Niisiis on jalakäijal õigus valida sobiv teeületuskoht ning siis joosta. Vahet pole, kas oled vana v noor, kontsade või kleidiga. Aga kõigega harjub... :)

Tagasi laupäeva juurde, siis juhtus nii, et hommikusöök lükkus lõunani. Leidsime ühe kena restorani ning tellisime toidud. Võtsin omaarust väikse portsioni. Aga lihatükk tundus ikkagi väga suur, nagu näha ka juuresoleval pildil :)


Joogiks kõrvale võetud mandariinimahl aga oli imehea. Ega ma ei näinud, kuidas seda valmistati, kuid tundus nagu oleks kohe see päris.

Mingi ajapärast saabus Chris oma tüdrukuga – ajasime natuke juttu ning siis läksime X-ga edasi – vaja oli jõuda raha vahetama ning toitu varuma.
Kuna arvasin ja olin lugenud, et enamasti saab maksta kaardiga, siis palju sularaha ma kaasa ei varunud... oleks ehk siiski pidanud, sest selleni, mil ma oma kohaliku pangakonto saan avatud ja sellele ehk ka mingil hetkel esimene palk laekub, läheb veel ikka omajagu aega. Aga see selleks. Saan hakkama.

Hoopis põnevam oli rahavahetusprotsess ise. On täiesti tavaline, et pea igalpool tuleb esitada ID-kaart... minu puhul siis pass. Raha vahetamisel pandi aga vaat’, et kogu passis olev info kirja ning lisaks pidin seda informatiivset dokustaati kinnitama sõrmejäljega. Ka viimaste kogumine on populaarne, aga eks sellest edaspidi.

Teine omamoodi kogemus oli toidupoes. Sobivate toiduainte leidmine võttis küll natuke aega, aga lõppkokkuvõttes polnud see keeruline, sest kõik vajalik on olemas ja on rohkemgi veel. Kui toidukraami eest oli makstud ning kogu kaup poeabilise poolt miljonitesse kilekottidesse pakitud, siis sellega polnud veel protseduur lõppenud. Hea, et ma ei visanud otsutšekki ära. Selgus, et poest väljudes tuli see esitada turvamehele, kes siis sellele templi peale lõi, kinnitamaks, et ma tõepoolest olen selle kauba eest maksnud.

Et siis selline tore laupäev.

Pühapäeva veetsin iseenda seltsis. Tegin väikse ringi ümbruskonnas omapäi. Selgus, et töökoht on imelähedal ning saan sinna jalaga. Pikas perspektiivis sellist luksust muidugi olema ei saa, aga esimesed nädalad küll. Käisin ka kaubanduskeskuses - sain kaks hädavajalikku eset soetatud - vihmavarju ja fööni :) Kuna keelt ei oska ikka kohe üldse, siis on väga abitu tunne, kuid eks kuidagi peab hakkama saama ja kuskilt tuleb alustada.

Kui laupäeva päeval ei saanud ajavahest väga aru ja rõõmustasin, et küll läheb kõik sujuvalt... siis tegelikult oli ikka mingi vana biokell veel sees, nii et k 16-18 paiku olin ikka päris unine ja hommikul k 4-5 paiku läks uni ära. Iseenesest polegi nii paha, sest seda lihtsam ehk tööpäeva hommikuti üles saada.

kohal

Lennujaama klaasuste vahelt välja astudes torkas silma silt minu nimega. Ja sildi küljes märkasin noormeest nimega Norbert. Ta oli silmnähtavalt kergendunud, et ma kohale olin jõudnud. Norberti kutse peale jõudis varsti kohale ka auto, mis mind elukohta tõi. Olin küll piisavalt väsinud ja uimane, kuid liikluspilt oli vaatamisväärsus omaette – nt kuidas neljast reast sujuvalt üks rida saab pidevate signaalide ja politseivilede saatel.

Nii me siis suundusime sujuvalt läbi õhtuse linna. Õhtu tähendab seda, et väljas on pime. Umbes kella 18 paiku läheb pimedaks. Aastaläbi. Autojuht paistis oma ametit tundvat, kui arvestada sujuvaid manöövreid. Ainult ükskord paistis ka tema ehmatavat, kui mingi viadukti alt läbisõites 3 imelikku pauku kostus. Vähemalt paistis, et ta on selle heliga tuttav, erinevalt minust. Aga sõit läks kenasti edasi ja nii jõudsin ma pool teed ka tukkuda.

Lõpuks kohal. Keegi roosas särgis Richard oli ootamas. Arvasin teda algul üheks võimalikuks kolleegiks. Hiljem selgus, et ta on see, kes antud korterit vahendas. Korter ise asub linna põhjaosas, mis on suhteliselt kallis, kuid sama turvaline piirkond. Korter asub majade kompleksis, kuhu pääseb valvuri valvsa pilgu all. Richard jagas mulle terve hulga kõikvõimalikke telefoninumbreid, enamus mobiilinumbrid. Hiljem selgus, et tavatelefonile on pandud piirang väljahelistamiseks – nii et need numbrid osutusid kasutuks. Vaevalt oli roosa särk lahkunud, kui saabus Chris, veendumaks, et ma olen kenasti kohale jõudnud. Pikalt me ei rääkinud, sest olin selleks ilmselgelt uimane, et arendada mingit asjalikku vestlust. Chrisi lahkudes ei läinudki palju aega kui leidsin end teki alt ning võisin pea 32 tunniseks veninud 6. mai lõppenuks kuulutada.

lend

Pakkimine osutus aeganõudvamaks kui arvasin, sest olin võtnud kinnisideeks ühe suurema kohvriga piirduda ehkki lubatud oli isegi 2 kohvrit. Ega ju muud probleemi polnudki, kui et kuidas kõik näiliselt vajalik tavaar ära mahutada. Tegelt... võib-olla siiski väga kaua aega ei võtnudki, sest pakkimist alustasin k 23 ja lõpetasin k 3 öösel :)

Unetunde jäi napiks. Äratuse panin 4.30ks. Silmi lahti tehes polnud üldse tunnet, et pikem reis ees seisab. Alles taksot tellides jõudis teatav reaalsustaju mulle järele ja... mõtlesin, et on hea, et kedagi lennujaama ei lasknud tulla. Aga võta näpust. Telefonihelin ja rõõmus hääl, mis kuulus Triinule teatas, et Oliver-Erik on juba riides ja ootab, et emme ka riidesse saab, et siis mind saatama tulla ja et tühistagu ma takso kus seda ja teist.. Ehhh.... Ma ei olnud kindel see hea mõte oli, aga ega Triinu vastu ju saa :) ja lõppkokkuvõttes oli see neist väga armas.

Olin check-in teinud juba möödunud päeval on-line’is ja sestap jäi vaid üks kohver üle anda. Tundus teine küll tinaraske, kuid kaaludes oli vaid 1,5 kg üle ja lisaks midagi maksma ei pidanud.

Viimased kallistused, viimane kõne emale ja ... püüdsin küll mõelda, et lihtsalt üks reis, natuke pikem kui senised... aga natuke kurb oli ikka.

Lennud Müncheni ja Frankfurti läksid kenasti. Ruumi tundus lennukis olevat piisavat, samuti vabu kohti. Frankfurdis oli kõige pikem ooteaeg. Ca 3 tundi. Lennukile mineku ootel silmitsesin kaaskonda, mis tundus suhteliselt kirju. Pikemad, lühemad, kõhnemad, paksemad, heledamad, tumedamad, sirgete ja krussis juustega. Kelle näojoontest võis aimata indiaani päritolu, kel mustamandri esindajat, kelles hispaanlast. Jagus ka eurooplasi – sakslasi, mõned soomlased, venelased ja vähemalt üks eestlane.

Eestlane leidis oma koha akna all ja pidi tõdema, et istmevahe on märksa kitsam kui Euroopa siselendudel. Tegemist oli kahese istmereaga. Teise koha hõivas 50ndates härra. Kui lennuk pakitud ja üles lennutatud ei läinud palju aega kui kaasreisija hipsaania keeles vestlust alustas. Et kust ma pärit ja mis mu nimi. Vastasin viisakalt. Eesti nimetamine tekitas ilmselgelt segadust ja teadmatust – abiks oli lennuki brozüür, kus kenasti ka Euroopa riigid peal. Härra nimega William C. oli aga pärit Ecuadorist, ühest Kolumbia naaberriigist. Ilmselgelt oli W-l huvi vestlust arendada, kuid pidime tõdema, et tema piiratud inglise keel ja minul veelgi piiratum hispaania keel seavad omad piirid. Aga W oli kannatlik ja kuuldes, et ma Kolumbiasse tööle lähe ning kiiresti keele pean selgeks saama, võttis endale pühaks ülesandeks mind õpetama hakata. Aeg-ajalt võttis õpetus suht koomilised mõõtmed, kui W sooviga oma kohalt lahkuda teatas kõva häälega, et „ma panen nüüd kingad jalga“, „ma seon paelad kinni“. :D

Nii me siis vestlesime minu sõnaraamatu abil. Lisaks said appi võetud ka paber ja pliiats, kuhu mingi aja möödudes sai joonistatud Ecuadori ja Eesti kaart, suuremad vulkaadid Ecuadoris ja 318 m mägi Eestis. Temperatuurid, autod-bussid, ja lõpuks ka hispaania keelsed filosoofilisemad mõtteterad. Mingil hetkel tekkis mu hispaania k raamatusse kiri „Tu eres muy linda“. Ehk siis, kõik mis sõidule eelnevalt lugesin, on siiani paika pannud ja üllatusmomente ei tekkinud. Sain teada, et Ecuador on maailma kõige liigirikkam paik kui arvestada liik / km2. Ja et seal kasvavad kõige paremad banaanid ja kõige kvaliteetsemad kakaooad. Kinnitasin, et olin just möödund päev maitsnud Ecuadori šokolaadi (Martti oli seda kinkides väga ettenägelik! ;)), mis oli tõesti suurepärane. W sõnul on aga kohvi kõige parem Kolmbias. Peruus ja Kolumbias on piiriäärsetes piirkondades narkomajandus probleemiks. Mitte aga Ecuadoris. Samas on pea kõikides lähestikkustes L-Am riikides tõsiseks probleemiks alkoholism.

Kui valdvalt saatis vestlust tõdemus ja arutelu riikide vaheliste erinevuste üle, siis ühes olime üht meelt. Meie ees istuv ca 150 kg-ne aasia päritolu noormees, kel oli kas plaanipäraselt või juhuslikult osutunud võimalikuks omada oma kõrval vaba kohta, ei suutnud ära otsusta, millisel toolil parem oleks istuda ja niisiis oli lahenduseks hüpata ühelt toolilt teisele, lükata alla mõlemad toolid suhteliselt äkitselt või siis vastupidi jälle tagasi ülesse, arvestamata, kas tagumistel istujatel on söök-jook pooleli vms.

Ehkki möödunud öö unetunnid olid olematud, õnnestus vist tukkuda vaid paar-kolm tundi. Samas oli päris põnev ka välja vaadata. Ilm oli valdvalt selge ning ookean all näha, kust peegeldus päike ning pilvede varjud. Kariibimere kohale jõudes tõusis lennuk päris kõrgele, maksimum kõrgus, mis mul silma jäi oli 12 192 m. Mida Bogotále lähemale, seda huvitavamaks läks ka värvide mäng pilvedel, sest päike hakkas loojuma. Kuna fotokat polnud käepärast, said mõned kaadrid lihtsalt ipodi-ga filmitud. Ehk õnnestub mingi hetk tervikuks kleepida.

Bogotásse jõudsime õigeaegselt. Ehkki uudistest olin lugenud suurtest üleujutustest, mis osaliselt juba ka lennujaama tööd segavat, läks maandumine kenasti ja tõrgeteta. Võib-olla oli abiks ka katoliiklasest kaasreisija palved. Lennukist väljudes nõudis W kategooriliselt, et annaksin ühe koti tema kanda ja imestas, et miks naistel ikka niipalju asju peab koguaeg kaasas olema! Ju vist unus, et ma pole turismireisil ja ma ei pidanud seda vajalikuks ka üle korrata :) Kuna W pidi edasi sõitma jätsime hüvasti, mida saatis lubadus, et ma saan Ecuadorist kirja, et ma ikka hispaania keelt saaksin õppida :)

Liikusin edasi ülejäänud rahvaga immigratsiooni punkti suunas. Saba oli päris pikk ning lookles loendamatuten S-dena. Aga kuna mind oli hoiatatud võimalikust suurest kaosest lennujaamas, siis tundus kõik mulle vägagi normaalne ja rahulik. Ja kokkuvõttes oligi. Esitasin passi ja lennukis täidetud deklaratsiooni immigratsiooni ametnikule, vastasin paarile küsimusele ning suundusin oma pagasit ootamas. Mõtlesin, et kas nüüd siis vähemalt mõni üllatus. Aga ei... isegi kohver jõudis kenast kohale. Koodilukk oli küll lahti murtud, kuid siiani pole tuvastanud, et midagi oleks kadunud. Tolliametnikule sai uuesti esitatud deklaratsioon ning sellest piisas. Viimane pagasikontroll ning seal ma siis olingi. Jalad maas mandril, riigis ja linnas, kus ma eales pole käinud :) ¡Bienvenida!

vaktsineerimine

... sellest olen unustanud rääkida. Mille vastu end vaktsineerida, seda soovitab arst. Paldiski mnt.-l asuvas Lääne-Tallinna keskkhaigla nakkushaiglas on olemas reisikabinet, kus siis vajalikud asjad kirja pannakse. Kahes järgus said minnusse süstitud kaitse järgmise vastu:
- kõhutüüfus
- A + B hepatiit (kompleksvaktsiin) (2x)
- kollapalavik

Kõike korraga ei tehta, nii et on tarvis varuda aega. A+B puhul vähemalt kuu. Tegelikult peaks A+B tegema veel 3ndat korda - selleks et saaks eluaegse katise - kuskil 6 kuu pärast. Samas ütles tädi, kes vaktsineeris, et sobib ka 2-3 aasta pärast.
Kollapalaviku puhul tuleb arvestada, et 5-7 päeval võib tekkida palavik kuni 39c. Mul vist ei tekkinud... küll jäi kurk väga haigeks. Tõenäoliselt külmast ja karmist põhjatuulest, kuid võib-olla oli immuunsus sellel hetkel ka mõneti segaduses.

Nende vaktsiinide eest tuli välja käia kokku ca 150 EUR. Vaktsineerimisega saab kaasa ka kena rahvuvahelise kollase vaktsiinipassi, kus kõik mis tehtud ja tegemist vajab, kirjas.

viimased nädalad

Sellest ajast, mis viimasest blogikirjest möödas on palju toimunud ja vett merre voolanud. Üritan kronoloogiliselt tagasi mõelda viimastele nädalatele, kus vist polnduki enam väga planeerimata ajaühikut.
11-15.04 Jõhvi, kohukused jm töised tegemised
16.04 EY squashi korraldamine ja õdus õhtu sõpradega
18.04 Õdus õhtu Clazzis, hea seltskonna ja muusikaga.
19.04 Pidu minus eneses. Ühtlasi sai välja kuulutatud, et tegemist mu viimase nö ametliku tööpäevaga. Kuskilt lihtsalt tuli piir tõmmata. Lahtiseid otsi, mida kokku siduda oli palju, sh soov veel kõige olulisemad inimesed üle kaeda. Ehkki EY squash sai kenasti ellu viidud, siis tõenäoliselt polnuks vaja olnd olematute energiavarudega platsile ronida. Pärast üritust oli enesetunne vääga halb... õnneks aitas õdus õhtu sõpradega tagasi elule :)
Teisipäev möödus väga kenasti ja lilleliselt. Aind enesetunne polnd õhtuks kõigeparem. Lilled näpus, jõudsin koju ja maandusin palavikuga voodisse. Et siis selline pidulik õhtu. Terve hooaeg polnd haige olnd.

Aga ega aeg ole raisata...

20.04 Kuidagi maast lahti, ja taas asju pakkima, mis Tartu veel viia. Õhtul Maarja esietendusele. „Viimnepäev”. Hästi mängitud, kuid pidin tunnistama, et mingit mõtteinet see mulle edasiseks ei andnud. Aga vahel võib ka nii...

21 – 24.04 lõpuks ometi kauaoodatud Hiiumaale, kus me väike pere üle pika aja taas kokku sai. Teel Pärnust Haapsallu otsustas Maarja vapper A3 korraks sõiduajal kõik näidikud nulli kukutada. Sõitsin edasi tunde järgi. Peale tankla peatust oli probleem kadunud. Õhtu leidis meid juba Tubalalt. Kuna õues oli nii hea ja soe, siis keeldusin tuppa minemast, toetasin selja vastu talumaja seina ja veetsin tunnike nina päikse poole. Mõnus. Aga öö enam nii mõnus polnud. Palavik tagasi ja liigesed na valusad, et ei saand mingis asendis enam olla. Ja sellisesse olekusse kadus terve järgnev päev – une ja valuvaigistite abiga. Tuju oli nullis ja puudus igasugune huvi kuhugi minna. Veel vähem mõelda, et pean paari nädala pärast kuskil teisel mandril asjalik olema.
Kus tervist näed laita, sääl saun aitab. Laupäeva õhtune ehe maasaun tõi elu tagasi ja pühapäev oli juba päris inimese tunne. Käisin veel paaris lemmik paigas ning üle pika aja sai ka paar pilti tehtud.

25.04 tagasi Tallinnasse ja õhtul Jazzkaarele Hedvig Hansonit kuulama. Kontsert oli suurepärane.

26.04 Pärnusse. Ja seda ei saa jätta mainimata, et see oli päev kui taas veendusin, kui oluline on, kui ümber on head sõbrad. Nimelt teel, enne Märjamaad otsustas A3 uuesti näidikud nulli visata ning nüüd kostus lisaks ka imelikku häält. Auto teeäärde ja "targa" näoga kapoti alla vaatama. Kõik tundus omal kohal, aga autot käima enam ei saanud. Tundsin end suht abituna ja hakkasin õlekõrsi helistamise näol kasutama. Onu oli õnneks kodus ja valmis mulle järele tulema. Vahepeal sain auto siiski korraks käima ja mõned kilomeetrid edasi sõita, kuid siis lõpetati sõiduleping ning leidsin end 63 km posti juurest parkimast. Tunnike teekõrval, mööduvate veokite tuulest kõigutada. Kui ühtäkki kuulsin seljataga imelikku heli, millele järgnes veelgi imelikum. Pead pöörates tuli tõdeda, et tagumist külgklaasi oli tabanud kivi ja tulemusena aken suht-koht kildudeks. Mõtlesin, et ei-ole-võimalik, et niimoodi nüüd läheb. Kuna 2 ilma 3ndata ei saa, siis jäin pingsalt tahavaatepeelgisse vaatama, et mil mõni fuura mulle lihtsalt otsa sõidab. No ei läind siiski nii hullusti. Onu jõudis enne kohale, võttis sleppi ja nii veeresime pea Pärnuni, kus Sauga ringil õnnestus köis ratta alla ja katki sõita. Ning nagu i-le täpiks jõudis köis ka esistange puruks tõmmata. Nii. Kolmas! Oli tunne, et jõuan Pärnu vaid A3 legoga. Siiski sellega olid hädad läbi. Kenasti Pärnus jäi auto sõbrantsi hoovi lükata ning järgnevat päeva oodata, et vigade parandust teha.

27.04 - päev täis positiivsust. Kõige olulisem viga sai parandatud ning stange fikseeritud. Klaasi küll ei saand, kuid kena must teip asendas kenasti toonitud klaasi :) Ja selline asjade laabumine taas tänu sõpradele.
Veebruari sissemurdmisega seoses käisin veel politseist läbi täiendavat tunnistust andmas, kuna väidetavalt üks kahtlusalune olevat tabatud. Ruumi astudes vaatas vastu üks tuttav graveeringuga pussnuga (kunagi kaitseministri poolt kingitud). Kivi langes südamelt, sest ausalt öeldes olin suht-koht häiritud teadmisest, et üks külmrelv kurjategija kätte oli sattunud.
Päeva mahtus veel mitu head kohtumist sõprade ja endiste töökaaslastega. Neljapäeval veeresin Tallinna poole tagasi hea tunde ja rahuga südames :)

29.04 väljakuulutatud "Fiesta de adiós" tööl. Head sõnad ja kallistused söögi-joogi kõrval. Sümboolne lahkumiskõne (arvan ikkagi, et see on ajutine äraminek) ja tänusõnad kolleegidele. Need on mul suurepärased! :)

03-04.05 Tartus ema juures.

05.04 formaalused tööl ja veel viimaste oluliste asjade soetamine väikeste sekeldustega.

Kartsin natuke neid viimaseid nädalaid, kuna ei teadnud, kuidas emotsioonidega toime tulen. Aga tundub, et nii tihe graafik aitas säilitada teatud tasakaalu.