kohal

Lennujaama klaasuste vahelt välja astudes torkas silma silt minu nimega. Ja sildi küljes märkasin noormeest nimega Norbert. Ta oli silmnähtavalt kergendunud, et ma kohale olin jõudnud. Norberti kutse peale jõudis varsti kohale ka auto, mis mind elukohta tõi. Olin küll piisavalt väsinud ja uimane, kuid liikluspilt oli vaatamisväärsus omaette – nt kuidas neljast reast sujuvalt üks rida saab pidevate signaalide ja politseivilede saatel.

Nii me siis suundusime sujuvalt läbi õhtuse linna. Õhtu tähendab seda, et väljas on pime. Umbes kella 18 paiku läheb pimedaks. Aastaläbi. Autojuht paistis oma ametit tundvat, kui arvestada sujuvaid manöövreid. Ainult ükskord paistis ka tema ehmatavat, kui mingi viadukti alt läbisõites 3 imelikku pauku kostus. Vähemalt paistis, et ta on selle heliga tuttav, erinevalt minust. Aga sõit läks kenasti edasi ja nii jõudsin ma pool teed ka tukkuda.

Lõpuks kohal. Keegi roosas särgis Richard oli ootamas. Arvasin teda algul üheks võimalikuks kolleegiks. Hiljem selgus, et ta on see, kes antud korterit vahendas. Korter ise asub linna põhjaosas, mis on suhteliselt kallis, kuid sama turvaline piirkond. Korter asub majade kompleksis, kuhu pääseb valvuri valvsa pilgu all. Richard jagas mulle terve hulga kõikvõimalikke telefoninumbreid, enamus mobiilinumbrid. Hiljem selgus, et tavatelefonile on pandud piirang väljahelistamiseks – nii et need numbrid osutusid kasutuks. Vaevalt oli roosa särk lahkunud, kui saabus Chris, veendumaks, et ma olen kenasti kohale jõudnud. Pikalt me ei rääkinud, sest olin selleks ilmselgelt uimane, et arendada mingit asjalikku vestlust. Chrisi lahkudes ei läinudki palju aega kui leidsin end teki alt ning võisin pea 32 tunniseks veninud 6. mai lõppenuks kuulutada.