Olgu kohe mainitud, et kõik järgnev linnapilid osas on suhteliselt julge üldistus, mis põhineb vaid mõnepäevasel vaatlusel... :)
Peab ütlema, et liiklus on siin tõesti nähtus omaette. Üks asi on suurlinna liiklus, kuid... no seda peab oma silmaga nägema :) Maha on küll joonistatud mingid jooned, kuid need tunduvud enamik ajast olevat rohkem toreduse pärast. Autosid mahub reeglina kõrvuti täpselt niipalju kui on tänaval laiust. Signaal on kaasliiklejatele ergutusvahendiks. Autopark tervikuna tundub olevat keskmiselt vanem. Võiks arvata, et sellises liikluses on väiksed plekimõlimised täiesti tavaline nähtus, kuid X sõnul võivad autojuhid väiksemagi kokkupõrke pärast kogu liikluse seisma panna, et politseid oodata. Taksodega liikumine on siin vägagi populaarne ja nii võib linnapildis näha kihamas pisikesi tibukollaseid autosid. Omaette nähtus on hoburakend. X sõnul on need suht harv nähtus, et heal juhul näheb päevas ühte, aga laupäeval õnnestus lausa 5 tabada. Üldiselt tuleb selliste rakenditega sõitjate osas olla väga tähelepanelik, kuna neile meeldib näiteks teeäärsetest prügikastidest papi korjamisele (waste management!) lisaks ka linnakodanikelt mobiiltelefone ja käekotte koguda. Üldiselt pole mobiiltelefoniga tänaval soovitav rääkida, kuna oled siis nö „easy catch“ või nagu kohalikud ütlevad, siis pole mõtet „dar papaya“ (andma papaiat) ehk siis maakeeli võimalust anda. Samuti tasub autos uksed-aknad kinni hoida ning käekott on parem hoida kuskil silma alt ära.
Liiklusest veel rääkides, siis kahjuks on õhk suhteliselt saastatud... esimesed päevad arvasin, et olen vingumürgituse saand... nii hull siiski olukord pole ja hoovihmad toovad leevendust. Kõige suuremad kurjamid tunduvad olevat bussid ning suured veoautod, mis on ürgvanad ning mis paiskavad õhku suuri tumedaid heitgaasipilvi. Bussiliiklus on kahtpidi korraldatud. Kuna linnas puudub metroo, siis on välja arendatud bussiliinid, mis toimivad metroo põhimõttel – kindel marsruut, kindlad peatused, oma rajad. Nimeks „TransMilenio“. Teine tüüp linnabusse on põnev nähtus. Nagu öeldud on tegemist suht vanade isenditega. Bussipeatusi ei eksisteeri, liikuvaid busse tuleb hääletada. Seda aga siis, kui oled kindlaks teinud, et tegemist on nö õige liiniga. Bussi esiaknal ilutseb kirev silt, kuhu on peale märgitud suuremad tänavad (kusjuures tänavatel nimesid pole, on vaid numbrid), mida buss läbib. Ehk siis peavad olema kotkasilmad ning kiired jalad (et hääletatud bussile järele joosta). Kiired jalad peavad olema ka jalakäijatel teed ületades. Reguleerimata ülekäigurajad on väga harv nähtus (ma polegi näinud), samuti reguleeritud, valgusfooriga ülekäigurajad. Niisiis on jalakäijal õigus valida sobiv teeületuskoht ning siis joosta. Vahet pole, kas oled vana v noor, kontsade või kleidiga. Aga kõigega harjub... :)
Tagasi laupäeva juurde, siis juhtus nii, et hommikusöök lükkus lõunani. Leidsime ühe kena restorani ning tellisime toidud. Võtsin omaarust väikse portsioni. Aga lihatükk tundus ikkagi väga suur, nagu näha ka juuresoleval pildil :)Joogiks kõrvale võetud mandariinimahl aga oli imehea. Ega ma ei näinud, kuidas seda valmistati, kuid tundus nagu oleks kohe see päris.
Mingi ajapärast saabus Chris oma tüdrukuga – ajasime natuke juttu ning siis läksime X-ga edasi – vaja oli jõuda raha vahetama ning toitu varuma.
Kuna arvasin ja olin lugenud, et enamasti saab maksta kaardiga, siis palju sularaha ma kaasa ei varunud... oleks ehk siiski pidanud, sest selleni, mil ma oma kohaliku pangakonto saan avatud ja sellele ehk ka mingil hetkel esimene palk laekub, läheb veel ikka omajagu aega. Aga see selleks. Saan hakkama.
Hoopis põnevam oli rahavahetusprotsess ise. On täiesti tavaline, et pea igalpool tuleb esitada ID-kaart... minu puhul siis pass. Raha vahetamisel pandi aga vaat’, et kogu passis olev info kirja ning lisaks pidin seda informatiivset dokustaati kinnitama sõrmejäljega. Ka viimaste kogumine on populaarne, aga eks sellest edaspidi.
Teine omamoodi kogemus oli toidupoes. Sobivate toiduainte leidmine võttis küll natuke aega, aga lõppkokkuvõttes polnud see keeruline, sest kõik vajalik on olemas ja on rohkemgi veel. Kui toidukraami eest oli makstud ning kogu kaup poeabilise poolt miljonitesse kilekottidesse pakitud, siis sellega polnud veel protseduur lõppenud. Hea, et ma ei visanud otsutšekki ära. Selgus, et poest väljudes tuli see esitada turvamehele, kes siis sellele templi peale lõi, kinnitamaks, et ma tõepoolest olen selle kauba eest maksnud.
Et siis selline tore laupäev.
Pühapäeva veetsin iseenda seltsis. Tegin väikse ringi ümbruskonnas omapäi. Selgus, et töökoht on imelähedal ning saan sinna jalaga. Pikas perspektiivis sellist luksust muidugi olema ei saa, aga esimesed nädalad küll. Käisin ka kaubanduskeskuses - sain kaks hädavajalikku eset soetatud - vihmavarju ja fööni :) Kuna keelt ei oska ikka kohe üldse, siis on väga abitu tunne, kuid eks kuidagi peab hakkama saama ja kuskilt tuleb alustada.
Kui laupäeva päeval ei saanud ajavahest väga aru ja rõõmustasin, et küll läheb kõik sujuvalt... siis tegelikult oli ikka mingi vana biokell veel sees, nii et k 16-18 paiku olin ikka päris unine ja hommikul k 4-5 paiku läks uni ära. Iseenesest polegi nii paha, sest seda lihtsam ehk tööpäeva hommikuti üles saada.
1 comments:
Kas seal tanke müüakse? Tundub, et vajad just sellist liiklusvahendit.
Sind see võibolla ei lohuta, aga vähemalt on põnev lugeda kui seal on asjad teistmoodi. Ma arvan, et seda blogi ei loeks keegi kui sa oleks Soome läinud ja kirjutaksid, kuidas autod ülekäiguraja ees peatuvad ja sa poes probleemideta eurodes maksad.
Post a Comment