2011 / 2012

Kui aasta viimane uni magatud ja hommik koitis, suundusin oma tibukollase seljakotiga natuke suuremasse tibukollasesse taksosse, mis mind maja juures koos taksojuht Rubeniga juba ootas, et mind lennujaama sõidutada. Kuna peamise liiklusvahendina kasutan siin taksot ning taksojuhtidel on välja kujunenud üldiselt omad kindlad liikumispiirkonnad, siis ma enam ei imesta, kui mõni äkitse küsib, et noh,  kuidas siis tööl ka läheb? Või et kas sel nädalavahetusel ei mängigi squashi? Või et, oi seda huvitavat aktsenti ma mäletan küll. Või et olen teid mitu korda näinud, aga esimest korda sõidate minu taksoga. Või et, noh... ei tundnud mind ära või? Mul on uus auto. Einoh, 3,5 miljoni elanikuga linnas selline tähelepanu pole ju  paha. Ja eks mulle on ka mõned näod meelde jäänud ning arvamus tekitatud. Näiteks üks tähelepanek on - ja kolleegidega rääkides selgus, et aind mitte mulle nii ei tundunud - et mida vanem ja koledam on takso, seda mühakam on ka juht. Aga üldiselt on Medellinis vägagi sõbralikud juhid. Ja Ruben on üks neist. 
Lennujaama jõudsin muidugi piisava varuga, aga vanakooli inimesena, eelistan mõningast ootamist viimasele minutile jätmisele :) Üldiselt võis juba lennujaamas eristada, kes kuhupoole suundumas - kel jakid-jopid seljas pigem Bogota poole ning kel plätud ja maikad ranniku äärde. Ma olin siis üks neist nö viimastest. Sihtpunktiks Cartagena de Indias. Sügisel (Eesti mõistes), kui jõuludest ning aastavahetusest jutt tuli ning selgus, et mul polegi mingeid plaane, siis pakkus kolleeg B välja, et võin ju Cartagenasse tulla. Et tal seal elamine olemas ning sugulased Saksast tulemas. Mõeldud mõeldud. Et millal siis veel kui mitte nüüd Kariibimere ääres aastat vahetada?!
Lend möödus kenasti ning taas oli võimalus nautida võrratut Kolumbia maastikku või valdavalt mäestikku. Ilus on. Ja tegelikult oleks võrratu ka mööda maad sõita nende mägede vahel... aind see ajakulu on ikka väga pikk. Nt bussiga Medellinist Bogotasse sõitmiseks tuleb läbida ca 250 km... ja selleks kulub ca 10 tundi! Sest teed ronivad serpentiinina mööda mägesid üles ja alla ning kiirust pole ollagi. Aga kes teab, ehk võtan ükskord ka selle tee ette... Aasta viimasel päeval olin aga  maastiku nautlejaks pilvepiirilt ning peale ca 40 min sõitu võis märgata kuida mäed lauskmaale eelisõiguse andsid ning kauguses sinetav meri paistma hakkas. Meri! Sellest oli pea 8 kuud möödas, mil viimati merd nägin. Kokku kestab sõit Medellinist Cartagenasse ca 1 tund, kui on otselend. Lennukist väjujaid tervitas väga soe ja niiske õhk, tõenäoliselt oli temperatuur üle 30c, mis mõne minutiga naha kleepuvaks muutis. Püüdsin kiirelt takso leida ning sihtpunkti suunduda.

Kui maja leitud, siis osutus järgmiseks väljakutseks B leidmine. Et ta telefonile ei vastanud siis panid valvurid ette, et tuvastaksin võimaliku isiku basseinist või selle äärest. Kui oled harjunud inimest ülikonna ja lipsuga nägema ning siis pead suutma aru saada, kes  neist nokamütside ning prillide taha varjunutest võiks õige isik olla, siis see polegi kõige lihtsam. Sain siiski ülesandega õnneks hakkama ning nii oli mul võimalus tervitada kaht veest tilkuvat inimest, kellest üks saksa proua ning ühtlasi B ema. Hmmm. Ütleme nii, et situatsioon oli kergelt koomline.


sinetav bassein
01.01.2012 hommikul

Suundusime korterisse, kus mulle tuba ja luba kätte näidati ning teatati, et nemad nüüd lähevad tagasi basseini juurde, sest sellise kuumaga pole muffigi tarka teha ning ma siis järgnegu. Pomisesin küll, et kuidagi piinlik on, et pole pea poolteist aastat päikest saand ja ma valge kui luik. Aga ilmselgelt mul väga valikuvõimalust polnud. Nii ma siis mingi aja möödudes manasin ette ükskõikse näoilme ning sooritasin oma aastalõpu luigelennu sinetava basseiniäärde.


Cartagena de Indias

Väga pikalt esimesel päeval siiski päikse kätte end ei jätnud, kuna arvasin, et vana-aasta õhtut võiks pigem valgustada ja kaunistada ilutulestik kui minu punetav näolapp. Et aega aasta lõpuni oli veel piisavalt, siis läksime linnaga tutvuma.
B teab Cartagenat vist sama hästi kui oma käe viite sõrme ja tänu sellele jõudsime lühikese ajaga paar kõige olulisemat vaatamisväärsust ära nähtud. Üheks neist oli nunnaklooster, mis asub ühe mäe tipus ning kust avaneb võrratu vaade linnale. Kahjuks sel hetkel kui sinna üles jõudsime oli päike veel nii kõrgel, et õnnestu peamiselt vaid must-valgeid pilte püüda. Tee mäkke läbis vaeste linnajagusid, nii et selleks ajaks tuli aknad, uksed korralikult sulgeda. Ehkki aastavahetuseks oli turvalisus linnas kindlasti tunduvalt suurem täiendavate politseijõudude näol.


Castillo San Felipe
de Barajas

raha eest on ka
kõige laisemad
ärkvel

Sest turiste oli ikka väga palju – nii väljamaalt kui ka pealinnast. Vähemalt tänavaid ääristasid Bogota D.C numbrimärgiga autod – kusjuures autosõit Bogotast Cartagenasse kestab ca 14-18 tundi. Kloostrile tegima 20 min tiiru peale, kuna jätsime takso meid ootama. Enne äratulekut sai veel üks laiskloom endale kaela võetud (raha eest muidugi). Järgmine vaatamisväärsus oli 17. saj massiivne kindlus nimega Castillo de San Felipe de Barajas, kust samuti kenad vaated avanesid. Sealt sai ka omajagu pildimaterjali korjatud, ja need räägivad enda eest. Kuna aeg ja aasta hakkasid vägisi käest libisema, siis kiirustasime läbi vanalinna, et korraks ühelt kaitsevallilt päikseloojangule pilk heita. Vahepeal jõudis B vasakule ja paremale kätega suunda näidata ning korraldusi jagada, kust ja millest ma võiks pilti teha. Üritasin küll protsestida, et ma reeglina ikka vaatan objekti ja siis teen pilti, aga mitte vastupidi. Aga selle peale arvati, et selleks pole aega. Mu protestivaim vaibus, kui leppisime kokku, et järgmisel päeval on rohkem aega ringi jalutamiseks.  

Cartagena pilte on rohkem näiteks siin: http://www.flickr.com/photos/60543749@N06/sets/72157628860130235/

Cartagena vanalinnas

Cartagena vanalinnas -
hoburakendeid jätkus kõikjale

Vana-aasta ärasaatmiseks suundusime ühte kenasse mereäärsesse restorani, kus kai äärt ilmestas üks vana ja suur jaht mis ühtlasi ka restorani üks osa. Ehkki lootsin, et kuskilt Jack Sparrow või vähemalt Johnny Depp välja ilmub, siis kahjuks neid  näha ei õnnestunud.  


Aga näha-vaadata oli muudki. Nagu ikka siinkandis, siis eurooplased maabusid reserveeritud kohtadele esimestena. Mingi aja möödudes hakkasid ka teised kohad täituma. Enamus meestest kandis valget, näiliselt linast riietust ning nende saatjannad kes-kuidas, kas valgesse, kuldsesse ja reeglina nappi riietusse riietet.  Oli nii 2-4 inimesega laudkondi, aga ka terved sugu- ja/või sõpruskonnad. Ühte seltskonda silmitsedes tekkis aeg-ajalt kummaline filmilaadne tunne, nagu oleks tegemist maffiaperekonnaga, mida juhtis vana Corloen ise. Reeglina natuke ülekaalulised lakutud soengutega noormehed extramini kleitides preilidega ja teine osa seltskonnast hallipäised elu näinud härrad saatjannadest daamidega. Üritasin ka seltskonda pildile püüda, aga kahjuks oli kasutada vaid üks seebikarp, mis minu pühaüritust väga toetada ei tahtnud.

mitte-Corleoni
perest

vana Corleon ise :)

Meeldiva seltskonna, toidu ja tantsude saatel jõudis õhtu südaööni. Enne seda jagati igasse laudkonna „new-year-eve-kit“ mis seisnes viledes, kõristites, maskides, mütside ning lintides. Lisaks pakike 12 viinamarjaga, soovide soovimiseks. Pokaalide kõlinal ja ilutulestiku saatel jõudiski uus aasta ka siiakanti. 7 tundi hiljem kui koju, aga siiski.




head uud aastat 2012!



Uue aasta esimene päev möödu rahulikult. Hommikul tegin tutvust Kariibimere endaga, mis oma suurte vahuste lainetega aknast väga ahvatlev tundus. Kuna elamine jäi kõige populaarsematest turismipiirkondadest eemale, siis oli rand uue aasta hommikul vägagi rahulik. Vesi oli soe ja väga soolane. Aga mõnus. Loksusin seal sakslannast kaaslasega oma pool tundi, et siis tagasi basseini äärde kulgeda.





hommikune rand

Ja terve päev kujunes omajagu kulgemiseks. Päeva teisel poolel läksime sadamasse, et seal järgmiseks päevaks üks saarte reis ära broneerida. Cartagena läheduses, ca tunnise meresõidu kaugusel on palju korallsaari ning et mu lend läks alles järgmise päeva õhtul, siis tundus patt sellist võimalust kasutamata jätta. Sadamas oli reiside korraldajaid omajagu ning igaüks püüdis ennast populaarseks hõigata. Kui ma sinna üksi oleksin sattunud, poleks ma väga miskit aru saand, et milline neist kõige mõistlikum oleks võtta. Õnneks B oma kogemuste põhjal teadis soovitada ning õige reisis välja valida. Kuna ta ise pidi järgmine päev töötama, siis usaldas ta oma ema minu „hoolde“.  Reisikorraldajalt saime juhised ilmuda järgmisel päeval täpselt k 7.30 sadamasse. Küsisime küll mitu korda, et kas see on selline orienteeruv aeg või tõesti peab sel kellaajal kohal olema. Kinnitati et 7.30. Väikse reservatsiooni väljusimejärgmise päeva hommikul kodunt siiski k 7.30 ning ka siis olime ühed esimesed kohalesaabujad :)

Kui reis planeeritud kulgesime pärastlõunasele jalutuskäigule vanalinna. Ilm oli mõnus, päike hakkas tasapisi allapoole vajuma ning tänu sellele muutusid ka värvid ilusamaks. Nii ma siis klõpsutasin rõõmuga kaamerat mõtlemata sellele, et pärast tuleb pildihulk ka läbi vaadata. Ja eks need räägivadki enda eest, milline see Cartagena vanalinn välja näeb. Mulle igatahes meeldis väga – kitsad koloniaalajastu hõngulised tänavad - üle pika aja oli vähemalt midagi silmitseda arhitektuurilises plaanis.  Ja siis veel hoburakendid, mis oma aktsendi lisasid.



pärastlõuna ja värvid linna

  

värvid linnas



Kui nüüd üldistada natuke, siis tundub, et amotöörist fotograafi saadab aeg-ajalt ikka hea õnn. Nii õnnestus meil õhtu saabudes jõuda ühele müürile täpselt hetkel mil päike merre vajus ning üks turist nagu loodud veinipokaalide kõrval seda mõtlikult silmitsemas ja uue aasta esimest päeva ära saatmas.... Kui veel päikseloojang taeva klassikalisse lõunamaa valgusesse maalis, siis oli see kui „i“ ise, millele täpiks sai sume öö, maheda tuule, lainte müha ning punase veini saatel.

Minu tõekspidamiste järgi annab aasta esimene päev märku sellest, milliseks kujuneb. Selle põhjal võiks öelda, et tuleb ilus aasta, mõneti rahulik, samas värviline ning pildirohke. Ja mingi valemiga peaksin ka rohkem mereäärde jõudma. Elame, näeme.

Viimane, ehk siis kolmas Cartagena päev leidis meid sadamasse suundumas. Kuna inimesi oli erinevate reiside tarvis kogunenud sadama väravasse omajagu, siis esmapilgul valitses seal lihtsalt mingi segadus. Otsisime oma reisikorraldaja üles, kes meid ühe noormehe hoode andis, et meid kai pääle juhatada. Enne seda kirjutati piletitele rohkelt informatsiooni, millele lisandus veel kai peal reisijaid registreerinud onu märkmed ning takkapihta pitsat kah. No kui on üks asi, millega siin väga hästi hakkama saadakse, siis on see kõikvõimalike paberite täitmine, ning täidetud paberite kohta paberite täitmine, tembeldamine, sõrmejälgedega kinnitamine jne jne. Bürokraatia on siin „in“. Aga seda, et natuke süsteemsemalt asju korraldada, see ei oma tähtsust. Nii et kui me end kuskil k 7.45 paiku ära jõudsime registreerida teati meile, et nüüd oodake kella 9ni. Et hetkel on suured laevad ees ning hiljem saabuvad väiksed kiirpaadid. Ütleme nii, et ma väga üllatunud polnud, einevalt saksa prouast. „Kolumbianische ordnung“ lohutasin ma teda ja  ühtlasi tundsin head meelt, et vähemalt millegagi olen siin vist juba mingil määral kohanenud.

Cartagena de Indias merepilgul

Kella 9 paiku saidki suuremad laevad sadamast välja.  Peatselt leidsime end paadist ning mööda mereteed Cartagenast väljumas. Ilm oli ilus ning meri rahulik. Paat v6ttis kiiruse üles ning vahused lained joonistasid sügavsinisele merele valgeid mustreid. Sõidu ajal möödusime ajaloolistest kindlustest, mis kunagi suurt rolli mänginud linna kaitsmisel, sh ka piraatide eest. Meie sõit möödus õnneks turvaliselt ning ühtki tontlikku ega modernsemat piraadilaeva meile vaateulatusse ei jäänud. Pigem hakkasid varsti silma väiksed saarekesed keset helesinist vett, mida reeglina troonis üks majapidamine saare kohta. Meie maabusime siiski ühe natuke suurema saare rannas. Nimeks tal Cocoliso,  kus üks puhkekeskus, basseinide ja apartament tüüpi elamistega. Rahvas kamandati maale ning suunati saali. Et aega tagasisõiduni oli oma 5 tunni jagu, siis pakuti rahvala erinevaid tegevusi ning teenuseid – alates massaazist kuni snorgeldamiseni välja. Mul oli huvi just viimase vastu. Ning kuna B oli varem rääkinud, kuivõrd tore ettevõtmine see on, siis isegi saksa proua, kel aastaid 65 jagu otsustas ka selle lõbu ära proovida. Hinnad olid tänu turismihooja kõrgpunktile 2x kõrgemad ja ka alla kauplemine ei kandnud vilja. Siiski otsustasime siiski ära proovida. Seda enam, et plaani kohaselt pidime tagasi jõudma ajaks, mil üks teine paat saarte panoraamreisile sõidab.
Kui sobiva suurusega lestad ning muu varustus leitud jäädi ootame veel ühte paati lootuses, et ka sealt tuleb potentsiaalseid snorgeldajaid. Tänu sellele jäi meie mereleminek muidugi viibima. Vahepeal tekkis veel üks kriitiline moment, kui minu naljaviluks küsitud küsimusele, et milliseid kalu me näeme ning milliste riskidega silmitsi seisame (pidime ju vastava kinnituskirjale allkirja andma), näidati meile kõikvõimalike kalad pilte ning nagu muuseas mainit, et haisid ei ole, aga võib olla barrakuudasid. Sellest sõnast piisas. Sest saksa proua teatas kategooriliselt, et tema ei lähe. Sellepeale rutati kinnitama, et kui ongi barrakuudad, siis need on imepisikesed, maksimum käelaba pikkused. Sellega prouat ei veennud. Jäin kah natuke nõutuks, sest ega siis kõik ole nii karastunud kui ülemineku ühiskonna kodanikud ning ega vägisi pole ka mõtet sundida. Kui hirm on suur, siis tõenäoliselt ei tunne ka ettevõtmisest lõbu. Proovisin küll selgitada, et vaevalt, et siiski selliseid tegelasi on ning meid viiakse turvalisse paika. Mõttes siiski jätsin snorgeldamisega hüvasti, sest ei julgenud ka mitte keelt kõnelevat prouat oma vastutusalast välja jätta. Aga mingi ime läbi langetas proua lõpuks positiivse otsuse.

Ja ühel ajahetkel pääsesime ka taas merele. Saarte lähedal on vesi imeliselt selge ning helesinine. Nagu postkaartidel. Kui saartest kaugemele jõudsime jäi paat keset merd ankrusse ja rahvas kamandati üle parda... ennem muidugi olime end riietanud maskidesse, lestadesse  ning B soovitusel kaasa võetud T-särkidesse. Viimane selleks, et tunniajalise veepiiril hõljumisega selga ära ei põletaks.
 

kui inimene oleks kala

Algul oli mul küll väike pettumus, sest kujutasin ette, et sukeldun kaladest tulvil akvaariumisse. Aja möödudes siiski silm harjus, tekkis julgus rohkem ringi ujuda ning nii jäi rohkem erivärvilisi ja sulelisi tegelasi ka silma. Üks suur kala ujus pidevalt fotokaga mööda ning nii ma ei suutnud kiusatusele vastu panna, kui kamandasin ta veepeale ning palusin, et ta kahest T-särgis persoonist ka pilti teeks. Esimene kord ju ikkagi. :)

Tagasi paadis, tunnistas saksa proua, et oli tore ettevõtmine ja meeldis väga. Ausalt öeldes imetlesin vaikselt tema julgust. Ma ei tea... kui ma ise sellises vanuses olen, mida siis teha julgeks?! Igaks juhuks on vist mõttekas kõikvõimalikud huvitavad asjad enne siiski ära katsetada, et siis on vähemalt tugitoolis ristpistes tikkimise kõrvale miskit meenutada.

korallsaared

... ja kohalikud

Kui saarele tagasi jõudsime selgus, et paat panoraamvaadete tarvis oli juba lahkunud. Avaldasin küll protesti, et meie süü polnud, et snorgeldamine hiljemaks jäi... aga midagi tarka peale „lo siento“ ma ei kuulnud. Pakuti küll varianti minna kuskile mingit akvaariumi moodi asja vaatama, aga kella vaadates ning kohalike ajataju arvestades loobusime sellest variandist, sest pidin ikkagi õhtul lennu peale jõudma ning variant, et kiirpaadist maha jääme, ei tulnud kaalumisele. Selle asemel jalutasime natuke saarel ringi või õigemini edasi-tagasi, sest ringi tarvis tundus saar liiga väike olevat ning tegime rannas aega parajaks. Vesi oli ütlemata soe ja oh üllatust, ka soolane, nii et ujumine tundus kergem kui kunagi varem.

Ja seal helesinises vees, palmide ja päikse all mõtlesin, et on ikka kummaline küll... pea aasta tagasi suurt otsust tehes ei osanud ma arvatagi, et uue aasta algus mind sellisesse kohta toob. Ja nii jäi üle tõdeda, et ütlusel: „kui pole julgust mandrit silmist kaotada, siis uusi mandreid ei avasta“ on oma tõetera sees. :)