leia mind tuhandete seast

Nii. Võtsin end kokku ning sorteerisin endaga kaasas olevat pildipanka, kuna aeg-ajalt tuletati mulle meelde, et LAF 2013 ukse-ees. Ega pole ju midagi väga saata, aga mõned südamelähedased momendid siiski leidsin ning ära saatsin teiste kümnete tuhandete hulka. Riputan need siia ülesse lihtsalt niisama kroonika eesmärgil. Nojah. Ja üks konkursitingimusi on see, et peab igale pildile jutu juurde kirjutama. Eks see paras pliiatsi närimine ole. Aga kui vaja, siis vaja. Sellised nad seekord minu piltide juurde said.

Kategooria "maailma loodus". Vikerkaare sünd - Valle de Cocora, Quindio, Kolumbia. 

See augustikuu päev Salento lähistel, Valle de Cocoras oli juba nii või teisti olnud imeline oma võrratute maastikuvaadetega. Õhtu eel, kus päike silmapiirile vajumas avas loodus end veelgi ning andis vastuse küsimusele „kust küll algab vikerkaar".

Kategooria "maailma loodus". Chicamocha kanjon, Kolumbia 

Ma pole kunagi väga unistanud lendamisest alternatiivsete sõiduvahenditega nagu selleks on näiteks paraplaanid. Tol juunikuu päeval otsustasin siiski ka selle kogemuse võrra rikkamaks saada. Ja ei pidanud kahetsema. Maastik, mis linnulennult avanes oma suuruse ning võimsusega oli kindlasti seda kogemust väärt. Väärtust lisab täna omakorda teadmine, et järgmisel päeval oli kogu see ilu mattunud paksudesse vihmapilvedesse ning sellisest lennust võis vaid unistada

Kategooria "maailma loodus". Valle de Cocora, Quindio, Kolumbia.

Üks killuke maagilisest paigast Kolumbias. Selle koha võlu on raske ühele pildile haarata. Rohelusega kaetud teravajoonelised mäeahelikud joonistumas vastu sinist taevast mille poole end imekõrged ning sihvakad vahapalmid sirutuvad. Antud pilt iseloomustab selle paiga rohelist palet tema erinevates toonides ning varjundites.

Kategooria "maastikupildid": Vilsandi õhtumaastik

Seda õhtust hetke Vilsandil iseloomustavad ehk kõige paremini Artur Alliksaare luuleread: 

Veel hetkeks üle rõdurinnatise, 

On õhtumaastik lahti nagu maal, 

Veel kestab kaugust pilgu linguvise 

Veel voogab avaruste suur koraal

Kategooria "maastikupildid": Sinine rahu

Mere mitu palet. Mulle on alati meeldinud meretuul, vahused lained ja nende müha. Tol septembrikuu päeval Hiiumaal sääretirbil näitas meri aga oma teist palet. Taevas peegeldumas mere vaiksel pinnal. 

Täielik taskaal. Sinine rahu. 

Kategooria "maastikupildid": Unuvad õhtud 

Suveõhtu Hiiumaal. Augustikuu. Õhtu toob endaga juba mõningast jahedust, uduvaalud libisevad üle heinamaa, tuues esile iga tavalisena näiva heinakõrre ilu ning muutes metsaäärse heinamaa graafiliseks kunstiteoseks. 

Kategooria "vormimängud looduses": Tõsta pilk 

See pilt on tehtud Kõrvemaal ühel maikuu päeval. Päike paistis mõnusalt ning õhk oli kevadet täis. Kaamera käes jalutasin läbi kevadise metsa, pilguga otsides neid märke, mis minu jaoks kõige rohkem kevadet iseloomustavad. Olin just ühe uhke üksiku ülase pildile saanud, kui kuulsin lähedalt metsvindi laulu. Laulja leidmiseks pilku tõstes köitis mind aga pea täiuslik kujund, mis taevalaotuse poole sirutus ning mille alla ma täiesti juhuslikult olin seisma jäänud. Helerohelised puuladvad sügavsinise taeva taustal on kindlasti üks neid kevademärke, mida peale pikka talve igatsen näha. See päev kinnitas taas seda, et ilu ei ole alati vaid jalge-ees maas ega silmade kõrgusel. Tuleb tõsta pilk ka kõrgemale.

17 kevadist hetke

Ehk 17 kuud elu Colombias, mis just täna täitusid.

killuke Antioquia maakonda
Guarne lähistelt

Paus on erinevatel põhjustel nii pikaks veninud, et keeruline on aru saada kust otsast alustada. Vist kõige õigem lõpust, ja kui edaspidi mahti siis minna tagurpidi. Vaatan, et olen siin kurtnud, et korterivahetus ja internet. Tänaseks on niipalju muutund, et suure ootamise peale sain interneti. Sellest saagast võiks omaette jutu kirjutada, aga samas pole selles iseenesest midagi põnevat. Lihtsalt et asjade ajamine siinkandis on välismaalase jaoks mõnikord ütlemata keeruline. Mõned näited elust endast.

Varakevadel võtsin ette pangast krediitkaardi taotlemise. Osutus võimatuks. Astusin sirge jalaga panka, arvates, et kui on korralik sissetulek ja tööandja, siis pole taotlusega muret. Aga võta näpust. Kõigepealt tuli täita põhjalik avaldus. Seejärel pidin ette näitama nö töölepingu tõendi või ma ei tea, mis see “la carta laboral” eestikeeli oleks. No vahet pole. Seal tööandja kinnitab, et olen seal tööl ja ametikoht selline ja palganumber selline. Aga sellest ei piisa. On vaja suusõnalist kinnitust vormis, kus pangateller hõikab sisuliselt üle saali. “Ja mis on teie kuupalk?” Kuna mul ei olnud mind teenindava tädiga suurt sümpaatiat, siis kerges hämmingus küsisin vasta: “kas see info on kõigile?”. Järgmine küsimus “kus te elate?” Vastasin “rendikorteris”. Sellepeale tehti nägu, nagu oleksin veel halvemas olukorras kui tänaval kodutud. Järgmine küsimus: “kas teil on krediitkaardid näiteks sellistelt kaubanduskettidelt nagu “fallabelle” või “éxito” (kohalikud kaubahiiud)? Vastasin, et ei ole, kuna mul pole vaja nende kliendikaarti. Sellepeale saigi jutt läbi. Tädi teatas resoluutselt, et kuna mul puudub Colombias igasugune krediidikogemus, ei ole mul võimalik krediitkaarti pangast taodelda. Küsisin siis, et kuidas see krediidkogemus siis tekib kui mulle isegi kaarti ei väljastata? Sellepeale vastati, et kõigepealt taodelge üks kaubandusketi krediitkaart ja siis kolme kuupärast tulete kaardi väljavõtetega panka ja siis pank analüüsib mu tehinguid. Vastasin, et mul Colombias vaid üks pangakonto, teie pangas, kas te seda analüüsida ei saaks? Ja et mul pole vaja midagi osta poest krediitkaardiga. (No ma ei lähe ju igaks juhuks külmkappi või teist voodit ostma). Ja kas ei loe, mis on mu sissetulek ja tööandja? Ei. Loeb ainult krediidikogemus. Vot nii. Astusin kergelt ärritunult ja kõvera jalaga pangast välja.

minu udupeen 4G internet
ja võrgujagaja 

Interneti taotlemine. Kuna ajalooliselt võisin juba järeldada, tuleb mul siin ikka ja taas kortereid vahetada ning aeg-ajalt on ka hea, kui internet kuskil käepäraselt kaasas oleks. Sestap otsustasin, et taotlen mobiilse interneti mälgupulga kujul. Ja nagu maast leitud oli tol hetkel ka kampaania käimas 4G internetile. Mõtlesin, et olgu, kui juba, siis juba.  
Saagu korralik kiirus ja levi. Esitasin taotluse. Ja oh üllatust. Kuna ma väljamaalane ja mul puudub krediidikogemus ja –taust, siis on vaja andmeid põhjalikult kontrollida. Ja nii neid kontrollima jäädigi. Internetimüüjast konsultant oli küll abivalmis, aga mitte edasijõudvalt abivalmis. Nii et minu korduvatele kõnedele lõpuks jäigi ta tagasi helistama. Üritasin küll selgeks teha, et kui mul pole krediiditausta, siis palun uurige mu tausta (selleks on siin eraldi firmad) ja kui vaja, siis esitan oma töölepingu kinnituse ja pealegi ma ei osta ju maja vaid ühte väikest mälupulka. Aga tulutult. Kuna me ise oleme just selle sama telekommunikatsiooni firma uude usku pöörajad, ehk rahvusvahelistele raamatupidamistandarditele üleminekut nõustavad, siis ei ole raske leida kedagi, kes tunneb kedagi, kes tunneb kedagi… Ja nii ma lõpuks ühe kliendirahvast projektikaaslase kaudu ühe kontakti saingi. Aga ka siin võttis pea poolteist kuud aega, kuniks ma lõpuks ühel õhtul üllatuslikult väikse paki väravahilt kätte sain. Ilma igasuguse lepinguta oli minuni jõudnud internet. Olin selleks hetkeks juba suht ükskõikseks muutunud selle pingutuse nimel, nii et sestap ei osanudki ühtäkki kauaoodatud õnnega miskit peale hakata.

kolin taas, teist korda 4 kuu jooksul
september 2012

Juuni lõpus, kui Triin koju tagasi lendas tabas mind suur ja sügav töölaine, mille keskel juunikuu viimasel ööl tuli oma seitse asja kokku pakkida ja teise korterisse üle kolida. Mitte et nüüd Triin oleks me korteri niimoodi maha jätnud, mis nõudnuks väljakolimist. Lihtsalt lepinguaeg sai täis ja meie teed senise korterinaabriga läksid lahku. J hoolitseb nüüd septembris sündinud väikse ilmakodaniku eest. Juba varem olin ühe teise kolleegiga kokku leppinud, et kolin end ümber tema korterisse, kust eelmine korterinaaber juba mõnda aega tagasi oli välja kolinud ning ta üksi pidi suure korteri eest renti maksma. Alguses oli jutt, et tal on plaanis olla selles porjektis aasta lõpuni ja siis ta vaatab, mis edasi saab. Aga kui noormees on teises linnas ja armastus on suur, siis aeg tundub pikk ja kui töö ka veel liiga koormavaks osutub, siis plaanid on siinkandis muutmiseks. Nii ta siis otsustas jääda oktoobri lõpuni. Samas oli olemasolev korterileping kehtiv vaid augustilõpuni. Et reeglina sõlmitaske lepingud siin minimaalselt 6 kuuks, aga paljudel juhtudel ka aastaks, siis oli igavene tegu sellele pikendust saada. Suure surma peale sai leping pikendatud septembri lõpuni. Ehk minule tähendas see ühtlasi seda, et kui ema ja õde peale augustikuist külastuskäiku koju naasesid tuli hakata taas korterit otsima. Otsustasin seekord, et aitab nüüd küll selle jagamisest. Kunagi ei tea millal korterinaaber otsustab last saada või noormehe juurde kolida. Et kui mul suur tahtmine peale tuleb, siis ei pea ma vähemalt kuhugi kolima. :) Et siis... otsustasin naiivselt, et rendin korteri üksi. Ohhhh.... oleks teadnud, et see nii keeruliseks osutub. Aga õndsad on need, kes ei tea. Ja nii ma siis alustasin kõigepealt korterite otsimist internetist, mõnda käisin ka kohapeal vaatamas. Suht tüütu keset kiireid tööpäevi. Linnaosa mida jahtima hakkasin on squashiklubi ja rulluisustaadioni läheduses. (Jah tõesti. Kaugelt-kaugelt jõudsin siia ka mu imelised uisud, mis nüüd ootavad oma aega, et paar esimest kiiremat ringi Colombia pinnal teha). Aga kahjuks selles piirkonnas midagi väga vahvat ei leidnud, mis hinna ja kvaliteedisuhtena vastuvõetav olnuks. Sestap leppisin ühe apartament tüüpi korteriga, mis mõneti teise kanti jäi. Pealegi tundus see hea variant olevat, kuna pakuti võimalust deponeerida mingi summa tagatiseks ja nii puudus vajadus leida lepingule käendaja. Sest reeglina on siin nii, et kui üürijal pole kinnisvaratagatist, siis tuleb leida kinnisvaraga käendaja. Aga väljamaalasel nagu minul pole see just kõige lihtsam. Igatahes hakkasin siis vajalikke paberid taga ajama. Selleks et üürida, tuleb esitada töölepingu kinnitus, 3 kuu pangaväljavõte tehingutest, koopia ID-kaartist ning täita avaldus ettevõttele, mis siis su tausta uurib. Andsin maaklerile teada, et mul võtab natuke aega kõik paberid kokku saada. Ühel ööl aga ärkasin mingil seletamatul põhjusel väga kehva tunde pealt ülesse ning järgmisel päeval, kui maaklerile helistasin, et uurida kas kõik on ok ja korter veel olemas, siis selgus tore tõsiasi, et keegi teine omad paberid kiiremini korda saanud. Kaks päeva enne mind. Väga vahva. Mul oli tol hetkel aega 6-7 tööpäeva, et uus korter enne väljakolimist leida. Jälle internet, jälle maaklerid. Kuna oli juba hirmkiire, siis ei hakanud ma korterinaabrit tülitama, et ta mul ajad maakleritega kokku lepib. Pean tunnistama, et telefoniga helistamine võhivõõrastele nõuab mul ikka veel mingi barjääri ületamist, sest kuskil kuklas on hirm, et ma ei saa aru või teine pool ei saa aru. Aga kui oled nurka surutud, siis saavad ka sellised hirmud ületatud. Igal halval asjal omad head küljed. Nagu ikka. Ja läks õnneks ja leidsingi soovitud kandi läheduses ühe teise korteri. Suurem ja kallim, aga siiski mõedud eelarve piirides. Lepingu ja maakleriga paraku tingimused teised. Algul oli ainus variant rentida käendaja kinnisvara tagatisel. Kui ma talle selgeks tegin, et ma ei leia nii kiiresti kuskilt kedagi, kel oleks kinnisvara Colombias, siis pakuti välja teine variant, mis tähendas seda, et leian kellegi, kel on üle sellise ja sellise summa sissetulek. Ning siis peaksin veel lisaks 5 kuur rendi kuhugi deponeerima. Avaldasin küll arvamust, et see on rohkem kui ülekindlustamine mingite olematute riskide tarvis. Aga olgu. Mis ma siin ikka võitlen, tuleb end kohandad kohalikele tavadele. Eks nad ise teavad, mille eest nad nii hirmsasti püüavad kaitsta. Ja miski pärast ma ei arva, et selleks on need vähesed väljamaalased, kes siin kanda kinnitanud. Aga ma ei hakanud provotseerima küsimusega, et palju on võimalikke võlglasi kohalike seas. Selle asemel rääkisin oma suure ülemusega käenduse teemal, kes ka ise väljamaalane ning kes minu muret paremini mõistis. Jah, võib-olla oleksin ma siin mõne sõbra abiga kiiremini lahenduse leidnud, kuid otsustasin, et jätan sõbrad mängust välja ja pigem aidaku töökoht natuke kaasa. Sainigi ülemusega kokkuleppele ning leppisin maakleriga kokku, et käendaja esitab taustauuringuks sarnased paberid mis mina. Aga loomulikult on suurte ülemuste päevakava nii ääreni tegevusi ja koosolekuid täis, et paberite kokku saamisel tekkis taas viivitus. Ühtlasi oli teada, et ka keegi teine (õnneks väljamaalane) taotles sama korterit. See teadmine lisas omajagu pinget. Ja nii jõudiski tulemusena väljakolimise aeg enne kätte kui uue korteri tarvis paberid valmis. Sellises kenas segaduses tuli leida oma vähestele mööbiliesemetele ajutine varjupaik ja endale teine paik. Sõbra abiga leidsid asjad kuskil endale ulualuse ning mina lahke ülemuse katuse alla. Olen nüüd siin nädal elanud ja hetkel terendab lootus et eeloleval nädalal saab lepingule notari juures (jah, notariteenus on siin sama tavaline nähtus kui igapäevane taksoteenus kodu ja töökoha vahet) allkiri saaba antud ja järgmise nädala lõpus uude paika sisse kolitud. Aga eks elu näitab. Siiani on see seda näidanud, et peab olema valmis kõikvõimalikeks üllatusteks ning tunnelis helendav valgus võib hoopis rongiks osutuda. Ning kui on mingi asi, mis siin kuhjaga kasuks tuleb ja treenimist vajab, siin on selleks kannatlikkus ja veelkord kannatlikkus.

Guarne lähistel, Antioquia
september 2012

Aga vaatamata nendele värvilistele seikadele, ma ei kurda. Ja ei kahetse mitte üks raas, et siiakanti tuldud sai. See siin olemise aeg on olnud väga eriline. Siinkohal jätan kõrvale töö ning sellega kaasneva. Eriline sellepoolest, et vaatamata 10.000 km kaugusele kodust ja juurtest, tunnen, et olen iseendale lähemal kui kunagi varem. Kuna mul puudub siinse eluga ajalooline side ning niikaua kui ole midagi, mis seda sidet võiks tekitada siis jään siin ikkagi mõnesmõttes kõrvaltvaatlejaks. Ja see annab võimaluse rohkem analüüsida seda, mis silma jääb ning kuidas ma ennast selle kõige sees tunnen ning jälgida kuidas omad mõtted selles valguses kujunevad ning muutuvad.

Tunnen, et see aeg on andnud võimaluse sisemiselt areneda, kasvada. Andnud uusi vaatenurki elule, aidanud mõista ja tunnetada, mis on oluline, millel on väärtust. Ma ei ütle, et oleksin enda jaoks midagi väga uut või seniteadmatut avastanud. Pigem on senised teoreetilised arusaamad praktikas kinnitust leidnud ja andund võimaluse iseennast nende läbi arendada, muuta ja õppida muutma.

igikestev kevad, september 2012

Aga nagu mu üks parimaid sõpru kodus ütleb, ahhh... missa filosofeerid... hakka parem elama. :) Mnjah. Küllap on tal õigus. Sest kuhu selle suure analüüsi ja maailmatarkusega ikka jõuda?

Samas olen vist millegiga siiski olnud õigel teel, sest mind on elu viinud siin kokku minu jaoks väga eriliste inimestega. Pealtnäha tavaliste, aga uskumatult avatud hinge ja suure südamega inimestega. Seda tunnet on väga raske kirjeldada, aga see on väga eriline. Ja see tekitab endas veelgi enam soovi kasvada, areneda, et paremaks muutuda ja seeläbi ka lähilolijate olemine paremaks muuta.

sulane

killuke Antioquia maakonda, aprill 2012

Üks muutus mis mind siin saadab on suur tänutunne. Eelkõige inimeste eest, kellega elu mind siin on kokku viidud. Olen püüdnud mõelda, et millest selline muutus. See ei tähenda seda, et ma kodus poleks olnud tänulik oma sõpradele, lähedastele ja see ei tähenda ka praegu, et käin ringi ja koogutan ette ja taha nagu jaapanlased. Aga... siin olen ehk õppinud seda tänutunnet rohkem välja näitama ja ka sõnadesse panema. Võib-olla on üheks põhjuseks see, et olles siin sisuliselt ihuüksi, siis see, kuidas siin minema hakkab ja läheb edaspidi, sõltub puhtalt sellest kui avatud oled ise ning kui avatud on teised inimesed ning kui palju nad sinuga viitsivad tegeleda. Mul on õnn kogeda, et kohalikud siin on väga abivalmis. 

paar tagasihoidlikku
tantsusammu
juuli 2012

Loomulikult on kõigil omad elud ja ei saa eeldada, et pidevalt keegi küsib, et kuidas läheb jms. Aga üle harju või kolumbia keskmise on nad siin oma avatuse ja lahkusega küll. Samas on paradoks see, et tegelikult ollakse väljapoolt tulijatele perekonniti suhteliselt suletud. Aga kui lõpuks oled nö omaks võetud, siis oledki nagu oma inimene. See on minu kogemus. Kindlasti on arvamusi ja kogemusi täiesti teistlaadseid. Ja ikka ja jälle tundub, et mul on tohult vedanud. Kunagi soovisin salamisi, et oleks väga tore, kui saaksin siinset kohalikku elu tundma just kohalike kaudu. Tänaseks on mulle see võimalus avanenud ja antud. Mind on kutsutud sünnipäevadele, mida traditsioonilisel moel tähistatud, on olnud võimalust sõpradega koos mõni nädalalõpp maal veeta. 

tõeline maakodu

sancocho, ülimaitsev supp
eriti kui puude peal valmistet

Mulle räägitakse varasemast elust Colombias, millised on piirkondlikud erinevused ja traditsioonid nii näiteks inimeste või muusika osas ja palju muud.

Samas on mul olnud võimalust ka palju Eestist rääkida. Teen seda rõõmuga. Räägin uhkusega vereta laulvastrevolutsioonist, näitan fotosid eesti loodusest, meie neljast aastaajast, räägin meie traditsioonidest. Ja kuna väga paljud ikka ei tea kohe mitte midagi meie armsast maanurgast, siis seda olulisem see teavitustöö tundub, mis samas kaasab ka vastutuse. 

Sestap oli puhas rõõm, kui sõber ükspäev mulle kohalikust lehest ühe artikli saatis, kus Eestit mainitakse ning tuuakse eeskujuks läbi skype näite ja ajaga kaasaskäivate muutuste haridusprogrammis. Aga mind ei rõõmustanud mitte niivõrd see artikkel kui tähelepanek, et selle artikli oli saatnud sõbrale keegi teine inimene, saatjaks lause, et saada see oma eestlannast sõbrannale, tema riigist räägitakse siin kenasti. Nii et, ega midagi. Elan ja olen siin samamoodi edasi ja hoian Eesti lippu kõrges. :)

õnnelik kohtumine maal, aprill 2012
isegi kohalikud ei tea selle kena olevuse nime

Ahjaa... märkmist väärib kindlasti ka see, et kevadel väljastatud 6-kuulise ajutise viisa asemel ilutseb mul nüüd passis 2 aastane tööviisa. Ehk siis vähem bürkoraatiat ja pabereid eelolevatel kuudel. 

veel üks eriline kohtumine
aprill 2012, Guarne lähistel
Andide Motmot
(momotus aequatoriales)

puhkus vol 3

Nii. Siin siis viimane nö "video kokkuvõte" meie Colombia ringreisist. Kahtlemata oli see meie retke ja minu siinolekuaja kõige ekstreemsem päev kui me Chicamocha kanjoni kohale lendama suundusime. Ja kindlasti oli meil kuhjaga õnne ilma osas, kuna järgmine päev olid kõik need ilusad vaated mattunud paksudesse pilvedesse ja lennuilmast võis vaid unistada. 

http://www.youtube.com/watch?v=1BOmxNJDVQY

puhkus vol 2

12 päevasesse ringreisi mahtus nii üht-koma-teist. Siin üks ekstreemsem päev San Gilis.

https://www.youtube.com/watch?v=hi8wU1BMAMM

puhkus vol 1

Aega on läinud omajagu ning puhkus on meeles vaid helge unenäona, millest õnneks kinnitust annavad rohked pildi- ja videomaterjalid. Kahjuks mattusin peale puhkust töösse, kus keskmiselt 75 tunniste töönädalate kõrvale enam aega nende läbivaatamiseks ei jagunud. Lisaks siis veel korterivahetus, millega on kaasnenud väga nigel interneti võimalus. Aga eks iga asi omal ajal ning nüüd 6 nädalat hiljem saan siis esimese kokkuv6tte siia üles riputada. Eks pildid jm liha luudele tekitan tasapisi ja hiljem.

http://www.youtube.com/watch?v=GWX93Iaupx0

boikott ja Santa Fe de Antioquia

Uue aasta teise nädalavahetuse eel küsis korterinaaber, et kas ma ei tahaks tema ja ta emaga minna Santa Fe de Antioquiasse – üks väike linnake Medellini lähistel. Kuna tegemist oli „puentega“ (e.k sillaga) ehk pikema nädalalõpuga, tundus selline mõttekäik igati tervitatav. Entusiasmi kahandas aga reede hommikul silma jäänud uudis, et Kolumbia põhjapoolsematel aladel oli eelmistel päevadel levinud relvastatud boikott, mis alguse saanud sellest, et ühe rühmituse ninamees teise ilma oli saadetud. Ega ma väga hästi aru saanud ja täna ka enam mäleta, miks just kaubanduse ja ühistranspordi kallale mindi, aga igatahes oli külade ja linnade tänavapostidele kleebitud ähvardusega lendlehti, mis lubasid mh poodnike ja transportijate elude kallale minna. Noh, see on minu lühike versioon. Igatahes olevat aga paari päeva jooksul mõnes kohas igasugune äritegevus välja surnud, mh ka nt rannikul asuvas kuurortlinnas Santa Martas. Aga väidetavalt puudutas antud intsident ka Antioquia piirkonda. Ja ehkki reede pärastlõunased uudised juba väitsid, et politsei ja sõjavägi olid suutnud probleemi lahendada, siis natuke kõhe tunne jäi õhku ikka. Seda enam, et plaan oli meil linnakesse suunduda just ühistranspordiga. Ühtlasi jäi mul arusaamatuks ka naabri – kes ei julga kahte kvartalitki omapäi kõndida - mõningane muretus antud küsimuses. Sestap pidasin targemaks mõne kohalikuga nõu pidada, kes ehk paremini oskab olukorda hinnata. Õnneks sain täiendavalt kinnitust, et muretsemiseks polevat põhjust. Kui, siis muutvat sõidu ehk ebamugavamaks mõned teelõigud, mis vihmade ja mudalihete tõttu kannatada saanud.

Nii me siis startisime laupäeva hommikul linna põhjapoolsema bussiterminali suunas. Takso, millega sinna suundusime oli jutuka roolija kätes ning kuuldes kuhu me suundume, läks jutt ka eelmainitud vahejuhtumile ning ka narkomajandusele ning sellega seotud persoonide mõtteviisile. Jutu kokkuvõte võiks kõlada nii, et kui oled vaene... nii vaene, et sul pole mitte midagi ja sul on valida selle olemasoleva elu ja siis ohtliku, aga ilusa elu vahel, kus sul on raha, auto, naine, ilusad asjad... ja isegi kui see elu saab olema lühike, on see siiski parem kui lõputu virelemine. Olen kuulnud ka versiooni, kus lapsed sellise valiku vaid selleks, et ema endale maja saaks. Ja muu jutu käigus tunnistas tõmmunahkne vanemapoolne taksojuht, et ka ta ise valiks selle nö teise tee, aga tal puuduvat selleks piisavalt julgust. Vot nii.

Bussijaam oli suur ning tänu laupäevahommikule ja pikemale nädalavahetusele tulvil rahvast. Kui õige müügipunkt üles leitud jäime sappa seisma. Kuna saba ei liikunud ei üles-alla ega vasemale-paremale tundsime huvi, et mis toimub. Selgus, et kõik väiksemad mikrobussid olid juba sihtpunktis ning müük toimus vaid siis kui mõni buss tagasi jõudis. Ehk teisisõnu toimis vabagraafik. Mõni sabasseisja väitis end ootavat juba paar tundi. Selline väljavaade ei tundnud olevat just kõige ahvatlevam, aga otsustasime siiski mingi aeg oodata ning jälgida, et mis toimub. Toimus õnneks kõik märksa kiiremini ning peale pooletunnist ootamist suundusime piletid näpus ootesaali, kuhu pääses vaid pileti ettenäitusel ning sealt edasi üritasime leida oma bussi. Esmapilgul toimivas kaoses tundus siiski mingi süsteem olevat. Mh märkasin üllatuseks, et bussipiletil ilutses isegi bussi numbrimärk, mis andis kindlust, et piletite müügil ja väljuvatel bussidel võib mingi seos olla. Lõpuks sai sõiduvahend leitud ning rahvas trügis ruttu mikrobussi. Lasin kiirustajatel kohad sisse võtta ning siis märkasin, et bussi esiiste on tühi. Ja nii ma ennast juhi kõrvale sättisin ja oma esimest ühistranspordireisi alustasin. Olin meeldivalt üllatunud, ruumi oli piisavalt, vaade aknast hea... nautisin maantee kohal kõrguvaid mägesid ning tee kõrval sügavusse sööstvat kuristikku. Hiljem selgus, et mu reisikaaslased nii õnnelikud polnud, sest bussi tahaotsa õhku väga ei jätkunud ning olevat ka piisavalt raputanud.

Loo alguses mainitud sündmusest aga andsid märku teeääri turvavad lapilises riietuses militaartegelased automaadid kõhul.

Santa Fe de Antioquia tänava tüüpvaade,
mis lõppeb sinetava mäega

45 min sõitu ja juba leidsimegi end sihtpunktist - väiksest koloniaalajastu arhitektuuriga säilinud linnakesest, kus tänavad munakividega sillutatud ja majade seinad valdavalt valgeks võõbatud. Päike kõrvetas pea seniidis ning esmapilgul võttis nõutuks, et mida selle päevaga peale hakata. Kõigepealt soetasime bussipiletid, et garanteerida kohad tagasi Medellini. Takkajärgi tarkusena oleksime võinud need ka hiljem osta ning märksa kiirematele liiklusvahenditele kui suur buss, mis iga 100 m takka maha minevate või sisenevate reisidjad tarvis peatus.

tähsad kohalikud tegelased
muuseumi seinalt

Keskuse poole suundudes jäi teepeale muuseum, kuhu sisse astusime, et natuke kohalikku ajalugu uurida. Ajalugu räägib nagu ikka siinkandis veristest sõdadest, hispaanlaste vallutustest ning kohalike, indiaanihõimude hävitamisest. Santa Fe on 1541. a asutatud linnake, mis 1584. aastal Anitoquia pealinnaks nimetati ning mille majanduslik tegevus ning edu kullakaevandusele toetunud. Linna peakatedraali ehitust alustati 1799. aastal. Antioquia sai aastal 1813 iseseisevaks riigiks, mille pealinnaks Santa Fe kuni aastani 1826, mil Medellin uueks keskuseks valiti.  Linn asub u 70 km Medellinist põhjapool, Cauca jõe (üks tähtsamaid jõgesid Kolumbias, pikkust 1350 km) läänekaldal, elanikkond ca 23 tuhat persooni. Mõned pildid muuseumist....

Kui muuseumile ring peale tehtud leidisme end taas tänavalt, mis üha enam täitus turistidega. Kuna kuumus oli suur, siis otsustasime linnakeses tuuri teha väikse mototaksoga, mis meid põhiliste vaatamisväärsuste, valdavalt ühe kiriku juurest teise juurde sõidutas.  

meie mototakso

Puente de Occidente
(läänesild)

Lisaks linnakese arhitektuurile on üheks suurimaks vaatamisväärsuseks antud piirkonnas Cauca jõge ületav rippsild aastast 1895 -arhitektuuri ja inseneritöö märkimisväärne saavutus. Silla juurde jõudmiseks sõitsime umbes kümmekond minutit sama mototaksoga.

Kohalejõudes torkasid silma suured sillakohal rippuvad sildid, mis teavitasid, et jalakäijatele mõeldud sillaosad on suletud ning sillale minek vaid omavastutusel. Põhjuseks paar kuud varem toimunud traagiline õnnetus, kus üks puulaud järele oli andnud ning isa koos 8-aastase lapsega jõevoogudesse kukkus ning kaduma jäi.  Särav päike, valged pilved sinisel taevalael ning rohelised kõrguvad jõekaldad ähmastasid paraku traagikat ning nii oli sillal kõndijaid rohkem kui küll ning meie nende seas. Võtsime ette ca 300 m pikkuse jalutuskäigu jõe teisele kaldale ning siis tagasi. Lisaks julgustasid kohalikud meid üles ronima mööda järsku mäenõlva, kust imeline vaade avanevat. Higi voolas mööda selge, õhtutemperatuur oli kindlasti 35c ja rohkem... aga vaade oli tõepoolest vaatamist väärt.

Pärastlõunal keskuses tagasi olles kinnitasime keha ning jalutasime mööda linnatänavaid. Ja taas tundsin rõõmu mõnest hetkest, mis õnnestus kaameraga püüda... oli selleks siis just õigel hetkel katedraali ees peatunud hobuvanker, erinevatesse suundadesse vaatavad turistid suunaviida all või mööda tänavat jalutav isa pojaga.

Rohkem pildimaterjali:
http://www.flickr.com/photos/60543749@N06/sets/72157628860120009

Kuna buss pidi välja k 6 õhtul, seadsime end natuke varem bussijaama. Aga nagu selgus oli väljumisaeg pigem orientiiriks. Buss saabus u pool tundi ettenähtust hiljem ilma igasuguste selgitusteta. Kui reisijad bussis pööras buss nina Medellini suunas,  pikakasvuline shokolaadivärvi reisisaatja aeg-ajalt bussist välja rippumas ning vabu kohti valjuhäälselt reklaamimas. See ka õnnestus, sest buss tegi ikka ja jälle peatuseid ning tundus, et enne hommikut me linna ei jõua. Mingil mäenõlval hakkas buss veel imelikku häält tegema, mille peale teeservas korraks kinni peeti, et bussimootorit, millele juurdepääsuks piisas vaid salongis juhi kõrval asuva luugi lahtitegemisest, inspekteerida. Tõdeti, et mingi rihmaga mingi jama ning otsustati edasi sõita, tõsi küll väääga rahulikus tempos. Et sõit veel põnevam oleks oli üheks reisiliseks ca 8-9 aastane poisike, kes tundis end rohkem kui vabalt. Aeg ajalt viskas ta en bussijuhi ette armatuurile või segas mingil muul viisil bussijuhtimist. Aeg-ajalt küll kutsuti teda natuke korrale, aga see kord ei kehtinud just pikka aega. Buss ronis vaevaliselt linna poole ning tundsin kergendust kui linnatänavad vastu tulid. Mäenõlvadelt allapoole, bussijaama poole liikudes otsustas poisike veel juhi „vaprust“ proovida kätte sattunud taskulambiga, mille valgusvihtu oli ütlemata tore juhile silma suunata. Õnneks jõudis taskulamp kiiresti õigetesse kätesse ning poiss kamandati oma kohale. Peale rohkem kui paaritunnist sõitu leidsime end ka lõpuks elus ja tervetane bussiterminaalist ning taas kodus olles võisin tõdeda, et vaatamata kõigele oli üks kena laupäev.

vaade Cauca jõele ja läänesillale

2011 / 2012

Kui aasta viimane uni magatud ja hommik koitis, suundusin oma tibukollase seljakotiga natuke suuremasse tibukollasesse taksosse, mis mind maja juures koos taksojuht Rubeniga juba ootas, et mind lennujaama sõidutada. Kuna peamise liiklusvahendina kasutan siin taksot ning taksojuhtidel on välja kujunenud üldiselt omad kindlad liikumispiirkonnad, siis ma enam ei imesta, kui mõni äkitse küsib, et noh,  kuidas siis tööl ka läheb? Või et kas sel nädalavahetusel ei mängigi squashi? Või et, oi seda huvitavat aktsenti ma mäletan küll. Või et olen teid mitu korda näinud, aga esimest korda sõidate minu taksoga. Või et, noh... ei tundnud mind ära või? Mul on uus auto. Einoh, 3,5 miljoni elanikuga linnas selline tähelepanu pole ju  paha. Ja eks mulle on ka mõned näod meelde jäänud ning arvamus tekitatud. Näiteks üks tähelepanek on - ja kolleegidega rääkides selgus, et aind mitte mulle nii ei tundunud - et mida vanem ja koledam on takso, seda mühakam on ka juht. Aga üldiselt on Medellinis vägagi sõbralikud juhid. Ja Ruben on üks neist. 
Lennujaama jõudsin muidugi piisava varuga, aga vanakooli inimesena, eelistan mõningast ootamist viimasele minutile jätmisele :) Üldiselt võis juba lennujaamas eristada, kes kuhupoole suundumas - kel jakid-jopid seljas pigem Bogota poole ning kel plätud ja maikad ranniku äärde. Ma olin siis üks neist nö viimastest. Sihtpunktiks Cartagena de Indias. Sügisel (Eesti mõistes), kui jõuludest ning aastavahetusest jutt tuli ning selgus, et mul polegi mingeid plaane, siis pakkus kolleeg B välja, et võin ju Cartagenasse tulla. Et tal seal elamine olemas ning sugulased Saksast tulemas. Mõeldud mõeldud. Et millal siis veel kui mitte nüüd Kariibimere ääres aastat vahetada?!
Lend möödus kenasti ning taas oli võimalus nautida võrratut Kolumbia maastikku või valdavalt mäestikku. Ilus on. Ja tegelikult oleks võrratu ka mööda maad sõita nende mägede vahel... aind see ajakulu on ikka väga pikk. Nt bussiga Medellinist Bogotasse sõitmiseks tuleb läbida ca 250 km... ja selleks kulub ca 10 tundi! Sest teed ronivad serpentiinina mööda mägesid üles ja alla ning kiirust pole ollagi. Aga kes teab, ehk võtan ükskord ka selle tee ette... Aasta viimasel päeval olin aga  maastiku nautlejaks pilvepiirilt ning peale ca 40 min sõitu võis märgata kuida mäed lauskmaale eelisõiguse andsid ning kauguses sinetav meri paistma hakkas. Meri! Sellest oli pea 8 kuud möödas, mil viimati merd nägin. Kokku kestab sõit Medellinist Cartagenasse ca 1 tund, kui on otselend. Lennukist väjujaid tervitas väga soe ja niiske õhk, tõenäoliselt oli temperatuur üle 30c, mis mõne minutiga naha kleepuvaks muutis. Püüdsin kiirelt takso leida ning sihtpunkti suunduda.

Kui maja leitud, siis osutus järgmiseks väljakutseks B leidmine. Et ta telefonile ei vastanud siis panid valvurid ette, et tuvastaksin võimaliku isiku basseinist või selle äärest. Kui oled harjunud inimest ülikonna ja lipsuga nägema ning siis pead suutma aru saada, kes  neist nokamütside ning prillide taha varjunutest võiks õige isik olla, siis see polegi kõige lihtsam. Sain siiski ülesandega õnneks hakkama ning nii oli mul võimalus tervitada kaht veest tilkuvat inimest, kellest üks saksa proua ning ühtlasi B ema. Hmmm. Ütleme nii, et situatsioon oli kergelt koomline.


sinetav bassein
01.01.2012 hommikul

Suundusime korterisse, kus mulle tuba ja luba kätte näidati ning teatati, et nemad nüüd lähevad tagasi basseini juurde, sest sellise kuumaga pole muffigi tarka teha ning ma siis järgnegu. Pomisesin küll, et kuidagi piinlik on, et pole pea poolteist aastat päikest saand ja ma valge kui luik. Aga ilmselgelt mul väga valikuvõimalust polnud. Nii ma siis mingi aja möödudes manasin ette ükskõikse näoilme ning sooritasin oma aastalõpu luigelennu sinetava basseiniäärde.


Cartagena de Indias

Väga pikalt esimesel päeval siiski päikse kätte end ei jätnud, kuna arvasin, et vana-aasta õhtut võiks pigem valgustada ja kaunistada ilutulestik kui minu punetav näolapp. Et aega aasta lõpuni oli veel piisavalt, siis läksime linnaga tutvuma.
B teab Cartagenat vist sama hästi kui oma käe viite sõrme ja tänu sellele jõudsime lühikese ajaga paar kõige olulisemat vaatamisväärsust ära nähtud. Üheks neist oli nunnaklooster, mis asub ühe mäe tipus ning kust avaneb võrratu vaade linnale. Kahjuks sel hetkel kui sinna üles jõudsime oli päike veel nii kõrgel, et õnnestu peamiselt vaid must-valgeid pilte püüda. Tee mäkke läbis vaeste linnajagusid, nii et selleks ajaks tuli aknad, uksed korralikult sulgeda. Ehkki aastavahetuseks oli turvalisus linnas kindlasti tunduvalt suurem täiendavate politseijõudude näol.


Castillo San Felipe
de Barajas

raha eest on ka
kõige laisemad
ärkvel

Sest turiste oli ikka väga palju – nii väljamaalt kui ka pealinnast. Vähemalt tänavaid ääristasid Bogota D.C numbrimärgiga autod – kusjuures autosõit Bogotast Cartagenasse kestab ca 14-18 tundi. Kloostrile tegima 20 min tiiru peale, kuna jätsime takso meid ootama. Enne äratulekut sai veel üks laiskloom endale kaela võetud (raha eest muidugi). Järgmine vaatamisväärsus oli 17. saj massiivne kindlus nimega Castillo de San Felipe de Barajas, kust samuti kenad vaated avanesid. Sealt sai ka omajagu pildimaterjali korjatud, ja need räägivad enda eest. Kuna aeg ja aasta hakkasid vägisi käest libisema, siis kiirustasime läbi vanalinna, et korraks ühelt kaitsevallilt päikseloojangule pilk heita. Vahepeal jõudis B vasakule ja paremale kätega suunda näidata ning korraldusi jagada, kust ja millest ma võiks pilti teha. Üritasin küll protsestida, et ma reeglina ikka vaatan objekti ja siis teen pilti, aga mitte vastupidi. Aga selle peale arvati, et selleks pole aega. Mu protestivaim vaibus, kui leppisime kokku, et järgmisel päeval on rohkem aega ringi jalutamiseks.  

Cartagena pilte on rohkem näiteks siin: http://www.flickr.com/photos/60543749@N06/sets/72157628860130235/

Cartagena vanalinnas

Cartagena vanalinnas -
hoburakendeid jätkus kõikjale

Vana-aasta ärasaatmiseks suundusime ühte kenasse mereäärsesse restorani, kus kai äärt ilmestas üks vana ja suur jaht mis ühtlasi ka restorani üks osa. Ehkki lootsin, et kuskilt Jack Sparrow või vähemalt Johnny Depp välja ilmub, siis kahjuks neid  näha ei õnnestunud.  


Aga näha-vaadata oli muudki. Nagu ikka siinkandis, siis eurooplased maabusid reserveeritud kohtadele esimestena. Mingi aja möödudes hakkasid ka teised kohad täituma. Enamus meestest kandis valget, näiliselt linast riietust ning nende saatjannad kes-kuidas, kas valgesse, kuldsesse ja reeglina nappi riietusse riietet.  Oli nii 2-4 inimesega laudkondi, aga ka terved sugu- ja/või sõpruskonnad. Ühte seltskonda silmitsedes tekkis aeg-ajalt kummaline filmilaadne tunne, nagu oleks tegemist maffiaperekonnaga, mida juhtis vana Corloen ise. Reeglina natuke ülekaalulised lakutud soengutega noormehed extramini kleitides preilidega ja teine osa seltskonnast hallipäised elu näinud härrad saatjannadest daamidega. Üritasin ka seltskonda pildile püüda, aga kahjuks oli kasutada vaid üks seebikarp, mis minu pühaüritust väga toetada ei tahtnud.

mitte-Corleoni
perest

vana Corleon ise :)

Meeldiva seltskonna, toidu ja tantsude saatel jõudis õhtu südaööni. Enne seda jagati igasse laudkonna „new-year-eve-kit“ mis seisnes viledes, kõristites, maskides, mütside ning lintides. Lisaks pakike 12 viinamarjaga, soovide soovimiseks. Pokaalide kõlinal ja ilutulestiku saatel jõudiski uus aasta ka siiakanti. 7 tundi hiljem kui koju, aga siiski.




head uud aastat 2012!



Uue aasta esimene päev möödu rahulikult. Hommikul tegin tutvust Kariibimere endaga, mis oma suurte vahuste lainetega aknast väga ahvatlev tundus. Kuna elamine jäi kõige populaarsematest turismipiirkondadest eemale, siis oli rand uue aasta hommikul vägagi rahulik. Vesi oli soe ja väga soolane. Aga mõnus. Loksusin seal sakslannast kaaslasega oma pool tundi, et siis tagasi basseini äärde kulgeda.





hommikune rand

Ja terve päev kujunes omajagu kulgemiseks. Päeva teisel poolel läksime sadamasse, et seal järgmiseks päevaks üks saarte reis ära broneerida. Cartagena läheduses, ca tunnise meresõidu kaugusel on palju korallsaari ning et mu lend läks alles järgmise päeva õhtul, siis tundus patt sellist võimalust kasutamata jätta. Sadamas oli reiside korraldajaid omajagu ning igaüks püüdis ennast populaarseks hõigata. Kui ma sinna üksi oleksin sattunud, poleks ma väga miskit aru saand, et milline neist kõige mõistlikum oleks võtta. Õnneks B oma kogemuste põhjal teadis soovitada ning õige reisis välja valida. Kuna ta ise pidi järgmine päev töötama, siis usaldas ta oma ema minu „hoolde“.  Reisikorraldajalt saime juhised ilmuda järgmisel päeval täpselt k 7.30 sadamasse. Küsisime küll mitu korda, et kas see on selline orienteeruv aeg või tõesti peab sel kellaajal kohal olema. Kinnitati et 7.30. Väikse reservatsiooni väljusimejärgmise päeva hommikul kodunt siiski k 7.30 ning ka siis olime ühed esimesed kohalesaabujad :)

Kui reis planeeritud kulgesime pärastlõunasele jalutuskäigule vanalinna. Ilm oli mõnus, päike hakkas tasapisi allapoole vajuma ning tänu sellele muutusid ka värvid ilusamaks. Nii ma siis klõpsutasin rõõmuga kaamerat mõtlemata sellele, et pärast tuleb pildihulk ka läbi vaadata. Ja eks need räägivadki enda eest, milline see Cartagena vanalinn välja näeb. Mulle igatahes meeldis väga – kitsad koloniaalajastu hõngulised tänavad - üle pika aja oli vähemalt midagi silmitseda arhitektuurilises plaanis.  Ja siis veel hoburakendid, mis oma aktsendi lisasid.



pärastlõuna ja värvid linna

  

värvid linnas



Kui nüüd üldistada natuke, siis tundub, et amotöörist fotograafi saadab aeg-ajalt ikka hea õnn. Nii õnnestus meil õhtu saabudes jõuda ühele müürile täpselt hetkel mil päike merre vajus ning üks turist nagu loodud veinipokaalide kõrval seda mõtlikult silmitsemas ja uue aasta esimest päeva ära saatmas.... Kui veel päikseloojang taeva klassikalisse lõunamaa valgusesse maalis, siis oli see kui „i“ ise, millele täpiks sai sume öö, maheda tuule, lainte müha ning punase veini saatel.

Minu tõekspidamiste järgi annab aasta esimene päev märku sellest, milliseks kujuneb. Selle põhjal võiks öelda, et tuleb ilus aasta, mõneti rahulik, samas värviline ning pildirohke. Ja mingi valemiga peaksin ka rohkem mereäärde jõudma. Elame, näeme.

Viimane, ehk siis kolmas Cartagena päev leidis meid sadamasse suundumas. Kuna inimesi oli erinevate reiside tarvis kogunenud sadama väravasse omajagu, siis esmapilgul valitses seal lihtsalt mingi segadus. Otsisime oma reisikorraldaja üles, kes meid ühe noormehe hoode andis, et meid kai pääle juhatada. Enne seda kirjutati piletitele rohkelt informatsiooni, millele lisandus veel kai peal reisijaid registreerinud onu märkmed ning takkapihta pitsat kah. No kui on üks asi, millega siin väga hästi hakkama saadakse, siis on see kõikvõimalike paberite täitmine, ning täidetud paberite kohta paberite täitmine, tembeldamine, sõrmejälgedega kinnitamine jne jne. Bürokraatia on siin „in“. Aga seda, et natuke süsteemsemalt asju korraldada, see ei oma tähtsust. Nii et kui me end kuskil k 7.45 paiku ära jõudsime registreerida teati meile, et nüüd oodake kella 9ni. Et hetkel on suured laevad ees ning hiljem saabuvad väiksed kiirpaadid. Ütleme nii, et ma väga üllatunud polnud, einevalt saksa prouast. „Kolumbianische ordnung“ lohutasin ma teda ja  ühtlasi tundsin head meelt, et vähemalt millegagi olen siin vist juba mingil määral kohanenud.

Cartagena de Indias merepilgul

Kella 9 paiku saidki suuremad laevad sadamast välja.  Peatselt leidsime end paadist ning mööda mereteed Cartagenast väljumas. Ilm oli ilus ning meri rahulik. Paat v6ttis kiiruse üles ning vahused lained joonistasid sügavsinisele merele valgeid mustreid. Sõidu ajal möödusime ajaloolistest kindlustest, mis kunagi suurt rolli mänginud linna kaitsmisel, sh ka piraatide eest. Meie sõit möödus õnneks turvaliselt ning ühtki tontlikku ega modernsemat piraadilaeva meile vaateulatusse ei jäänud. Pigem hakkasid varsti silma väiksed saarekesed keset helesinist vett, mida reeglina troonis üks majapidamine saare kohta. Meie maabusime siiski ühe natuke suurema saare rannas. Nimeks tal Cocoliso,  kus üks puhkekeskus, basseinide ja apartament tüüpi elamistega. Rahvas kamandati maale ning suunati saali. Et aega tagasisõiduni oli oma 5 tunni jagu, siis pakuti rahvala erinevaid tegevusi ning teenuseid – alates massaazist kuni snorgeldamiseni välja. Mul oli huvi just viimase vastu. Ning kuna B oli varem rääkinud, kuivõrd tore ettevõtmine see on, siis isegi saksa proua, kel aastaid 65 jagu otsustas ka selle lõbu ära proovida. Hinnad olid tänu turismihooja kõrgpunktile 2x kõrgemad ja ka alla kauplemine ei kandnud vilja. Siiski otsustasime siiski ära proovida. Seda enam, et plaani kohaselt pidime tagasi jõudma ajaks, mil üks teine paat saarte panoraamreisile sõidab.
Kui sobiva suurusega lestad ning muu varustus leitud jäädi ootame veel ühte paati lootuses, et ka sealt tuleb potentsiaalseid snorgeldajaid. Tänu sellele jäi meie mereleminek muidugi viibima. Vahepeal tekkis veel üks kriitiline moment, kui minu naljaviluks küsitud küsimusele, et milliseid kalu me näeme ning milliste riskidega silmitsi seisame (pidime ju vastava kinnituskirjale allkirja andma), näidati meile kõikvõimalike kalad pilte ning nagu muuseas mainit, et haisid ei ole, aga võib olla barrakuudasid. Sellest sõnast piisas. Sest saksa proua teatas kategooriliselt, et tema ei lähe. Sellepeale rutati kinnitama, et kui ongi barrakuudad, siis need on imepisikesed, maksimum käelaba pikkused. Sellega prouat ei veennud. Jäin kah natuke nõutuks, sest ega siis kõik ole nii karastunud kui ülemineku ühiskonna kodanikud ning ega vägisi pole ka mõtet sundida. Kui hirm on suur, siis tõenäoliselt ei tunne ka ettevõtmisest lõbu. Proovisin küll selgitada, et vaevalt, et siiski selliseid tegelasi on ning meid viiakse turvalisse paika. Mõttes siiski jätsin snorgeldamisega hüvasti, sest ei julgenud ka mitte keelt kõnelevat prouat oma vastutusalast välja jätta. Aga mingi ime läbi langetas proua lõpuks positiivse otsuse.

Ja ühel ajahetkel pääsesime ka taas merele. Saarte lähedal on vesi imeliselt selge ning helesinine. Nagu postkaartidel. Kui saartest kaugemele jõudsime jäi paat keset merd ankrusse ja rahvas kamandati üle parda... ennem muidugi olime end riietanud maskidesse, lestadesse  ning B soovitusel kaasa võetud T-särkidesse. Viimane selleks, et tunniajalise veepiiril hõljumisega selga ära ei põletaks.
 

kui inimene oleks kala

Algul oli mul küll väike pettumus, sest kujutasin ette, et sukeldun kaladest tulvil akvaariumisse. Aja möödudes siiski silm harjus, tekkis julgus rohkem ringi ujuda ning nii jäi rohkem erivärvilisi ja sulelisi tegelasi ka silma. Üks suur kala ujus pidevalt fotokaga mööda ning nii ma ei suutnud kiusatusele vastu panna, kui kamandasin ta veepeale ning palusin, et ta kahest T-särgis persoonist ka pilti teeks. Esimene kord ju ikkagi. :)

Tagasi paadis, tunnistas saksa proua, et oli tore ettevõtmine ja meeldis väga. Ausalt öeldes imetlesin vaikselt tema julgust. Ma ei tea... kui ma ise sellises vanuses olen, mida siis teha julgeks?! Igaks juhuks on vist mõttekas kõikvõimalikud huvitavad asjad enne siiski ära katsetada, et siis on vähemalt tugitoolis ristpistes tikkimise kõrvale miskit meenutada.

korallsaared

... ja kohalikud

Kui saarele tagasi jõudsime selgus, et paat panoraamvaadete tarvis oli juba lahkunud. Avaldasin küll protesti, et meie süü polnud, et snorgeldamine hiljemaks jäi... aga midagi tarka peale „lo siento“ ma ei kuulnud. Pakuti küll varianti minna kuskile mingit akvaariumi moodi asja vaatama, aga kella vaadates ning kohalike ajataju arvestades loobusime sellest variandist, sest pidin ikkagi õhtul lennu peale jõudma ning variant, et kiirpaadist maha jääme, ei tulnud kaalumisele. Selle asemel jalutasime natuke saarel ringi või õigemini edasi-tagasi, sest ringi tarvis tundus saar liiga väike olevat ning tegime rannas aega parajaks. Vesi oli ütlemata soe ja oh üllatust, ka soolane, nii et ujumine tundus kergem kui kunagi varem.

Ja seal helesinises vees, palmide ja päikse all mõtlesin, et on ikka kummaline küll... pea aasta tagasi suurt otsust tehes ei osanud ma arvatagi, et uue aasta algus mind sellisesse kohta toob. Ja nii jäi üle tõdeda, et ütlusel: „kui pole julgust mandrit silmist kaotada, siis uusi mandreid ei avasta“ on oma tõetera sees. :)