soov

detsember Medellinis 2012 - vaade koduaknast

Vaikselt veel tuhmub mõnigi seos, 

vaikselt veel silmad maas, lõimed peos 

vaikselt veel liikvel mõttes ja teos 

jõud, mis me lootust loob....

Kaunist jõuluaega ja õnnelikku uut aastat meile kõigile!

http://youtu.be/AzpQqx8Ivn4

detsember Medellinis 2012 - vaade koduaknast

kodu uus, number kuus

Möödunud kuul täitus ei rohkem ega vähem kui poolteist aastat elu sellel mandril ja maanurgas. Ja sama palju aega elu Eestist eemal. Taas ei oska suhtestada ega suhtestuda. On seda nüüd siis palju või vähe? Aga aeg on kiiresti läinud küll.

Et vähemalt üks teema nö lõpetatud saaks, siis üks pilguheit veel tagasi korterisaagale.

uus kodu

Kui 6. oktoobril veel täit kindlust polnud, et kuidas olukord laheneb, siis praegu võin tõdeda, et lõpp hea kõik hea. Vähemalt selle saagaga. 9. oktoobril sain korterilepingu allkirjastatud ning 12ndal kuupäeval, ehk reedel lubati ka korter üle anda. Sain tol päeval veel natuke oma närvikava kontrollida. Nimelt tekkis väike segadus telefoninumbritega. Ehkki olime maakleriga kokku leppinud, et saame kokku k 15st, siis kindluse mõttes arvasin paremaks talle ette helistada. Paraku ei pannud ma tähele, et helistasin ta kontori mobiilile, kus keegi naisterahvas lahkelt lubas temaga ühendust võtta, et kellaaeg täpsustada. Kuna miskit ei järgnenud ja kell juba poole 4 peale jõudma, arvasin paremaks uuesti helistada. Ja siis märkasin, et olin teisele numbrile helistanud. Õige numbriga sain muidugi maakleriga otse ühendust, kes tol hetkel juba omajagu pahane, et miks ma õigel ajal pole kohale ilmunud. Ja et kuna tal veel palju tegemist, siis tol päeval tõenäoliselt ei tulevat korteri üleandmisest miskit välja. Selline väljavaade polnud aga mulle vastuvõetav, kuna pidin järgmiseks päevaks kindlasti kolimise kokku leppima ning mõte, et mul selleks hetkeks võib-olla polegi võtmeid, ei tundunud väga ahvatlev. Tegin siis natuke nõudlikumat häält ja ütsin, et selline variant ei tule kõne alla. Et oodaku ta nüüd seal ikka mind ära ja et ma „lendan“ võimalikult kiiresti sinna. See kiiresti tähendab samas hea ilma ja liikluse juures ikkagi u 15-20 minutit. Aga Murphy seadused on täitmiseks. Sel hetkel kui tööjuurest välja tormasin olid taevaluugid avatud 100%, nii et raske oli taeval ja maal vahet teha. Kui aind nii, et ülalt voolas vesi vertikaalis ja tänavatel u 10cm paksune veekiht horisontaalis. Majaesine oli ootel rahvast täis, et vihm mööduks. Mul polnud seal mahti oodata midagi. Ja seda arvasin paremaks ka ühe takso osas, mille suunas sööstsin. Hüppasin taksosesse ja palusin võimalikult kiiresti soovitud aadressile sõita. Auto sööstis paigast ja umbes 100 m pärast sõitsime ühest „järvest“ mauhti läbi, mille peale auto vaid kõõksatas ning otsustas järgnevalt hakata liikuma vaid imelike konnahüpetega. Mul jäi üle läbi vihmaseina nukralt vaadata kuidas teised autod meist lihtsalt nagu postist mööda sõitsid. Poolel teel jäime lisaks ummikusse ning tundus vägisi, et sel päeval korteri üleandmine tõesti ei õnnestu. Kuna näis, et minu võimuses polnud sel hektel mitte midagi muuta, jätsin lahenduse nö saatuse hooleks. Umbes kolmveerand tundi hiljem jõudsime siiski sihtpunkti ning oh imet, isegi maakler oli veel ootel. Tõsi küll, suht pahura olemisega. Vaatasime korteri üle, fikseerisime mõned parandamist vajavad asjad ning läksime siiski sõbralikult lahku. Minuga jäid korterivõtmed ja tühi korter.  Tegin nimekirja asjadest, millega seda täita ning suundusin „vahepeatusesse“ asju kokku pakkima.

uus kodu - köök

uus kodu -
vastu vaatab korteriuks

Marianal (lahkel ülemusel) olid selleks nädavahetuseks kaks sõbrannat pealinnast külla tulnud, kes laupäeval otsustasid aidata mu kaht kohvrit uude paika toimetada. Korterile anti heakskiit ja arvati väga ilus olevat. Naiskaardivägi lahkunud, jäi üle oodata oma 7 mööbliasja saabumist. Õnneks ei möödunudki palju aega kui väike pickup kohale jõudis, minu voodi uhkelt katust troonimas. Et asjad jõudsid ja leidsid end kiiresti 12.ndalt korruselt ning pool päeva oli veel ees, siis otsustasin veel samal päeval hädavajaliku majapidamiskraami ära varuda. Sest tõesti, puudu oli siuliselt kõik. Kõik, mis jääb külmkapi ja wc potiharja loetelu vahele. Kuna korteriseinad olid alles hiljuti endale värske kuue saanud, siis jätsin aknad pärani, et värvilõhn nelja tuule poole saata. Alles siis kui oma ostlemisega poole peale ning väljas müristamist kuulsin jäin mõtlema, et akente lahtijätmine ehk polnudki kõige targem tegu.  Äike oli nii kõva, et kui tagasi uue kodu poole, läbi paksu vihma sõitsin, käis nii kõva pauk, et väike kollane takso sõna otses mõttes pea õhku hüppas. 

Kui äsja soetatud tavaariga korterisse jõudsine, jäi üle tõdeda, et põrandate pesu on juba poole peal. Ehk siis pea kõikides tubades oli paras veekiht. Mulle tundus, et isegi rohkem kui vaja, nii et ruttasin seda kokku koguma, kuna ei pidanud vajalikuks nii kiiresti naabritega tutvust teha. Õnneks midagi traagilist ei juhtunud.

Hellitasin lootus, et jaksan sama päeva sees ka asjad ära paigutada. Kuid ebameeldiva üllatusena avastasin, et ma polegi korteris üksi. Kui esimeses korteris olid sisse seadnud sipelgad, siis siin jäi tõdeda, et mõnele sipelgale pakub veel seltsi mõni cucaracha (maakeeli prussakas). Et kunagi nõukogude ajal koolivaheaegadel sanitarina sai haigla pesuruume küüritud, siis ei näinud ma neid tegelasi muidugi esimest korda. Mis ei vähendanud siiki ebameeldivat üllatust. Ja kui oma magamistoast üht suurmat tegelast sibamas nägin, oli jälestus nii suur, et ei suutnud teda esimese hooga isegi maha lüüa. Abitult mõtlesin, et mul pole ühtki mürki ega aerosooli käepärast. Siis aga tuli näiliselt päästev idee ning nii haarsin juukselaki pudeli, lootuses et suudan ebameeldiva külalise ära tinistada. See muidugi ei aidanud ja nii ta minema sibas. Minuga jäi vaid lootus, et ta oma uue läikiva kuuega lihtsalt kuhugi prakku kinni kleepub. Selliste emotsioonidega püüdsin kuidagi und leida, ehkki teadmine, et keegi uut korterielanikku kuskilt põrandapraost või ukseliistu vahelt jälgib, ei toond just kõige sügavamat und.

poetee

Seega oli pühapäeva varahommiku esimen tegevus poe poole sammud seada, et sealt üks korralik anum tõrjevahendit varuda. Tagasi kodus, jagasin vahendit lahkelt vaskule ja paremale ning ise kolisin rõdule, sest sellises õhus lihtsalt ei kannatanud olla. Nii ma siis veetsingi oma esimese pühapäevahommiku uues kodus hoopis rõdul, seltsiks kohv ja ema teiselpool skype. Aeg-ajalt tegin vestlusesse pause, et korraks tuppa põigata ning mõni uimane tegelane ergutushüüetega „väkk“ , „vuihh“ maha lüüa. Kui nüüd päris aus olla, siis ega ma tegelikult väga valmis polnud, et näha, kuivõrd palju neid pealtvaatajaid möödunud öösel ikka oli. Oleks see aimdus olnud, poleks ma vist und saanud.

Esimesed päevad painasidki mind kerged kahtlused ja kõhklused, et kas see suur korterisaaga üldse oli mõistlik ette võtta ja tasus vaeva. Aga mis tehtud see tehtud ja nii ma püüdsin võimalikult kiiresti elmise-olemise koduseks muuta. Ebameeldivate külaliste tarvis sai tellitud profesionaalne kahjuritõrje ning kuu hiljem (ptüi... 3x üle õla) tundub, et rahu majas.

uus kodu - elutuba

Paari päeva pärast peale sissekolimist toodi mulle ka külmkapp ning nii sain kõige väärtuslikuma kraami, mis Mariana külmkappi oli hoiule pandud enda juurde toimetada. Väärtusliku all pean ma silmas paari A le Coq õunasiidrit, Mündi suitsuvorsti, Gouda juustu ja Fazeri musta leiba. Viimase tähtaeg oli küll juba augusti ümber, kuid sügavkülmas hoituna pole ta väga väärtust jõudnud kaotada. 

uus kodu - elutuba

Nädala-paariga sain ka mõned puuduvad mööbiliesemed soetatud ning praegu võin rahulikult tõdeda, et tunnen end uues kodus hästi ja isegi nii hästi, et nädalalõppudel pole väga tahtmist kuhugi välja minna. Kuna tööpäevad on suht pikad, siis natuke aega enda jaoks nädalalõpus, polegi nii paha.

uus kodu - vaade ümbrusele

uus kodu - majaesine

uus kodu - päikseloojang

Natuke ka korterist ja ümbrusest selle eelneva saaga juurde. Kui ajaloolises plaanis tagasi vaadata, siis olen liikunud tasapisi nö rahva sekka. Ehk teisisõnu kõrgklassi elamispiirkondadest kesklassi hulka. Piirkondasid tähistavad „estrato´d“ , mida Colombias on kokku 7. Estrato 1 on kõige madalam ja 7 kõige kõrgem piirkond. Viimast leidub vaid Bogotás. Ja samas räägitakse ka mitte-ametlikust 0 tasandist. Estratode eesmärk on sotsiaalmajanduslik. Üheltpoolt näitab see elukeskkonna kvaliteeti ning teisalt on eesmärk jagada ümber tulusid-kulusid. Ehk siis kõrgemates estratodes elab kõrge sissetulekuga elanikkond ning nö null-piirkonnas on elanikkond, kes elab juba pigem puu või silla-all. Kõrgema estratoga piirkonnad maksavad ühiskondlike teenuste, kommunaalide puhul kõrgemaid tariife, mis subsideerivad madalamate estratode madalamaid tariife. Väidetavalt estrato 4 on tase, mis ei subsideeri ja samas mida ka ei subsideerita teiste estratode poolt. Praegune elukoht on mul Medellinis elades juba ... hmmm.... kuues, kui siis hulka arvata ka paarinädalased ulualused. Esimene kuu hotellielu, siis paar nädalat ühes möbleeritud korteris kuniks kolleegiga hädavajalik uude korterisse sai muretsetud (arvan, et mõlemad jäid estrato 5 v 6 piirkonda), siis aasta korteris, mis estrato 6, seejärel kolimine järgmisse jagatavasse korterisse (estrato 4), siis paarinädalane vahepeatus Mariana juures (estrato 5 v 6) ning lõpuks siis praegune elamine, mis samuti estrato 4. Piirkond kus ma praegu elan on suht vana ja nö sisseelatud ja sotsiaalne keskkond tunduvalt elavam kui eelmistes elukohtades. Kui varasemad elukohad jäid linna idaküljele, siis nüüd paiknen lääneküljel. Ehkki mitte enam nii nõlva peal kui varem. Samas, kuna 13-korruselise kortermaja külje alla jäävad valdvalt vaid madalad eramurajoonid, ning minu korter on 12-nda korra peal, siis pole ka siit halb vaade. Samas on see selline piirkond, kus aknast vaateulatusse jäävad ka juba vaesemad piirkonnad. Mõned neist suht ohtlikud. Vähemalt uudistele toetudes. Aga see on selline teema, mis tuleb võtta pigem teadmiseks, ja oma igapäevast elu ikka tavapäraselt edasi elada. Minu elupiirkonnas võib julgelt tänaval jalutada. Soovitavalt muidugi päevavalgel. Pimedas ei soovitata väga kuskil omapäi ringi konnata. Lähim pood jääb u 10-12 minutise kõnni kaugusele.

uus kodu - vaade rõdult
linnale kuu on äsja tõusnud

uus kodu - vaade magamistoast
- kuu on liikunud idast läände

Korteri rendihind on 800.000 COP (colombia peeso), s.o umbes 350 EUR. Lisanduvad kommunaalid, mis loodetavasti 100.000 COP ei ületa (praegu pole ma veel siin niikaua elanud, et kõiki kulusid hinnata). Rendihinna sisse jääb 67m2 korter rõdu, 3 magamistoa ja 2 dushiruumiga. Rent katab ka maja halduskulud. Lisaks kuulub korteri juurde ka parkimisplats (kus ma just sageli ennast siiski ei pargi). Majakompleksil on 24h mehitatud valve, ning rõdult avaneb vaade basseinile.  

Köök on nö möbileeritud ning muuhulgas on olemas korralik praeahi. Esimesed prooviküpsetised on tänaseks ka tehtud ja tulemused annavad lootust, et ka sel aastal saab mõni pannitäis piparkooke jõuludeks valmistatud. Tegelikult juba mõned kolleegid on küsinud, et millal neid maitsvaid küpsiseid saab :) Möödunud aastal sai neile selgeks tehtud, et neid tehakse vaid kord aastas. Kes oleks arvanud, et see aasta siis nii kiiresti lendab.... 

uus kodu - vaade rõdult
- linn ja pilved

uus kodu - öine

Jõulud Medellinis

jõulukuu algus Medellinis 2011

Juba oktoobrikuus jäi silma, et Medellini jõekaldale hakatakse midagi ehitama. Kuna tee tööle möödub osalt jõe lähedusest, siis oli võimalik pea paar kuud jälgida, kuidas mingid tohutult suured, kirjud ning läikepaberiga ehitud objektid järjest kuju võtsid. Tegemist on  iga-aastase traditsiooniga, kus linn ehitakse jõulutuledesse ning sellesse traditsiooni kuuluvad muuhulgas suured jõuluehitised-kaunistused (ma ei oska neile muud nime anda). Jõulukaunistuste projekt saab alguse pea pool aastat enne jõule, kui viiakse läbi konkurss kavandite osas, mille alusel neid kaunistusi ehitama hakatakse. Kusjuures projektil on ka sotsiaalne roll täita - nii näiteks saavad tööd üksikemad, kelle kätetööna need kaunistused valmivad.

jõulutuled



täiesti normaalne
takso



+28c 25. dets 2011

Aja möödududes ja jõulude lähenedes võiski näha, kuidas linn üha talvisemaks muutus, seda vaatamata sellele, et ilmas püsisid jõulude eel vägagi soojad. Medellinis vähemalt üle 25 soojakraadi. Aga paistis, et selles soojas tundsid end kõik hästi, nii tuledega ehitud palmid, kunst kuusepuud, täispuhutud lumememmed, säravate lumehelvestega kaunistatud majade fassaadid, vilkuvate ja vähemvilkuvate tuledega rüütatud rõdud, aiad ning kui ka taksod... vähemalt aastavahetusel Cartagenat külastades paistis, et nii mõnelgi taksojuhil olid veel jõulud sügaval südames.

Lähemalt jõudsin jõulukaunistusi vaatama alles küll peale jõule, mil õnnestus üks kohalik nö ära rääkida, kelle seltsis oli julgem kaamera kaelas ringi liikuda. Ehkki ma tõesti tunnen end siin üha turvalisemalt, siis nt minu tagasihoidlik kaamera siiski pole siin nii tagasihoidlik ja sestap ei taha üksi sellega väga vehkida. Seda enam kui keskendud pildi tegemisele, siis silmi ju kuklas pole.

jõuluehteis Medellini jõekallas

jõuluehitised-kaunistused

Jõulused küpsetised. Ja kolmas pai.



naabrite korteriuksed

Ehkki arvasin, et suudan end sellest suurest jõulumelust eemal hoida ning suvesoe ei lase üldse mingil jõulutundel tekkidagi, siis aeg-ajalt pidin tunnistama, et päris vältida ikkagi ei õnnestunud. Sagedased küsimused, et kas ma jõuludeks koju ei lähegi ning kuidas ma ikka end tunnen perest ja sõpradest nii kaugel eemal ja mis ma jõulude ajal ikka teen, jne, jne viisid mõtted sagedamini seitsme maa ja mere taha. Ja seda enam kui veel ka mõni tuttav jõululaul kõrvu ulatus... siis tegelikult mingil hetkel oli natuke nukker ikka ja koduigatsus piilus kord ühest, kord teisest toanurgast vasta. Aga selleks, et poleks aega selliste hetkete tarvis tuleb tegutseda. Ja nii ma siis tegin algust oma esimeste küpsetistega. Juba ka jõulude eel.

jõululugu
meie hoovis

aga päkapikud on siin
inimestest suuremad

Aga kui enne küpsetisi küsida, et kuidas jõulud Kolumbias välja näevad, siis ega ma ausalt öeldes oskagi väga seda teemat arendada ning see, millest ma siin natuke räägin on minu lünklik nägemus. Kindlasti on siinsed jõulud rohkem religioossed kui ehk kodus. Näiteks üks mis silma torkas oli see, et väga levinud oli ehitada nö „jõululugu“, ehk siis väiksemale või suuremale alale ehitati jõululugu Kristuse sünnist. Selline väike pühapaik ehtis näiteks nii kliendi kontorit kui mu koduhoovi, aga vaatas ka vastu suurtes kaubanduskeskustes. 9 päeva enne jõuluõhtut hakati lugema jõulujuttu, mis kirjeldab 9 päeva sündmusi enne jõululapse sündi. Loo ettekandmise vahele loetakse palveid ning lauldaks.  Kliendi juurde oli üheks päevaks kutsutud väike lasteansambel esinema... see oli küll hästi vahva ja armas. Jõulutoitudest ei oska ma ka väga midagi pajatada, sest kuskil Kolumbia perekonnas ma jõuluõhtut ei veetnud. Üheks traditsiooniliseks jõulutoiduks on aga jõulupuding ja meie mõistes pontšik, kohalikus keeles siis vastavalt „natilla“ ja „bunuelo“.

natilla ja bunuelo

minu bunuelod...
ehk maakeeli kaneelirullid

Minu esimeseks „bunueloks“  ülekantud tähenduses said aga kaneelirullid. Mõtlesin, et vaatan ja katsetan kuidas siin pärmitaigna tegemine õnnestub. Kasutada oli ainult kuivpärm. Aga õnnestus. Nii et vehkisin kaneelirullid hoogsalt valmis ning siis avastasin et meie ahjus polegi küpsetusplaate. Aga ega midagi... Eestlane on leidlik ja nii katsin olemasolevad restid fooliumiga ning need isegi toimisid. Enam-vähem. Ainus „jama“ küpsetamisega on see, et lõpptoodangut saab palju. Nii ma siis tassisin osa sellest tööle ning teenisin odavat populaarsust.



jõulukeeks

Õnnestunud katsetus lisas niipalju indu, et otsustasin jõuludeks ning aastavahetuseks meisterdada esmakordselt jõulukeeksi. Sain emalt hea retsepti ning selle baasil arendasin edasi jõulukeeksi brändiga. Ehkki esimeste katsetustega on alati teem, et midagi võib viltu minna, siis tundus, et mind saatis algaja õnn. Meisterdasin kaks pätsi, millest üks läks esimese jõulupüha külakostiks argentiinlannast ülemusele ja tema perele ning teise võtsin aastavahetusel Cartagenasse kaasa. Ja sööjad olid rahul ning kiitsid taevani. Kolmas pai.



Et küpsetamistuhin oli peal, siis jõulu eel kargas pähe mõte, et teeks piparkooke. Kodus poleks see teema ehk üldse päevakorda tulnud, sest viimased aastad pole viitsinud nendega tegeleda. Aga siin tundus ühtäkki imelik mõelda, et on jõulud ja polegi piparkooke! Nagu kreisiraadio pereema: „krt... kus must leib on?!“ :). Et siinkandis sellist piparkoogi traditsiooni ei täheldanud, siis ei jäänud ka poes midagi silma, mis võiks piparkoogitainast meenutada. Väidetavalt kuskilt pagaripoest oleks ehk saanud midagi osta.  Aga mine tea. Kõik märgid viitasid seega sellele, et tuleb ise tainas valmis meisterdada. Pole kunagi varem seda teinud, sest suhkrusiirupi valmistamine on alati tundunud mingi megasuur ja kahtlane ettevõtmine. Aga eesmärk pühendab abinõu. Enne siirupini jõudmist läks ikka natuke aega, et suurem osas maitseainetest jt koostisosadest kokku otsida. Ja ega kõike leidnudki. Nt karedmoni siin pole, pole ka sidrunhapet. Ühe teise koogi tarvis pole ka mandlilaaste. St leidsin mingid laastud, mis peaksid teoreetiliselt mandlile kuuluma, aga maitse poolest nad seda küll minuarust pole. Aga see selleks. Lisaks maitseainetele tuli veel soetada pipraveski, et maitseained ära purustada ning muidugi ka ahjuplaadid.

Internetist leitud kolme enam-vähem normaalsena tundunud restsepti põhjal tekitasin oma nägemuse ning asusin tegutsema. Ei hakka seda siin muidui ümber jutustama, sest pildid räägivad enda eest. Kõige huvitavam protsess ehk ongi suhkrusiirupi tegu, kõik järgnev on juba „dela tekniki“ ehk tavapärane taignategu. Tulemuseks leidisin end ca 2 või enama kilo piparkoogitaigna seltsist.



esimene "partii"

virtuaalpere jõulud

teine "partii"

Jõululaupäeva –õhtu veetsin kodus. Korterinaaber oli oma pere juurde Bogotasse sõitnud ning kogu majapidamine seega minupäralt. Kuna eelmisel päeval valmistatud piparkoogitainas tundus nii suur ettevõtmine, siis ma mingi muu koduse jõulutoidu peale isegi ei mõelnud. Päev ise kujunes päris meeleolukaks, sest vaatamata distantsile sai see veedetud virtuaalpere seltsis. Mingil ajahetkel alustasin ka piparkoogitegu. Eelnevalt olin avastanud, et poest unus vaadata, kas oleks mingeid piparkoogi või muude küpsiste tarvis vorme leidnud. Aga ega midagi... otsisin tüki tugvamat pappi ning kuldsete kätte vahel valmis kaks olulist vormi, mis kenasti lõpuni vastu pidasid. Ja nii see päev ning minu esimene jõul kodunt eemal möödus. Piparkoogihõng köögis, virtuaalpere külmkapil, toas mängimas vikerraadio ning punane vein saatjaks.

Jõulueelsed toimetused (2)

Baila ’n’ squash. Ja teine pai.

Et aeg ei olnud aastalõpus raisata, siis otsustasin viia ellu suvel iseendale kindana õhku visatud lubaduse, et peale keeletunde võtan mõned tantsutunnid. Nii ma siis detsembrikuu algul oma sammud tantsukooli seadsin. Kuna kool läks detsembri kesekelt puhkusele, siis jäi aega vaid 4 eratunni tarvis, mille jooksul lubati, et saan baassammud selgeks sellistes tantsudes nagu tropicana, salsa ning merengue. Liigsetesse detailidesse laskumata nõudis esimene tund päris korralikku enese kokkuvõtmist ning sisevõitlust valehäbiga. Sest see, kes-mis peeglist vastu vaatas oli suht masendav - üks põhjamaine suurekasvuline puuhobune , kelle kõrval peajagu lühem õpetaja oma teravate särtsakate liigutustega puusi keerutamas ja korraldusi jagamas: „uno, dos, tres.... cinco, seis, siete... uno, dos, tres.... cinco, seis, siete...caderas, caderas! “ Viimane tähendab siis maakeeli „puusad!“. Oehhhh.... Ütleme nii, et suhteliselt halenaljakas vaatepilt ning mõned kaadrid tuletasid vägisi meelde filmi „Shall we dance“ J. Järgmises tunnis oli teine õpetaja, ja veelgi lühem. Hahahahaaa... Aga õpetajana väga sümpaatne ning professionaalne, nii et salsat õpetades pani ta puuhobuse varsti keerlema nagu vurrkanni, nii et sel tekkis petlik kujutelm, et oskab juba tantsida. Nädalaga said 4 tundi läbitud ning värskelt omandatud tantsusammud jäid praktikat ootama. Ootust ei jätkunud kauaks. Nädal hiljem oli juba kliendirahvaga jõulupidu, mille juurde kuulus muidugi ka tants. Õhtu arenedes leidsingi end päris mitmel korral tantsupõrandalt. Märgatav muutus, kui arvestada, et ühel eelneval peol septembris valdavalt vaid publiku rolli täitsin. Üks naljahambast meeskodanik ei saanud järgmisel päeval lifti juures kohtudes (kus oli muidugi hulk muud rahvast) jätta hõikamata, et „ja teie! Te olete õppinud tantsima!“ (ma oleksin hea meelega sel hetkel lifitga kuhugi allapoole edasi sõitnud, aga kahjuks oli minu „peatus“)  ja ka hiljem mainida, et „ma olen pidanud terve elu õppima tantsima ja teil juba nüüd siis nii kiiresti kõik selge...“ .  Noh eks meile kõigle meeldib aeg-ajalt ju liialdada. ;)

Et ma tantsutundieni üldse jõudsin tähendas seda, et novembri algul vaevanud seljavalu oli õnnestunud pipraplaastrite ja pea kolme nädala abil seljatada. Seega pääsesin tagasi ka squashi platsile, mille klaaseisnalt vaatas vastu jõuluturniiri kuulutus. Kuna kaotada polnud ju midagi, siis otsustasime kolleeg B-g naljaviluks registreeruda. Naersime, et muudame niimoodi võistluse rahvusvaheliseks, tema kui Saksamaad ning ma Eestit esindamas. Ehkki algul lubati mulle lahkelt, et naisi registreerub piisavalt, siis lõppkokkuvõttes oli naisi vaid 3 kes lükati kokku kategooriaga nr 6 (mida iganes ka see ei tähendaks), kus meeskodanikest amatöörid. Osalejaid oli üllatavalt palju, 6. kategoorias näiteks mingi 15-16 hinge. Võistlus ise toimus harjumatul ajal, 3 tööpäeva õhtul. Esimesed kaks õhtut alagrupimängudeks ning kolmas õhtu finaalide tarvis. Et saavutasin oma alagrupis teise koha, siis tuli ka kolmandal päeval mängida, kus veerandfinaali vastaseks osutus kolleeg. Tasavägises mängus  õnnestus otsustav geim võita (mäng siis 2:1) ja edasi poolfinaali purjetada. Nähes sealse vastase  eelmisi mänge, ei maalinud ma endale suuri illusioone, sest näis, et platsil pole eriti kohta, kuhu ta ei jõuaks. Ja sama kinnitas ka esimene geim.  Vahepeal näis, et väljakul on kaks palli... üks reketiga mängimiseks ning teine inimpall, mis suutis end põrgatada kõikvõimalikesse nurkadesse ning ühest diagonaali otsast teise.  Püüdsin end kokku võtta ning mängida nii hästi v halvasti nagu tol hetkel oskasin. Teises geimis suutsingi mängu kiirelt enda kasuks pöörata. Kolmas geim oli aga kahjuks mõneti esimese kordus ja nii tuli vastu võtta kaotus 1:2. Lohutuseks oli see, et ta tuli hiljem ka turniiri võitjaks ja võitjale kaotada polegi ju nii paha :) Ja i-le täpiks oli see, kui hiljem mulle üks medal pihku pisteti, mis väidab, et olen naiste kategooria võitja. Üldjärjestuses jäin jagama 3.-4. kohta. Teine pai.

 

Natuke hämmastas võistluse järgne „müra“ tööjuures. Kui minevikku vaadata, kus pea 13 aastat sai medaleid koju „varutud“, millest ei ise, ega teised suurt numbrit teinud, siis eestlaslikult ütleks siin, et palju kära ei millestki. Aga võib-olla see on üks koht, kus kultuurilised eripärad esile tulevad. Et B jagas lahkelt infot vasakule ja paremale, siis lisaks kolleegide õnnesoovidele leidsin võistlusjärgselt tehtud pildi meie projektiga seonduvast infolehest...  mnjah.

väsind, aga õnnelik
14.12.2011

Aga võistlusega seose kõige olulisem on ikkagi see, et sai uusi inimesi kohatud ning samas palju motivatsiooni edasi treenida. Nii et igati tänuväärt ja kordaläinud ning kordamist väärt üritus.

Jõulueelsed toimetused (1)

Oi oi kui raske on vahel end kokku võtta ja vanu asju meelde tuletada. Ja veel enam kirja panna. Aga ega midagi... sulg tindipotti ning ajalugu üles täheldama. Ja tundub, et pean lausa novembrikuusse veel tagasi minema...

Hispaania keel. Esimene pai.

...sest novembri lõpu kõige olulisemaks sündmuseks kujunes keeletundidega lõpusirgele jõudmine. Või pigem võiks seda  nimetada pausiks, sest väike plaan on kevadel jätkata, et grammatikat parandada ning kinnistada. Ehkki jõudsin kolme kuuga 1-lt tasandilt pea 5-ndani (kokku on ühe süsteemi järgi 12 tasandit, millest 10-12 on nende tarvis, kel emakeeleks hispaania keel), siis ilmselgelt jäi aega info kinnistamiseks väheks ning tundus, et kõikvõimalikud reeglid suutsid peas korralikult sõlme minna. Kõige keerulisemaks osutusid ja on siiani otseste ja kaudsete asesõnade ning minevikuvormide kasutamine. Näiteks eksisteerib lihtmineviku kõrval nö kirjeldav minevikuvorm, midagi mida nt inglise keeles ei leia ja no ei ole seda tunnetust (veel), millal oleks õigem üht või teist kasutada.


katkeid "Väikesest Printsist"
hispaania keeles



üks eestikeelne lugu

Et tundidele pidulik punkt panna, siis kutsusin mõlemad õpetajad lõunale. Et mu kokakunsti repertuaaris oli valida kas lasanje või lasanje, siis läksin kindla peale välja ning valisin lasanje. Valikuga jäädi rahule ning lõuna sõudis sujuvalt veini saatel  õhtusse. Õpilane sai õpetajatelt lisaks kiidu- ja tänusõnadele vahvad kingitused - pühendustega Väikse Printsi raamatu hispaania ja inglise keeles ning Fonseca CD (kohalik artist, olen paar tema lugu siin ka varem üles riputanud). Igatahes oli väga meeldiv ja lõbus õhtu ning mõtlesin tänutundega, et mul ikka vedas õpetajatega. Kui suvel tundus, et ei õnnestu ühtegi leida, siis lahenes olukord ju lõpuks kõige paremal viisil.

minu õpetajad: Diana ja Juan Carlos

Kui keeletunnid läbi ja õppimisega seotud mõningane pinge maas, siis kas just sellest tulenevalt või millestki kolmandast, igatahes kuskil detsembrikuu keskel tundsin ühtäkki, et suhtlemine ning keelest arusaam läks märgatavalt kergemaks, nagu oleksin korraliku pika sammu üle kraavi astunud. Ja tänu sellele paranes ka enesetunne. Mitte, et mul kuidagi väga halb oleks senini olnud... aga ilmselgelt muutub maailm huvitavamaks, kui suudad ennast arusaadavamalt väljendada ning teistega pikemaid vestlusi arendada.

Detsembrikuu üheks tõsisemaks keeleoskuse proovikiviks sai ka minu esimene ametlik hispaania keelne presentatsioon vähem ametlikus õhkkonnas. Oli otsustatud, et igakuise projektikoosoleku lõpetuseks tutvustavad mõned meist oma kodukohta. Kuna valdav enamus on Kolumbiast, siis nendel jääb tutvustada maakond või linn või nt Bogota puhul ka linnaosa... Aga lisaks Kolumbiale on projektis esindatud veel ka Argentiina, Saksmaa ja Eesti. Mingi imeliku loosi või mis iganes valiku järgi olin ma esimene, kes oma kodukohta pidi esitlema. Algul mõtled küll, et ah, mis seal siis on... aga kui arvestada, et valdav enamus polnud varem Eestist mitte midagi kuulnud, siis tundus 15 min presentatsiooni koostamine ja esmamulje tekitamine päris vastutusrikas ülesanne. Igatahes pühendasin ma sellele natuke aega, millest suurem osa läks vist tegelikult oma pildipangas tuhlamisele... õnneks leidsin neid omajagu, mõned pildid said küll netist laenatud. Lihtsalt, naljaviluks salvestasin selle ka siia. Et konverteerimisega  läksid efektid kaduma, siis panin lihtsalt ühe muusikapala taustaks: http://youtu.be/9ksxAOlmS20

Kuna üks suht sage küsimus või palve mulle on ikka ja jälle „kuidas sa omas keeles räägid?“ või et „räägi midagi eesti keeles“, siis ausalt öeldes on päris keeruline hakata lihtsalt mingit suvalist juttu rääkima. Nii ma siis kasutasin võimalust ning rääkisin pool ettekandest eesti keeles (kus faktid ja numbrid seinalt loetavad) ning teise poole hispaania keeles. Tundus, et selline vorm õigustas end igati - rahval oli lõbus ning mõnele jättis nii sügava mulje, et seda veel tänagi aeg-ajalt mainitakse. Ja mainitakse ka seda, et Eesti on ikka väga ilus maa. Nii tore. Ja tore on ka see, et mul nüüd üks presentatsioon varnast võtta, sest aeg-ajalt ikka tuleb keegi juurde ja uurib, et kus ja mis ja kas... 
Nüüd rohkem kui kuu hiljem sain ka juba natuke tõsisema ja tehnilist keelt nõudva ettekandega maha, tõsi küll väikses seltskonnas, aga parajat pingutust nõudis pea 1,5 h koosolek ja teema tutvustus-arendus (kel midagi ütleb, siis IFRS 13) ikkagi. Järgmine suurem ülesanne on sama presentatsiooni edasiarendus ja ettekanne / koolitus kolleegidele. Uhhhh....
Aga meeldiv ja motiveeriv on kuulda, kui mõni kolleeg, keda pole mõnda aega näinud mainib, et ma räägin palju paremini ja sujuvamalt ning arusaamine on väga hea... Üks pai endale. :)

pool...

... aastat! Nädalgi peale. Tundub uskumatu. Kui esimesi kuid saatis tunne, et vaatamata lühikesele ajale olen siin juba pikka aega olnud, siis nüüd, kus võimalik hakata aega aastates mõõtma (isegi kui number algab nulliga) on lugu vastupidine. Aeg on läinud ja mida ma siis selle ajaga jõudnud olen teha või olla?!.. võtab nõutuks. Õnneks on pildimaterjali, mis kinnitab, et üht-teist on toimunud, nähtud, aga ikkagi.

Kodus on kevad vahetunud sügisega. Puud, mis end algse roheluse ning hilisema pidurüüga ehtisid on end taas alasti koorinud, ning meri laseb end sügistormidel jahutada enne kui jääkaane all maha rahuneb. Võib-olla teeb sel talvel niipalju ja rohkem külma, et laseb korraliku jäätee Hiiumaale rajada? Loodetavasti tuleb vähemalt väiksema lumega aga ikka-taas valge talv. Üks pisike Pärnu preili olevat juba kelgu välja otsinud.... eks peab ju varakult harjutama, et vastlapäeval pikk liug ning pikad linad saada :)

siin ON soe -
tööpaiga esisel väljakul
avaneb sageli selline vaatepilt 

Siin aga aeg ei liigu. Tundub, et vähemalt mingis osas seisab paigal või kordub ühtviisi päevast-päeva. Nagu selles filmis „lõputu küünlapäev“. Tõenäoliselt on „viga“ selles, et pole aastaaegu – vähemalt sellisel kujul nagu me neist kodus aru saame ning mis annaksid võimaluse plaane teha järgmiseks talveks, kevadeks, suveks.



on soe ja
lapsepõlv muretu

Kui nüüd korraks tahavaatepeeglist 6 kuule pilk heita päevast, mil jalad esmakordselt selle mandri ja riigi pinnale maha panin, siis... siis võin öelda, et siiani on kõik hästi läinud ja pole otsest põhjust millegi üle nuriseda. Heh... nagu oleks virisemine kohustuslik osa elust... Võib-olla ongi, aga nende kohustuslike asjadega on mul alati olnud mingi kana kitkuda - ei meeldinud koolis kohustuslik kirjandus, ega klaveritunnis ette antud palad.... Ikka vaid need, mis endale meeldisid, isegi kui need liig rasketekes osutusid. Mnjah.... Kas elu siin just täpselt nii läinud nagu ette kujutasin, aga et kujutluspildid siinsest elust olid rohkem kui ähmased, siis ei ole mingeid suuri lõhesid tegelikkusega. Jah, ei osanud arvata, et end Medellínis elamas leian, aga elul pole siin häda midagi. Olen end kenasti sisse seadnud. Maja asub meeldivas linnajaos. Majade kolmpleksi juurde kuulub nii bassein, väike spordisaal kui saun – ei ühtegi neist pole ma veel selle 4 kuu jooksul jõudnud. Korter on kena, sipelgad on taganenud, mul oma tuba ja luba. Rõdult avaneb kena vaade linnale. Isegi kui see linn kunagi maailma kurikuulsamate linnade nimekirja troonis, on ta siiani mulle sümpaatne. Eelkõige oma meeldiva kliima poolest – ei tapvalt palav, ei liiga külm – ning rohelus, mis natukene kodu meenutab. Puud on koguaeg rohelised, ehkki tõenäoliselt on neil ka mingi tööjaotus, sest rohuplatse ning teid katavad aeg-ajalt ning üheaegselt nii õied kui kuivanud lehed. Mitte et siin tänavaid ei koristataks. Bogotás on aga kuuldavasti märksa jahedam. Noh nii 15c ümber. Siin, Medellínis, on aga ikka meeldivalt soe. Möödunud pühapäeva varahommik, mil Ciclovia’le suundusin, tervitas taas 23c soojakraadiga. Ja seda vaatamata alanud talvele ning vihmaperioodile. Kui kohalikke uudiseid jälgida, siis tundub, et hetkel on linn rohkem kui hoitud paik. Samas räägitakse, et just Antioquia piirkond – mille keskuseks on Medellín – on üheks suuremaks murepiirkonnaks. Sest linnad asuvad mägede vahel orgudes ning seetõttu on risk suurem mudalaviinide poolt kahjustatud saada. Paar nädalat tagasi, kui sai üks väljasõit Guatape’sse tehtud, siis sain ka oma silmaga veenduda looduse võidukäigus. Seal kus inimene kui sipelgas endale mäenõlvadele teid on rajanud, tuleb lihtsalt mingi vihm ja viib endaga pool autodeest allamäge või siis saadab ülalt muda ja kive ja puid, mis pool sõiduteed enda alla matavad. Medellínist 180 km lõuna poole jäävat Manizalest on vihm kõvasti räsinud. Paar nädalat tagasi viis maalihe pea veetrassi endaga, nii et 360 tuh inimest jäid lihtsalt veeta. Möödunud nädalal põhjustas järjekordne maalihe samas piirkonnas ca 40 inimese surma, hiljuti põhjustas ootamatult üle kallaste tõusnud jõgi lõunapoolsemas linnas Calis 7 inimese surma. Kuna just November on oodatavalt just kõige vihmarohkem periood, siis karta on, et need uudised ei jää viimasteks.

siin oli kord 2 sõidurida

Nagu ei jää ka viimasteks kõikvõimalikud muud musta kroonikasse mahtuvad teated. Üks eelmise nädala tippsündmusi oli riigi kõige tagaotsitavama persooni ja sissirühmituse peamehe surm. Pea kõigi trükiste esikaani täitis vaid just see ja ainus uudis. Ehkki loodetakse, et nüüd on vastasleeris palju segadust, siis paraku tähendab  see vähemalt mingiks ajaks kättemaksu ja uusi rünnakuid kohaliku politsei ja samas ka kõrvalseisjatest rahumeelsete elanike suhtes. Ja ehkki need sündmused jäävad valdavalt maapiirkondadesse ning suurtest keskustest eemale, siis kurb on selliseid uudiseid ikkagi lugeda. Kuigi ma pole riiki veel väga näinud, siis ilmselgelt on tegemist väga ilusa ja rikkaliku loodusega riigiga, kus aga meepotti tõrva lisavad viha, kurjus ja vaesus. Kus konflikte lahendatakse ikka-veel relvade abil ning inimelu väärtust võib vabalt võrrelda nt mõne valuuta vahetuskursiga. (Kurssidest rääkides, siis 1 EUR = ca 2500 – 2600 peesot, 1 USD = 1700-1800 peesot.)

Guatape
maa ja taeva vahelt...

Ei, ma ei tunne end siin kuidagi halvasti või et mu elu siin kuidagi ohus oleks. Ehkki jah, turvalisuse või õigemini selle puudumise tase on koduga võrreldes vägagi erinev. Vahepeal tundsin, kuidas sellest pidevast valvel olekust hakkas mingi väsimus ja sellest omakorda kerge ärritus tekkima. Sest vahel tundub, et kohalikud on liigagi ära hirmutatud ning alalhoidlikud. Samas, kui nüüd mõelda, siis nt Pärnu - Tln maanteed sõitsin ka teatud lõikudes märksa ettevaatlikumalt... nendes kohtades, kus aastate jooksul raskemaid või kergemaid avariisid nähtud. Nii et tuleb mõista kohalikke – kel erinevaid lugusid lähemalt-kaugemalt varnast võtta - ning nende soovitusi jälgida. Praegusel hetkel olen vist sellega leppinud või harjumas. Harjumas sellega, et ei tohi end kunagi nö unustada. Silmad, kõrvad tuleb lahti hoida, soovitavalt omada üks paar ka kuklas. Autouksed tuleb sõiduajal lukustada, käekotti ei ole mõistlik toolileeni külge riputada vaid üritada leida lauaalune konks või selle puudumisel istuda lihtsalt kott süles. Kui aus olla, siis uudiseid ma üldiselt ei vaata. Vaatasin pea mitu kuud hommikuti, mis valdavalt olid vaid musta kroonika päraslt. Kui riigis on 46 miljonit elanikku, siis ikka juhtub midagi ja alati. Aga ikkagi. Leidsin, et need uudised ei tee mind kuidagi targemaks ega paranda enesetunnet. Harjunud olen ka sellega, et kõikjal ametiasutustes on turvamehed, paljudel relvad vööl või lausa automaadid käes, nt pankade ümber. (Ei, neil pole maskid peas :) ) Meie kliendi juures on turvalisusele pööratud samuti suurt tähelepanu. Lisaks kõikvõimalikele sisse- ja väljaregistreerimiste protseduuridele, nt kui töölt koju lähen, siis enne taksosse istumist tuleb end turvamehe juures registreerida, anda oma ID number ning sõidu sihtpunkti. See on küll vaid nö kliendispetsiifiline protseduur, aga eks ta oma turvalisust natuke ikka annab. Noh, et kui kaduma lähed, siis on vähemalt mingi aeg ja jälg ja koht märgiks maas :) 

ka lõunad
on turvatud...

Üks asi, mis tõenäoliselt lihtsalt vajab oma aega, ongi aru saada kus ja kuidas on õigem liikuda. Kui kohalikest töökaaslased kipuvad mõnikord igal sammul hoiatusi jagama, siis samas kui mõne teise kohalikuga räägid, siis tehakse üllatusest suured silmad kui ütlen, et mul pole veel piisavalt julgust siin omal käel ringi reisida. Isegi siinsamas linnas. Mõnikord on taksojuhid ummikute vältimiseks tavapäraselt marsruudilt kõrvale keeranud ning siis on olnud võimalust näha linnajagusid, kuhu ikka oma jalaga ei tahaks sattuda. Kus tänavaääri täidavad kodutud, tohutu räpasus ning vaesus. Kuivõrd ohtlikud nad on, aga kui ka taskojuht vaatab tervalt vasakule-paremale, siis ei tekita see just väga suurt turvatunnet ka kaasreisijas. Ja kuna pole selget piiri, kus üks linnaosa teiseks üle läheb, siis ei tekib väga suurt isu omal käel jalutama minna. Tõsi küll, aeg-ajalt olen enda peale natuke pahane, et seda julgust napib. Aga samas... olen kord nii kokku pandud, et püüan eos mingeid negatiivseid sündmusi ennetada. Ja pealegi kui oled riigis, kus puudub konsulaat, kus püsivalt elavaid rahvuskaaslasi on ühe käe sõrmede jagu ning kus pea ainsamaks räägitavaks keeleks on hispaanlane, siis... võib-olla pole see alalhoidlikkus just ka päris põhjendamatu. Aga hästi. Niipalju siis turvalisuse teemadel. Eks aeg näitab, mis edasi saab :)

elu kui dok.filmis (1)

elu kui dok.filmis (2)

See siin olemine on aeg-ajalt ikka vägagi imelik ja ikka-veel on vahel raske uskuda, kus ma tegelikult asun. Mõnikord läbi linna sõites tundub nagu vaataksin dok.filmi. Ainus vahe, et olen nende kaadrite keskel. Ning film jookseb autoakende taga. Et olen nagu siin ja nagu ei ole ka. Ei oska seda tunnet muudmoodi hetkel seletada, kui et selle kohaliku elu ja kultuuriga puudub lihtsalt side. Küllap pisitasa midagi ka rohkem omaks saab ning oma jälje minusse jätab, aga kontrastid siinse ja koduse eluga jäävad. Ja kui nüüd just seljakotirändurina mööda maad ei lähe rändama, siis paarist aastast tõenäoliselt ei piisa, et seda maad ja eluviisi päris mõistma saada.

Teatro Metropolitano
de Medellin

sisekaemus teatrisaali

Paar nädalat tagasi tegin tutvust Medellíni Metropolitan teatriga. Ehkki algselt oli plaan mõnel töökaaslasel veel tulla, siis ei olnud ma väga üllatunud, kui end õhtul siiski üksi teatrimaja poole leidisin suundumas. Iseenesest on teater vägagi mugava asukohaga. Nimelt kliendi peamaja kõrval, paari minuti jalutuskäigu kaugusel. Päeval ostetud pilet näpus astusin trepidest üles ning leidsin end peagi fuajeest, kus oli juba päris palju rahvast. Korraks tekkis tunne nagu oleksin ühtlasi teise kultuuriruumi astunud ning mind ümbritsevad inimesed tundusid rohkem eurooplased. Ja tõenäoliselt oligi neid sel hetkel rohkem, kuna käimas oli klassikalise muusika festival ning külalisesinejaid erinevaist paigust. Mingeid probleeme koha leidmisega ei tekkinud, sest kõik teatrikülalised juhatati kenasti sihtpunkti. Leidsin end saali tagumisest otsast, kust samas avanes väga hea vaade tervele saalile. Ehkki arvasin, et tõenäoliselt jääb saal pool tühjaks, siis üllatus oli suur, kui saal pea 80-90% ulatuses täitus. Ja tegemist on tõesti suure saaliga, kus kohti enam kui 1600. Kuulajaskonna moodustasid valdavalt kuldse keskea esindajad ja teisest servast muusikakooli õpilased. Ja siis jäi kimbuke minusuguseid sinna vahepeale.

Tol õhtul tuli esitlusele Vivaldi „Aastaajad“ – üks mu lemmik teos lapsepõlvest saadik, mida ema vinüülplaadilt aeg-ajalt ikka-jälle kuulatud. Ehkki see ju vägagi tuntud ja läbi-lõhki kuuldud, siis ausalt öeldes „live“ esitust polnud varem kuulnud. Ja et teose interpretatsioone on seinast-seina, siis olin kontserdile eelnevalt natuke kõhkleval positsioonil. Kõhklused seljatas Prantsusmaalt pärit keelpilli oktett „Gli Incogniti“. Kontserdi esimeses osas tulid esitusele erinevad Vivaldi teosed ning teises osas siis „Aastaajad“. Kui alguses tundus, et saal on 8 keelpilli tarvis liiga suur ning taharidadesse hoovav muusika liig vaikne, siis harjus kõrv peagi. Mõtlesin ka, et huvitav, kas ja millega kohalikud seda muusikat seostavad? Kui seostavad. Igatahes eestlane Kolumbias itaalia muusika, prantsuse kollektiivi interpretatsiooni ning kodustest aastaaegadest mälupiltide keskel tundis end väga hästi.
Siin väike aimdus kollektiivist endast: http://youtu.be/YsMldtDrC9s
Ning talve teemadest: http://youtu.be/nMC4JWfm3RE (allegro) ning http://youtu.be/FlS5vYHrcHo (largo)

dunlop

Üks sage küsimus, mis mulle ikka aeg-ajalt siin esitatakse on see, et kuidas ma siin end ikka tunnen? „Estás contenta?“ või kohalikus murdes „Estás amañada?“ ehk siis maakeeli, kas oled rahul? Kas tunnen ka koduigatsust? Jne. Pean tunnistama, et endalegi üllatuseks, ei ole väga suurt koduigatsust veel tundnud. Ei ole ma varem nii kaugel ja nii kaua kodunt eemal olnud...  Panin vaimu küll valmis 3-4 kuu tarvis, mis pidavat olema väga raske... ja siis ka 6 kuu tarvis, mis pidavat ka olema raske... aga ma ei tea. Võib-olla olla sai tulekule eelnevalt piisavalt mõttetööd ja kujutlust treenitud, et mida see võimalikud paar aastat kodunt eemal tähendab. Või olen endasse aastatega kogunud niipalju mälupilte või on lihtsalt sotsiaalmeedia niipalju arenenud, et ei teki väga tunnet, et kodu 10.000 km ning seitsme maa ja mere taga. Eks kindlasti mingis osas aitab ka see, et päevi täidab töö ning ka muus osas olen leidnud teatud tavapärase rütmi. Augusti lõpus sai soetatud squashireket ning september tõi endaga kitarri. Lisaks veel 2x nädalas keeletunnid. Ja nii see nädal täidetud saabki. Squashist rääkides, siis võin päris õnnelik olla, et olen leidnud päris mitu head partnerit nii töökaaslaste seast kui ka squashi klubist, nii et reeglina olen saanud 2-3 x nädalas käia mängimas. Lähiajal minust vist küll mängijat ei ole, kuna „me entró un chiflón“ (see pidi olema kohalike vanaemade väljend, mis meie mõistes peaks tähendama, et sain tõmbetuult :) ) ehk siis juhtus paar päeva tagasi midagi seljaga, nii et ... ahh... aga mis ma sellest nüüd siin. Loodan, et valu läheb mööda ning arste külastama ei pea. Ehkki tundub, et vist siiski tõmbetuulega vaid tegu pole... :(

alhambra

Kitarri soetades oli plaan, et uurin kõigepealt mõnelt kohalikult kitarriõpetajalt, et milline pill oleks õigem, parem... aga lõppkokkuvõttes taandus protseduur sellele, et konsulteerisin põgusalt kitarrikooli eestvedaja Kristoga ning seadsin ühel nädalalõpul sammud esimesse muusikapoodi. Võrdlesin kohalikke ning väljamaa esindajaid ning kerge kurvastusega pidin tunnistama, et hispaanlased esindavad kvaliteeti ning nii ma siis klassikalise hispaanlasega, nimeks „Alhambra“, poest välja astusin ning ta endale koju tõin.  

Samas ei saa öelda, et kõik päevad vaid lillelised ja vikerkaarevärvilised oleksid. Mõni päev on selline, et tundub, et kohe üldse ei lähe. Ja sellistel hetketel leian end mõtlemas, et ega ma ikka normaalne olnud... või ma ei tea mis ma üldse mõtlesin? Mäletan hästi kui Joss Tšiili suundus, siis paar kuud hiljem küsisin, et noh, kas keel suus? Kaugelt tundub kõik ju nii lihtne... Ja võib-olla on ka tegelikkus. Lihtsalt ise, igapäevaselt, ülepeakaela selle sees olla, siis arengut nii teravalt ei märka. Jah, seda muidugi, et esimese kuuga, mil suutsin end väljendada vaid „tere-head-aega“ ulatuses, siis lihtsamad vestlused saan täna peetud, grammatika tuleb järele, erialasest kirjandusest saan aru, paaritunnised koosolekud elan kenasti üle...aga tunnen, et nö igapäevane sõnavara ning sisemine keeletunnetus on ikka veel piiratud. Küllap on siin märksõnaks "aeg" ... aga ikka tahaks juba ajast ees olla.

Jaguks vaid seda kannatlikkust... :)