Jõulud Medellinis

jõulukuu algus Medellinis 2011

Juba oktoobrikuus jäi silma, et Medellini jõekaldale hakatakse midagi ehitama. Kuna tee tööle möödub osalt jõe lähedusest, siis oli võimalik pea paar kuud jälgida, kuidas mingid tohutult suured, kirjud ning läikepaberiga ehitud objektid järjest kuju võtsid. Tegemist on  iga-aastase traditsiooniga, kus linn ehitakse jõulutuledesse ning sellesse traditsiooni kuuluvad muuhulgas suured jõuluehitised-kaunistused (ma ei oska neile muud nime anda). Jõulukaunistuste projekt saab alguse pea pool aastat enne jõule, kui viiakse läbi konkurss kavandite osas, mille alusel neid kaunistusi ehitama hakatakse. Kusjuures projektil on ka sotsiaalne roll täita - nii näiteks saavad tööd üksikemad, kelle kätetööna need kaunistused valmivad.

jõulutuled



täiesti normaalne
takso



+28c 25. dets 2011

Aja möödududes ja jõulude lähenedes võiski näha, kuidas linn üha talvisemaks muutus, seda vaatamata sellele, et ilmas püsisid jõulude eel vägagi soojad. Medellinis vähemalt üle 25 soojakraadi. Aga paistis, et selles soojas tundsid end kõik hästi, nii tuledega ehitud palmid, kunst kuusepuud, täispuhutud lumememmed, säravate lumehelvestega kaunistatud majade fassaadid, vilkuvate ja vähemvilkuvate tuledega rüütatud rõdud, aiad ning kui ka taksod... vähemalt aastavahetusel Cartagenat külastades paistis, et nii mõnelgi taksojuhil olid veel jõulud sügaval südames.

Lähemalt jõudsin jõulukaunistusi vaatama alles küll peale jõule, mil õnnestus üks kohalik nö ära rääkida, kelle seltsis oli julgem kaamera kaelas ringi liikuda. Ehkki ma tõesti tunnen end siin üha turvalisemalt, siis nt minu tagasihoidlik kaamera siiski pole siin nii tagasihoidlik ja sestap ei taha üksi sellega väga vehkida. Seda enam kui keskendud pildi tegemisele, siis silmi ju kuklas pole.

jõuluehteis Medellini jõekallas

jõuluehitised-kaunistused

Jõulused küpsetised. Ja kolmas pai.



naabrite korteriuksed

Ehkki arvasin, et suudan end sellest suurest jõulumelust eemal hoida ning suvesoe ei lase üldse mingil jõulutundel tekkidagi, siis aeg-ajalt pidin tunnistama, et päris vältida ikkagi ei õnnestunud. Sagedased küsimused, et kas ma jõuludeks koju ei lähegi ning kuidas ma ikka end tunnen perest ja sõpradest nii kaugel eemal ja mis ma jõulude ajal ikka teen, jne, jne viisid mõtted sagedamini seitsme maa ja mere taha. Ja seda enam kui veel ka mõni tuttav jõululaul kõrvu ulatus... siis tegelikult mingil hetkel oli natuke nukker ikka ja koduigatsus piilus kord ühest, kord teisest toanurgast vasta. Aga selleks, et poleks aega selliste hetkete tarvis tuleb tegutseda. Ja nii ma siis tegin algust oma esimeste küpsetistega. Juba ka jõulude eel.

jõululugu
meie hoovis

aga päkapikud on siin
inimestest suuremad

Aga kui enne küpsetisi küsida, et kuidas jõulud Kolumbias välja näevad, siis ega ma ausalt öeldes oskagi väga seda teemat arendada ning see, millest ma siin natuke räägin on minu lünklik nägemus. Kindlasti on siinsed jõulud rohkem religioossed kui ehk kodus. Näiteks üks mis silma torkas oli see, et väga levinud oli ehitada nö „jõululugu“, ehk siis väiksemale või suuremale alale ehitati jõululugu Kristuse sünnist. Selline väike pühapaik ehtis näiteks nii kliendi kontorit kui mu koduhoovi, aga vaatas ka vastu suurtes kaubanduskeskustes. 9 päeva enne jõuluõhtut hakati lugema jõulujuttu, mis kirjeldab 9 päeva sündmusi enne jõululapse sündi. Loo ettekandmise vahele loetakse palveid ning lauldaks.  Kliendi juurde oli üheks päevaks kutsutud väike lasteansambel esinema... see oli küll hästi vahva ja armas. Jõulutoitudest ei oska ma ka väga midagi pajatada, sest kuskil Kolumbia perekonnas ma jõuluõhtut ei veetnud. Üheks traditsiooniliseks jõulutoiduks on aga jõulupuding ja meie mõistes pontšik, kohalikus keeles siis vastavalt „natilla“ ja „bunuelo“.

natilla ja bunuelo

minu bunuelod...
ehk maakeeli kaneelirullid

Minu esimeseks „bunueloks“  ülekantud tähenduses said aga kaneelirullid. Mõtlesin, et vaatan ja katsetan kuidas siin pärmitaigna tegemine õnnestub. Kasutada oli ainult kuivpärm. Aga õnnestus. Nii et vehkisin kaneelirullid hoogsalt valmis ning siis avastasin et meie ahjus polegi küpsetusplaate. Aga ega midagi... Eestlane on leidlik ja nii katsin olemasolevad restid fooliumiga ning need isegi toimisid. Enam-vähem. Ainus „jama“ küpsetamisega on see, et lõpptoodangut saab palju. Nii ma siis tassisin osa sellest tööle ning teenisin odavat populaarsust.



jõulukeeks

Õnnestunud katsetus lisas niipalju indu, et otsustasin jõuludeks ning aastavahetuseks meisterdada esmakordselt jõulukeeksi. Sain emalt hea retsepti ning selle baasil arendasin edasi jõulukeeksi brändiga. Ehkki esimeste katsetustega on alati teem, et midagi võib viltu minna, siis tundus, et mind saatis algaja õnn. Meisterdasin kaks pätsi, millest üks läks esimese jõulupüha külakostiks argentiinlannast ülemusele ja tema perele ning teise võtsin aastavahetusel Cartagenasse kaasa. Ja sööjad olid rahul ning kiitsid taevani. Kolmas pai.



Et küpsetamistuhin oli peal, siis jõulu eel kargas pähe mõte, et teeks piparkooke. Kodus poleks see teema ehk üldse päevakorda tulnud, sest viimased aastad pole viitsinud nendega tegeleda. Aga siin tundus ühtäkki imelik mõelda, et on jõulud ja polegi piparkooke! Nagu kreisiraadio pereema: „krt... kus must leib on?!“ :). Et siinkandis sellist piparkoogi traditsiooni ei täheldanud, siis ei jäänud ka poes midagi silma, mis võiks piparkoogitainast meenutada. Väidetavalt kuskilt pagaripoest oleks ehk saanud midagi osta.  Aga mine tea. Kõik märgid viitasid seega sellele, et tuleb ise tainas valmis meisterdada. Pole kunagi varem seda teinud, sest suhkrusiirupi valmistamine on alati tundunud mingi megasuur ja kahtlane ettevõtmine. Aga eesmärk pühendab abinõu. Enne siirupini jõudmist läks ikka natuke aega, et suurem osas maitseainetest jt koostisosadest kokku otsida. Ja ega kõike leidnudki. Nt karedmoni siin pole, pole ka sidrunhapet. Ühe teise koogi tarvis pole ka mandlilaaste. St leidsin mingid laastud, mis peaksid teoreetiliselt mandlile kuuluma, aga maitse poolest nad seda küll minuarust pole. Aga see selleks. Lisaks maitseainetele tuli veel soetada pipraveski, et maitseained ära purustada ning muidugi ka ahjuplaadid.

Internetist leitud kolme enam-vähem normaalsena tundunud restsepti põhjal tekitasin oma nägemuse ning asusin tegutsema. Ei hakka seda siin muidui ümber jutustama, sest pildid räägivad enda eest. Kõige huvitavam protsess ehk ongi suhkrusiirupi tegu, kõik järgnev on juba „dela tekniki“ ehk tavapärane taignategu. Tulemuseks leidisin end ca 2 või enama kilo piparkoogitaigna seltsist.



esimene "partii"

virtuaalpere jõulud

teine "partii"

Jõululaupäeva –õhtu veetsin kodus. Korterinaaber oli oma pere juurde Bogotasse sõitnud ning kogu majapidamine seega minupäralt. Kuna eelmisel päeval valmistatud piparkoogitainas tundus nii suur ettevõtmine, siis ma mingi muu koduse jõulutoidu peale isegi ei mõelnud. Päev ise kujunes päris meeleolukaks, sest vaatamata distantsile sai see veedetud virtuaalpere seltsis. Mingil ajahetkel alustasin ka piparkoogitegu. Eelnevalt olin avastanud, et poest unus vaadata, kas oleks mingeid piparkoogi või muude küpsiste tarvis vorme leidnud. Aga ega midagi... otsisin tüki tugvamat pappi ning kuldsete kätte vahel valmis kaks olulist vormi, mis kenasti lõpuni vastu pidasid. Ja nii see päev ning minu esimene jõul kodunt eemal möödus. Piparkoogihõng köögis, virtuaalpere külmkapil, toas mängimas vikerraadio ning punane vein saatjaks.