 |
| suveõhtu Vilsandil 2010 |
Janud (1)
Veel hetkeks üle rõdurinnatise
Veel kestab kaugust pilgu linguvise,
veel voogab avaruste suur koraal.
sul oli kindel mõiste, koht ja kaal.
Nüüd, pimedas, all tähesüttimise
sind riivab hämmastuse külm mistraal:
Mistarvis tiivad anti lindudele?
Kust alguse sai hinge lendutung?
Miks mõni mööduv ulm on piinavhele?
Sild mingi kulgeb vaistult kaemusele.
Neist suudab kaugemale jõuda kumb?Vae mõttekilde, kokku seletele...
(Artur Alliksaar)
::::::::::
Siis ütles Almitra: Kõnele meile Armastusest.
Ja ta tõstis pea ja vaatas inimestele otsa ning tekkis sügav vaikus. Ja kõlaval häälel lausus ta:
Kui armastus viipab, järgnete talle,
Olgugi tema rajad rängad ja järsud.
Ja kui tema tiivad teid embavad, alistute,
Kuigi tema hoosulgedes varjuv mõõk võib teid vigastada.
Ja kui ta kõneleb teile, siis usute teie temasse,
Kuigi tema hääl võib vapustada te unesid, nagu põhjatuul laastab aia.
Sest nii nagu armastus kroonib, lööb ta ka risti. Nagu ta istutab, nii ta ka kärbib.
Nii nagu ta tõuseb teie kõrgusse ja hellitleb õrnimaid oksi värelemas päikeses,
Nii laskub ta ka alla teie juurteni ja vapustab neid nende klammerdumises maa külge.
Otsekui viljapäid kogub ta teid endasse.
Ta peksab teid, et te paljastuksite.
Ta sõelub teid vabaks teie kestadest.
Ta jahvatab teid valgeks.
Ta sõtkub teid vooljaks;
Ja siis alles loovutab ta teid oma pühale leegile, et teist saaks püha leib Jumala pühaks söömaajaks.
Kõike seda teeb armastus teiega, et te võiksite tunda oma südame saladusi ja selles teadmises saada osaks Elu südamest.
Aga kui te oma pelglikkuses peaksite otsima ainult armastuse rahu ja armastuse naudingut,
Siis oleks teile parem, kui kataksite oma alastuse ja väljuksite armastuse rehetoast,
Aastaaegadeta maailma, kus te küll naerate, aga mitte kogu oma naeru, ja kus te küll nutate, aga mitte kõiki oma pisaraid.
Armastus ei anna midagi peale iseenda ega võta mujalt kui iseenesest.
Armastus ei omanda ega ole omandatav;
Sest armastusest piisab armastuseks.
Kui te armastate, ei pea te ütlema: "Jumal on mu südames", vaid pigem: "Olen Jumala südames."
Ja ärge arvake, et võite juhtida armastuse kulgu, sest armastus, kui ta leiab teid eest väärsena, juhib teie teed.
Armastusel pole muud iha kui täitumine.
Aga kui te armastate ometi ihaledes, olgu need teie ihad:
Sulada ja olla kui vulisev oja, kes laulab öös oma viisi.
Tunda liigõrnuse valu.
Saada haavatud omaenese armastuse mõistmisest;
Ja veritseda meelsalt ja rõõmuga.
Ärgata aoaegu tiivulise südamega ja tänada veel ühe armastusepäeva eest;
Puhata keskpäeval ja mediteerida armastuse ekstaasi üle;
Pöörduda õhtu hakul koju tänutundes;
Ja uinuda, palve armsama eest südames ja kiituselaul huulil.
:::::::::::
Siis palus üks naine: Kõnele meile Rõõmust ja Kurbusest.
Ning ta vastas:
Teie rõõm on teie kurbus ilma maskita.
Ja seesinane kaev, millest kerkib teie naer, on tihtigi olnud tulvil teie pisaraist.
Või kuidas teisiti saakski see olla?
Mida sügavamaks uuristab kurbus teie olemuse, seda rohkem rõõmu sinna mahub.
Kas pole mitte kruus, mis hoiab teie veini, seesama, mis põles pottsepaahjus?
Ja kas pole mitte flööt, mis trööstib teie meeli, just seesama puu, millesse noateraga auke uuristati?
Kui olete rõõmsad, vaadake sügavale oma südamesse ja te näete, et teie rõõmu põhjus on sama, millest pärines teie kurbus.
Kui olete kurvad, vaadake uuesti oma südamesse ja te näete, et nutate nimelt selle pärast, mis teid enne vaimustas.
Mõned teist ütlevad: Rõõm on suurem kui kurbus, ja teised vastavad: Ei, kurbus on suurem.
Aga mina ütlen teile, et nad on lahutamatud.
Üheskoos saabuvad nad, ja kui üks istub koos teiega laua ääres, siis pidage meeles, et teine on samal ajal uinumas teie voodis.
Tõesti, tõesti, te kõigute otsekui kaalud oma kurbuse ja rõõmu vahel.
Ainult siis, kui olete tühi, seisatute te tasakaalus.
Kui varahoidja teid kergitab selleks, et oma kulda ja hõbedat vaagida, on aga vaja, et teie rõõm või kurbus tõuseks või langeks.
Khalil Gibran "Prohvet"
:::::::::::
Táctica y estrategia
Mi táctica es
mirarte
aprender como sos
quererte como sos
mi táctica es
hablarte
y escucharte
construir con palabras
un puente indestructible
mi táctica es
quedarme en tu recuerdo
no sé cómo ni sé
con qué pretexto
pero quedarme en vos
mi táctica es
ser franco
y saber que sos franca
y que no nos vendamos
simulacros
para que entre los dos
no haya telón
ni abismos
mi estrategia es
en cambio
más profunda y más
simple
mi estrategia es
que un día cualquiera
no sé cómo ni sé
con qué pretexto
por fin me necesites.
Mario Benedetti
REÍR LLORANDO Viendo a Garrik —actor de la Inglaterra—
el pueblo al aplaudirle le decía:
«Eres el mas gracioso de la tierra
y el más feliz...»
Y el cómico reía.
Víctimas del spleen, los altos lores,
en sus noches más negras y pesadas,
iban a ver al rey de los actores
y cambiaban su spleen en carcajadas.
Una vez, ante un médico famoso,
llegóse un hombre de mirar sombrío:
«Sufro —le dijo—, un mal tan espantoso
como esta palidez del rostro mío.
»Nada me causa encanto ni atractivo;
no me importan mi nombre ni mi suerte
en un eterno spleen muriendo vivo,
y es mi única ilusión, la de la muerte».
—Viajad y os distraeréis.
— ¡Tanto he viajado!
—Las lecturas buscad.
— ¡Tanto he leído!
—Que os ame una mujer.
— ¡Si soy amado!
—¡Un título adquirid!
— ¡Noble he nacido!
—¿Pobre seréis quizá?
— Tengo riquezas
—¿De lisonjas gustáis?
— ¡Tantas escucho!
—¿Que tenéis de familia?
— Mis tristezas
—¿Vais a los cementerios?
— Mucho... mucho...
—¿De vuestra vida actual, tenéis testigos?
— Sí, mas no dejo que me impongan yugos;
yo les llamo a los muertos mis amigos;
y les llamo a los vivos mis verdugos.
— Me deja — agrega el médico — perplejo
vuestro mal y no debo acobardaros;
Tomad hoy por receta este consejo:
sólo viendo a Garrik, podréis curaros.
—¿A Garrik?
— Sí, a Garrik... La más remisa
y austera sociedad le busca ansiosa;
todo aquél que lo ve, muere de risa:
tiene una gracia artística asombrosa.
— ¿Y a mí, me hará reír?
—¡Ah!, sí, os lo juro,
él sí y nadie más que él; mas... ¿qué os inquieta?
— Así —dijo el enfermo— no me curo;
¡Yo soy Garrik!... Cambiadme la receta.
¡Cuántos hay que, cansados de la vida,
enfermos de pesar, muertos de tedio,
hacen reír como el actor suicida,
sin encontrar para su mal remedio!
¡Ay! ¡Cuántas veces al reír se llora!
¡Nadie en lo alegre de la risa fíe,
porque en los seres que el dolor devora,
el alma gime cuando el rostro ríe!
Si se muere la fe, si huye la calma,
si sólo abrojos nuestra planta pisa,
lanza a la faz la tempestad del alma,
un relámpago triste: la sonrisa.
El carnaval del mundo engaña tanto,
que las vidas son breves mascaradas;
aquí aprendemos a reír con llanto
y también a llorar con carcajadas.
Juan de Dios Peza
ja veel...