Et siis ei rohkem ega vähem kui kaks nädalat päris omas „kodus“. Kasutan siin veel jutumärke, aga kui defineerida kodu kohana, kus on mu kohvrid, siis jätan edaspidi jutumärgid ära. Klaviatuuri säästmiseks. Neljapäeval, 21. juulil läks kõik plaanipäraselt. Enne tööle minekut tõin oma viimased asjad ajutisest peatuspaigast korterisse. (Osa kraami sai juba möödunud päeval toodud, mil kolleegist korterinaaber otsustas sisse kolida). Neljapäeva õhtul aga saabus minu kauaoodatud voodi. Päris minu. Eelmisel õhtul olime ka juba hädavajalikke tarbeesemeid koju soetanud. Minu hädapärase varustuse moodustasid padi-tekk ja voodipesu. Mitte et see nüüd väga oluline teema oleks, aga minuarust oli suurem osa viimastest mustrite-värvidega, mida võiks klassifitseerida kui „maitselageduse tipp“ või „kole kui öö“. Viimane võrdlus on küll ehk ebaõiglane, sest ööd, mis aknast vastu vaatavad on reeglina kenad ja soojad ja säravad. Niisiis valisin maitselagedatest vähem lageda ning pealegi... ööd on siin mustad ja reeglina vaatan unesid, mitte voodipesu. Esimese õhtu aga veetsin pikalt lihtsalt tuledes linna silmitsedes... ja muidugi said ka esimesed kaadrid tehtud. Ehkki inimene harjub kõigega ja reeglina kiiremini kui vahel tahaks, siis vaatepilt, mis nii eelmistest kui nüüd siis praegusest elupaigast avaneb, ja seda eelkõige öösiti on ikka kena küll. Valdavalt kollased tänavatuled ronivad mööda mäenõlvu üles, moodustavad mustreid ning näivad olevat kaetud kui säravate ämblikuvõrkudega, mida päeval kuumaks köetud õhk omakorda värelema paneb.
 |
| esimene õhtu koduaknast |
Üks huvitav õhtune-öine vaatepilt on veel põuavälgud. Muudmoodi ma ei oska neid seletada. Pea igal õhtul mägede kohal välgib, aga heli kuulda pole. Mõnikord on muidugi ka päris korralik äike, nagu paar nädalat tagasi nädalavahel. Olin just magama jäämas, kui suletud silmadesse sähvatas ere valgus ning sellele järgnes mürin, mis pani aknaklaasid ja majaseinad värisema. Ehkki mulle äike vägagi sümpatiseerib, siis korraks võttis kõhedaks küll, eriti kui ööbida tuleb 12. korrusel ning seinad värisevad. Ega hetkel kõrguse mõttes parem pole. Korrus on küll 9., aga maja ise asub ca 100-200 m kesklinnast kõrgemal mäenõlval. Mis põuavälkudesse puutub, siis ei oska ma neid oma kesiste teadmiste najal muudmoodi seletada, kui et soe õhk, mis päeval mägede vahel üles köetud ning mis ülespoole teed rajab, kohtub õhtul, kui päike loojas, mägedest laskuva jahedama õhuga. Paar korda õnnestu midagi natuke ka pildile püüda.
 |
| põuavälk |
Esimesel kodusel nädalavahel said veel mõned vajalikud mööbliesemed soetatud. Paar eset minu tuppa, elutuppa laud, tv laud ning rõdule toolid-laud. Viimane oli kõige lihtsamini käsitletav – pakendist välja ja rõdule. Muud esemed tuli aga legoklotsidest kokku panna. Teoreetiliselt oleks saanud ka nö kokkupandud mööbli varuda, aga see oleks olnud pea poole kallim. Ja meie oleme ju praktilised :) Ehkki kodus oleks olnud ju meeldivam näha mõnd mehekätt neid kruvisid keeramas. Aga mehi sellest poest kahjuks kaasa ei pakitud. Nii jäi üle loota ja 4,5 tundi hiljem tänuga tõdeda, et vanaisalt päritud insenerigeenid või jutulinnu silmapaistev taiplikkus mind ka seekord aitasid. Sest 4 eset lõpuks kokku said ja on siiani koos. Selg ja käed olid väääga väsinud, aga eesmärk laupäeva õhtuks kõik enam-vähem korteris paika saada, sai täidetud.
 |
| lego enne... |
Pühapäeval tegime siis üle pika aja sammu tervislike eluviiside suunas, mis seisnes selles, et suundusime terviserajale „ciclovía“. Tegemist on igati toreda ettevõtmisega (seda ka Bogotás, ja võib-olla ka teistes linnades), mis seisneb selles, et igal pühapäevahommikul (ja ka pühade ajal) suletakse ühe põhitänava üks pool ning see on kasutada vaid jalakäijatele, jooksjatele, ratturitele, rulluisutajatele. Paljud tulevad ka koertega jalutama ning peab siinkohal ütlema, et kuigi koer on siinkandis vägagi populaarne koduloom, siis on nad kõik kuidagi väga rahulikud ja / või hästi treenitud. Sama mulje jääb ka väikeste lastega. Neid on küll tõesti palju, kuid mingit röökimist ja väga suurt isemeelsust ei paista küll kuskilt silma. Võib-olla on hea treeningu tulemus :), aga võib-olla hoopis selles, et isad-emad kõrval. Sai juba ka kord varem mainitud, aga on teada-tunda, et perel ja pereliikmetel on siinses kultuuris väga oluline koht. Ja seda on tõesti hea näha. Aga tagasi rajale. Ilm oli meeldiv, natuke päikest, aga mitte väga kõrvetav, mõnus tuul. Ja üle pika aja võimalik erinevat rahvast lähemalt näha (mitte aind taksoaknast). Rada on kenasti turvatud. Teeäärest on võimalik osta värskelt pressitud mahla. Mingi intervalli tagant on kohad rühmvõimlemisele :) ehk siis erinevate koduste muusikastiilide saatel on võimalik end teistega koos ühes muuzikarüdmis liigutada. Meie piirdusime siiski vaid jalutamisega. Kokku ca 2,5 h ja ca 11-12 km. Tore on see, et see nö tervisetänav (El Poblado või Carrera 43a) on meie elamisele väga lähedal. Vaja vaid mäest alla laskuda. Tagasi tulles nii tore pole, sest siis tuleb ju tagasi ronida. Päris vaevaline, kui pole tükk aega end liigutand. Ja järgmine päev ihus ja liikmetes veelgi vaevalisem. Aga see on selline positiivne vaev. Ja nii kordasime üritust ka möödunud pühapäeval.
 |
| pühapäev "kodus" |
Esimesse kodusesse pühapäeva mahtus veel minu esimene tõsisem kulinaarne katsetus Kolumbia pinnal. Olin mingil hetkel maininud, et ma väga ei kokka, aga nt lasanjega saan hakkama küll. Mille tulemusena ülemöödunud nädalal toimunud väiksel hooaja avapeoleol mu suur juht ja ülemus ei jätnud meelde tuletamata, et me teda ja teisi ikka külla kutsuksime ning tingimata siis lasanjet pakuksime. Nii ma siis möödunud pühapäeval katsetasin siinsete ainetega, et teada, kas üldse on ikka midagi pakkuda :) Ja ütleme nii, et tulemus ei olnud halb. Eelroaks väike tomati-mozarella salat, kõrvale vein ja üks kena pühapäeva pärastlõuna sai õhtuks. Nüüd järgmisena plaanin katsetada šokolaadi-toorjuustu koogiga. Aga millal ja kas ja kuidas õnnestub, sellest edaspidi :)
Siin aga killuke ciclovíat ja Medellíni:
