hormigas

... ehk siis maakeeli sipelgad. Kui ma esimesel päeval asjad lõplikult nö oma korterisse sain tassitud, siis teatas korterinaaber (kes tänu faktile, et omas voodit, oli ööbinud juba ühe öö korteris), et meil on köögis sipelgad. Ma ei tahtnud algul uskuda... astusin sirge jalaga kööki ja nõudsin, et kus need siis on?!... kujutasin ette a la meie punaseid-musti sipelgaid või siis veel suuremaid, kuklaseid. No polnud. Siis mingil hetkel märkasin, et tõesti, mingid imeväiksed, pea läbipaistvad tegelased siin ja seal. Tore. Kuna silm oli harjunud, siis märkasin samu tegelasi oma vannitoas. Veel parem. Aga mis seal ikka. Kuna tõenäoliselt see seltskond maksujõuline pole, et meiega renti jagada, siis sai vastu võetud karm otsus. Tuleb osta mürki. Ainus ebamugav mõte oli, et asjad meil juba siin-seal lahti pakitud. Aga noh, kuidagi peab saama. Mõni päev hiljem saigi vajalik tõrjevahend ostet. Järgnes operatsioon „sipelgate siiditee“ ... ehk siis võtsin kõigepealt vaatluse alla teekonna minu vannituppa. Ega palju aega võtnudki kui märkasin, kuidas üks õhuke rada üle koridori magamistuppa (mis õnneks küll nö varutuba) ning sealt edasi üle toa seinaprakku suundus. Opereerisin natuke tõrjevahendiga, sulgesin ukse ning mõniaeg hiljem avaneski kurb, aga pidulik vaade kohalikule surnuaiale. Orkestrit ei palganud. Ja tundus, et esimene operatsioon oli õnnestunud.

Märksa keerulisem  olukord oli / on köögis. Kuna asju on palju, siis tundus suht tüütu kõiki hakata jälle kuhugi ümber kolima. Sestap püüdsime kõigepealt heaga... ehk siis lihtsalt jälgida seda „eluteed“ ning tervitada mürgiselt „uksepealt“. Paar nö ava isegi leidsin, ja tundus esmapilgul, et taas edukas operatsioon. Ehkki võis neid veel siin-seal neid natuke märgata. Esmaspäeva hommikul aga veendusin, et operatsiooni tuleb siiski korrata, kuna tegelasi oli taas rohkem märgata ning üks „elutee“ oli ümberkorraldatud ning suundus nüüd kuivainete kappi. Ega midagi, tegin kapi tühjaks ja taas mürgine tervitus. Sama päeva lõunal tulime korraks koju, kuna lubatud oli internet paigaldada ning lisaks oli eelmisest päevas järele jäänud korralik portsjon lasanjet. Astusin kööki ja mis ma näen... uus elutee, seekord siis sipelgatel noad-kahvlid kaasas ja kõik reipalt astumas kapipeal asuva lasanje suunas. Kahtlustan, et kutsutud olid ka naabrid-tuttavad. Mingi seltskond oligi juba kohale jõudnud ja lasi hea maitsta. Nüüd sai küll villand (valeeria). Päästsin mis päästa andis... rebisin suurema osa toidust neil hambust ja see osa mis tundus mitte päästetav... lisasin neile toidukõrvale natuke mürgist kastet. Alates sellest ajast on neid märksa vähemaks jäänud. Siiski karta on, et vaenlane ei maga... aga minu vaim on võitlusvalmis. Aga sipelgal?