17 kevadist hetke

Ehk 17 kuud elu Colombias, mis just täna täitusid.

killuke Antioquia maakonda
Guarne lähistelt

Paus on erinevatel põhjustel nii pikaks veninud, et keeruline on aru saada kust otsast alustada. Vist kõige õigem lõpust, ja kui edaspidi mahti siis minna tagurpidi. Vaatan, et olen siin kurtnud, et korterivahetus ja internet. Tänaseks on niipalju muutund, et suure ootamise peale sain interneti. Sellest saagast võiks omaette jutu kirjutada, aga samas pole selles iseenesest midagi põnevat. Lihtsalt et asjade ajamine siinkandis on välismaalase jaoks mõnikord ütlemata keeruline. Mõned näited elust endast.

Varakevadel võtsin ette pangast krediitkaardi taotlemise. Osutus võimatuks. Astusin sirge jalaga panka, arvates, et kui on korralik sissetulek ja tööandja, siis pole taotlusega muret. Aga võta näpust. Kõigepealt tuli täita põhjalik avaldus. Seejärel pidin ette näitama nö töölepingu tõendi või ma ei tea, mis see “la carta laboral” eestikeeli oleks. No vahet pole. Seal tööandja kinnitab, et olen seal tööl ja ametikoht selline ja palganumber selline. Aga sellest ei piisa. On vaja suusõnalist kinnitust vormis, kus pangateller hõikab sisuliselt üle saali. “Ja mis on teie kuupalk?” Kuna mul ei olnud mind teenindava tädiga suurt sümpaatiat, siis kerges hämmingus küsisin vasta: “kas see info on kõigile?”. Järgmine küsimus “kus te elate?” Vastasin “rendikorteris”. Sellepeale tehti nägu, nagu oleksin veel halvemas olukorras kui tänaval kodutud. Järgmine küsimus: “kas teil on krediitkaardid näiteks sellistelt kaubanduskettidelt nagu “fallabelle” või “éxito” (kohalikud kaubahiiud)? Vastasin, et ei ole, kuna mul pole vaja nende kliendikaarti. Sellepeale saigi jutt läbi. Tädi teatas resoluutselt, et kuna mul puudub Colombias igasugune krediidikogemus, ei ole mul võimalik krediitkaarti pangast taodelda. Küsisin siis, et kuidas see krediidkogemus siis tekib kui mulle isegi kaarti ei väljastata? Sellepeale vastati, et kõigepealt taodelge üks kaubandusketi krediitkaart ja siis kolme kuupärast tulete kaardi väljavõtetega panka ja siis pank analüüsib mu tehinguid. Vastasin, et mul Colombias vaid üks pangakonto, teie pangas, kas te seda analüüsida ei saaks? Ja et mul pole vaja midagi osta poest krediitkaardiga. (No ma ei lähe ju igaks juhuks külmkappi või teist voodit ostma). Ja kas ei loe, mis on mu sissetulek ja tööandja? Ei. Loeb ainult krediidikogemus. Vot nii. Astusin kergelt ärritunult ja kõvera jalaga pangast välja.

minu udupeen 4G internet
ja võrgujagaja 

Interneti taotlemine. Kuna ajalooliselt võisin juba järeldada, tuleb mul siin ikka ja taas kortereid vahetada ning aeg-ajalt on ka hea, kui internet kuskil käepäraselt kaasas oleks. Sestap otsustasin, et taotlen mobiilse interneti mälgupulga kujul. Ja nagu maast leitud oli tol hetkel ka kampaania käimas 4G internetile. Mõtlesin, et olgu, kui juba, siis juba.  
Saagu korralik kiirus ja levi. Esitasin taotluse. Ja oh üllatust. Kuna ma väljamaalane ja mul puudub krediidikogemus ja –taust, siis on vaja andmeid põhjalikult kontrollida. Ja nii neid kontrollima jäädigi. Internetimüüjast konsultant oli küll abivalmis, aga mitte edasijõudvalt abivalmis. Nii et minu korduvatele kõnedele lõpuks jäigi ta tagasi helistama. Üritasin küll selgeks teha, et kui mul pole krediiditausta, siis palun uurige mu tausta (selleks on siin eraldi firmad) ja kui vaja, siis esitan oma töölepingu kinnituse ja pealegi ma ei osta ju maja vaid ühte väikest mälupulka. Aga tulutult. Kuna me ise oleme just selle sama telekommunikatsiooni firma uude usku pöörajad, ehk rahvusvahelistele raamatupidamistandarditele üleminekut nõustavad, siis ei ole raske leida kedagi, kes tunneb kedagi, kes tunneb kedagi… Ja nii ma lõpuks ühe kliendirahvast projektikaaslase kaudu ühe kontakti saingi. Aga ka siin võttis pea poolteist kuud aega, kuniks ma lõpuks ühel õhtul üllatuslikult väikse paki väravahilt kätte sain. Ilma igasuguse lepinguta oli minuni jõudnud internet. Olin selleks hetkeks juba suht ükskõikseks muutunud selle pingutuse nimel, nii et sestap ei osanudki ühtäkki kauaoodatud õnnega miskit peale hakata.

kolin taas, teist korda 4 kuu jooksul
september 2012

Juuni lõpus, kui Triin koju tagasi lendas tabas mind suur ja sügav töölaine, mille keskel juunikuu viimasel ööl tuli oma seitse asja kokku pakkida ja teise korterisse üle kolida. Mitte et nüüd Triin oleks me korteri niimoodi maha jätnud, mis nõudnuks väljakolimist. Lihtsalt lepinguaeg sai täis ja meie teed senise korterinaabriga läksid lahku. J hoolitseb nüüd septembris sündinud väikse ilmakodaniku eest. Juba varem olin ühe teise kolleegiga kokku leppinud, et kolin end ümber tema korterisse, kust eelmine korterinaaber juba mõnda aega tagasi oli välja kolinud ning ta üksi pidi suure korteri eest renti maksma. Alguses oli jutt, et tal on plaanis olla selles porjektis aasta lõpuni ja siis ta vaatab, mis edasi saab. Aga kui noormees on teises linnas ja armastus on suur, siis aeg tundub pikk ja kui töö ka veel liiga koormavaks osutub, siis plaanid on siinkandis muutmiseks. Nii ta siis otsustas jääda oktoobri lõpuni. Samas oli olemasolev korterileping kehtiv vaid augustilõpuni. Et reeglina sõlmitaske lepingud siin minimaalselt 6 kuuks, aga paljudel juhtudel ka aastaks, siis oli igavene tegu sellele pikendust saada. Suure surma peale sai leping pikendatud septembri lõpuni. Ehk minule tähendas see ühtlasi seda, et kui ema ja õde peale augustikuist külastuskäiku koju naasesid tuli hakata taas korterit otsima. Otsustasin seekord, et aitab nüüd küll selle jagamisest. Kunagi ei tea millal korterinaaber otsustab last saada või noormehe juurde kolida. Et kui mul suur tahtmine peale tuleb, siis ei pea ma vähemalt kuhugi kolima. :) Et siis... otsustasin naiivselt, et rendin korteri üksi. Ohhhh.... oleks teadnud, et see nii keeruliseks osutub. Aga õndsad on need, kes ei tea. Ja nii ma siis alustasin kõigepealt korterite otsimist internetist, mõnda käisin ka kohapeal vaatamas. Suht tüütu keset kiireid tööpäevi. Linnaosa mida jahtima hakkasin on squashiklubi ja rulluisustaadioni läheduses. (Jah tõesti. Kaugelt-kaugelt jõudsin siia ka mu imelised uisud, mis nüüd ootavad oma aega, et paar esimest kiiremat ringi Colombia pinnal teha). Aga kahjuks selles piirkonnas midagi väga vahvat ei leidnud, mis hinna ja kvaliteedisuhtena vastuvõetav olnuks. Sestap leppisin ühe apartament tüüpi korteriga, mis mõneti teise kanti jäi. Pealegi tundus see hea variant olevat, kuna pakuti võimalust deponeerida mingi summa tagatiseks ja nii puudus vajadus leida lepingule käendaja. Sest reeglina on siin nii, et kui üürijal pole kinnisvaratagatist, siis tuleb leida kinnisvaraga käendaja. Aga väljamaalasel nagu minul pole see just kõige lihtsam. Igatahes hakkasin siis vajalikke paberid taga ajama. Selleks et üürida, tuleb esitada töölepingu kinnitus, 3 kuu pangaväljavõte tehingutest, koopia ID-kaartist ning täita avaldus ettevõttele, mis siis su tausta uurib. Andsin maaklerile teada, et mul võtab natuke aega kõik paberid kokku saada. Ühel ööl aga ärkasin mingil seletamatul põhjusel väga kehva tunde pealt ülesse ning järgmisel päeval, kui maaklerile helistasin, et uurida kas kõik on ok ja korter veel olemas, siis selgus tore tõsiasi, et keegi teine omad paberid kiiremini korda saanud. Kaks päeva enne mind. Väga vahva. Mul oli tol hetkel aega 6-7 tööpäeva, et uus korter enne väljakolimist leida. Jälle internet, jälle maaklerid. Kuna oli juba hirmkiire, siis ei hakanud ma korterinaabrit tülitama, et ta mul ajad maakleritega kokku lepib. Pean tunnistama, et telefoniga helistamine võhivõõrastele nõuab mul ikka veel mingi barjääri ületamist, sest kuskil kuklas on hirm, et ma ei saa aru või teine pool ei saa aru. Aga kui oled nurka surutud, siis saavad ka sellised hirmud ületatud. Igal halval asjal omad head küljed. Nagu ikka. Ja läks õnneks ja leidsingi soovitud kandi läheduses ühe teise korteri. Suurem ja kallim, aga siiski mõedud eelarve piirides. Lepingu ja maakleriga paraku tingimused teised. Algul oli ainus variant rentida käendaja kinnisvara tagatisel. Kui ma talle selgeks tegin, et ma ei leia nii kiiresti kuskilt kedagi, kel oleks kinnisvara Colombias, siis pakuti välja teine variant, mis tähendas seda, et leian kellegi, kel on üle sellise ja sellise summa sissetulek. Ning siis peaksin veel lisaks 5 kuur rendi kuhugi deponeerima. Avaldasin küll arvamust, et see on rohkem kui ülekindlustamine mingite olematute riskide tarvis. Aga olgu. Mis ma siin ikka võitlen, tuleb end kohandad kohalikele tavadele. Eks nad ise teavad, mille eest nad nii hirmsasti püüavad kaitsta. Ja miski pärast ma ei arva, et selleks on need vähesed väljamaalased, kes siin kanda kinnitanud. Aga ma ei hakanud provotseerima küsimusega, et palju on võimalikke võlglasi kohalike seas. Selle asemel rääkisin oma suure ülemusega käenduse teemal, kes ka ise väljamaalane ning kes minu muret paremini mõistis. Jah, võib-olla oleksin ma siin mõne sõbra abiga kiiremini lahenduse leidnud, kuid otsustasin, et jätan sõbrad mängust välja ja pigem aidaku töökoht natuke kaasa. Sainigi ülemusega kokkuleppele ning leppisin maakleriga kokku, et käendaja esitab taustauuringuks sarnased paberid mis mina. Aga loomulikult on suurte ülemuste päevakava nii ääreni tegevusi ja koosolekuid täis, et paberite kokku saamisel tekkis taas viivitus. Ühtlasi oli teada, et ka keegi teine (õnneks väljamaalane) taotles sama korterit. See teadmine lisas omajagu pinget. Ja nii jõudiski tulemusena väljakolimise aeg enne kätte kui uue korteri tarvis paberid valmis. Sellises kenas segaduses tuli leida oma vähestele mööbiliesemetele ajutine varjupaik ja endale teine paik. Sõbra abiga leidsid asjad kuskil endale ulualuse ning mina lahke ülemuse katuse alla. Olen nüüd siin nädal elanud ja hetkel terendab lootus et eeloleval nädalal saab lepingule notari juures (jah, notariteenus on siin sama tavaline nähtus kui igapäevane taksoteenus kodu ja töökoha vahet) allkiri saaba antud ja järgmise nädala lõpus uude paika sisse kolitud. Aga eks elu näitab. Siiani on see seda näidanud, et peab olema valmis kõikvõimalikeks üllatusteks ning tunnelis helendav valgus võib hoopis rongiks osutuda. Ning kui on mingi asi, mis siin kuhjaga kasuks tuleb ja treenimist vajab, siin on selleks kannatlikkus ja veelkord kannatlikkus.

Guarne lähistel, Antioquia
september 2012

Aga vaatamata nendele värvilistele seikadele, ma ei kurda. Ja ei kahetse mitte üks raas, et siiakanti tuldud sai. See siin olemise aeg on olnud väga eriline. Siinkohal jätan kõrvale töö ning sellega kaasneva. Eriline sellepoolest, et vaatamata 10.000 km kaugusele kodust ja juurtest, tunnen, et olen iseendale lähemal kui kunagi varem. Kuna mul puudub siinse eluga ajalooline side ning niikaua kui ole midagi, mis seda sidet võiks tekitada siis jään siin ikkagi mõnesmõttes kõrvaltvaatlejaks. Ja see annab võimaluse rohkem analüüsida seda, mis silma jääb ning kuidas ma ennast selle kõige sees tunnen ning jälgida kuidas omad mõtted selles valguses kujunevad ning muutuvad.

Tunnen, et see aeg on andnud võimaluse sisemiselt areneda, kasvada. Andnud uusi vaatenurki elule, aidanud mõista ja tunnetada, mis on oluline, millel on väärtust. Ma ei ütle, et oleksin enda jaoks midagi väga uut või seniteadmatut avastanud. Pigem on senised teoreetilised arusaamad praktikas kinnitust leidnud ja andund võimaluse iseennast nende läbi arendada, muuta ja õppida muutma.

igikestev kevad, september 2012

Aga nagu mu üks parimaid sõpru kodus ütleb, ahhh... missa filosofeerid... hakka parem elama. :) Mnjah. Küllap on tal õigus. Sest kuhu selle suure analüüsi ja maailmatarkusega ikka jõuda?

Samas olen vist millegiga siiski olnud õigel teel, sest mind on elu viinud siin kokku minu jaoks väga eriliste inimestega. Pealtnäha tavaliste, aga uskumatult avatud hinge ja suure südamega inimestega. Seda tunnet on väga raske kirjeldada, aga see on väga eriline. Ja see tekitab endas veelgi enam soovi kasvada, areneda, et paremaks muutuda ja seeläbi ka lähilolijate olemine paremaks muuta.

sulane

killuke Antioquia maakonda, aprill 2012

Üks muutus mis mind siin saadab on suur tänutunne. Eelkõige inimeste eest, kellega elu mind siin on kokku viidud. Olen püüdnud mõelda, et millest selline muutus. See ei tähenda seda, et ma kodus poleks olnud tänulik oma sõpradele, lähedastele ja see ei tähenda ka praegu, et käin ringi ja koogutan ette ja taha nagu jaapanlased. Aga... siin olen ehk õppinud seda tänutunnet rohkem välja näitama ja ka sõnadesse panema. Võib-olla on üheks põhjuseks see, et olles siin sisuliselt ihuüksi, siis see, kuidas siin minema hakkab ja läheb edaspidi, sõltub puhtalt sellest kui avatud oled ise ning kui avatud on teised inimesed ning kui palju nad sinuga viitsivad tegeleda. Mul on õnn kogeda, et kohalikud siin on väga abivalmis. 

paar tagasihoidlikku
tantsusammu
juuli 2012

Loomulikult on kõigil omad elud ja ei saa eeldada, et pidevalt keegi küsib, et kuidas läheb jms. Aga üle harju või kolumbia keskmise on nad siin oma avatuse ja lahkusega küll. Samas on paradoks see, et tegelikult ollakse väljapoolt tulijatele perekonniti suhteliselt suletud. Aga kui lõpuks oled nö omaks võetud, siis oledki nagu oma inimene. See on minu kogemus. Kindlasti on arvamusi ja kogemusi täiesti teistlaadseid. Ja ikka ja jälle tundub, et mul on tohult vedanud. Kunagi soovisin salamisi, et oleks väga tore, kui saaksin siinset kohalikku elu tundma just kohalike kaudu. Tänaseks on mulle see võimalus avanenud ja antud. Mind on kutsutud sünnipäevadele, mida traditsioonilisel moel tähistatud, on olnud võimalust sõpradega koos mõni nädalalõpp maal veeta. 

tõeline maakodu

sancocho, ülimaitsev supp
eriti kui puude peal valmistet

Mulle räägitakse varasemast elust Colombias, millised on piirkondlikud erinevused ja traditsioonid nii näiteks inimeste või muusika osas ja palju muud.

Samas on mul olnud võimalust ka palju Eestist rääkida. Teen seda rõõmuga. Räägin uhkusega vereta laulvastrevolutsioonist, näitan fotosid eesti loodusest, meie neljast aastaajast, räägin meie traditsioonidest. Ja kuna väga paljud ikka ei tea kohe mitte midagi meie armsast maanurgast, siis seda olulisem see teavitustöö tundub, mis samas kaasab ka vastutuse. 

Sestap oli puhas rõõm, kui sõber ükspäev mulle kohalikust lehest ühe artikli saatis, kus Eestit mainitakse ning tuuakse eeskujuks läbi skype näite ja ajaga kaasaskäivate muutuste haridusprogrammis. Aga mind ei rõõmustanud mitte niivõrd see artikkel kui tähelepanek, et selle artikli oli saatnud sõbrale keegi teine inimene, saatjaks lause, et saada see oma eestlannast sõbrannale, tema riigist räägitakse siin kenasti. Nii et, ega midagi. Elan ja olen siin samamoodi edasi ja hoian Eesti lippu kõrges. :)

õnnelik kohtumine maal, aprill 2012
isegi kohalikud ei tea selle kena olevuse nime

Ahjaa... märkmist väärib kindlasti ka see, et kevadel väljastatud 6-kuulise ajutise viisa asemel ilutseb mul nüüd passis 2 aastane tööviisa. Ehk siis vähem bürkoraatiat ja pabereid eelolevatel kuudel. 

veel üks eriline kohtumine
aprill 2012, Guarne lähistel
Andide Motmot
(momotus aequatoriales)

boikott ja Santa Fe de Antioquia

Uue aasta teise nädalavahetuse eel küsis korterinaaber, et kas ma ei tahaks tema ja ta emaga minna Santa Fe de Antioquiasse – üks väike linnake Medellini lähistel. Kuna tegemist oli „puentega“ (e.k sillaga) ehk pikema nädalalõpuga, tundus selline mõttekäik igati tervitatav. Entusiasmi kahandas aga reede hommikul silma jäänud uudis, et Kolumbia põhjapoolsematel aladel oli eelmistel päevadel levinud relvastatud boikott, mis alguse saanud sellest, et ühe rühmituse ninamees teise ilma oli saadetud. Ega ma väga hästi aru saanud ja täna ka enam mäleta, miks just kaubanduse ja ühistranspordi kallale mindi, aga igatahes oli külade ja linnade tänavapostidele kleebitud ähvardusega lendlehti, mis lubasid mh poodnike ja transportijate elude kallale minna. Noh, see on minu lühike versioon. Igatahes olevat aga paari päeva jooksul mõnes kohas igasugune äritegevus välja surnud, mh ka nt rannikul asuvas kuurortlinnas Santa Martas. Aga väidetavalt puudutas antud intsident ka Antioquia piirkonda. Ja ehkki reede pärastlõunased uudised juba väitsid, et politsei ja sõjavägi olid suutnud probleemi lahendada, siis natuke kõhe tunne jäi õhku ikka. Seda enam, et plaan oli meil linnakesse suunduda just ühistranspordiga. Ühtlasi jäi mul arusaamatuks ka naabri – kes ei julga kahte kvartalitki omapäi kõndida - mõningane muretus antud küsimuses. Sestap pidasin targemaks mõne kohalikuga nõu pidada, kes ehk paremini oskab olukorda hinnata. Õnneks sain täiendavalt kinnitust, et muretsemiseks polevat põhjust. Kui, siis muutvat sõidu ehk ebamugavamaks mõned teelõigud, mis vihmade ja mudalihete tõttu kannatada saanud.

Nii me siis startisime laupäeva hommikul linna põhjapoolsema bussiterminali suunas. Takso, millega sinna suundusime oli jutuka roolija kätes ning kuuldes kuhu me suundume, läks jutt ka eelmainitud vahejuhtumile ning ka narkomajandusele ning sellega seotud persoonide mõtteviisile. Jutu kokkuvõte võiks kõlada nii, et kui oled vaene... nii vaene, et sul pole mitte midagi ja sul on valida selle olemasoleva elu ja siis ohtliku, aga ilusa elu vahel, kus sul on raha, auto, naine, ilusad asjad... ja isegi kui see elu saab olema lühike, on see siiski parem kui lõputu virelemine. Olen kuulnud ka versiooni, kus lapsed sellise valiku vaid selleks, et ema endale maja saaks. Ja muu jutu käigus tunnistas tõmmunahkne vanemapoolne taksojuht, et ka ta ise valiks selle nö teise tee, aga tal puuduvat selleks piisavalt julgust. Vot nii.

Bussijaam oli suur ning tänu laupäevahommikule ja pikemale nädalavahetusele tulvil rahvast. Kui õige müügipunkt üles leitud jäime sappa seisma. Kuna saba ei liikunud ei üles-alla ega vasemale-paremale tundsime huvi, et mis toimub. Selgus, et kõik väiksemad mikrobussid olid juba sihtpunktis ning müük toimus vaid siis kui mõni buss tagasi jõudis. Ehk teisisõnu toimis vabagraafik. Mõni sabasseisja väitis end ootavat juba paar tundi. Selline väljavaade ei tundnud olevat just kõige ahvatlevam, aga otsustasime siiski mingi aeg oodata ning jälgida, et mis toimub. Toimus õnneks kõik märksa kiiremini ning peale pooletunnist ootamist suundusime piletid näpus ootesaali, kuhu pääses vaid pileti ettenäitusel ning sealt edasi üritasime leida oma bussi. Esmapilgul toimivas kaoses tundus siiski mingi süsteem olevat. Mh märkasin üllatuseks, et bussipiletil ilutses isegi bussi numbrimärk, mis andis kindlust, et piletite müügil ja väljuvatel bussidel võib mingi seos olla. Lõpuks sai sõiduvahend leitud ning rahvas trügis ruttu mikrobussi. Lasin kiirustajatel kohad sisse võtta ning siis märkasin, et bussi esiiste on tühi. Ja nii ma ennast juhi kõrvale sättisin ja oma esimest ühistranspordireisi alustasin. Olin meeldivalt üllatunud, ruumi oli piisavalt, vaade aknast hea... nautisin maantee kohal kõrguvaid mägesid ning tee kõrval sügavusse sööstvat kuristikku. Hiljem selgus, et mu reisikaaslased nii õnnelikud polnud, sest bussi tahaotsa õhku väga ei jätkunud ning olevat ka piisavalt raputanud.

Loo alguses mainitud sündmusest aga andsid märku teeääri turvavad lapilises riietuses militaartegelased automaadid kõhul.

Santa Fe de Antioquia tänava tüüpvaade,
mis lõppeb sinetava mäega

45 min sõitu ja juba leidsimegi end sihtpunktist - väiksest koloniaalajastu arhitektuuriga säilinud linnakesest, kus tänavad munakividega sillutatud ja majade seinad valdavalt valgeks võõbatud. Päike kõrvetas pea seniidis ning esmapilgul võttis nõutuks, et mida selle päevaga peale hakata. Kõigepealt soetasime bussipiletid, et garanteerida kohad tagasi Medellini. Takkajärgi tarkusena oleksime võinud need ka hiljem osta ning märksa kiirematele liiklusvahenditele kui suur buss, mis iga 100 m takka maha minevate või sisenevate reisidjad tarvis peatus.

tähsad kohalikud tegelased
muuseumi seinalt

Keskuse poole suundudes jäi teepeale muuseum, kuhu sisse astusime, et natuke kohalikku ajalugu uurida. Ajalugu räägib nagu ikka siinkandis veristest sõdadest, hispaanlaste vallutustest ning kohalike, indiaanihõimude hävitamisest. Santa Fe on 1541. a asutatud linnake, mis 1584. aastal Anitoquia pealinnaks nimetati ning mille majanduslik tegevus ning edu kullakaevandusele toetunud. Linna peakatedraali ehitust alustati 1799. aastal. Antioquia sai aastal 1813 iseseisevaks riigiks, mille pealinnaks Santa Fe kuni aastani 1826, mil Medellin uueks keskuseks valiti.  Linn asub u 70 km Medellinist põhjapool, Cauca jõe (üks tähtsamaid jõgesid Kolumbias, pikkust 1350 km) läänekaldal, elanikkond ca 23 tuhat persooni. Mõned pildid muuseumist....

Kui muuseumile ring peale tehtud leidisme end taas tänavalt, mis üha enam täitus turistidega. Kuna kuumus oli suur, siis otsustasime linnakeses tuuri teha väikse mototaksoga, mis meid põhiliste vaatamisväärsuste, valdavalt ühe kiriku juurest teise juurde sõidutas.  

meie mototakso

Puente de Occidente
(läänesild)

Lisaks linnakese arhitektuurile on üheks suurimaks vaatamisväärsuseks antud piirkonnas Cauca jõge ületav rippsild aastast 1895 -arhitektuuri ja inseneritöö märkimisväärne saavutus. Silla juurde jõudmiseks sõitsime umbes kümmekond minutit sama mototaksoga.

Kohalejõudes torkasid silma suured sillakohal rippuvad sildid, mis teavitasid, et jalakäijatele mõeldud sillaosad on suletud ning sillale minek vaid omavastutusel. Põhjuseks paar kuud varem toimunud traagiline õnnetus, kus üks puulaud järele oli andnud ning isa koos 8-aastase lapsega jõevoogudesse kukkus ning kaduma jäi.  Särav päike, valged pilved sinisel taevalael ning rohelised kõrguvad jõekaldad ähmastasid paraku traagikat ning nii oli sillal kõndijaid rohkem kui küll ning meie nende seas. Võtsime ette ca 300 m pikkuse jalutuskäigu jõe teisele kaldale ning siis tagasi. Lisaks julgustasid kohalikud meid üles ronima mööda järsku mäenõlva, kust imeline vaade avanevat. Higi voolas mööda selge, õhtutemperatuur oli kindlasti 35c ja rohkem... aga vaade oli tõepoolest vaatamist väärt.

Pärastlõunal keskuses tagasi olles kinnitasime keha ning jalutasime mööda linnatänavaid. Ja taas tundsin rõõmu mõnest hetkest, mis õnnestus kaameraga püüda... oli selleks siis just õigel hetkel katedraali ees peatunud hobuvanker, erinevatesse suundadesse vaatavad turistid suunaviida all või mööda tänavat jalutav isa pojaga.

Rohkem pildimaterjali:
http://www.flickr.com/photos/60543749@N06/sets/72157628860120009

Kuna buss pidi välja k 6 õhtul, seadsime end natuke varem bussijaama. Aga nagu selgus oli väljumisaeg pigem orientiiriks. Buss saabus u pool tundi ettenähtust hiljem ilma igasuguste selgitusteta. Kui reisijad bussis pööras buss nina Medellini suunas,  pikakasvuline shokolaadivärvi reisisaatja aeg-ajalt bussist välja rippumas ning vabu kohti valjuhäälselt reklaamimas. See ka õnnestus, sest buss tegi ikka ja jälle peatuseid ning tundus, et enne hommikut me linna ei jõua. Mingil mäenõlval hakkas buss veel imelikku häält tegema, mille peale teeservas korraks kinni peeti, et bussimootorit, millele juurdepääsuks piisas vaid salongis juhi kõrval asuva luugi lahtitegemisest, inspekteerida. Tõdeti, et mingi rihmaga mingi jama ning otsustati edasi sõita, tõsi küll väääga rahulikus tempos. Et sõit veel põnevam oleks oli üheks reisiliseks ca 8-9 aastane poisike, kes tundis end rohkem kui vabalt. Aeg ajalt viskas ta en bussijuhi ette armatuurile või segas mingil muul viisil bussijuhtimist. Aeg-ajalt küll kutsuti teda natuke korrale, aga see kord ei kehtinud just pikka aega. Buss ronis vaevaliselt linna poole ning tundsin kergendust kui linnatänavad vastu tulid. Mäenõlvadelt allapoole, bussijaama poole liikudes otsustas poisike veel juhi „vaprust“ proovida kätte sattunud taskulambiga, mille valgusvihtu oli ütlemata tore juhile silma suunata. Õnneks jõudis taskulamp kiiresti õigetesse kätesse ning poiss kamandati oma kohale. Peale rohkem kui paaritunnist sõitu leidsime end ka lõpuks elus ja tervetane bussiterminaalist ning taas kodus olles võisin tõdeda, et vaatamata kõigele oli üks kena laupäev.

vaade Cauca jõele ja läänesillale