Vaatamata kõigele ja ka sellele, et pole siia juba pikemat aega ridu kirja saanud, stardime täna K-ga ringreisile, et veel natuke lähemalt saada nägema ja tundma seda maad, enne kui oma seitse asja kokku pakin ning oktoobrikuu 13.ndal päeval kodu poole sõitu alustan.
http://www.youtube.com/watch?v=yyA4W_vhdHU
Showing posts with label kodu kaugel. Show all posts
Showing posts with label kodu kaugel. Show all posts
Aug 11, 2013
Jun 22, 2013
Verstapost
Igapäeva rutiinis ei pane alati tähele kuidas aeg möödub. Tasapisi oma rada kulgedes tunduvad nii mööduvad verstapostid, kui ka mööduja ise kuidagi sarnased ja ajas muutumatud. Alles siis, kui keegi või miski sunnib korraks peatuma tuleb vanarahva kombel tõdeda, et aeg tõesti lendab. Seekord on siis selleks hetkeks ja mõtlemispausiks õetütre koolilõpetamine. Kuhjaga rõõmu ja teatud annus nostalgiat. Sest isegi selles mööduvas ajas tajud, et midagi on hämmastavalt muutumatut – unistused, ootused, uued ja põnevad horisondid... Olnud olevik, uued kandjad...
 |
| Hiiumaa, Kalana 2010 |
Apr 19, 2013
kingitus
Erinevatel põhjustel pole ma viimasel ajal siia sõnu ritta saanud. Ja ka täna jäävad mu enda read lühikeseks, ehkki lootust pole veel kaotanud ning nii ehk teisiti vajab kronoloogia täiendamist.
Lisan siia hoopis ühe loo, mille kinkis mulle täna üks mu siinseid parimaid sõpru. See on minu senise elu üks kõige erilisemaid kingitusi ja õnneks on seda võimalust ka jagada, ehkki hetkel ei jõua neid ridu eesti keelde tõlkida. Ning ausalt öeldes oleks see korralik pingutus, et õigeid sõnu leida.
See jutt on kirjeldus ühest väikesest riigist nimega Eesti läbi autori silmade. Ilukirjanduslik või pea poeetiline nägemus paigast ja tema rahvast, millest-kellest loo autoril polnud natuke rohkem kui aasta tagasi pea õrna aimugi ning mida ta on saanud kuulma ühe eestlase vahendusel ja nägema läbi pildimaterjali.
Olin ja olen neid ridu lugedes väga liigutatud ning sügavalt tänulik. Tänulik mitte ainult selle loo eest, vaid tänulik nende imeliste inimeste, hetkete, juhuste ja võimaluste eest, mida elu ikka ja jälle mulle kingib.
::::::::::
ESTONIA
Voy a tratar de describirles este pequeño y maravilloso país, que he tenido la fortuna de conocer.
Estonia es un bellísimo país ubicado al nororiente de Europa, pequeño en extensión pero inmenso en recursos naturales y humanos. Sus paisajes son variados, desde playas blancas como la nieve, hasta nieve abrazadora por esa calidez de sus gentes, pasando por praderas plenas de flores multicolores, por bosques espesos y frescos, o por mares azules que muchas veces se convierten en caminos blancos, que te llevan donde tus mejores amigos o a ese rinconcito de felicidad en casa de tus abuelos, al que sólo vas una vez al año, si tienes suerte.
Este país está cobijado por las estaciones, y según cada una de ellas es, claro, su paisaje. Y aunque el ambiente afecta el estado de ánimo de sus habitantes, nunca vas a encontrar un estonés que no sea amable, sensible, tranquilo y eternamente agradecido con el mundo durante todo el año, durante toda su vida. Al llegar una estación, están ansiosos por disfrutarla. Ninguna de ella es mejor o peor que las otras: para un estonés todas son maravillosas, y aunque aparentemente no son religiosos de mucho fervor, en sus ojos se puede observar que su alma es agradecida con Dios y con la naturaleza.
La primavera es sin duda la estación que más gusta a la mayoría de estoneses, pues refleja de algún modo ese amor y ese color en el alma que sólo ellos tienen. Las flores con su esplendor se confunden con las personas, pues todas son igual de bellas y todas despiden un aroma de felicidad, sin necesidad de gritos o alharacas. Las flores las mueve ese viento primaveral y parece que sonrieran, y los estoneses cuando sonríen, parecen flores acariciadas por el viento. O a veces una simple mirada profunda y serena, como la suelen tener los estoneses, te llega al alma como te llegan al alma los paisajes de Estonia.
El verano, como no, es alegría, es apertura, es desenfreno, es la VIDA, así, con mayúsculas. En verano es tal vez en la única época de año en que Estonia se podría comparar con otros países que no tienen el privilegio de vivir las estaciones, pero en donde igual sus gentes son alegres y abiertas. Se me ocurre decirles, sólo con el ánimo de hacerme entender y de acercarlos más a lo que es Estonia, que Estonia en verano podría ser como ciertas regiones de Colombia en lo que en el trópico se llama también verano, aunque un poco más húmedo.
El otoño es espectacular en Estonia. Es la estación del año donde más se refleja la tranquilidad de este bello país. Sus árboles se despojan generosa y plácidamente de sus hojas -las cuales forman un hermoso tapiz natural- pues saben esos árboles, con certeza, que es para reverdecer con más color en la siguiente estación, y dar la sombra que la gente necesitará.
El invierno, como lo mencioné, a pesar de sus bajas temperaturas, es cálido, pues los amigos y la familia se reúnen en torno a una hoguera, a una chimenea o, a falta de ellas, se arropan entre ellos mismos. Es un paisaje blanco - donde el verde se resiste a desaparecer - tan puro como el corazón de los estoneses. El mar se congela, y lo insular queda mucho más cerca de lo continental. No hay olas en el mar, pero hay oleadas de amor entre sus gentes.
No he mencionado las ciudades de Estonia. Son pequeñas y organizadas. Son urbes casi que manuales, fáciles de manejar y de conocer, donde reina la cultura y el respeto por los ciudadanos, por los animales y por las normas. Tienen la contaminación de cualquier otra ciudad de su tamaño, pero con la diferencia de su armonía, de la paz y de la seguridad que en ellas se respira.
Tuve la fortuna de conocer a Estonia a través de mi amiga Kullike, y por ello le quedaré eternamente agradecido. En otra oportunidad que pueda visitar ese país, si Dios me da la fortuna, les terminaré de describir a ESTONIA, siempre con el mismo amor que lo acabo de hacer.
BATE
Medellín (Colombia), abril 19 de 2013
Voy a tratar de describirles este pequeño y maravilloso país, que he tenido la fortuna de conocer.
Estonia es un bellísimo país ubicado al nororiente de Europa, pequeño en extensión pero inmenso en recursos naturales y humanos. Sus paisajes son variados, desde playas blancas como la nieve, hasta nieve abrazadora por esa calidez de sus gentes, pasando por praderas plenas de flores multicolores, por bosques espesos y frescos, o por mares azules que muchas veces se convierten en caminos blancos, que te llevan donde tus mejores amigos o a ese rinconcito de felicidad en casa de tus abuelos, al que sólo vas una vez al año, si tienes suerte.
Este país está cobijado por las estaciones, y según cada una de ellas es, claro, su paisaje. Y aunque el ambiente afecta el estado de ánimo de sus habitantes, nunca vas a encontrar un estonés que no sea amable, sensible, tranquilo y eternamente agradecido con el mundo durante todo el año, durante toda su vida. Al llegar una estación, están ansiosos por disfrutarla. Ninguna de ella es mejor o peor que las otras: para un estonés todas son maravillosas, y aunque aparentemente no son religiosos de mucho fervor, en sus ojos se puede observar que su alma es agradecida con Dios y con la naturaleza.
La primavera es sin duda la estación que más gusta a la mayoría de estoneses, pues refleja de algún modo ese amor y ese color en el alma que sólo ellos tienen. Las flores con su esplendor se confunden con las personas, pues todas son igual de bellas y todas despiden un aroma de felicidad, sin necesidad de gritos o alharacas. Las flores las mueve ese viento primaveral y parece que sonrieran, y los estoneses cuando sonríen, parecen flores acariciadas por el viento. O a veces una simple mirada profunda y serena, como la suelen tener los estoneses, te llega al alma como te llegan al alma los paisajes de Estonia.
El verano, como no, es alegría, es apertura, es desenfreno, es la VIDA, así, con mayúsculas. En verano es tal vez en la única época de año en que Estonia se podría comparar con otros países que no tienen el privilegio de vivir las estaciones, pero en donde igual sus gentes son alegres y abiertas. Se me ocurre decirles, sólo con el ánimo de hacerme entender y de acercarlos más a lo que es Estonia, que Estonia en verano podría ser como ciertas regiones de Colombia en lo que en el trópico se llama también verano, aunque un poco más húmedo.
El otoño es espectacular en Estonia. Es la estación del año donde más se refleja la tranquilidad de este bello país. Sus árboles se despojan generosa y plácidamente de sus hojas -las cuales forman un hermoso tapiz natural- pues saben esos árboles, con certeza, que es para reverdecer con más color en la siguiente estación, y dar la sombra que la gente necesitará.
El invierno, como lo mencioné, a pesar de sus bajas temperaturas, es cálido, pues los amigos y la familia se reúnen en torno a una hoguera, a una chimenea o, a falta de ellas, se arropan entre ellos mismos. Es un paisaje blanco - donde el verde se resiste a desaparecer - tan puro como el corazón de los estoneses. El mar se congela, y lo insular queda mucho más cerca de lo continental. No hay olas en el mar, pero hay oleadas de amor entre sus gentes.
No he mencionado las ciudades de Estonia. Son pequeñas y organizadas. Son urbes casi que manuales, fáciles de manejar y de conocer, donde reina la cultura y el respeto por los ciudadanos, por los animales y por las normas. Tienen la contaminación de cualquier otra ciudad de su tamaño, pero con la diferencia de su armonía, de la paz y de la seguridad que en ellas se respira.
Tuve la fortuna de conocer a Estonia a través de mi amiga Kullike, y por ello le quedaré eternamente agradecido. En otra oportunidad que pueda visitar ese país, si Dios me da la fortuna, les terminaré de describir a ESTONIA, siempre con el mismo amor que lo acabo de hacer.
BATE
Medellín (Colombia), abril 19 de 2013
Mar 3, 2013
leia mind tuhandete seast
Nii. Võtsin end kokku ning sorteerisin endaga kaasas olevat pildipanka, kuna aeg-ajalt tuletati mulle meelde, et LAF 2013 ukse-ees. Ega pole ju midagi väga saata, aga mõned südamelähedased momendid siiski leidsin ning ära saatsin teiste kümnete tuhandete hulka. Riputan need siia ülesse lihtsalt niisama kroonika eesmärgil. Nojah. Ja üks konkursitingimusi on see, et peab igale pildile jutu juurde kirjutama. Eks see paras pliiatsi närimine ole. Aga kui vaja, siis vaja. Sellised nad seekord minu piltide juurde said.
Kategooria "maailma loodus". Vikerkaare sünd - Valle de Cocora, Quindio, Kolumbia.
See augustikuu päev Salento lähistel, Valle de Cocoras oli juba nii või teisti olnud imeline oma võrratute maastikuvaadetega. Õhtu eel, kus päike silmapiirile vajumas avas loodus end veelgi ning andis vastuse küsimusele „kust küll algab vikerkaar".
Kategooria "maailma loodus". Chicamocha kanjon, Kolumbia
Ma pole kunagi väga unistanud lendamisest alternatiivsete sõiduvahenditega nagu selleks on näiteks paraplaanid. Tol juunikuu päeval otsustasin siiski ka selle kogemuse võrra rikkamaks saada. Ja ei pidanud kahetsema. Maastik, mis linnulennult avanes oma suuruse ning võimsusega oli kindlasti seda kogemust väärt. Väärtust lisab täna omakorda teadmine, et järgmisel päeval oli kogu see ilu mattunud paksudesse vihmapilvedesse ning sellisest lennust võis vaid unistada
Kategooria "maailma loodus". Valle de Cocora, Quindio, Kolumbia.
Üks killuke maagilisest paigast Kolumbias. Selle koha võlu on raske ühele pildile haarata. Rohelusega kaetud teravajoonelised mäeahelikud joonistumas vastu sinist taevast mille poole end imekõrged ning sihvakad vahapalmid sirutuvad. Antud pilt iseloomustab selle paiga rohelist palet tema erinevates toonides ning varjundites.
Kategooria "maastikupildid": Vilsandi õhtumaastik
Seda õhtust hetke Vilsandil iseloomustavad ehk kõige paremini Artur Alliksaare luuleread:
Veel hetkeks üle rõdurinnatise,
On õhtumaastik lahti nagu maal,
Veel kestab kaugust pilgu linguvise
Veel voogab avaruste suur koraal
Kategooria "maastikupildid": Sinine rahu
Mere mitu palet. Mulle on alati meeldinud meretuul, vahused lained ja nende müha. Tol septembrikuu päeval Hiiumaal sääretirbil näitas meri aga oma teist palet. Taevas peegeldumas mere vaiksel pinnal.
Täielik taskaal. Sinine rahu.
Kategooria "maastikupildid": Unuvad õhtud
Suveõhtu Hiiumaal. Augustikuu. Õhtu toob endaga juba mõningast jahedust, uduvaalud libisevad üle heinamaa, tuues esile iga tavalisena näiva heinakõrre ilu ning muutes metsaäärse heinamaa graafiliseks kunstiteoseks.
Kategooria "vormimängud looduses": Tõsta pilk
See pilt on tehtud Kõrvemaal ühel maikuu päeval. Päike paistis mõnusalt ning õhk oli kevadet täis. Kaamera käes jalutasin läbi kevadise metsa, pilguga otsides neid märke, mis minu jaoks kõige rohkem kevadet iseloomustavad. Olin just ühe uhke üksiku ülase pildile saanud, kui kuulsin lähedalt metsvindi laulu. Laulja leidmiseks pilku tõstes köitis mind aga pea täiuslik kujund, mis taevalaotuse poole sirutus ning mille alla ma täiesti juhuslikult olin seisma jäänud. Helerohelised puuladvad sügavsinise taeva taustal on kindlasti üks neid kevademärke, mida peale pikka talve igatsen näha. See päev kinnitas taas seda, et ilu ei ole alati vaid jalge-ees maas ega silmade kõrgusel. Tuleb tõsta pilk ka kõrgemale.
Feb 24, 2013
Nii kaugel ja ometi nii lähedal
Laupäevaks oli plaanitud lõunasöök, mille valmimisse ma endalt poolt ei saanud midagi panustada, kuna kahjuks pea kõik ajahetked on täitnud töö. Kurb ja piinlik ühteaegu. Nii ma siis sõelusin pidulaua ja arvuti vahet kuni õhtuni.
Sünnipäeva tähistamiseks sai meid kokku 3 täisverelist eestlast, 4 eesti-kolumbia last ning 2 kolumblast. Ma tõin endaga kaasa vana lipu, mis meil Pärnu majas esimeseks lipuks oli peale taas-iseseisvust. Sellega sai vähemalt väike panus dekoratsioonidesse antud.
E oli kena hulga kartulisalatit valmistanud, samuti hapukapsad ära keetnud. Verivorstid olid seekord kohalikud ning riisipõhised. Samas ei ole maitseomadustel väga suurt vahet koduste tanguvorstidega. Pidupäeva lõppu ehtis küpsisetort.
Suurt pillekaari ja tantsu ei toimunud, küll oli vähemalt minul kui üksikul hundil Medellinist väga mõnus üle pika aja teiste siinsetega kokku saada. Fotode ja artiklite abil jõudsid ja jõuvada pidupäeva meeleolud ka siianurka. Minul on küll väga hea meel ja südant soojendav tunne näha, et me sellest päevast rõõmu tunneme ning üha enam väärtustame.
Palju õnne meile kõigile! Ela igavesti, kallis Eesti!
Jan 7, 2013
read lauasahtlisse (2)
Un pensamiento sencillo: hoy comprendí
Hoy comprendí el significado de la frase, que los ojos son el espejo del alma.
Hoy comprendí que no hay palabras más hermosas que las palabras que se dicen por las miradas en el silencio profundo. Estas palabras son desde el corazón y del alma.
KH 01 de enero 2013
Hoy comprendí el significado de la frase, que los ojos son el espejo del alma.
Hoy comprendí nuevamente, que no hay momento más hermoso que el momento cuando las miradas se encuentran.
 |
| 30.12.2012 |
Estas palabras están con nosotros de vez en cuando, de una vida a otra vida. Estas palabras no necesitan traducción, porque el idioma para estos es el único.
El amor.
Ojalá pudiéremos tener más tiempo y el coraje para mirar a los ojos...
Hoy comprendí...
 |
| 31.12.2012 |
KH 01 de enero 2013
(laulu)read lauasahtlisse (1)
En
otra vida
 |
| Salento, Colombia august 2012 |
Un día muy claro
llegó un ángel sin raíz,
un ángel, no una gitana,
llegó para ser libre y feliz.
Y con su voz que es dulzura,
que sólo muestra ternura.
Lo conocía. Lo conocía.
Y su mirada tan limpia,
y su alma tan serena.
Lo conocía. En otra vida.
Un día muy claro
convergen lejanos el cielo y el mar.
Así el ángel y mi alma
nos volveremos uno, sin avisar.
Y por la voz que es dulzura,
que sólo muestra ternura,
nos conocerás. Nos conocerás.
Y por la mirada tan limpia,
y por el alma tan serena,
nos conocerás. En otra vida.
Un día muy claro
convergen lejanos el cielo y el mar.
Así el ángel y mi alma
nos volveremos uno, sin avisar.
En otra vida. Nos conocerás. En otra vida.
Sin avisar. En otra vida....
KH 06 de oct 2012 - inspirados por las poemas de BATE
Dec 24, 2012
soov
 |
| detsember Medellinis 2012 - vaade koduaknast |
Vaikselt veel tuhmub mõnigi seos,
vaikselt veel silmad maas, lõimed peos
vaikselt veel liikvel mõttes ja teos
jõud, mis me lootust loob....
Kaunist jõuluaega ja õnnelikku uut aastat meile kõigile!
 |
| detsember Medellinis 2012 - vaade koduaknast |
pühadeküpsised
Nii. Lubasin lahkelt endale ja teistele, et kui selle aasta piparkoogietegu õnnestub, siis riputan retsepti ka siia ülesse. Sellel aastal sai natuke retsepti kohandatud ning ise jäin tulemusega rahule. Piparkoogid on vürtsikamad ja tõmmumad. Retsept ise siis kodukootud tekstis järgmine:
Piparkoogitaigen – minu teine
Vürtside segu: otsustasin natuke tugevama segu teha eelmise aasta kogemuse põhjal. Lisaks oli aasta jooksul minuni jõudnud ka kardemon. Mul pole tegelt õrna aimugi palju seda panna võib. Aga võtsin julguse kokku ja lisasin 1 tl. Vaatab mis saab. Kui midagi muud, siis kardermoni-piparkoogid :)
1 tl kardemoni
1,5 tl musta pipart
1,5 tl nelki
1,5 tl koriandrit
Kümmekond tera valget pipart
Kogu see segu purustada ning lisada juba jahvatatud maitseainetele.
Poole laimi (sidruni) koor – riivitult peenikese riivigaPoole apelsini koor – riivitult peenikese riiviga
Siirup: Vanavanemate retsepti järgi: 800 g suhkrut + 1,5 kl kuuma vett + 0,5 kl külma vett
Panin poole klaasi külma veega umbes 2/3 suhkrukogusest keema kõrgema äärega roostevabasse potti, mõtlesin, et siis ehk tuleb tumedam siirup (teised soovitavad u ½ kogust). Segasin ülivähe. Samal ajal panin ka 1,5 kl vett keema, et oleks kohe käepärast võtta. Ülejäänud 1/3 suhkrukogusest moodustas mul sel aastal tumedam suhkur, st mitte rafineeritud.
Küpsetamisel on soovitav võimalikult vähe jahu rullimise tarvis panna, et taigen liiga tuimaks ja sitkeks ei muutuks. Tainas tuleks võimalikult õhukeseks rullida, sest ahjus piparkoogid natuke kerkivad.
Mina määrisin piparkoogid pealt munakollasega. Samas pole see väga vajalik, kui plaanis glasuuriga hiljem katta. Küpsetada u 175 kraadi juures u 15 minutit. Jälgida, et väga tumedaks ei läheks, et maitse väga mõruks ei läheks.
Piparkoogitaigen – minu teine
Vürtside segu: otsustasin natuke tugevama segu teha eelmise aasta kogemuse põhjal. Lisaks oli aasta jooksul minuni jõudnud ka kardemon. Mul pole tegelt õrna aimugi palju seda panna võib. Aga võtsin julguse kokku ja lisasin 1 tl. Vaatab mis saab. Kui midagi muud, siis kardermoni-piparkoogid :)
1 tl kardemoni
2 tl jahvatatud kaneeli
1 tl jahvatatud muskaatpähklit
2 tl jahvatatud ingverit
Pipraveskisse:
Pipraveskisse:
1,5 tl nelki
1,5 tl koriandrit
Kümmekond tera valget pipart
Kogu see segu purustada ning lisada juba jahvatatud maitseainetele.
Poole laimi (sidruni) koor – riivitult peenikese riivigaPoole apelsini koor – riivitult peenikese riiviga
Siirup: Vanavanemate retsepti järgi: 800 g suhkrut + 1,5 kl kuuma vett + 0,5 kl külma vett
Panin poole klaasi külma veega umbes 2/3 suhkrukogusest keema kõrgema äärega roostevabasse potti, mõtlesin, et siis ehk tuleb tumedam siirup (teised soovitavad u ½ kogust). Segasin ülivähe. Samal ajal panin ka 1,5 kl vett keema, et oleks kohe käepärast võtta. Ülejäänud 1/3 suhkrukogusest moodustas mul sel aastal tumedam suhkur, st mitte rafineeritud.
 |
| Kui ei sega, ei juhtu midagi St suhkur elab oma elu kuni pruunistub |
 |
| Nii juhtub, kui liiga hoolikas olla ja pidevalt segada :) (2011) |
Esimese osa keetmine võtab aega u 15 min poolkõval tulel (mul siin praegu gaasipliit kasutada). U 10ndal minutil hakkab kuum ja veel hele vahutav siirupisegu tumedamaks muutuma. Esimesel aastal tegin selle vea, et hoolega asja juures olin ja segu pidevalt segasin. Sellega läks mul suhkur esimese hooga kõvast tükki. Sel aastal segasin minimaalselt ja lasin siirupi päris kõvasti suitsema. On küll õpetus, et pole tarvis, et läheb asjatult mõruks. Aga ma ei tea, värv tuli ilus ja tainast maitstes ma küll aru ei saand, et oleks liigselt mõrkjas. Eks näis kuidas piparkoogid küpsetatult maitsevad.
Taigen:
Taigen:
3 muna
1,5 kg jahu (või veits rohkem)
2 tl küpsetuspulbrit (segada jahuga eelnevalt)
Ca ¼ tl soola (lisada siirupisegule)
250 g võid
Kui pruunistatud kogus siirupit valmis jätsin tule miinimumi peale ning lisasin piisavat distantsi pliidi ja potiga hoides aeglaselt keeva vee (1,5 kl). Aurab ja visiseb kõvasti, aga väga hullult ei pritsinud. Vesi lisatud, lisasin pruuni suhkru ja segasin rahulikult et see ära sulaks. Keema enam ei tohi lasta. Siis võtsin tule ära ning lisasin apelsini-laimi (sidruni) riivitud koored ning vürtside segu. Lisasin ka u ¼ tl soola. Vürtside segu kogunes üks korralik pool kohvitassi. Rahulikult segasin need siirupi sekka ära. See lõhn mis sel hetkel tekib on tõeliselt jõulune ja siirup parjalt vürtsikas. Mõni aeg hiljem lisasin 250 g toasooja võid siirupisse ulama. Kui see ka sulanud ja oli tunda, et segu enam väga kuum pole, lisasin 3 lahtiklopitud muna. Ja siis küpsetuspulbriga segatud jahu. Sel aastal lisasin jahu järk järgult, lastes natuke taignasegul vahepeal seista, sest jahu ju paisub. Ja niimoodi mul läkski sel aastal vähem jahu kui möödunud aastal (u 1,5 kg). Segan kõigepealt vispliga, siis puulusikaga ja kui lõpuks segu nii paks, et muu ei aita, läheb käsitsi sõtkumiseks. Sõtkusin seni kuni kuskil liigset jahu polnud ning tainas kena ja ühtlaselt läikiv. Ja siis polegi enam muud. Õhukindlalt kinni ja külmkappi laagerduma, u 1 nädalaks. Samas on kogus nii suur, et mul jätkub sellest veel mitmeks nädalavahetuseks. Taignaga midagi selle aja sees ei juhtu.
Kui pruunistatud kogus siirupit valmis jätsin tule miinimumi peale ning lisasin piisavat distantsi pliidi ja potiga hoides aeglaselt keeva vee (1,5 kl). Aurab ja visiseb kõvasti, aga väga hullult ei pritsinud. Vesi lisatud, lisasin pruuni suhkru ja segasin rahulikult et see ära sulaks. Keema enam ei tohi lasta. Siis võtsin tule ära ning lisasin apelsini-laimi (sidruni) riivitud koored ning vürtside segu. Lisasin ka u ¼ tl soola. Vürtside segu kogunes üks korralik pool kohvitassi. Rahulikult segasin need siirupi sekka ära. See lõhn mis sel hetkel tekib on tõeliselt jõulune ja siirup parjalt vürtsikas. Mõni aeg hiljem lisasin 250 g toasooja võid siirupisse ulama. Kui see ka sulanud ja oli tunda, et segu enam väga kuum pole, lisasin 3 lahtiklopitud muna. Ja siis küpsetuspulbriga segatud jahu. Sel aastal lisasin jahu järk järgult, lastes natuke taignasegul vahepeal seista, sest jahu ju paisub. Ja niimoodi mul läkski sel aastal vähem jahu kui möödunud aastal (u 1,5 kg). Segan kõigepealt vispliga, siis puulusikaga ja kui lõpuks segu nii paks, et muu ei aita, läheb käsitsi sõtkumiseks. Sõtkusin seni kuni kuskil liigset jahu polnud ning tainas kena ja ühtlaselt läikiv. Ja siis polegi enam muud. Õhukindlalt kinni ja külmkappi laagerduma, u 1 nädalaks. Samas on kogus nii suur, et mul jätkub sellest veel mitmeks nädalavahetuseks. Taignaga midagi selle aja sees ei juhtu.
Küpsetamisel on soovitav võimalikult vähe jahu rullimise tarvis panna, et taigen liiga tuimaks ja sitkeks ei muutuks. Tainas tuleks võimalikult õhukeseks rullida, sest ahjus piparkoogid natuke kerkivad.
Kui glasuuri teha, siis tuleks munavalge ikkagi kõvasti vahtu kloppida ning siis südamest tuhksuhkurt juurde panna, niipalju, et mass oleks ikka väga tihke... siis ei ole probleemi, et glasuur laiali valguks ja või kleepuma jääks. Suhe on umbes 1 munavalge ja u klaas tuhksuhkrut. Lisasin ka sidrunhapet, et glasuur hapukam oleks. Munavalge jagada portsioniteks ja lisada toiduvärvid. Glasuurimiseks sobivad tavalised kilekotid, mille ühte nurka panna glasuur (nagu torbik). Sinna nurka teha imeväike ava, mille abil glasuuri piparkookidele jaotada. Glasuuritud piparkoogid jätaa mõneks ajaks kuivama, kuni glasuur kõvaks muutub. Säilitada piparkooke paberkotis ja kuivas kohas.
Ja kokkuvõttes, keerulist pole siin midagi. Lihtsalt natuke kannatust. :)
 |
| Selle aasta esimene katsetus (enne) |
 |
| Selle aasta esimene katsetus (ja pärast) |
Kuna selle aasta jõuluõhtu veedan koos ühe väga toreda perekonnaga, kellele mul küll kahjuks midagi erilist kinkida pole, siis otsustasin vähemalt natuke vaeva näha ja meisterdada sellised piparkoogid:
Dec 21, 2012
Dec 1, 2012
kodu uus, number kuus
Möödunud kuul täitus ei
rohkem ega vähem kui poolteist aastat elu sellel mandril ja maanurgas. Ja sama
palju aega elu Eestist eemal. Taas ei oska suhtestada ega suhtestuda. On seda
nüüd siis palju või vähe? Aga aeg on kiiresti läinud küll.
Et vähemalt üks teema nö lõpetatud saaks,
siis üks pilguheit veel tagasi korterisaagale.
 |
| uus kodu |
Kui 6. oktoobril veel täit kindlust polnud,
et kuidas olukord laheneb, siis praegu võin tõdeda, et lõpp hea kõik hea.
Vähemalt selle saagaga. 9. oktoobril sain korterilepingu allkirjastatud ning
12ndal kuupäeval, ehk reedel lubati ka korter üle anda. Sain tol päeval veel
natuke oma närvikava kontrollida. Nimelt tekkis väike segadus
telefoninumbritega. Ehkki olime maakleriga kokku leppinud, et saame kokku k
15st, siis kindluse mõttes arvasin paremaks talle ette helistada. Paraku ei
pannud ma tähele, et helistasin ta kontori mobiilile, kus keegi naisterahvas
lahkelt lubas temaga ühendust võtta, et kellaaeg täpsustada. Kuna miskit ei
järgnenud ja kell juba poole 4 peale jõudma, arvasin paremaks uuesti helistada.
Ja siis märkasin, et olin teisele numbrile helistanud. Õige numbriga sain
muidugi maakleriga otse ühendust, kes tol hetkel juba omajagu pahane, et miks
ma õigel ajal pole kohale ilmunud. Ja et kuna tal veel palju tegemist, siis tol
päeval tõenäoliselt ei tulevat korteri üleandmisest miskit välja. Selline
väljavaade polnud aga mulle vastuvõetav, kuna pidin järgmiseks päevaks
kindlasti kolimise kokku leppima ning mõte, et mul selleks hetkeks võib-olla
polegi võtmeid, ei tundunud väga ahvatlev. Tegin siis natuke nõudlikumat häält
ja ütsin, et selline variant ei tule kõne alla. Et oodaku ta nüüd seal ikka
mind ära ja et ma „lendan“ võimalikult kiiresti sinna. See kiiresti tähendab samas
hea ilma ja liikluse juures ikkagi u 15-20 minutit. Aga Murphy seadused on
täitmiseks. Sel hetkel kui tööjuurest välja tormasin olid taevaluugid avatud
100%, nii et raske oli taeval ja maal vahet teha. Kui aind nii, et ülalt voolas
vesi vertikaalis ja tänavatel u 10cm paksune veekiht horisontaalis. Majaesine
oli ootel rahvast täis, et vihm mööduks. Mul polnud seal mahti oodata midagi.
Ja seda arvasin paremaks ka ühe takso osas, mille suunas sööstsin. Hüppasin
taksosesse ja palusin võimalikult kiiresti soovitud aadressile sõita. Auto
sööstis paigast ja umbes 100 m pärast sõitsime ühest „järvest“ mauhti läbi,
mille peale auto vaid kõõksatas ning otsustas järgnevalt hakata liikuma vaid
imelike konnahüpetega. Mul jäi üle läbi vihmaseina nukralt vaadata kuidas
teised autod meist lihtsalt nagu postist mööda sõitsid. Poolel teel jäime
lisaks ummikusse ning tundus vägisi, et sel päeval korteri üleandmine tõesti ei
õnnestu. Kuna näis, et minu võimuses polnud sel hektel mitte midagi muuta,
jätsin lahenduse nö saatuse hooleks. Umbes kolmveerand tundi hiljem jõudsime
siiski sihtpunkti ning oh imet, isegi maakler oli veel ootel. Tõsi küll, suht
pahura olemisega. Vaatasime korteri üle, fikseerisime mõned parandamist vajavad
asjad ning läksime siiski sõbralikult lahku. Minuga jäid korterivõtmed ja tühi
korter. Tegin nimekirja asjadest,
millega seda täita ning suundusin „vahepeatusesse“ asju kokku pakkima.
 |
| uus kodu - köök |
 |
| uus kodu - vastu vaatab korteriuks |
Marianal (lahkel
ülemusel) olid selleks nädavahetuseks kaks sõbrannat pealinnast külla tulnud,
kes laupäeval otsustasid aidata mu kaht kohvrit uude paika toimetada. Korterile
anti heakskiit ja arvati väga ilus olevat. Naiskaardivägi lahkunud, jäi üle
oodata oma 7 mööbliasja saabumist. Õnneks ei möödunudki palju aega kui väike
pickup kohale jõudis, minu voodi uhkelt katust troonimas. Et asjad jõudsid ja
leidsid end kiiresti 12.ndalt korruselt ning pool päeva oli veel ees, siis
otsustasin veel samal päeval hädavajaliku majapidamiskraami ära varuda. Sest
tõesti, puudu oli siuliselt kõik. Kõik, mis jääb külmkapi ja wc potiharja
loetelu vahele. Kuna korteriseinad olid alles hiljuti endale värske kuue
saanud, siis jätsin aknad pärani, et värvilõhn nelja tuule poole saata. Alles
siis kui oma ostlemisega poole peale ning väljas müristamist kuulsin jäin
mõtlema, et akente lahtijätmine ehk polnudki kõige targem tegu. Äike oli nii kõva, et kui tagasi uue kodu
poole, läbi paksu vihma sõitsin, käis nii kõva pauk, et väike kollane takso
sõna otses mõttes pea õhku hüppas.
Kui äsja soetatud tavaariga korterisse jõudsine,
jäi üle tõdeda, et põrandate pesu on juba poole peal. Ehk siis pea kõikides
tubades oli paras veekiht. Mulle tundus, et isegi rohkem kui vaja, nii et
ruttasin seda kokku koguma, kuna ei pidanud vajalikuks nii kiiresti naabritega
tutvust teha. Õnneks midagi traagilist ei juhtunud.
Hellitasin lootus, et
jaksan sama päeva sees ka asjad ära paigutada. Kuid ebameeldiva üllatusena
avastasin, et ma polegi korteris üksi. Kui esimeses korteris olid sisse seadnud
sipelgad, siis siin jäi tõdeda, et mõnele sipelgale pakub veel seltsi mõni
cucaracha (maakeeli prussakas). Et kunagi nõukogude ajal koolivaheaegadel
sanitarina sai haigla pesuruume küüritud, siis ei näinud ma neid tegelasi muidugi
esimest korda. Mis ei vähendanud siiki ebameeldivat üllatust. Ja kui oma
magamistoast üht suurmat tegelast sibamas nägin, oli jälestus nii suur, et ei
suutnud teda esimese hooga isegi maha lüüa. Abitult mõtlesin, et mul pole ühtki
mürki ega aerosooli käepärast. Siis aga tuli näiliselt päästev idee ning nii
haarsin juukselaki pudeli, lootuses et suudan ebameeldiva külalise ära
tinistada. See muidugi ei aidanud ja nii ta minema sibas. Minuga jäi vaid
lootus, et ta oma uue läikiva kuuega lihtsalt kuhugi prakku kinni kleepub. Selliste
emotsioonidega püüdsin kuidagi und leida, ehkki teadmine, et keegi uut
korterielanikku kuskilt põrandapraost või ukseliistu vahelt jälgib, ei toond
just kõige sügavamat und.
 |
| poetee |
Seega oli pühapäeva
varahommiku esimen tegevus poe poole sammud seada, et sealt üks korralik anum
tõrjevahendit varuda. Tagasi kodus, jagasin vahendit lahkelt vaskule ja
paremale ning ise kolisin rõdule, sest sellises õhus lihtsalt ei kannatanud
olla. Nii ma siis veetsingi oma esimese pühapäevahommiku uues kodus hoopis
rõdul, seltsiks kohv ja ema teiselpool skype. Aeg-ajalt tegin vestlusesse
pause, et korraks tuppa põigata ning mõni uimane tegelane ergutushüüetega
„väkk“ , „vuihh“ maha lüüa. Kui nüüd päris aus olla, siis ega ma tegelikult
väga valmis polnud, et näha, kuivõrd palju neid pealtvaatajaid möödunud öösel
ikka oli. Oleks see aimdus olnud, poleks ma vist und saanud.
Esimesed päevad painasidki
mind kerged kahtlused ja kõhklused, et kas see suur korterisaaga üldse oli
mõistlik ette võtta ja tasus vaeva. Aga mis tehtud see tehtud ja nii ma püüdsin
võimalikult kiiresti elmise-olemise koduseks muuta. Ebameeldivate külaliste
tarvis sai tellitud profesionaalne kahjuritõrje ning kuu hiljem (ptüi... 3x üle
õla) tundub, et rahu majas.
 |
| uus kodu - elutuba |
Paari päeva pärast peale
sissekolimist toodi mulle ka külmkapp ning nii sain kõige väärtuslikuma kraami,
mis Mariana külmkappi oli hoiule pandud enda juurde toimetada. Väärtusliku all
pean ma silmas paari A le Coq õunasiidrit, Mündi suitsuvorsti, Gouda juustu ja
Fazeri musta leiba. Viimase tähtaeg oli küll juba augusti ümber, kuid
sügavkülmas hoituna pole ta väga väärtust jõudnud kaotada.
 |
| uus kodu - elutuba |
Nädala-paariga sain ka
mõned puuduvad mööbiliesemed soetatud ning praegu võin rahulikult tõdeda, et
tunnen end uues kodus hästi ja isegi nii hästi, et nädalalõppudel pole väga
tahtmist kuhugi välja minna. Kuna tööpäevad on suht pikad, siis natuke aega
enda jaoks nädalalõpus, polegi nii paha.
 |
| uus kodu - vaade ümbrusele |
 |
| uus kodu - majaesine |
 |
| uus kodu - päikseloojang |
Natuke ka korterist ja ümbrusest selle eelneva saaga juurde. Kui ajaloolises plaanis tagasi vaadata, siis olen liikunud tasapisi nö rahva sekka. Ehk teisisõnu kõrgklassi elamispiirkondadest kesklassi hulka. Piirkondasid tähistavad „estrato´d“ , mida Colombias on kokku 7. Estrato 1 on kõige madalam ja 7 kõige kõrgem piirkond. Viimast leidub vaid Bogotás. Ja samas räägitakse ka mitte-ametlikust 0 tasandist. Estratode eesmärk on sotsiaalmajanduslik. Üheltpoolt näitab see elukeskkonna kvaliteeti ning teisalt on eesmärk jagada ümber tulusid-kulusid. Ehk siis kõrgemates estratodes elab kõrge sissetulekuga elanikkond ning nö null-piirkonnas on elanikkond, kes elab juba pigem puu või silla-all. Kõrgema estratoga piirkonnad maksavad ühiskondlike teenuste, kommunaalide puhul kõrgemaid tariife, mis subsideerivad madalamate estratode madalamaid tariife. Väidetavalt estrato 4 on tase, mis ei subsideeri ja samas mida ka ei subsideerita teiste estratode poolt. Praegune elukoht on mul Medellinis elades juba ... hmmm.... kuues, kui siis hulka arvata ka paarinädalased ulualused. Esimene kuu hotellielu, siis paar nädalat ühes möbleeritud korteris kuniks kolleegiga hädavajalik uude korterisse sai muretsetud (arvan, et mõlemad jäid estrato 5 v 6 piirkonda), siis aasta korteris, mis estrato 6, seejärel kolimine järgmisse jagatavasse korterisse (estrato 4), siis paarinädalane vahepeatus Mariana juures (estrato 5 v 6) ning lõpuks siis praegune elamine, mis samuti estrato 4. Piirkond kus ma praegu elan on suht vana ja nö sisseelatud ja sotsiaalne keskkond tunduvalt elavam kui eelmistes elukohtades. Kui varasemad elukohad jäid linna idaküljele, siis nüüd paiknen lääneküljel. Ehkki mitte enam nii nõlva peal kui varem. Samas, kuna 13-korruselise kortermaja külje alla jäävad valdvalt vaid madalad eramurajoonid, ning minu korter on 12-nda korra peal, siis pole ka siit halb vaade. Samas on see selline piirkond, kus aknast vaateulatusse jäävad ka juba vaesemad piirkonnad. Mõned neist suht ohtlikud. Vähemalt uudistele toetudes. Aga see on selline teema, mis tuleb võtta pigem teadmiseks, ja oma igapäevast elu ikka tavapäraselt edasi elada. Minu elupiirkonnas võib julgelt tänaval jalutada. Soovitavalt muidugi päevavalgel. Pimedas ei soovitata väga kuskil omapäi ringi konnata. Lähim pood jääb u 10-12 minutise kõnni kaugusele.
 |
| uus kodu - vaade rõdult linnale kuu on äsja tõusnud |
 |
| uus kodu - vaade magamistoast - kuu on liikunud idast läände |
Korteri rendihind on
800.000 COP (colombia peeso), s.o umbes 350 EUR. Lisanduvad kommunaalid, mis loodetavasti
100.000 COP ei ületa (praegu pole ma veel siin niikaua elanud, et kõiki kulusid
hinnata). Rendihinna sisse jääb 67m2 korter rõdu, 3 magamistoa ja 2
dushiruumiga. Rent katab ka maja halduskulud. Lisaks kuulub korteri juurde ka
parkimisplats (kus ma just sageli ennast siiski ei pargi). Majakompleksil on 24h
mehitatud valve, ning rõdult avaneb vaade basseinile.
Köök on nö möbileeritud ning muuhulgas on
olemas korralik praeahi. Esimesed prooviküpsetised on tänaseks ka tehtud ja
tulemused annavad lootust, et ka sel aastal saab mõni pannitäis piparkooke
jõuludeks valmistatud. Tegelikult juba mõned kolleegid on küsinud, et millal
neid maitsvaid küpsiseid saab :) Möödunud aastal sai neile selgeks tehtud, et
neid tehakse vaid kord aastas. Kes oleks arvanud, et see aasta siis nii
kiiresti lendab....
 |
| uus kodu - vaade rõdult - linn ja pilved |
 |
| uus kodu - öine |
Oct 6, 2012
17 kevadist hetke
Ehk 17 kuud elu
Colombias, mis just täna täitusid.
 |
| killuke Antioquia maakonda Guarne lähistelt |
Paus on erinevatel põhjustel nii pikaks
veninud, et keeruline on aru saada kust otsast alustada. Vist kõige õigem lõpust,
ja kui edaspidi mahti siis minna tagurpidi. Vaatan, et olen siin kurtnud, et
korterivahetus ja internet. Tänaseks on niipalju muutund, et suure
ootamise peale sain interneti. Sellest saagast võiks omaette jutu kirjutada,
aga samas pole selles iseenesest midagi põnevat. Lihtsalt et asjade ajamine
siinkandis on välismaalase jaoks mõnikord ütlemata keeruline. Mõned näited elust
endast.
Varakevadel võtsin ette
pangast krediitkaardi taotlemise. Osutus võimatuks. Astusin sirge jalaga panka,
arvates, et kui on korralik sissetulek ja tööandja, siis pole taotlusega muret.
Aga võta näpust. Kõigepealt tuli täita põhjalik avaldus. Seejärel pidin ette näitama
nö töölepingu tõendi või ma ei tea, mis see “la carta laboral” eestikeeli
oleks. No vahet pole. Seal tööandja kinnitab, et olen seal tööl ja ametikoht
selline ja palganumber selline. Aga sellest ei piisa. On vaja suusõnalist
kinnitust vormis, kus pangateller hõikab sisuliselt üle saali. “Ja mis on teie
kuupalk?” Kuna mul ei olnud mind teenindava tädiga suurt sümpaatiat, siis
kerges hämmingus küsisin vasta: “kas see info on kõigile?”. Järgmine küsimus “kus te elate?” Vastasin
“rendikorteris”. Sellepeale tehti nägu, nagu oleksin veel halvemas olukorras
kui tänaval kodutud. Järgmine küsimus: “kas teil on krediitkaardid näiteks
sellistelt kaubanduskettidelt nagu “fallabelle” või “éxito” (kohalikud
kaubahiiud)? Vastasin, et ei ole, kuna mul pole vaja nende kliendikaarti.
Sellepeale saigi jutt läbi. Tädi teatas resoluutselt, et kuna mul puudub Colombias
igasugune krediidikogemus, ei ole mul võimalik krediitkaarti pangast
taodelda. Küsisin siis, et kuidas see krediidkogemus siis tekib kui mulle isegi
kaarti ei väljastata? Sellepeale vastati, et kõigepealt taodelge üks
kaubandusketi krediitkaart ja siis kolme kuupärast tulete kaardi väljavõtetega
panka ja siis pank analüüsib mu tehinguid. Vastasin, et mul Colombias vaid üks
pangakonto, teie pangas, kas te seda analüüsida ei saaks? Ja et mul pole vaja
midagi osta poest krediitkaardiga. (No ma ei lähe ju igaks juhuks külmkappi või
teist voodit ostma). Ja kas ei loe, mis on mu sissetulek ja tööandja? Ei. Loeb
ainult krediidikogemus. Vot nii. Astusin kergelt ärritunult ja kõvera jalaga
pangast välja.
 |
| minu udupeen 4G internet ja võrgujagaja |
Interneti taotlemine.
Kuna ajalooliselt võisin juba järeldada, tuleb mul siin ikka ja taas kortereid
vahetada ning aeg-ajalt on ka hea, kui internet kuskil käepäraselt kaasas
oleks. Sestap otsustasin, et taotlen mobiilse interneti mälgupulga kujul. Ja
nagu maast leitud oli tol hetkel ka kampaania käimas 4G internetile. Mõtlesin,
et olgu, kui juba, siis juba.
Saagu korralik kiirus ja levi. Esitasin taotluse. Ja oh üllatust. Kuna ma väljamaalane ja mul puudub krediidikogemus ja –taust, siis on vaja andmeid põhjalikult kontrollida. Ja nii neid kontrollima jäädigi. Internetimüüjast konsultant oli küll abivalmis, aga mitte edasijõudvalt abivalmis. Nii et minu korduvatele kõnedele lõpuks jäigi ta tagasi helistama. Üritasin küll selgeks teha, et kui mul pole krediiditausta, siis palun uurige mu tausta (selleks on siin eraldi firmad) ja kui vaja, siis esitan oma töölepingu kinnituse ja pealegi ma ei osta ju maja vaid ühte väikest mälupulka. Aga tulutult. Kuna me ise oleme just selle sama telekommunikatsiooni firma uude usku pöörajad, ehk rahvusvahelistele raamatupidamistandarditele üleminekut nõustavad, siis ei ole raske leida kedagi, kes tunneb kedagi, kes tunneb kedagi… Ja nii ma lõpuks ühe kliendirahvast projektikaaslase kaudu ühe kontakti saingi. Aga ka siin võttis pea poolteist kuud aega, kuniks ma lõpuks ühel õhtul üllatuslikult väikse paki väravahilt kätte sain. Ilma igasuguse lepinguta oli minuni jõudnud internet. Olin selleks hetkeks juba suht ükskõikseks muutunud selle pingutuse nimel, nii et sestap ei osanudki ühtäkki kauaoodatud õnnega miskit peale hakata.
Saagu korralik kiirus ja levi. Esitasin taotluse. Ja oh üllatust. Kuna ma väljamaalane ja mul puudub krediidikogemus ja –taust, siis on vaja andmeid põhjalikult kontrollida. Ja nii neid kontrollima jäädigi. Internetimüüjast konsultant oli küll abivalmis, aga mitte edasijõudvalt abivalmis. Nii et minu korduvatele kõnedele lõpuks jäigi ta tagasi helistama. Üritasin küll selgeks teha, et kui mul pole krediiditausta, siis palun uurige mu tausta (selleks on siin eraldi firmad) ja kui vaja, siis esitan oma töölepingu kinnituse ja pealegi ma ei osta ju maja vaid ühte väikest mälupulka. Aga tulutult. Kuna me ise oleme just selle sama telekommunikatsiooni firma uude usku pöörajad, ehk rahvusvahelistele raamatupidamistandarditele üleminekut nõustavad, siis ei ole raske leida kedagi, kes tunneb kedagi, kes tunneb kedagi… Ja nii ma lõpuks ühe kliendirahvast projektikaaslase kaudu ühe kontakti saingi. Aga ka siin võttis pea poolteist kuud aega, kuniks ma lõpuks ühel õhtul üllatuslikult väikse paki väravahilt kätte sain. Ilma igasuguse lepinguta oli minuni jõudnud internet. Olin selleks hetkeks juba suht ükskõikseks muutunud selle pingutuse nimel, nii et sestap ei osanudki ühtäkki kauaoodatud õnnega miskit peale hakata.
 |
| kolin taas, teist korda 4 kuu jooksul september 2012 |
Juuni lõpus, kui Triin
koju tagasi lendas tabas mind suur ja sügav töölaine, mille keskel juunikuu
viimasel ööl tuli oma seitse asja kokku pakkida ja teise korterisse üle kolida.
Mitte et nüüd Triin oleks me korteri niimoodi maha jätnud, mis nõudnuks
väljakolimist. Lihtsalt lepinguaeg sai täis ja meie teed senise korterinaabriga
läksid lahku. J hoolitseb nüüd septembris sündinud väikse ilmakodaniku eest. Juba
varem olin ühe teise kolleegiga kokku leppinud, et kolin end ümber tema
korterisse, kust eelmine korterinaaber juba mõnda aega tagasi oli välja kolinud
ning ta üksi pidi suure korteri eest renti maksma. Alguses oli jutt, et tal on
plaanis olla selles porjektis aasta lõpuni ja siis ta vaatab, mis edasi
saab. Aga kui noormees on teises linnas ja armastus on suur, siis aeg tundub
pikk ja kui töö ka veel liiga koormavaks osutub, siis plaanid on siinkandis
muutmiseks. Nii ta siis otsustas jääda oktoobri lõpuni. Samas oli olemasolev korterileping
kehtiv vaid augustilõpuni. Et reeglina sõlmitaske lepingud siin minimaalselt
6 kuuks, aga paljudel juhtudel ka aastaks, siis oli igavene tegu sellele
pikendust saada. Suure surma peale sai leping pikendatud septembri lõpuni. Ehk minule tähendas see ühtlasi seda, et kui ema ja õde peale augustikuist
külastuskäiku koju naasesid tuli hakata taas korterit otsima. Otsustasin
seekord, et aitab nüüd küll selle jagamisest. Kunagi ei tea millal
korterinaaber otsustab last saada või noormehe juurde kolida. Et kui mul suur
tahtmine peale tuleb, siis ei pea ma vähemalt kuhugi kolima. :) Et siis... otsustasin naiivselt, et rendin
korteri üksi. Ohhhh.... oleks teadnud, et see nii keeruliseks osutub. Aga
õndsad on need, kes ei tea. Ja nii ma siis alustasin kõigepealt korterite
otsimist internetist, mõnda käisin ka kohapeal vaatamas. Suht tüütu keset kiireid
tööpäevi. Linnaosa mida jahtima hakkasin on squashiklubi ja rulluisustaadioni
läheduses. (Jah tõesti. Kaugelt-kaugelt jõudsin siia ka mu imelised uisud, mis
nüüd ootavad oma aega, et paar esimest kiiremat ringi Colombia pinnal teha). Aga kahjuks
selles piirkonnas midagi väga vahvat ei leidnud, mis hinna ja kvaliteedisuhtena
vastuvõetav olnuks. Sestap leppisin ühe apartament tüüpi korteriga, mis mõneti teise kanti jäi. Pealegi tundus see hea variant olevat, kuna pakuti võimalust
deponeerida mingi summa tagatiseks ja nii puudus vajadus leida lepingule
käendaja. Sest reeglina on siin nii, et kui üürijal pole kinnisvaratagatist, siis
tuleb leida kinnisvaraga käendaja. Aga väljamaalasel nagu minul pole see just
kõige lihtsam. Igatahes hakkasin siis vajalikke paberid taga ajama. Selleks et
üürida, tuleb esitada töölepingu kinnitus, 3 kuu pangaväljavõte tehingutest,
koopia ID-kaartist ning täita avaldus ettevõttele, mis siis su tausta uurib.
Andsin maaklerile teada, et mul võtab natuke aega kõik paberid kokku saada.
Ühel ööl aga ärkasin mingil seletamatul põhjusel väga kehva tunde pealt ülesse
ning järgmisel päeval, kui maaklerile helistasin, et uurida kas kõik on ok ja
korter veel olemas, siis selgus tore tõsiasi, et keegi teine omad paberid
kiiremini korda saanud. Kaks päeva enne mind. Väga vahva. Mul oli tol hetkel aega
6-7 tööpäeva, et uus korter enne väljakolimist leida. Jälle internet, jälle
maaklerid. Kuna oli juba hirmkiire, siis ei hakanud ma
korterinaabrit tülitama, et ta mul ajad maakleritega kokku lepib. Pean
tunnistama, et telefoniga helistamine võhivõõrastele nõuab mul ikka veel mingi
barjääri ületamist, sest kuskil kuklas on hirm, et ma ei saa aru või teine pool
ei saa aru. Aga kui oled nurka surutud, siis saavad ka sellised hirmud
ületatud. Igal halval asjal omad head küljed. Nagu ikka. Ja läks õnneks ja
leidsingi soovitud kandi läheduses ühe teise korteri. Suurem ja kallim, aga siiski
mõedud eelarve piirides. Lepingu ja maakleriga paraku tingimused teised.
Algul oli ainus variant rentida käendaja kinnisvara tagatisel. Kui ma talle selgeks tegin, et ma ei leia nii kiiresti kuskilt kedagi, kel oleks
kinnisvara Colombias, siis pakuti välja teine variant, mis tähendas seda, et
leian kellegi, kel on üle sellise ja sellise summa sissetulek. Ning siis
peaksin veel lisaks 5 kuur rendi kuhugi deponeerima. Avaldasin küll arvamust,
et see on rohkem kui ülekindlustamine mingite olematute riskide tarvis. Aga
olgu. Mis ma siin ikka võitlen, tuleb end kohandad kohalikele tavadele. Eks nad
ise teavad, mille eest nad nii hirmsasti püüavad kaitsta. Ja miski pärast ma ei
arva, et selleks on need vähesed väljamaalased, kes siin kanda kinnitanud. Aga ma ei hakanud provotseerima küsimusega, et palju on võimalikke võlglasi
kohalike seas. Selle asemel rääkisin oma suure ülemusega käenduse teemal, kes
ka ise väljamaalane ning kes minu muret paremini mõistis. Jah, võib-olla oleksin ma siin mõne sõbra
abiga kiiremini lahenduse leidnud, kuid otsustasin, et jätan sõbrad mängust
välja ja pigem aidaku töökoht natuke kaasa. Sainigi ülemusega kokkuleppele ning
leppisin maakleriga kokku, et käendaja esitab taustauuringuks sarnased paberid mis
mina. Aga loomulikult on suurte ülemuste päevakava nii ääreni tegevusi ja
koosolekuid täis, et paberite kokku saamisel tekkis taas viivitus. Ühtlasi oli
teada, et ka keegi teine (õnneks väljamaalane) taotles sama korterit. See teadmine
lisas omajagu pinget. Ja nii jõudiski tulemusena väljakolimise aeg enne kätte kui
uue korteri tarvis paberid valmis. Sellises kenas segaduses tuli leida oma
vähestele mööbiliesemetele ajutine varjupaik ja endale teine paik. Sõbra abiga
leidsid asjad kuskil endale ulualuse ning mina lahke ülemuse katuse alla. Olen
nüüd siin nädal elanud ja hetkel terendab lootus et eeloleval nädalal saab lepingule
notari juures (jah, notariteenus on siin sama tavaline nähtus kui igapäevane
taksoteenus kodu ja töökoha vahet) allkiri saaba antud ja järgmise nädala lõpus
uude paika sisse kolitud. Aga eks elu näitab. Siiani on see seda näidanud, et
peab olema valmis kõikvõimalikeks üllatusteks ning tunnelis helendav valgus
võib hoopis rongiks osutuda. Ning kui on mingi asi, mis siin kuhjaga kasuks
tuleb ja treenimist vajab, siin on selleks kannatlikkus ja veelkord kannatlikkus.
 |
| Guarne lähistel, Antioquia september 2012 |
Aga vaatamata nendele
värvilistele seikadele, ma ei kurda. Ja ei kahetse mitte üks raas, et siiakanti
tuldud sai. See siin olemise aeg on olnud väga eriline. Siinkohal jätan kõrvale
töö ning sellega kaasneva. Eriline sellepoolest, et vaatamata 10.000 km
kaugusele kodust ja juurtest, tunnen, et olen iseendale lähemal kui kunagi
varem. Kuna mul puudub siinse eluga ajalooline side ning niikaua kui ole
midagi, mis seda sidet võiks tekitada siis jään siin ikkagi mõnesmõttes kõrvaltvaatlejaks. Ja see annab võimaluse rohkem analüüsida seda,
mis silma jääb ning kuidas ma ennast selle kõige sees tunnen ning jälgida
kuidas omad mõtted selles valguses kujunevad ning muutuvad.
Tunnen, et see
aeg on andnud võimaluse sisemiselt areneda, kasvada. Andnud uusi vaatenurki
elule, aidanud mõista ja tunnetada, mis on oluline, millel on väärtust. Ma ei
ütle, et oleksin enda jaoks midagi väga uut või seniteadmatut avastanud. Pigem
on senised teoreetilised arusaamad praktikas kinnitust leidnud ja andund võimaluse
iseennast nende läbi arendada, muuta ja õppida muutma.
 |
| igikestev kevad, september 2012 |
Aga nagu mu üks parimaid
sõpru kodus ütleb, ahhh... missa filosofeerid... hakka parem elama. :) Mnjah.
Küllap on tal õigus. Sest kuhu selle suure analüüsi ja maailmatarkusega ikka jõuda?
Samas olen vist millegiga siiski olnud õigel teel, sest mind on elu viinud siin kokku minu jaoks väga eriliste
inimestega. Pealtnäha tavaliste, aga uskumatult avatud hinge ja suure südamega
inimestega. Seda tunnet on väga raske kirjeldada, aga see on väga eriline. Ja
see tekitab endas veelgi enam soovi kasvada, areneda, et paremaks muutuda ja seeläbi
ka lähilolijate olemine paremaks muuta.
 |
| sulane |
 |
| killuke Antioquia maakonda, aprill 2012 |
Üks muutus mis mind siin saadab
on suur tänutunne. Eelkõige inimeste eest, kellega elu mind siin on kokku viidud.
Olen püüdnud mõelda, et millest selline muutus. See ei tähenda seda, et ma
kodus poleks olnud tänulik oma sõpradele, lähedastele ja see ei tähenda ka
praegu, et käin ringi ja koogutan ette ja taha nagu jaapanlased. Aga... siin
olen ehk õppinud seda tänutunnet rohkem välja näitama ja ka sõnadesse panema. Võib-olla
on üheks põhjuseks see, et olles siin sisuliselt ihuüksi, siis see, kuidas siin
minema hakkab ja läheb edaspidi, sõltub puhtalt sellest kui avatud oled ise
ning kui avatud on teised inimesed ning kui palju nad sinuga viitsivad
tegeleda. Mul on õnn kogeda, et kohalikud siin on väga abivalmis.
 |
| paar tagasihoidlikku tantsusammu juuli 2012 |
Loomulikult
on kõigil omad elud ja ei saa eeldada, et pidevalt keegi küsib, et kuidas läheb
jms. Aga üle harju või kolumbia keskmise on nad siin oma avatuse ja lahkusega küll.
Samas on paradoks see, et tegelikult ollakse väljapoolt tulijatele perekonniti suhteliselt
suletud. Aga kui lõpuks oled nö omaks võetud,
siis oledki nagu oma inimene. See on minu kogemus. Kindlasti on arvamusi ja
kogemusi täiesti teistlaadseid. Ja ikka ja jälle tundub, et mul on tohult
vedanud. Kunagi soovisin salamisi, et oleks väga tore, kui saaksin siinset
kohalikku elu tundma just kohalike kaudu. Tänaseks on mulle see võimalus avanenud ja antud.
Mind on kutsutud sünnipäevadele, mida traditsioonilisel moel tähistatud, on
olnud võimalust sõpradega koos mõni nädalalõpp maal veeta.
 |
| tõeline maakodu |
 |
| sancocho, ülimaitsev supp eriti kui puude peal valmistet |
Mulle räägitakse varasemast
elust Colombias, millised on piirkondlikud erinevused ja traditsioonid nii näiteks
inimeste või muusika osas ja palju muud.
Samas on mul olnud võimalust
ka palju Eestist rääkida. Teen seda rõõmuga. Räägin uhkusega vereta
laulvastrevolutsioonist, näitan fotosid eesti loodusest, meie neljast aastaajast, räägin
meie traditsioonidest. Ja kuna väga paljud ikka ei tea kohe mitte midagi meie
armsast maanurgast, siis seda olulisem see teavitustöö tundub, mis samas kaasab
ka vastutuse.
Sestap oli puhas rõõm, kui sõber ükspäev mulle kohalikust lehest
ühe artikli saatis, kus Eestit mainitakse ning tuuakse eeskujuks läbi skype
näite ja ajaga kaasaskäivate muutuste haridusprogrammis. Aga mind ei
rõõmustanud mitte niivõrd see artikkel kui tähelepanek, et selle artikli oli
saatnud sõbrale keegi teine inimene, saatjaks lause, et saada see oma
eestlannast sõbrannale, tema riigist räägitakse siin kenasti. Nii et, ega midagi. Elan ja
olen siin samamoodi edasi ja hoian Eesti lippu kõrges. :)
 |
| õnnelik kohtumine maal, aprill 2012 isegi kohalikud ei tea selle kena olevuse nime |
Ahjaa... märkmist väärib
kindlasti ka see, et kevadel väljastatud 6-kuulise ajutise viisa asemel ilutseb
mul nüüd passis 2 aastane tööviisa. Ehk siis vähem bürkoraatiat ja pabereid
eelolevatel kuudel.
 |
| veel üks eriline kohtumine aprill 2012, Guarne lähistel Andide Motmot (momotus aequatoriales) |