kodu uus, number kuus

Möödunud kuul täitus ei rohkem ega vähem kui poolteist aastat elu sellel mandril ja maanurgas. Ja sama palju aega elu Eestist eemal. Taas ei oska suhtestada ega suhtestuda. On seda nüüd siis palju või vähe? Aga aeg on kiiresti läinud küll.

Et vähemalt üks teema nö lõpetatud saaks, siis üks pilguheit veel tagasi korterisaagale.

uus kodu

Kui 6. oktoobril veel täit kindlust polnud, et kuidas olukord laheneb, siis praegu võin tõdeda, et lõpp hea kõik hea. Vähemalt selle saagaga. 9. oktoobril sain korterilepingu allkirjastatud ning 12ndal kuupäeval, ehk reedel lubati ka korter üle anda. Sain tol päeval veel natuke oma närvikava kontrollida. Nimelt tekkis väike segadus telefoninumbritega. Ehkki olime maakleriga kokku leppinud, et saame kokku k 15st, siis kindluse mõttes arvasin paremaks talle ette helistada. Paraku ei pannud ma tähele, et helistasin ta kontori mobiilile, kus keegi naisterahvas lahkelt lubas temaga ühendust võtta, et kellaaeg täpsustada. Kuna miskit ei järgnenud ja kell juba poole 4 peale jõudma, arvasin paremaks uuesti helistada. Ja siis märkasin, et olin teisele numbrile helistanud. Õige numbriga sain muidugi maakleriga otse ühendust, kes tol hetkel juba omajagu pahane, et miks ma õigel ajal pole kohale ilmunud. Ja et kuna tal veel palju tegemist, siis tol päeval tõenäoliselt ei tulevat korteri üleandmisest miskit välja. Selline väljavaade polnud aga mulle vastuvõetav, kuna pidin järgmiseks päevaks kindlasti kolimise kokku leppima ning mõte, et mul selleks hetkeks võib-olla polegi võtmeid, ei tundunud väga ahvatlev. Tegin siis natuke nõudlikumat häält ja ütsin, et selline variant ei tule kõne alla. Et oodaku ta nüüd seal ikka mind ära ja et ma „lendan“ võimalikult kiiresti sinna. See kiiresti tähendab samas hea ilma ja liikluse juures ikkagi u 15-20 minutit. Aga Murphy seadused on täitmiseks. Sel hetkel kui tööjuurest välja tormasin olid taevaluugid avatud 100%, nii et raske oli taeval ja maal vahet teha. Kui aind nii, et ülalt voolas vesi vertikaalis ja tänavatel u 10cm paksune veekiht horisontaalis. Majaesine oli ootel rahvast täis, et vihm mööduks. Mul polnud seal mahti oodata midagi. Ja seda arvasin paremaks ka ühe takso osas, mille suunas sööstsin. Hüppasin taksosesse ja palusin võimalikult kiiresti soovitud aadressile sõita. Auto sööstis paigast ja umbes 100 m pärast sõitsime ühest „järvest“ mauhti läbi, mille peale auto vaid kõõksatas ning otsustas järgnevalt hakata liikuma vaid imelike konnahüpetega. Mul jäi üle läbi vihmaseina nukralt vaadata kuidas teised autod meist lihtsalt nagu postist mööda sõitsid. Poolel teel jäime lisaks ummikusse ning tundus vägisi, et sel päeval korteri üleandmine tõesti ei õnnestu. Kuna näis, et minu võimuses polnud sel hektel mitte midagi muuta, jätsin lahenduse nö saatuse hooleks. Umbes kolmveerand tundi hiljem jõudsime siiski sihtpunkti ning oh imet, isegi maakler oli veel ootel. Tõsi küll, suht pahura olemisega. Vaatasime korteri üle, fikseerisime mõned parandamist vajavad asjad ning läksime siiski sõbralikult lahku. Minuga jäid korterivõtmed ja tühi korter.  Tegin nimekirja asjadest, millega seda täita ning suundusin „vahepeatusesse“ asju kokku pakkima.

uus kodu - köök

uus kodu -
vastu vaatab korteriuks

Marianal (lahkel ülemusel) olid selleks nädavahetuseks kaks sõbrannat pealinnast külla tulnud, kes laupäeval otsustasid aidata mu kaht kohvrit uude paika toimetada. Korterile anti heakskiit ja arvati väga ilus olevat. Naiskaardivägi lahkunud, jäi üle oodata oma 7 mööbliasja saabumist. Õnneks ei möödunudki palju aega kui väike pickup kohale jõudis, minu voodi uhkelt katust troonimas. Et asjad jõudsid ja leidsid end kiiresti 12.ndalt korruselt ning pool päeva oli veel ees, siis otsustasin veel samal päeval hädavajaliku majapidamiskraami ära varuda. Sest tõesti, puudu oli siuliselt kõik. Kõik, mis jääb külmkapi ja wc potiharja loetelu vahele. Kuna korteriseinad olid alles hiljuti endale värske kuue saanud, siis jätsin aknad pärani, et värvilõhn nelja tuule poole saata. Alles siis kui oma ostlemisega poole peale ning väljas müristamist kuulsin jäin mõtlema, et akente lahtijätmine ehk polnudki kõige targem tegu.  Äike oli nii kõva, et kui tagasi uue kodu poole, läbi paksu vihma sõitsin, käis nii kõva pauk, et väike kollane takso sõna otses mõttes pea õhku hüppas. 

Kui äsja soetatud tavaariga korterisse jõudsine, jäi üle tõdeda, et põrandate pesu on juba poole peal. Ehk siis pea kõikides tubades oli paras veekiht. Mulle tundus, et isegi rohkem kui vaja, nii et ruttasin seda kokku koguma, kuna ei pidanud vajalikuks nii kiiresti naabritega tutvust teha. Õnneks midagi traagilist ei juhtunud.

Hellitasin lootus, et jaksan sama päeva sees ka asjad ära paigutada. Kuid ebameeldiva üllatusena avastasin, et ma polegi korteris üksi. Kui esimeses korteris olid sisse seadnud sipelgad, siis siin jäi tõdeda, et mõnele sipelgale pakub veel seltsi mõni cucaracha (maakeeli prussakas). Et kunagi nõukogude ajal koolivaheaegadel sanitarina sai haigla pesuruume küüritud, siis ei näinud ma neid tegelasi muidugi esimest korda. Mis ei vähendanud siiki ebameeldivat üllatust. Ja kui oma magamistoast üht suurmat tegelast sibamas nägin, oli jälestus nii suur, et ei suutnud teda esimese hooga isegi maha lüüa. Abitult mõtlesin, et mul pole ühtki mürki ega aerosooli käepärast. Siis aga tuli näiliselt päästev idee ning nii haarsin juukselaki pudeli, lootuses et suudan ebameeldiva külalise ära tinistada. See muidugi ei aidanud ja nii ta minema sibas. Minuga jäi vaid lootus, et ta oma uue läikiva kuuega lihtsalt kuhugi prakku kinni kleepub. Selliste emotsioonidega püüdsin kuidagi und leida, ehkki teadmine, et keegi uut korterielanikku kuskilt põrandapraost või ukseliistu vahelt jälgib, ei toond just kõige sügavamat und.

poetee

Seega oli pühapäeva varahommiku esimen tegevus poe poole sammud seada, et sealt üks korralik anum tõrjevahendit varuda. Tagasi kodus, jagasin vahendit lahkelt vaskule ja paremale ning ise kolisin rõdule, sest sellises õhus lihtsalt ei kannatanud olla. Nii ma siis veetsingi oma esimese pühapäevahommiku uues kodus hoopis rõdul, seltsiks kohv ja ema teiselpool skype. Aeg-ajalt tegin vestlusesse pause, et korraks tuppa põigata ning mõni uimane tegelane ergutushüüetega „väkk“ , „vuihh“ maha lüüa. Kui nüüd päris aus olla, siis ega ma tegelikult väga valmis polnud, et näha, kuivõrd palju neid pealtvaatajaid möödunud öösel ikka oli. Oleks see aimdus olnud, poleks ma vist und saanud.

Esimesed päevad painasidki mind kerged kahtlused ja kõhklused, et kas see suur korterisaaga üldse oli mõistlik ette võtta ja tasus vaeva. Aga mis tehtud see tehtud ja nii ma püüdsin võimalikult kiiresti elmise-olemise koduseks muuta. Ebameeldivate külaliste tarvis sai tellitud profesionaalne kahjuritõrje ning kuu hiljem (ptüi... 3x üle õla) tundub, et rahu majas.

uus kodu - elutuba

Paari päeva pärast peale sissekolimist toodi mulle ka külmkapp ning nii sain kõige väärtuslikuma kraami, mis Mariana külmkappi oli hoiule pandud enda juurde toimetada. Väärtusliku all pean ma silmas paari A le Coq õunasiidrit, Mündi suitsuvorsti, Gouda juustu ja Fazeri musta leiba. Viimase tähtaeg oli küll juba augusti ümber, kuid sügavkülmas hoituna pole ta väga väärtust jõudnud kaotada. 

uus kodu - elutuba

Nädala-paariga sain ka mõned puuduvad mööbiliesemed soetatud ning praegu võin rahulikult tõdeda, et tunnen end uues kodus hästi ja isegi nii hästi, et nädalalõppudel pole väga tahtmist kuhugi välja minna. Kuna tööpäevad on suht pikad, siis natuke aega enda jaoks nädalalõpus, polegi nii paha.

uus kodu - vaade ümbrusele

uus kodu - majaesine

uus kodu - päikseloojang

Natuke ka korterist ja ümbrusest selle eelneva saaga juurde. Kui ajaloolises plaanis tagasi vaadata, siis olen liikunud tasapisi nö rahva sekka. Ehk teisisõnu kõrgklassi elamispiirkondadest kesklassi hulka. Piirkondasid tähistavad „estrato´d“ , mida Colombias on kokku 7. Estrato 1 on kõige madalam ja 7 kõige kõrgem piirkond. Viimast leidub vaid Bogotás. Ja samas räägitakse ka mitte-ametlikust 0 tasandist. Estratode eesmärk on sotsiaalmajanduslik. Üheltpoolt näitab see elukeskkonna kvaliteeti ning teisalt on eesmärk jagada ümber tulusid-kulusid. Ehk siis kõrgemates estratodes elab kõrge sissetulekuga elanikkond ning nö null-piirkonnas on elanikkond, kes elab juba pigem puu või silla-all. Kõrgema estratoga piirkonnad maksavad ühiskondlike teenuste, kommunaalide puhul kõrgemaid tariife, mis subsideerivad madalamate estratode madalamaid tariife. Väidetavalt estrato 4 on tase, mis ei subsideeri ja samas mida ka ei subsideerita teiste estratode poolt. Praegune elukoht on mul Medellinis elades juba ... hmmm.... kuues, kui siis hulka arvata ka paarinädalased ulualused. Esimene kuu hotellielu, siis paar nädalat ühes möbleeritud korteris kuniks kolleegiga hädavajalik uude korterisse sai muretsetud (arvan, et mõlemad jäid estrato 5 v 6 piirkonda), siis aasta korteris, mis estrato 6, seejärel kolimine järgmisse jagatavasse korterisse (estrato 4), siis paarinädalane vahepeatus Mariana juures (estrato 5 v 6) ning lõpuks siis praegune elamine, mis samuti estrato 4. Piirkond kus ma praegu elan on suht vana ja nö sisseelatud ja sotsiaalne keskkond tunduvalt elavam kui eelmistes elukohtades. Kui varasemad elukohad jäid linna idaküljele, siis nüüd paiknen lääneküljel. Ehkki mitte enam nii nõlva peal kui varem. Samas, kuna 13-korruselise kortermaja külje alla jäävad valdvalt vaid madalad eramurajoonid, ning minu korter on 12-nda korra peal, siis pole ka siit halb vaade. Samas on see selline piirkond, kus aknast vaateulatusse jäävad ka juba vaesemad piirkonnad. Mõned neist suht ohtlikud. Vähemalt uudistele toetudes. Aga see on selline teema, mis tuleb võtta pigem teadmiseks, ja oma igapäevast elu ikka tavapäraselt edasi elada. Minu elupiirkonnas võib julgelt tänaval jalutada. Soovitavalt muidugi päevavalgel. Pimedas ei soovitata väga kuskil omapäi ringi konnata. Lähim pood jääb u 10-12 minutise kõnni kaugusele.

uus kodu - vaade rõdult
linnale kuu on äsja tõusnud

uus kodu - vaade magamistoast
- kuu on liikunud idast läände

Korteri rendihind on 800.000 COP (colombia peeso), s.o umbes 350 EUR. Lisanduvad kommunaalid, mis loodetavasti 100.000 COP ei ületa (praegu pole ma veel siin niikaua elanud, et kõiki kulusid hinnata). Rendihinna sisse jääb 67m2 korter rõdu, 3 magamistoa ja 2 dushiruumiga. Rent katab ka maja halduskulud. Lisaks kuulub korteri juurde ka parkimisplats (kus ma just sageli ennast siiski ei pargi). Majakompleksil on 24h mehitatud valve, ning rõdult avaneb vaade basseinile.  

Köök on nö möbileeritud ning muuhulgas on olemas korralik praeahi. Esimesed prooviküpsetised on tänaseks ka tehtud ja tulemused annavad lootust, et ka sel aastal saab mõni pannitäis piparkooke jõuludeks valmistatud. Tegelikult juba mõned kolleegid on küsinud, et millal neid maitsvaid küpsiseid saab :) Möödunud aastal sai neile selgeks tehtud, et neid tehakse vaid kord aastas. Kes oleks arvanud, et see aasta siis nii kiiresti lendab.... 

uus kodu - vaade rõdult
- linn ja pilved

uus kodu - öine