niisama

Seniks kuni pikemad read jõuludest ja aastavahetusest kuju võtavad üks katke luuletusest, mis sel nädalal minuni jõudis. Riputan selle täispikkuses ka ridade lehele. Kuna suurem osa päevadest tuleb kasutada finantstehnilist hispaania keelt, siis lõbustan end aeg-ajalt sellega, et tõlgin laulude sõnu eesti keelest hispaania keelde, et enda sõnavara natuke rikastada. Praegune katse aga on siis vastupidine - hispaania keelest emakeelde… ja loomulikult ei pretendeeri ilukirjanduslikule mõõtekavale. :)

Seda luuletust lugedes “Naerda nuttes” ("Reír llorando") - õigem oleks küll öelda, et veerides - meenus muuhulgas 2011. aastal nähtud suurejooneline lillefestival ning karneval ja seal tehtud üks foto. Nüüd leidis see täiendust.

- *** -

El carnaval del mundo engaña tanto,

que las vidas son breves mascaradas;

aquí aprendemos a reír con llanto

y también a llorar con carcajadas. 

- *** -

Maailma karneval petab niipalju, 

et elud on lühikesed maskeraadid; 

Naerma siin õpime nuuksetega koos 

ja samuti nutma naeruhoos.

- *** -

Jõulueelsed toimetused (1)

Oi oi kui raske on vahel end kokku võtta ja vanu asju meelde tuletada. Ja veel enam kirja panna. Aga ega midagi... sulg tindipotti ning ajalugu üles täheldama. Ja tundub, et pean lausa novembrikuusse veel tagasi minema...

Hispaania keel. Esimene pai.

...sest novembri lõpu kõige olulisemaks sündmuseks kujunes keeletundidega lõpusirgele jõudmine. Või pigem võiks seda  nimetada pausiks, sest väike plaan on kevadel jätkata, et grammatikat parandada ning kinnistada. Ehkki jõudsin kolme kuuga 1-lt tasandilt pea 5-ndani (kokku on ühe süsteemi järgi 12 tasandit, millest 10-12 on nende tarvis, kel emakeeleks hispaania keel), siis ilmselgelt jäi aega info kinnistamiseks väheks ning tundus, et kõikvõimalikud reeglid suutsid peas korralikult sõlme minna. Kõige keerulisemaks osutusid ja on siiani otseste ja kaudsete asesõnade ning minevikuvormide kasutamine. Näiteks eksisteerib lihtmineviku kõrval nö kirjeldav minevikuvorm, midagi mida nt inglise keeles ei leia ja no ei ole seda tunnetust (veel), millal oleks õigem üht või teist kasutada.


katkeid "Väikesest Printsist"
hispaania keeles



üks eestikeelne lugu

Et tundidele pidulik punkt panna, siis kutsusin mõlemad õpetajad lõunale. Et mu kokakunsti repertuaaris oli valida kas lasanje või lasanje, siis läksin kindla peale välja ning valisin lasanje. Valikuga jäädi rahule ning lõuna sõudis sujuvalt veini saatel  õhtusse. Õpilane sai õpetajatelt lisaks kiidu- ja tänusõnadele vahvad kingitused - pühendustega Väikse Printsi raamatu hispaania ja inglise keeles ning Fonseca CD (kohalik artist, olen paar tema lugu siin ka varem üles riputanud). Igatahes oli väga meeldiv ja lõbus õhtu ning mõtlesin tänutundega, et mul ikka vedas õpetajatega. Kui suvel tundus, et ei õnnestu ühtegi leida, siis lahenes olukord ju lõpuks kõige paremal viisil.

minu õpetajad: Diana ja Juan Carlos

Kui keeletunnid läbi ja õppimisega seotud mõningane pinge maas, siis kas just sellest tulenevalt või millestki kolmandast, igatahes kuskil detsembrikuu keskel tundsin ühtäkki, et suhtlemine ning keelest arusaam läks märgatavalt kergemaks, nagu oleksin korraliku pika sammu üle kraavi astunud. Ja tänu sellele paranes ka enesetunne. Mitte, et mul kuidagi väga halb oleks senini olnud... aga ilmselgelt muutub maailm huvitavamaks, kui suudad ennast arusaadavamalt väljendada ning teistega pikemaid vestlusi arendada.

Detsembrikuu üheks tõsisemaks keeleoskuse proovikiviks sai ka minu esimene ametlik hispaania keelne presentatsioon vähem ametlikus õhkkonnas. Oli otsustatud, et igakuise projektikoosoleku lõpetuseks tutvustavad mõned meist oma kodukohta. Kuna valdav enamus on Kolumbiast, siis nendel jääb tutvustada maakond või linn või nt Bogota puhul ka linnaosa... Aga lisaks Kolumbiale on projektis esindatud veel ka Argentiina, Saksmaa ja Eesti. Mingi imeliku loosi või mis iganes valiku järgi olin ma esimene, kes oma kodukohta pidi esitlema. Algul mõtled küll, et ah, mis seal siis on... aga kui arvestada, et valdav enamus polnud varem Eestist mitte midagi kuulnud, siis tundus 15 min presentatsiooni koostamine ja esmamulje tekitamine päris vastutusrikas ülesanne. Igatahes pühendasin ma sellele natuke aega, millest suurem osa läks vist tegelikult oma pildipangas tuhlamisele... õnneks leidsin neid omajagu, mõned pildid said küll netist laenatud. Lihtsalt, naljaviluks salvestasin selle ka siia. Et konverteerimisega  läksid efektid kaduma, siis panin lihtsalt ühe muusikapala taustaks: http://youtu.be/9ksxAOlmS20

Kuna üks suht sage küsimus või palve mulle on ikka ja jälle „kuidas sa omas keeles räägid?“ või et „räägi midagi eesti keeles“, siis ausalt öeldes on päris keeruline hakata lihtsalt mingit suvalist juttu rääkima. Nii ma siis kasutasin võimalust ning rääkisin pool ettekandest eesti keeles (kus faktid ja numbrid seinalt loetavad) ning teise poole hispaania keeles. Tundus, et selline vorm õigustas end igati - rahval oli lõbus ning mõnele jättis nii sügava mulje, et seda veel tänagi aeg-ajalt mainitakse. Ja mainitakse ka seda, et Eesti on ikka väga ilus maa. Nii tore. Ja tore on ka see, et mul nüüd üks presentatsioon varnast võtta, sest aeg-ajalt ikka tuleb keegi juurde ja uurib, et kus ja mis ja kas... 
Nüüd rohkem kui kuu hiljem sain ka juba natuke tõsisema ja tehnilist keelt nõudva ettekandega maha, tõsi küll väikses seltskonnas, aga parajat pingutust nõudis pea 1,5 h koosolek ja teema tutvustus-arendus (kel midagi ütleb, siis IFRS 13) ikkagi. Järgmine suurem ülesanne on sama presentatsiooni edasiarendus ja ettekanne / koolitus kolleegidele. Uhhhh....
Aga meeldiv ja motiveeriv on kuulda, kui mõni kolleeg, keda pole mõnda aega näinud mainib, et ma räägin palju paremini ja sujuvamalt ning arusaamine on väga hea... Üks pai endale. :)

pool...

... aastat! Nädalgi peale. Tundub uskumatu. Kui esimesi kuid saatis tunne, et vaatamata lühikesele ajale olen siin juba pikka aega olnud, siis nüüd, kus võimalik hakata aega aastates mõõtma (isegi kui number algab nulliga) on lugu vastupidine. Aeg on läinud ja mida ma siis selle ajaga jõudnud olen teha või olla?!.. võtab nõutuks. Õnneks on pildimaterjali, mis kinnitab, et üht-teist on toimunud, nähtud, aga ikkagi.

Kodus on kevad vahetunud sügisega. Puud, mis end algse roheluse ning hilisema pidurüüga ehtisid on end taas alasti koorinud, ning meri laseb end sügistormidel jahutada enne kui jääkaane all maha rahuneb. Võib-olla teeb sel talvel niipalju ja rohkem külma, et laseb korraliku jäätee Hiiumaale rajada? Loodetavasti tuleb vähemalt väiksema lumega aga ikka-taas valge talv. Üks pisike Pärnu preili olevat juba kelgu välja otsinud.... eks peab ju varakult harjutama, et vastlapäeval pikk liug ning pikad linad saada :)

siin ON soe -
tööpaiga esisel väljakul
avaneb sageli selline vaatepilt 

Siin aga aeg ei liigu. Tundub, et vähemalt mingis osas seisab paigal või kordub ühtviisi päevast-päeva. Nagu selles filmis „lõputu küünlapäev“. Tõenäoliselt on „viga“ selles, et pole aastaaegu – vähemalt sellisel kujul nagu me neist kodus aru saame ning mis annaksid võimaluse plaane teha järgmiseks talveks, kevadeks, suveks.



on soe ja
lapsepõlv muretu

Kui nüüd korraks tahavaatepeeglist 6 kuule pilk heita päevast, mil jalad esmakordselt selle mandri ja riigi pinnale maha panin, siis... siis võin öelda, et siiani on kõik hästi läinud ja pole otsest põhjust millegi üle nuriseda. Heh... nagu oleks virisemine kohustuslik osa elust... Võib-olla ongi, aga nende kohustuslike asjadega on mul alati olnud mingi kana kitkuda - ei meeldinud koolis kohustuslik kirjandus, ega klaveritunnis ette antud palad.... Ikka vaid need, mis endale meeldisid, isegi kui need liig rasketekes osutusid. Mnjah.... Kas elu siin just täpselt nii läinud nagu ette kujutasin, aga et kujutluspildid siinsest elust olid rohkem kui ähmased, siis ei ole mingeid suuri lõhesid tegelikkusega. Jah, ei osanud arvata, et end Medellínis elamas leian, aga elul pole siin häda midagi. Olen end kenasti sisse seadnud. Maja asub meeldivas linnajaos. Majade kolmpleksi juurde kuulub nii bassein, väike spordisaal kui saun – ei ühtegi neist pole ma veel selle 4 kuu jooksul jõudnud. Korter on kena, sipelgad on taganenud, mul oma tuba ja luba. Rõdult avaneb kena vaade linnale. Isegi kui see linn kunagi maailma kurikuulsamate linnade nimekirja troonis, on ta siiani mulle sümpaatne. Eelkõige oma meeldiva kliima poolest – ei tapvalt palav, ei liiga külm – ning rohelus, mis natukene kodu meenutab. Puud on koguaeg rohelised, ehkki tõenäoliselt on neil ka mingi tööjaotus, sest rohuplatse ning teid katavad aeg-ajalt ning üheaegselt nii õied kui kuivanud lehed. Mitte et siin tänavaid ei koristataks. Bogotás on aga kuuldavasti märksa jahedam. Noh nii 15c ümber. Siin, Medellínis, on aga ikka meeldivalt soe. Möödunud pühapäeva varahommik, mil Ciclovia’le suundusin, tervitas taas 23c soojakraadiga. Ja seda vaatamata alanud talvele ning vihmaperioodile. Kui kohalikke uudiseid jälgida, siis tundub, et hetkel on linn rohkem kui hoitud paik. Samas räägitakse, et just Antioquia piirkond – mille keskuseks on Medellín – on üheks suuremaks murepiirkonnaks. Sest linnad asuvad mägede vahel orgudes ning seetõttu on risk suurem mudalaviinide poolt kahjustatud saada. Paar nädalat tagasi, kui sai üks väljasõit Guatape’sse tehtud, siis sain ka oma silmaga veenduda looduse võidukäigus. Seal kus inimene kui sipelgas endale mäenõlvadele teid on rajanud, tuleb lihtsalt mingi vihm ja viib endaga pool autodeest allamäge või siis saadab ülalt muda ja kive ja puid, mis pool sõiduteed enda alla matavad. Medellínist 180 km lõuna poole jäävat Manizalest on vihm kõvasti räsinud. Paar nädalat tagasi viis maalihe pea veetrassi endaga, nii et 360 tuh inimest jäid lihtsalt veeta. Möödunud nädalal põhjustas järjekordne maalihe samas piirkonnas ca 40 inimese surma, hiljuti põhjustas ootamatult üle kallaste tõusnud jõgi lõunapoolsemas linnas Calis 7 inimese surma. Kuna just November on oodatavalt just kõige vihmarohkem periood, siis karta on, et need uudised ei jää viimasteks.

siin oli kord 2 sõidurida

Nagu ei jää ka viimasteks kõikvõimalikud muud musta kroonikasse mahtuvad teated. Üks eelmise nädala tippsündmusi oli riigi kõige tagaotsitavama persooni ja sissirühmituse peamehe surm. Pea kõigi trükiste esikaani täitis vaid just see ja ainus uudis. Ehkki loodetakse, et nüüd on vastasleeris palju segadust, siis paraku tähendab  see vähemalt mingiks ajaks kättemaksu ja uusi rünnakuid kohaliku politsei ja samas ka kõrvalseisjatest rahumeelsete elanike suhtes. Ja ehkki need sündmused jäävad valdavalt maapiirkondadesse ning suurtest keskustest eemale, siis kurb on selliseid uudiseid ikkagi lugeda. Kuigi ma pole riiki veel väga näinud, siis ilmselgelt on tegemist väga ilusa ja rikkaliku loodusega riigiga, kus aga meepotti tõrva lisavad viha, kurjus ja vaesus. Kus konflikte lahendatakse ikka-veel relvade abil ning inimelu väärtust võib vabalt võrrelda nt mõne valuuta vahetuskursiga. (Kurssidest rääkides, siis 1 EUR = ca 2500 – 2600 peesot, 1 USD = 1700-1800 peesot.)

Guatape
maa ja taeva vahelt...

Ei, ma ei tunne end siin kuidagi halvasti või et mu elu siin kuidagi ohus oleks. Ehkki jah, turvalisuse või õigemini selle puudumise tase on koduga võrreldes vägagi erinev. Vahepeal tundsin, kuidas sellest pidevast valvel olekust hakkas mingi väsimus ja sellest omakorda kerge ärritus tekkima. Sest vahel tundub, et kohalikud on liigagi ära hirmutatud ning alalhoidlikud. Samas, kui nüüd mõelda, siis nt Pärnu - Tln maanteed sõitsin ka teatud lõikudes märksa ettevaatlikumalt... nendes kohtades, kus aastate jooksul raskemaid või kergemaid avariisid nähtud. Nii et tuleb mõista kohalikke – kel erinevaid lugusid lähemalt-kaugemalt varnast võtta - ning nende soovitusi jälgida. Praegusel hetkel olen vist sellega leppinud või harjumas. Harjumas sellega, et ei tohi end kunagi nö unustada. Silmad, kõrvad tuleb lahti hoida, soovitavalt omada üks paar ka kuklas. Autouksed tuleb sõiduajal lukustada, käekotti ei ole mõistlik toolileeni külge riputada vaid üritada leida lauaalune konks või selle puudumisel istuda lihtsalt kott süles. Kui aus olla, siis uudiseid ma üldiselt ei vaata. Vaatasin pea mitu kuud hommikuti, mis valdavalt olid vaid musta kroonika päraslt. Kui riigis on 46 miljonit elanikku, siis ikka juhtub midagi ja alati. Aga ikkagi. Leidsin, et need uudised ei tee mind kuidagi targemaks ega paranda enesetunnet. Harjunud olen ka sellega, et kõikjal ametiasutustes on turvamehed, paljudel relvad vööl või lausa automaadid käes, nt pankade ümber. (Ei, neil pole maskid peas :) ) Meie kliendi juures on turvalisusele pööratud samuti suurt tähelepanu. Lisaks kõikvõimalikele sisse- ja väljaregistreerimiste protseduuridele, nt kui töölt koju lähen, siis enne taksosse istumist tuleb end turvamehe juures registreerida, anda oma ID number ning sõidu sihtpunkti. See on küll vaid nö kliendispetsiifiline protseduur, aga eks ta oma turvalisust natuke ikka annab. Noh, et kui kaduma lähed, siis on vähemalt mingi aeg ja jälg ja koht märgiks maas :) 

ka lõunad
on turvatud...

Üks asi, mis tõenäoliselt lihtsalt vajab oma aega, ongi aru saada kus ja kuidas on õigem liikuda. Kui kohalikest töökaaslased kipuvad mõnikord igal sammul hoiatusi jagama, siis samas kui mõne teise kohalikuga räägid, siis tehakse üllatusest suured silmad kui ütlen, et mul pole veel piisavalt julgust siin omal käel ringi reisida. Isegi siinsamas linnas. Mõnikord on taksojuhid ummikute vältimiseks tavapäraselt marsruudilt kõrvale keeranud ning siis on olnud võimalust näha linnajagusid, kuhu ikka oma jalaga ei tahaks sattuda. Kus tänavaääri täidavad kodutud, tohutu räpasus ning vaesus. Kuivõrd ohtlikud nad on, aga kui ka taskojuht vaatab tervalt vasakule-paremale, siis ei tekita see just väga suurt turvatunnet ka kaasreisijas. Ja kuna pole selget piiri, kus üks linnaosa teiseks üle läheb, siis ei tekib väga suurt isu omal käel jalutama minna. Tõsi küll, aeg-ajalt olen enda peale natuke pahane, et seda julgust napib. Aga samas... olen kord nii kokku pandud, et püüan eos mingeid negatiivseid sündmusi ennetada. Ja pealegi kui oled riigis, kus puudub konsulaat, kus püsivalt elavaid rahvuskaaslasi on ühe käe sõrmede jagu ning kus pea ainsamaks räägitavaks keeleks on hispaanlane, siis... võib-olla pole see alalhoidlikkus just ka päris põhjendamatu. Aga hästi. Niipalju siis turvalisuse teemadel. Eks aeg näitab, mis edasi saab :)

elu kui dok.filmis (1)

elu kui dok.filmis (2)

See siin olemine on aeg-ajalt ikka vägagi imelik ja ikka-veel on vahel raske uskuda, kus ma tegelikult asun. Mõnikord läbi linna sõites tundub nagu vaataksin dok.filmi. Ainus vahe, et olen nende kaadrite keskel. Ning film jookseb autoakende taga. Et olen nagu siin ja nagu ei ole ka. Ei oska seda tunnet muudmoodi hetkel seletada, kui et selle kohaliku elu ja kultuuriga puudub lihtsalt side. Küllap pisitasa midagi ka rohkem omaks saab ning oma jälje minusse jätab, aga kontrastid siinse ja koduse eluga jäävad. Ja kui nüüd just seljakotirändurina mööda maad ei lähe rändama, siis paarist aastast tõenäoliselt ei piisa, et seda maad ja eluviisi päris mõistma saada.

Teatro Metropolitano
de Medellin

sisekaemus teatrisaali

Paar nädalat tagasi tegin tutvust Medellíni Metropolitan teatriga. Ehkki algselt oli plaan mõnel töökaaslasel veel tulla, siis ei olnud ma väga üllatunud, kui end õhtul siiski üksi teatrimaja poole leidisin suundumas. Iseenesest on teater vägagi mugava asukohaga. Nimelt kliendi peamaja kõrval, paari minuti jalutuskäigu kaugusel. Päeval ostetud pilet näpus astusin trepidest üles ning leidsin end peagi fuajeest, kus oli juba päris palju rahvast. Korraks tekkis tunne nagu oleksin ühtlasi teise kultuuriruumi astunud ning mind ümbritsevad inimesed tundusid rohkem eurooplased. Ja tõenäoliselt oligi neid sel hetkel rohkem, kuna käimas oli klassikalise muusika festival ning külalisesinejaid erinevaist paigust. Mingeid probleeme koha leidmisega ei tekkinud, sest kõik teatrikülalised juhatati kenasti sihtpunkti. Leidsin end saali tagumisest otsast, kust samas avanes väga hea vaade tervele saalile. Ehkki arvasin, et tõenäoliselt jääb saal pool tühjaks, siis üllatus oli suur, kui saal pea 80-90% ulatuses täitus. Ja tegemist on tõesti suure saaliga, kus kohti enam kui 1600. Kuulajaskonna moodustasid valdavalt kuldse keskea esindajad ja teisest servast muusikakooli õpilased. Ja siis jäi kimbuke minusuguseid sinna vahepeale.

Tol õhtul tuli esitlusele Vivaldi „Aastaajad“ – üks mu lemmik teos lapsepõlvest saadik, mida ema vinüülplaadilt aeg-ajalt ikka-jälle kuulatud. Ehkki see ju vägagi tuntud ja läbi-lõhki kuuldud, siis ausalt öeldes „live“ esitust polnud varem kuulnud. Ja et teose interpretatsioone on seinast-seina, siis olin kontserdile eelnevalt natuke kõhkleval positsioonil. Kõhklused seljatas Prantsusmaalt pärit keelpilli oktett „Gli Incogniti“. Kontserdi esimeses osas tulid esitusele erinevad Vivaldi teosed ning teises osas siis „Aastaajad“. Kui alguses tundus, et saal on 8 keelpilli tarvis liiga suur ning taharidadesse hoovav muusika liig vaikne, siis harjus kõrv peagi. Mõtlesin ka, et huvitav, kas ja millega kohalikud seda muusikat seostavad? Kui seostavad. Igatahes eestlane Kolumbias itaalia muusika, prantsuse kollektiivi interpretatsiooni ning kodustest aastaaegadest mälupiltide keskel tundis end väga hästi.
Siin väike aimdus kollektiivist endast: http://youtu.be/YsMldtDrC9s
Ning talve teemadest: http://youtu.be/nMC4JWfm3RE (allegro) ning http://youtu.be/FlS5vYHrcHo (largo)

dunlop

Üks sage küsimus, mis mulle ikka aeg-ajalt siin esitatakse on see, et kuidas ma siin end ikka tunnen? „Estás contenta?“ või kohalikus murdes „Estás amañada?“ ehk siis maakeeli, kas oled rahul? Kas tunnen ka koduigatsust? Jne. Pean tunnistama, et endalegi üllatuseks, ei ole väga suurt koduigatsust veel tundnud. Ei ole ma varem nii kaugel ja nii kaua kodunt eemal olnud...  Panin vaimu küll valmis 3-4 kuu tarvis, mis pidavat olema väga raske... ja siis ka 6 kuu tarvis, mis pidavat ka olema raske... aga ma ei tea. Võib-olla olla sai tulekule eelnevalt piisavalt mõttetööd ja kujutlust treenitud, et mida see võimalikud paar aastat kodunt eemal tähendab. Või olen endasse aastatega kogunud niipalju mälupilte või on lihtsalt sotsiaalmeedia niipalju arenenud, et ei teki väga tunnet, et kodu 10.000 km ning seitsme maa ja mere taga. Eks kindlasti mingis osas aitab ka see, et päevi täidab töö ning ka muus osas olen leidnud teatud tavapärase rütmi. Augusti lõpus sai soetatud squashireket ning september tõi endaga kitarri. Lisaks veel 2x nädalas keeletunnid. Ja nii see nädal täidetud saabki. Squashist rääkides, siis võin päris õnnelik olla, et olen leidnud päris mitu head partnerit nii töökaaslaste seast kui ka squashi klubist, nii et reeglina olen saanud 2-3 x nädalas käia mängimas. Lähiajal minust vist küll mängijat ei ole, kuna „me entró un chiflón“ (see pidi olema kohalike vanaemade väljend, mis meie mõistes peaks tähendama, et sain tõmbetuult :) ) ehk siis juhtus paar päeva tagasi midagi seljaga, nii et ... ahh... aga mis ma sellest nüüd siin. Loodan, et valu läheb mööda ning arste külastama ei pea. Ehkki tundub, et vist siiski tõmbetuulega vaid tegu pole... :(

alhambra

Kitarri soetades oli plaan, et uurin kõigepealt mõnelt kohalikult kitarriõpetajalt, et milline pill oleks õigem, parem... aga lõppkokkuvõttes taandus protseduur sellele, et konsulteerisin põgusalt kitarrikooli eestvedaja Kristoga ning seadsin ühel nädalalõpul sammud esimesse muusikapoodi. Võrdlesin kohalikke ning väljamaa esindajaid ning kerge kurvastusega pidin tunnistama, et hispaanlased esindavad kvaliteeti ning nii ma siis klassikalise hispaanlasega, nimeks „Alhambra“, poest välja astusin ning ta endale koju tõin.  

Samas ei saa öelda, et kõik päevad vaid lillelised ja vikerkaarevärvilised oleksid. Mõni päev on selline, et tundub, et kohe üldse ei lähe. Ja sellistel hetketel leian end mõtlemas, et ega ma ikka normaalne olnud... või ma ei tea mis ma üldse mõtlesin? Mäletan hästi kui Joss Tšiili suundus, siis paar kuud hiljem küsisin, et noh, kas keel suus? Kaugelt tundub kõik ju nii lihtne... Ja võib-olla on ka tegelikkus. Lihtsalt ise, igapäevaselt, ülepeakaela selle sees olla, siis arengut nii teravalt ei märka. Jah, seda muidugi, et esimese kuuga, mil suutsin end väljendada vaid „tere-head-aega“ ulatuses, siis lihtsamad vestlused saan täna peetud, grammatika tuleb järele, erialasest kirjandusest saan aru, paaritunnised koosolekud elan kenasti üle...aga tunnen, et nö igapäevane sõnavara ning sisemine keeletunnetus on ikka veel piiratud. Küllap on siin märksõnaks "aeg" ... aga ikka tahaks juba ajast ees olla.

Jaguks vaid seda kannatlikkust... :)

español

Pidevalt küsitakse, et kuida mul siis selle hispaania keelega läheb. Usun, et läheb, aga ennast on keeruline hinnata, kui pole oma arengut millegi, kellegagi võrrelda. Vahepeal tekib tunne, et olen siin nii pikalt olnud, et peaksin juba vabalt keelt rääkima ja kõigest aru saama. Aga no ei saa ikka mitte. Mõnel päeval on tunne ja mitte ainult, ka päris reaalsus, et mitte millestki aru ei saa. Ka kõige elementaarsematest väljenditest. Nagu mingi sein on ees. Esmaspäeva hommikuti on miskipärast eriti raske. Teed silmad lahti ja … hakka jälle teises keeles rääkima. Tahaks vahel öelda, et aitab nüüd küll, oleme normaalsed edasi ja räägime keeles, millest ka mina aru saan. Aga ei… kui kohaliku keelega hakkama ei saa, on alternatiiviks vaid inglise ja kehakeel. Kui eesti keelt proovin, siis on vastuseks vaid naer :) Öeldakse, et eesti keel kõlab kui jaapani keel, mõni pakub ka saksa või itaalia keelt. Mnjah. Tehnilise keele puhul tundub, et suudan sest paremini aru saada… vähemalt adun, mis on teemaks. Kui aga vestlus läheb üle diskussiooniks erinevate teemade vahel ja veel enam, kui ongi tegemist lihtsalt lobisemisega… siis sellest ikka ei saa aru suurt midagi. Kõrv tabab vaid neid sõnu, mille tähendust tean. Aeg-ajalt küsin küll ühe või teise sõna tähendust ning  samuti püüan alati aru saada kuidas seda kirjutatakse. Hääldus on üks, aga kirjapilt võib olla hoopisi teine. Hetkel tekitab kõige enam segadust B ja V … kuna hääldatakse kõik “B”. Kolleegid, eriti nt Bogotast, kellega harva räägin, ütlevad küll, et räägin kenasti ja palju, aga endale tundub ikka sõnavara nii piiratud ja laused konarlikud ning primitiivsed.

Koolis ei tunneta keeleõppimist nii tervalt… minu jaoks oli see mäletamist mööda üks paljudest kohustustest. Eriti tüütu oli grammatika õppimine. Siin aga teadvustan keeleõppe protsessi aeg-ajalt päris selgelt. Kirjapildist on kõige lihtsam aru saada – siin aitavad teadmised teistest keeltest ning terve talupoja mõistus. Järgmine etapp on aru saada, kuulata ning märgata sõnu teiste kõnes. See on juba raskem, kuna inimesed kõnelevad erineva tempoga ning mõned seovad kõik sõnad nagu üheks suureks sõnaks jne. Lisaks siis veel erinevused tulenevalt slängist, murrakutest (nt paísa, costeño) ning aktsentidest (nt argentiinlased). Ja järgmine etapp on siis üritada ise neid uusi sõnu praktikasse panna. Kollegidega kasutan reeglina katse-eksitus meetodit, sest nemad annavad andeks ja naeravad jaburate väljendite peale. Jacky’ga on lihtne... tema on juba minuga mõneti harjunud, ning mõistab paremini mida ütlen või öelda tahan, kuid muidugi mitte alati. Õnneks on ta ses osas kannatlik. Siinkohal üks lõbus vaheseik, kui soetasime koduvarustust. Mul vaja riidepuid. Seletasin J-le, et mul on vaja ka nö teist tüüpi riidepuid, kuhu saaks püksid kenasti riputada. Olime kunagi mingeid riideesemeid kursusel õppinud ja nii ma siis seletasin, et vaja on riputada “calzonesid”… mille peale mu naaber pidi naerukrambid saama, sest antud väljend käib siis maakeeli trussikute tarvis…  Noh… vähemalt suutsin ise veast aru saada ja asendada “calzoned” sõnaga “pantalone” (mis ajas mind omakorda natuke naerma, kui mõtlesin, et ….”mis… vihjate mu alalõuale ve?”) Ja üldse... kes keelab trussikuid riidepuule riputamast?

Võõraste puhul üritan siiski kasutada vaid nö kindlaid sõnu, väljendeid. Ühel reedehommikul taksoga tööle sõites sattus olema jutukas taksojuht, kes ei suutnud ära kiita, kuivõrd hästi ma ikka nii lühikese ajaga olen rääkima hakanud. Noh, ega tema tea, et oma riigist rääkida ja 4 aastaajast on ka üks väheseid teemasid, mis algusest peale selgeks õpitud ning kuudega lihvitud. Mõned taksojuhid on sümpaatsemad, arukamad (nt antud juht teadis isegi seda, et Eesti vabandes okupatsioonist)… aga on ka igasugu suslikuid… kes teevad näo nagu oleksime valesti aadressi öelnud ja siis lähevad ringiga. Aga pole hullu… õpime ka vigadest ning tuttavate radade puhul suuname vajadusel juhi õigele teele ;)

Kõige olulisem, mis augusti teisel poolel teoks sai oli siis see, et leidsin endale peale pea 2 kuud otsinguid õpetaja. See vahepealne otsinguperiood oli suht tüütu, kuid kutsusin end üles kannatlikkusele. Ja see sai kenasti pärjatud, sest nüüd on mul mitte üks, vaid lausa kaks õpetajat, kellest siis üks on tegelikult mu esimene õpetaja. Kaks õpetajat sellepärast, et siis saan ma tööpäeva õhtutega hakkama ning nädalavahe jääb muude toimetuste tarvis. Ja kui selline võimalus välja pakuti, siis tundus see juba ka ses mõttes intrigeeriv, et eks igal ole oma õpetamisstiil ning rõhuasetus ka ehk erinevatele teemadele. Nii et siis juba 2 nädalat on mul olnud taas keeletunnid - 2 x nädalas a 2 tundi. Ja olen selle üle väga rõõmus. Mõlemad on oma ala profesionaalid ning usun, et saan kvaliteetset õpetust. Ehkki tunnihind pole kõige odavam, siis usun, et investeering teadmistesse on pikas perspektiivis õige.
Tõsi küll, nüüd hakkavad tekkima uued probleemid, kuna täiendavad teadmised grammatikast tuleb ja tahaks ka praktikasse rakendada. Aga pidevalt reeglipõhiselt mõelda ei õnnestu ning jaksa. Eriti siis kui tahad kiiresti midagi öelda või arvamust avaldada.

Et praeguste õpingute teemaks on minevik, siis mõtlesin, et panen siia kirja ühe kodutöö, kus pidin räägima ca 10 lausega möödunud päevadest. Väga sobiv ju blogisse. Suuremad vead peaksid olema parandatud, nii et head lugemist. Vaadake ise, kui kerge mul siin siis on ja kuidas keel areneb :)

17 agosto 2011

El miércoles yo me desperté a la 5.30, pero me levanté solo a las 6. Después yo me duché y me puse la ropa. Yo desayuné a las 6.45. Comí cereales con yogur de desayuno. Yo fui a mi trabajo a las 7.15. El miércoles no pasó nada muy interesante en el trabajo. Fue un día de trabajo normal. Yo almorcé a las 12. Yo fui a almorzar con mi colega.  Hablamos sobre el fin de semana pasado yo los partidos de futbol. En la noche del miércoles yo tuve la clase de español con la nueva profesora. Yo estuve muy alegra y contenta.

18 agosto 2011

El jueves yo me levanté como siempre a las 6. Yo desayuné de nuevo cereales y esperé a mi compañera de apartamento para ir al trabajo. Llegamos al trabajo a las 7.30. Yo traje café y agua de la cocina, prendí mi computadora y comencé trabajar. Almorzamos a las 12.30 cerca de EPM (del cliente). En la tarde tuvimos una reunión. En la noche, después del trabajo fuimos  con otros colegas a celebrar el cumple año de nuestra colega. Fuimos al Parque Lleras a un restaurante mexicano. Yo no puede hablar mucho, porque la música estuvo demasiado fuerte y no escuche a otros bien y no entendí. Sin embargo estuve amañada y creo que yo hice la decisión correcta.

19 agosto 2011

El viernes nos tuvimos que levantar muy temprano, porque mi amiga (compañera del apartamento) quiso ir al trabajo con el carro. Fue la primera vez que fuimos al trabajo con el carro y ello se preocupaba por él tráfico y también por el parqueadero. Yo era la co-piloto y yo le decía y le mostró la dirección. Todo estuvo muy bien y llegamos al trabajo con seguridad. El viernes tuvimos otra reunión. Las personas hablaron y discutieron mucho y yo traté de entender. El viernes yo estuve un poco perezosa y pensé más en mis hobbies, ej sobre la música. Porque la noche del jueves yo hablé con un colega y parece que tenemos el mismo gusto por la música y podemos compartir algunas piezas de música. Por lo tanto busqué en mis archivos de música para ver lo que sería interesante compartir otro día. En la noche del viernes arreglaron la conexión a internet.

20 agosto 2011

El sábado estuvo un día muy especial para mi país. Celebramos el día de re-independencia, es decir 20 años de la libertad de la ocupación soviética. Yo me sentí alegre y un poco triste al mismo tiempo. Yo estuve alegre y orgullos por mi país y por el éxito. Pero yo estuve un poco triste, porque yo no pude estar con mis amigos y mi familia en este día. Yo escuche la música estoniana y pensé en mi casa. En la tarde yo tomé un taxi y fui a la casa de nuestra socia. Tuvimos una fiesta de “baby shower”, para celebrar que una de nuestras colegas, gerente senior, tendrá pronto un bebé. Fue una buena noche con buenas colegas, cervezas y pasabocas. En la noche, cuando yo llegué a mi casa yo ví TV el último partido del futbol.

elu augustis

Ehmatusega märkasin, et aeg on möödunud viimased nädalad kiiremini kui ma ise :) ehk teisisõnu on viimasest postitusest juba 3 nädalat möödas. Hirmus. Vahepeale on mahtunud igasugu tähistamist väärivaid kuupäevi ning sündmusi. Samas muidugi ei midagi erakordset ja uudistelävi ületavat. Aga kroonika ning kronoloogia mõttes püüan mingis järjekorras kirja panna.

6. august… sai täis siis täpselt 3 kuud elu Kolumbias. Tegemist oli laupäevaga ning sel päeval olime endale kutsunud soolaleivale esimesed külalised - partneri ning projektijuhist manageri Patricia oma abikaasaga. Inimesed kellega on esimene kuu Medellinis kõige rohkem suheldud, sh ka töövälisel ajal. Tõenäoliselt tuleb meil korraldada ka üks teine üritus, teistele kolleegidele…aga hetkel on see viibinud erinevatel põhjustel… samas on meile ootused rajatud :)
<> 

teine elu

Nagu sai lubatud, katsetasin siis teistkordselt lasanjet meisterdada. Lisaks tegin esimes katsetuse valge šokolaadi – toorjuustu koogiga. Selle tarvis vajalike koostisosade otsimine osutus natuke keeruliseks, aga lõppkokkuvõttes said vajalikud asjad kokku. Algselt oli plaan juba reede õhtul küpsetada, kuid kuna tööjärgselt ootas meid hoopis kliendi sünnipäevapidu, siis tuli „ohverdada“ laupäeva varahommik. Ohvriand sai see-eest viisakas ning õhtul külaliste poolt ka kiidusõnadega pärjatud. Ka põhiroog . Toidu kõrvale leidisin vahva argentiina Mendoza piirkonna veini sildiga „otra vida“ ehk maakeeli „teine elu“. Sobiv kõigile. Partner on pärit just sealt piirkonnast, ning ka me teised nö sissesõitnud: Patty, Rafael ning Jacky (korterinaaber) on kõik Bogotást ning ma siis natuke kaugemalt. Õhtu edenes kenasti ning muuhulgas leppisime kokku ka järgmise päeva. Ehk siis otsustasime osa võtta Medellini ühe aastasündmuse – lillefestivali – lõpupidustustest.
<> <> <> <> <> <>

... ning öösel tulede
ja värvidega kaetud

<>  <> 

ka tööpaiga rõdud olid
lilledega ehitud...

Festival ise oli selleks ajaks kestnud juba pea kaks nädalat ning sinna sisse mahub väga palju erinevaid üritusi – nt hobuste paraad, vanade autode näitus, lillevanikute võistlus jne. Palju on kontserte, paljud linna tänavad ehitakse lilledega. Meie aga üritustest väga osa ei võtnud. Või kui, siis minimaalselt. Kui, siis ainult seda, et mõnel õhtul sai töölt, kliendi hoonest väljudes sukelduda muusikasse. Tööpaiga ees on suur plats – plaza de los pies descalzos („paljaste jalgade väljak“) – kus on purskkaevud, väiksed basseinid ning kus lapsed päeviti jalgupidi ringi sulberdavad. Platsi ühes ääres on terve rida restorane. Purskkaevude vaba ala kasutatakse mitmete ürituste ning kontserdite tarvis. Et me klient oli festivali üks toetajaist, siis võib-olla ka see üks põhjus, miks mitmed kontserdid just meie maja ees aset leidsid. Ja isenesest minusugusele tööinimesele pole ju üldse paha „ot karablja na ball“ astuda :). 5. augusti õhtul tähistati siis aga ettevõtte sünnipäeva ning kontserdiplats oli siis ainult ettevõtte töötajate, nende pereliikmete ja sõprade ning koostööpartnerite päralt. Sellele vaatamata oma paar tuhat inimest ehk ikka. Nauditi erinevaid esinejaid, show-tantsijaid ning õhtu lõpetuseks tuntud salsa lauljat Puerto Ricost. Suurt söömist-joomist ettevõtte poolt polnud korraldatud... ehkki aguardientet või siis „paisa murdes“ guarot tarbiti korralikult... see aga oli siis juba igaühe enda poolt organiseeritud. Ohtrale guarole vaatamata jäi üldine pilt aga vägagi viisakaks. Väga purjus inimesi ei täheldanud... rahvas oli lihtsalt meeldivalt pidune, nautis seltskonda ning tantsis. Ei läinud pidu ka minust päris mööda. Omad pitsid tuli tervituseks tõsta ning sain ka oma jala valgeks ehk esimesed salsa sammud teht :) Oh seda piinlikkust. Õnneks on õhtud ja ööd siin mustad.

nukker

üks orhidee esindaja

Üle 6. augusti pühapäeva hüpates sai siis kõigepealt mindud kohalikku botaanikaaeda, kus oli avatud lindude ja orhideede näitus. Peamiseks vaatlusobjektiks pakuti lilledest erinevates suurustes, värvides, kujudes orhideesid, samuti linde – nende suurus oli küll mõneti sarnane, kui mõni suurem papagoi välja arvata, aga ilmselge, linde oli märgatavamalt vähem kui lilli ning linnud olid olid väikestesse võrkude / trellidega ümbritsetu kastidesse pistetud, mida omakorda ümbritses tohutu rahvamass. Üritasin siin oma pikkust ära kasutada ning mõne pildi oma kaameraga ka teha. Samas ma mingit suurt vaimustust sellest näitusest ei tundnud. Lindudest oli kahju ning tunglev rahvamass ei teinud seda näitust nauditavaks. Üks pilt ja väikse sulelise pilk sellel räägib enda eest. Tuli ka meelde üks Jane Birkini laul.Kahjuks pole võimalik seda üles riputada, kuna EMI oma litsentsiga pipardab.

Kuna mulle lihtsalt ei meeldi suured rahvakogunemised ja samuti olen skeptiline nö turistiatraktsioonide suhtes, siis ei seadnud ma erilisi ootusi ka päeva põhisündmusele – Desfile de los Silletors. Lillefestival ise toimus juba 54. korda ning ajalugu teab rääkida, et selle paraadiga tähistatakse orjapõlve lõppu, mil lillede asemel seljas mehi-naisi järskudest mägedest üles kanti. Medellini lähedasest mägisest paigast Santa Elenast, mis on siis vist ka üks lillekasvatuspiirkondi, toodi esimese paraadi tähistamiseks ka lilleseadeid. Tänaseks on nende lillevanikute valmistamine muutunud suureks ettevõtmiseks, kus seadeid valmistatakse perekonniti, erinevatel teemadel, on erinevad vanuste kategooriad jne. Nii palju siis nö tausta sellele, mille järellugu me vaatama suundusime. Rongkäigu vaatamiseks on valida enam-vähem kahe variandi vahel, kas maksad ning istud tribüünil või siis tungled suurema rahvamassi sees ja üritad leida parimat vaatamiskohta. Rongkäik ise kulgeb üht põhimagistraali mööda, kus siis ühelepoole on ajutisel paigaldatud tribüünid. Raske öelda kui pikk see distants neil kõndimiseks on, aga arvan, et mingi 3-5 km ikka. Ja kogu seda teekonda siis ääristab rahvamass. Kui ma räägin massist, siis hinnanguliselt paarisajast tuhandest inimesest :).
<><><> <> <><>

desfile de los silleteros - vanem põlvkond

<>  <> 

noor silletero

<> <> <> <>

natuke karnevali hõngu

Odav see lõbu pole, aga pursuidena otsustasime maksta ning jälgida üritust mugavamast asendist ehk siis tribüünilt. Ja takkajärgi mõeldes oli see igati õige otsus. Aga see et sul pilet ei tähenda veel, et lähed kohale viimasel minutil. Ei. Et saaks vähegi normaalsema koha, tuli ikka varakult minna. Ja nii me siis istusime ja ootasime vist ca 2,5 h hõivatud kohal, kuni üritus algas. Pehmelt öeldes ütlemata tüütu. Aga kui paraad peale hakkas, siis ununes pikk ootusaeg ning vaadata oli üht-teist. Mingi osa paraadist moodustasid kõikvõimalikud tantsutrupid, samuti oli tunda natuke karnevali hõngu. Tantsijate – lauljate grupid vaheldusid silleterodega, kelledest osad kandsid ikka ütlemata suuri kandameid seljas – nii vanad kui noored, mehed kui naised. Pealtvaatajad ergutasid ja terivatsid kandjaid. Samuti oli populaarne hüüda „Vuelta! Vuelta!“ (Pööra! Pööra!), ehk siis sooviti, et  kandjad oma kandameid rohkem publikule näitaks ning kohapeal väikse tiiru teeksid. Arvestades, et päike lõõskas pea koguaeg ülalt alla ning need kandamid ei tundunud just kõige kergemad, siis oli ikka imetlusväärne näha just väga eakaid ja ka väga noori silleterosid. Samas oli kõikide kandjate juures vabatahtlikud, kes neile vajadusel vett jagasid ning neil silma peal hoidisid, juhuks kui kellegil halb hakkab. Kuna oli võimalik taas natuke kaamerat kasutada, ning üritus pakkus silmale rohkesti värve, sai ka päris palju pilidmaterjali kogutud, mida saab kaeda siin: http://flic.kr/s/aHsjvJXqED

vuelta! vuelta!



üks kuu medellini

Et siis rohkem kui kuu elu Medellínis. Ajalooürikute tarvis mõned märksõnad, mis sellesse kuusse mahtunud.



õeraas - annab
noorele kunstnikule
 kindlasti andeks... ;)

Õpin keelt. Sisuliselt kohe, st teisel tööpäeval Medellínis, avanes võimalus võtta kohalikus eraülikoolis (EAFIT) intensiivkursus algajatele. Tase 1 (kokku on vist ca 12 taset), 9 päeva, a 4 tundi. Alustasime kolmekesi – üks noormees Norrast ja teine Saudi-Araabiast. Mõlemad tudengid. Üks siin esmärgiga kirjutada politoloogias magistritöö teemal L-Am valimised ja teine kuuks ajaks õppimas finantsi. Viimane pidas siiski vaid esimesed 4-5 päeva vastu, nii et kursuse lõppu purjetasin vaid viikingiga koos. Meil vedas õpetajaga. Profe Juan Carlos, aastaid 48, osutus väga vitaalseks persooniks (nt mõne pausi ajal otsis youtubist mõne loo vallenatot, et selle saatel natuke üksi tantsida) ja nii kujunes õpiõhkkond mõnusalt lõbusaks, samas produktiivseks. Rahulolu tundus olevat vastastikune. Tublid õpilased said palju kiita. Kursus lõppes eksamiga – ühel päeval suuline ja teisel ca 2 tundi kirjalik eksam. Mõlemad eksamid 100% - ja võisin endale pai teha. Vähemalt sai märk maha, et olen veel õpivõimeline. Ja kõige olulisem ehk see, et sain kursusest eelkõige julgust rääkima hakata (kaua sa ikka vait oled :) )... ka vigadega.

Profe Juan Carlos ja vallenato :)
lisasin kirja lõppu ka ühe lingi



Et töö tõttu pole sellisel intensiivsel kujul võimalik keelt edasi õppida, siis edaspidi võtan eratunde. Hetkel on olukord natuke segane, mistõttu pole veel korraliku õpirütmi tekkinud.

Hommik ja unised
Medellini kolleegid Bogotás

Segane hetkel seetõttu, et pole oma eluaset veel väga paikseks saanud. Lisaks olen pidanud paar korda Bogotás käima. Või täpsemalt lendama. Paar nädalat tagasi ühel kenal reedesel päeval toimus firma nö suvepäev. Väljapoolt Bogotá´d tulijatele (Medellínist, Calist ja Barranquiast) tähendas see tõusmist k 3 hommikul, tunde passimist lennujaamas... selleks, et k 11 hommikul alustada sportlike mängudega. Ütleme nii, et olime suht-koht unised ja väsinud. Aga päeva arenedes läks olemine paremaks. Samas õnnestus taas korralikult päikest saada. Et Bogotás on reeglina külmem ja sajusem, siis ei tundunud olevat oluline varuda kaasa päiksekreemi. Aga just väliste tegevuste ajal säras päike ning alles siis, kui õhtu katuse alla suundus - tantsu ja aguardiente (kohalik kange naps aniisiviina näol – sarnane kreeka ouzo´ga)  saatel - hakkas vihma sadama. Tulemusena säras mu nägu järgmised paar päeva kenas punases kumas. Tagasi lennujaama kulgesime bussiga läbi õhtuse ja autodest pungil Bogotá. Ees seisis pikem nädalavahetus, st 3 järjestikust vaba päeva ning rahvas liikumas linnast välja. Sõit kujunes ca 1,5 h pikkuseks. Igav siiski polnud, sest kolleegid võlusid kuskilt välja hulga aguardientet ning lõbustasid end sellega, et püüdsid minuga hispaania keelt rääkida. Nende rõõmuks teadsin ma juba olulisi sõnu nagu näiteks „guardo“ (kohalikus slängis aguardiente kohta), „borracho“ (purjus), „guayabo“ (kohalikus slängis pohmell)... Guardo sai proovitud. Borracho ja guayabo jäid tulemata – kahtlustan, et mõnel kolleegil siiski.

Ehkki jõudsime lennujaama väääga täpselt, siis selgus kohapeal et lend oli edasi lükatud, kuna Bogotá ja Medellíni vahel möllas parajasti äiksetorm, nii et isegi presidendi lennuk suunati maanduma teise linna. Aga õnneks oli viivitus vaid tund ning tagasisõit möödus kenasti. Möödunud nädalal aga tuli osaleda 3-päevasel kursusel Bogotás, nii et sai taas k 3 öösel ärgatud. :S

Pikkadest nädalavahetustest rääkides, siis need tekivad reeglina selle tulemusena, et vist pea kõik pühad, mis satuvad töönädala sisse ja mitte nädalavahetusele eelnevale või järgnevale päevale, nihutatakse siis vastavalt. On jäänud mulje, et ega alati teatagi, mis pühaga on tegemist – oluline on, et oleks vaba päev :)

Nagu varem juba öeldud, siis kliima on Medellinís märksa parem – soojem ja stabiilsem. Juuni lõpp peaks tähendama vihmaperioodi lõppu. Keskmine temperatuur siinkandis olnud rohkem kui 25c. Ja selliste kenade ilmade keskel õnnestus mul korralikult haigeks jääda, mis väljendus selles, et suvepäeva järgsel nädalavahetusel, või õigemini esmaspäevasel puhkepäeval andis enesetunne aimdust, et palavik tõuseb. Ja tõesti, möödusid vaid mõned tunnid ja juba olingi siruli maas ja nii 2 päeva jutti. Kraadiklaasi polnud, ent tundus, et oli suht-koht kõrge palavik. Mida siis kodust varutud paratsetamooliga üritasin alla saada. Kolmandal päeval see isegi õnnestus, nii et ei pidanud vajalikuks arsti juurde minna. Samas tundub, et siin on kombeks kohe arsti poole pöördud, mitte nagu Eestis vapralt... alles siis kui surm silma ees. Haiguse jääknähtudeks olid veel paar päeva nõrkust, köha ja kadunud hääl. Aga kokkuvõttes taas kõik hästi.   

Elusasemest veel rääkida, siis tänaseks olen siis jõudnud niikaugele, et korter on olemas, lepingud sõlmitud. Korterit hakkan jagama ühe tüdrukuga Bogotást. Möödunud nädalavahetusel vahetasime hotelli ajutise elukoha vastu, milleks on kena möbleeritud korter linna lõunaosas. Aknast avaneb taas kena vaade linnale.  Uude korterisse sissekolimine veel viibib, kuna korter, mida rendime on möbleerimata. Nädalavahetusel õnnestus voodi soetada. Jah, leidub ka minu pikkusele! ;) Voodi tarnitakse kohale 8 tööpäevaga (oleks saand ka kiiremini, aga pea 30% hinnavõitu tundus väärivat ootamist) – pealegi saabuvad korterinaabri asjad kah alles järgmisel nädalal, nii et kolime siis juba koos. Praeguste plaanide kohaselt peaks selleks kuupäevaks saama 21. juuli.

Medellin ja ajutine elukoht - minu magamistoa aknatagune

Korteri rentimine oli omaette protsess. Potentsiaalse rendilevõtja finantsvõimekust uuritakse põhjalikult. Pidin täitma avalduse, kus mh kirjas sissetulek ja kuu kulud. Lisaks võtma töökohast kirja, mis kinnitab, et töötan ja palk on niimitu raha. Loomulikult tuli avaldus kinnitada taas sõrmejäljega (hakkan sellega juba harjuma ja sõrm ka). Kui andmed saadetud, siis mõne päeva möödudes sain telefonikõne. Olin parajasti Bogotás koolitusel ja polnud võimalik kedagi kõrvale tõlkima võtta... aga ca 20 min vestlust hispaania keeles, mille sisuks oli siis minu poolt saadetud andmete kontroll. Kõik mis ma olin avaldusse kirjutanud küsiti üle. A la... mis on teie täielik nimi? Kus elate? Kuna hetkel püsiaadressi veel pole, siis olen kasutanud kontori aadressi. Sellega seoses tundus suht naljakas, kui küsiti, et „kaua seal elate“. Selgitasin, et tegelikult ma seal ei ela. „Kust te siis elate?“ Siiani hotellis. „Mis hotellis? Kaua?“ Intervjuu päeval oli aga olukord selline, kus olin end mõneks päevaks Medellínis välja kirjutanud ning Bogotás samuti, kuna pidin õhtul tagasi Medellíni jõudma. Ühesõnaga olin just sel päeval mõned tunnid nö koduta. Õnneks selle kohapealt pilli lõhki ei aetud. „Kaua Medellinis olete olnud“. Vastasin, et kuu. „Kaua Kolumbias?“. Kokku kaks kuud. „Kus te enne Medellini elasite?“. Bogotás. „Kus? Kaua? Kes on teie tööandja? Kus on tööandja peakorter? Kauaks Kolmbiasse jääte? Millisel kujul makstakse teile palka? (sularahas, tšekid, ülekandega...) jne jne. Sarnased küsimused esitati ka korterinaabrile. Mh üks ristküsimus, et kaua ma Kolumbiasse jään. Ma vastasi paariks aastaks. Korterinaaber, et tähtajatult :D ... Ja ehkki minu vestlust saatis sagedasti väljend „Lo siento. No entiendo. Puede repertir, por favor?“ ...  avaldasin siiski lootust, et andmed said enam-vähem kinnitatud ning tõenäosus korter rendile saada säilus. Ja nii ka oli. Vaid mõne tunni möödudes sain korterinaaberilt teate, et meid on heaks kiidetud. Tore. Järgneval päeval – laupäeval – allkirjastasime rendilepingu (notariaalselt!), maksime esimese üüri,  vaatasime korteri põhjalikult üle ning fikseerisime mõned nö halvas seisukorras asjad, et hiljem keegi meie arvele neid ei paneks. Võtmed saime ka... aga lukud-võtmed vahetasime juba igaks juhuks ära.  See oli maakleri tugev soovitus. Ja meie kuulekad kodanikud.

Märksõnu jätkub veel... aga eks neist edaspidi. Praegu siinkohal üks näide vallenatot - http://youtu.be/5L9itEadUCE(täiesti suvaline klipp). Üldiselt jääb mulje, et kohalik, rahvamuusika on nii vanade kui noorte seas vägagi populaarne. Ja erinevaid muusikastiile on siin palju. Minu jaoks on rütmid võõrad ja sestap ei oska täna veel eristada, mis stiiliga täpsemalt tegu. Veel vähem on teadmisi võimalikest tantsusammudest :) Viskasin üle õla lubaduse, et kui keeletunnid läbitud, siis võtan järjekorda tantsutunnid. „Ha-ha-haaa“... või nagu siinses keeles „ja-ja-jaaa... „ Eks vaatab :) 

Medellin ja ajutine elukoht - minu magamistoa aknatagune