".... mul polnud mitte mingisugust valikut, sest kõik mu teod ja otsused olid vaid teatavate minevikus peituvate põhjuste tagajärgedeks. Inimese “vabadus” on üpriski tilluke. Isegi kui me enda arvates valime, on tulemus juba ette kindlaks määratud. Inimene saab teha vaid väikeseid otsuseid. /.... / Igapäevastes pisiasjades oleme me vabad, ning seda vabadust ära kasutades võimegi vaimsete harjutuste juurde asuda. Ent kui asi jõuab suurte otsusteni – minna Jaapanisse või mitte -, siis siin meil valikut pole."
(Wettering "Tühi peegel")
Et kõik ausalt ära rääkida… või siis mitte…
Tegelikult pole mõtet detailidesse ja mõtete keerdkäikudesse laskuda. Sest nii hästi või halvasti kui me ka oma lähedasi, sõpru, tuttavaid teame, tunneme, ei saa me kunagi temast täielikult aru saama, mõistma. Mitte keegi ei saa kunagi teadma tervikut meist ega aima tagamaid, mis on kujundanud meid just selliseks nagu täna oleme, mis vormivad me mõtteid ning sillutavad teed uutele ja vahel ootamatutele otsustele.
Tegelikult pole mõtet detailidesse ja mõtete keerdkäikudesse laskuda. Sest nii hästi või halvasti kui me ka oma lähedasi, sõpru, tuttavaid teame, tunneme, ei saa me kunagi temast täielikult aru saama, mõistma. Mitte keegi ei saa kunagi teadma tervikut meist ega aima tagamaid, mis on kujundanud meid just selliseks nagu täna oleme, mis vormivad me mõtteid ning sillutavad teed uutele ja vahel ootamatutele otsustele.
Olgu kohe öeldud, et põhjus, miks ma selle lehekülje tegin ei peitu mitte enese eksponeerimisvajaduses. Mulle on jagunud piisavalt enesekriitikat ning sellesse kriitikamerre uputan muuhulgas ka oma ilukirjandusliku ning õige keelekasutuse suutlikkuse. Nii et kui siin midagi väga silma riivab, siis… tuleb lugemine lihtsalt pooleli jätta :)
Soov on lihtsalt maha jätta mõned jäljed iseendast ja tegemistest nö antropoloogilis-kronoloogilises vormis :) Et oleks võimalik vaadata tagasi ning näha, kuidas aeg mind enese järgi voolib. Kuivõrd hästi ma selle sise- ja väliskaemusega siin toime tulen, näitab taas aeg. Aga algus on vähemalt tehtud.
Ajendiks kõigele sellele on jõulude eel langetatud otsus, mis antud hetkel tundub olevat kõige suurem ja tõenäoliselt ka hullumeelsem võrreldes senistega :)
Otsusele eelnev protsess ise sai alguse kuskil oktoobris 2010, mil jättes kõrvale kõikvõimalikud emotsioonid ning vaadates peeglisse jõudsin arusaamale, et vanaviisi enam ei taha ja et tuleb leppida sellega, mida muuta ei saa ja muuta seda mida saab…
Et siis oktoober 2010...
Kaaludes erinevaid variante surfan ajaviiteks EY tööportaalis. Ei tundu seal eriti midagi olevat. Noh on, aga ei midagi erilist. Või siiski. NZ, ’expression of interest’. Mida iganes see ka ei tähenda. Mõtlen natuke, koostan motivatsioonikirja ning panen teele. Lihtsalt naljaviluks.
Nagu tavaks nokitsen tööpäeva järgselt veel mõne tööasja kallal, kui näen ekraanil Joosepi rõõmsat tervitust. Detailidesse minemata on seekord küsimus õhus, et kas ma poleks huvitatud ühest tööpakkumisest? Et kunagi olen lobisemise käigus maininud, et võiks ju ka kuskil kaugemal ennast proovile panna jne. Olen natuke üllatunud, kuna just olin mõned asjad endale selgeks mõelnud ja NZ suunal isegi juba kiri teel… Aga et kuhu siis? Ah, üks sakslasest manager otsib osakonda seeniore. Kolumbiasse. (Usun, et minu nägu ilmestasid sellele teadmisele järgnevalt kaks üüratult suurt silma) Hulluks läinud?! Kuhu sa mind saata tahad? Jne jne… sellises tonaalsuses mõttevahetus J-ga. Kuni nõustun, et uurida võib ju ikka, et ega see minult tükki küljest võta. Luban oma kontaktid edasi saata.
Ei lähe vist paari päevagi kui keegi Chris minuga ühendust võtab. Alguse saab mitmekuuline e-kirjade vahetus, kuhu põimub ka sisse üks telefonikõne, kus osapoolteks sakslane, põhja-iirlane ja eestlane. Ja teemaks elu ja olu Kolumbias. Ühes kirjas küsin igaks juhuks, et kas sealses kontoris on veel mõni välismaalane või piirdubki see vaid eelmainitud riikide esindajatega :) Saan koheselt nimekirja vähemalt 10st persoonist, kellest pooled Euroopast. Tore. Teadmiseks võetud.
Detsember 2010
Olen kaalunud poolt ja vastu argumente pea päevast-päeva, teadlikult ja alateadlikult. Räägin sõpradega, testin mõtteid… kuni jõuan arusaamani, et sisemiselt on juba otsus nagunii tehtud.
Kirjutan jõulunädalal paar rida e-maili andes teada oma otsusest väljakutse vastu võtta. Vajutan "send" nuppu ja jään ootama edasist informatsiooni. Ühtlasi adun, et selle väikse nupule vajutusega olen vajutanud enese ellu märksa suurema jälje kui sel samal hetkel oskan aimata. Trolliga kodu poole sõites tunduvad aknast paistvad lumevallid kuidagi eriti armsad ning südant soojendavad...
Kirjutan jõulunädalal paar rida e-maili andes teada oma otsusest väljakutse vastu võtta. Vajutan "send" nuppu ja jään ootama edasist informatsiooni. Ühtlasi adun, et selle väikse nupule vajutusega olen vajutanud enese ellu märksa suurema jälje kui sel samal hetkel oskan aimata. Trolliga kodu poole sõites tunduvad aknast paistvad lumevallid kuidagi eriti armsad ning südant soojendavad...