"pidu meie tänavas"

7. oktoobri ehk reede õhtu erines teistest sarnastest sellepoolest, et peale tööpäeva võttis osa töökaaslasi kindla suuna meie elukoha poole. Suur üllatusena see meile siiski ei tulnud, sest paar nädalat varem olime väikse kogunemise välja kuulutanud. Ning ürituse toimumisest andis mh eelmisel õhtul märku snäkiks mõeldud ca sadakond vutimuna, mis Jackie arvates oli „must be“ ühel üritusel. Nii ei jäänudki meil muud üle kui neid üritada neljapäeva öösel riidest lahti koorida. Ma küll avaldasin aeg-ajalt protesti, et minu idee see snäkk polnud, et Jackie koorigu ise... aga noh... poole 2 ööseks oligi juba kõik valmis :)

Ürituse enese olime välja hõiganud kui "soolaleiva" peo, ehkki sisse kolimisest on möödas pea 3 kuud. Muretsesime eelnevalt päris korralikult, et kuidas sellega ühele poole saame, aga tundub, et ilma vahejuhtumiteta. Korralike kodanikena mõtlesime algul ürituse maja administraatoriga paar nädalat varem kooskõlastada, kelleks aga osutus mingi tüüp, kes Jackie sõnul oli tõsimeeli lubanud politsei kohale kutsuda kui liigset lärmi teeme. Kui arvestada, et nädalalõppudel on ümbruskonnas toimumas rohkem kui üks üritus, mis kostub kõikjale, siis tundus selline avaldus suht imelik. Nii et panime suu kinnija tegime näo, et ei toimu midagi. Osade majakomplekside territooriumitel on olemas spetsiaalsed ruumid, mis mõeldud pidude pidamiseks. Ka meie territooriumil on vastav ala olemas, kuid paraku vabaõhuline, nii et loobusime koheselt sellest mõttest. Samas hirmu, et korterisse ära ei mahuks, polnud. Mööbli hulk on pöördvõrdelises seoses korteri ruutmeetritega (mida 90 ringi) ja vaba ruumi tundus jätkuvat. Ainus mure oli istekohtade arv, sest oma tulekust oli teada andnud ca 20 hinge. Mure sai lahendatud renditoolide abil, mis osutus suht soodsaks teenuseks. Ühe tooli ööpäeva rendihinnaks tuli koos transpordiga 1 EUR :)

Samas suhtusime ka tulijate numbrisse teatava skepsisega, sest tasapisi on tekkimas arusaam kohalikust käitumismallist, mis mh tähendab seda, et on täiesti normaalne kinnitada veel eelmise päeva õhtul, või mis eelmise... paar tundi enne üritust, et tullakse kohale ning tegelikult jäetakse tulemata / minemata. Ja sellest ei peata ka vajalikuks ka teavitada. Tundub, et Kolumbuse retkete ajal sakslasi väga kaasa ei võetud ning seetõttu pole ka „kinderstube“ mingis osas siin kanda kinnitanud. Aga see selleks... Lõppkokkuvõttes oli meid parasjagu, ca 15 inimest ning edaspidi teab ka arvestada, et seniks kuni jätkub muusikat, ei ole ka väga istekohtade pärast vaja muretseda. Kohe kui seltskond kohale jõudis, keerati muusika haripunkti, millega seoses tekkis muidugi meil uuesti mure naabrite osas... ning ühtlasi oli  mul algul arusaamatu, et miks peab üldse nii kõvasti muusikat kuulama ja siis samal ajal üritada omavahel rääkida... või õigemini karjuda, sõnaotsesesmõttes. Aga üks noormees siis seletas, et nii on siinmail kombeks. Mnjah. Otsustasin siis, et mis minagi siis muretsen ... võtsin esimese promilliga joogi ning lõin käega :)

Kohalikud aga võtsid kaks esimest promilliga jooki ning juba läkski tantsuks. Üks nähtus, mis mulle tegelikult siinsete pidude juures siiralt meeldib. Peod on rõõmsad ka suure koguse alkoholita niikauaks kui, nagu eelnevalt öeldud, jätkub muusikat – salsat, merenget jne. Mõned pildid, mis õhtu algul said teht räägivad enda eest.

http://www.flickr.com/photos/60543749@N06/sets/72157627849788250/

Kusjuures need maskid, mis osadel ees... need võluti ma-ei-tea-kust välja... õhtule need siiski vastu ei pidanud. Seltskond pidas aga vastu kuskil k 2ni hommikul ja õnneks ka naabrid :)

Siinkohal ei saa lõpetuseks ja kõva muusikat silmas pidades jätta mainimata, et kui järgmisel öösel olin juba uinunud, ärkasin ehmatusega selle peale, et arvasin, et mingi mees meie korteris või akna taga (9. korrus!) laulab. Loomulikult kahanes „lootus“ :D nullilähedaseks kui selgus, et naaber territooriumil üks sünnipäev, kus siis k pool 1 öösel astus üles kahe-mehe bänd, akordioni ning trummidega ning loomulikult mirkofoniga, et tervitada sünnipäevalast elava muusikaga. „Tervitasin“ mõttes naabrit heada sõnadega ning püüdsin uinuda vallenato saatel. Siinkohal siis paar uut (selle aastanubri) vallenatot... aeg on niipalju edasi läinud ja mina arenenud, et selle (ja mitte ainult) muusikastiili suudan teistest kenasti eristada :)

Jorge Celedon „Lo que tú necesitas es amor“ http://youtu.be/W9hk_THZgT8

Fonseca „Historia de amor“ http://youtu.be/TBe49ZpfWK8

... igati sobiv unemuusika :)

maa-all



teel

teel

teel - Chia lähistel

02.10.2011 Kuna lend tagasi Medellíni oli plaanis alles esmaspäeva varahommikul, oli võimalik veel terve pühapäev heas seltskonnas veeeta. Otsustasime minna Chia lähistel asuvasse külla nimega Zipaquirá, kus asub üks Colombia peamisi vaatamisväärsusi – soola katedraal, ehk siis „catedral de sal de Zipaquirá“.  Tegemist on endisesse maa-alusesse soolakaevandusse rajatud rooma-katoliku kirikuga ning ühtlasi väga populaarse turismiobjektiga. Mingid numbrid teavad öelda, et pühapäeviti külastab seda kohta ca 3.000 inimest. Samas pole tegemist nö tegev-kirikuga, küll pidavat seal toimuma tänu oma väga heale akustikale eksklusiivsemad kontserdid.

Zipaquirá

Kirik ise on rajatud maalustesse tunnelkäikudesse ca 200 m ulatuses ning moodustab ühtlasi Kristuse kannatusteekonna. Ehk nagu ma aru saan, siis on see kirik osadele ka palverännakute üheks sihtpunktiks. Teekonnal, erinevate käikude juures on peatuspunktid, mis on märgistatud pühakirja tekstidega. Peatuspunktides on kohad palvetamiseks ning palvekohtadele heidavad valgust erivärvilised valgusvihud. Teekond lõpeb suures saalis, mille otsaseina ehib ilmatu suur rist ja loomulikult on saal värviliste valgustitega kaunistatud.
Lisaks kirikule on maa-all väike kinosaal, kus külastajail on võimalik osa saada ca 10 minutilisest dokumentaalfilmist, mis kirjeldab soolakaevanduse arengut selle algusajast kuni tänapäevani. Ja loomulikult ei puudu ka terve rida suveniiripoekesi.

Ega väga rohkem ei oskagi sellest kohast rääkida. Kindlasti on see üks koht, mida tasub vaatama minna, kui juba siinkandis olla :)

Püüdsin ka pilte teha, kuid kuna maa-all on pime, siis väga palju improviseerimisruumi ei jäänud. Kaamera välk on ilmselgelt liiga tugev ning ilma välguta liiga pime. Midagi siiski ehk õnnestus püüda.

peasaal

Ja nii see nädalavahetus praktiliselt läbi saigi. Üks mõnus õhtusöök, lühike uni ja k 5st tagasi Medellini poole. Tagasivaadates oli üks ütlemata tore nädalavahetus, mis tundus täiesti väikse puhkuse eest olevat, mis muidu sel aastal vahele jääb.

ykskana

Kui sõbrapidu peetud, siis järgmisel õhtul, st 30. septembril tegin teoks juba pea 2 kuud õhus rippunud lubaduse Bogota lähistele minna. Ehk siis E lahkel kutsel sõitsin nädalavahetuseks Chiasse. Lendasin reede õhtul ning ehkki lend ise on väga lühike, ca 25 min vaid, siis seekord tegi lennu erakordseks see, et pea terve tee lendasime välkivate pilvede vahel. Vahel jäävad lennud viibima just mägede vahel keerutava äikse tõttu. Aga ju olid need seekord rohkem põuavälgu pilved ja ehk ka seega vähem ohtlikud, et lennuk siiski teele asus. Igatahes ei osanud ma mingit hirmu tunda, vaid jälgisin põnevusega akna taga toimuvat must-valget vaatemängu, kus pimedust täitsid välgusähvatused, mis tõid esile rünkpilved, mida välgunooled omakorda aeg-ajalt ääristasid või siis lihtsalt läbisid. Tagasi mõeldes on kahju, et iPodi käepärast polnud, aga samas pole kindel, et see seda suurejoonelist vaatemängu oleks suutnud endasse haarata.

Kokkuvõttes kulges sõit kenasti ning lennujaamas ootas juba ka E abikaasaga, et siis läbi öise Bogota nende kodu poole sõita. Kui järele mõtlesin, siis polnud lihast ja luust eestlast rohkem kui 2 kuud näinud. Ja kas see või mingi kolmas-neljas põhjus... aga tol õhtul ja varaööni saatis eesti keelset vestlust pidev ja pisarateni naer, mis kolumblasest abikaasat aeg-ajalt imestunult kulme kergitama pani.

Laupäeval, hommikukohvi kõrval sai paika pandud päeva plaan, või õigemini E tegi selle teatavaks. Nimelt oli päeva tippsündmuseks kohalike eestlaste kogunemine. Selle tähistamiseks oli plaanis valmistada kartulisalat ning grillida liha. Nii sai esimene käik tehtud kohalikku kaubandusse, et veel mõned puuduolevad osised kokku otsida. Iseenesest selles midagi keerulist pole, kui ainult see, et pea iga aine juures (v.a. muna) peab lihtsalt hetk pikemalt mõtlema, et kas ja kuidas. Näiteks marineeritud tooted siinkandis väga populaarsed pole, mistõttu ka hapukurgi valik on suht olematu. Nii tuli meil piirduda pisikeste kokteilikurkidega. Iseenesest oli nad igati omal kohal ja viisakad ning istusid kenasti salatisse. Lugupeetud kartul on kartul nagu kartu ikka, see sai kenasti keedet, ainult et kas on tärklist rohkem, või ma ei tea mis, igatahes on see tunduvalt kleepuvam kui kodused sordid. Aga maitseomadusi see ei muutnud. Kõige olulisem salati juures on muidugi hapukoor ja siinkohal hakkab suu vett jooksma kui kodule mõelda. Üldse, kui mõelda kodustele piimatoodetele. Usun, et ma ei tee siinsetele tootjatele väga liiga, kui ütlen, et Eesti tooted on klass omaette. Ehkki ka kohalike seas leidub head-paremat, siis sellist valikut ja naturaalsust kui kodutoodetes, ma siiski siin veel kohanud pole. Muuhulgas on siin olemas ka nt hapukoore sarnane toode nimega „sour cream“. Aga on väga paksu konsistentsiga ning soolane. Samas salatisse muidugi igati sobiv, eriti kui maitsestamata joguritiga kokku segada. Nii võluski E välja kena salatikastme, mis minu poolt tükeldatud koostisained kenasse tervikusse sidus. (huvitav, kas keegi veel nii ilukirjanduslikult kartulisalati valmistamisest räägib?). Igatahes jäime lõpp-produktiga igati rahule ning suures rahulolus teadvustasime, et lõuna ning eestlased pole enam kaugel.

kartulisalati
I etapp

kartulisalati
II etapp

kartulisalati III
ja ühtlasi
viimane etapp...

Vahepeal oli aga selgeks saanud, et olemasolev grill on koostöölepingu lõpetanud ning nii ei jäänud muud üle, kui et maja mehisem pool suundus pealinna uut grilli otsima. Mingi aja möödudes saabus teade, et otsinguid oli saatnud edu ning varsti võisimegi aia muruplatsil uut säravat objekti imetella. Mis aga oli alles pakendis ning vajas veel mõningast kokkupanekut. Selle peale teatas E abikaasa, et ta pea lausa vihkab mingite asjade kokkupanemist, mistõttu eesti naised, villastes sukkades, rahvariide seelikuis ning sõlgedega ehit, käskisid kohale tuua tööriistad ning ... ega midagi alustasime grilli kokkupanekut. Kuna lapsed nõudsid oma tähelepanu ning toimetusi oli veel teisigi, siis leidsin ma end mingil hetkel kruvikeeraja ja grilli seltsis suht üksinda. Eriti naljakaks muutus olukord kui järk-järgult hakkas rahvast juurde tulema ning ma ikka veel üksinda poltide ja mutritega pusisin. Olukord lahenes kui saabus majarahva sõber, kes vahetuse üle võttis ning nii võisid naised minna õlut jooma :)

olukord lahenenud ning
naised lähevad õlut jooma (:

Selleks ajaks oligi rahvas koos, kus täiskasvanute seltskonna moodustasid 4 eestlast, 4 kolumblast ning noorema vanusegrupi 5 eesti-kolumblast ning üks kolumbia preili. Kui algul ajasime juttu valdavalt eesti keeles, siis mingil hetkel mindi sujuvalt (või vähem sujuvalt) üle hispaania keelele. Grill toimis ning oli oma ülesannete kõrgusel, kartulisalat maitses imehea, ning nagu i-le täpiks oli E valmistet napoleoni kook. Kooke oli veel teisigi.

Kokkuvõttes möödus päev ja õhtupoolik kenas ning meeldivas õhkkonnas. Ning oli mõneti kahju kui rahvas end minekule sättis. Kui teised eestlased on Bogotas või selle lähistel, ning saavad tihemini kokku, siis ma nagu üksik hunt. Aga pole hullu, integreerun seda kiiremini ja pealegi pole Bogota nüüd nii kaugel ka.
Päeval kui poest tulime jäi kõrvaltänavas silma üks pilt, mille mobiiliga fikseerisin. Ja pole head põhjendust, miks see mulle väga meeldib. Aga meeldib. Ykskana.

ykskana

järgneb...

sissekanne

Vaatan seda blogi... noh, lehed polegi veel päris koltunud. Kui siis mõnest nurgast. Sest natuke aega on nüüd möödas küll. Nii mõnigi oja jõeks, jõgi mereks, meri ookeaniks ning osa sellest vihmaks saanud, mis kodutänavaid nii siin kui seal peseb. Kui esimestel kuudel tundus olevat oluline verstaposte lugeda, siis viimased 4 ja 5, nagu näha, ei ole enam nii märkimisväärsed ja olen neist m6neti märkamatult mööda vuhisenud. Eks sellele märkamatule liikumisele aiatab kaasa teatav rutiin, mis saavutatud. Ja kuna mõnel nädalavahetusel midagi olulist või huvitavat ei toimunud, siis tundus vahepeal, et polegi nagu midagi kirjutada. Aga kuu peale üht-teist siiski koguneb.

Sellest on küll juba jupp aega möödas, aga tundub, et siia pole veel kirja saanud tagasihoidlik fakt, et septembri keskpaiku, firmasisesel fotokonkursil õnnestus saavutada auhinnaline 3. koht.

noche de la luna (Medellin)

Hindamine iseenesest toimus rahvahääletusena, mis siis reeglina kätkeb endas päris suure hulga teadmatusfaktorit. Nii jõudis minu piltidest kõige kõrgemale see, mille üle pikalt mõtlesin, et kas üldse saata, ning need klõpsud, mida arvasin olevat huvitavad just tabatud hetke tõttu, jäid tagasihoidlikematele kohtadele. Aga kingitud hobuse suhu ei vaadata, ning veel vähem on põhjust nuriseda, kui meelepärane hobi mõne meeldiva hetke veel juurde heegeldab.

Sel nädalal jõudis ka auhind väikse iPod shuffel´i näol kohale (mugav vidin nt ciclovial kasutada), nii et siis palju õnne mulle!
- Aitäh! :)

sõbrakuu tarvis oli ka
kliendi kontor ehit´

Septembrit läbivaks sündmuseks oli aga sõbrakuu. Nimelt on kolumblased nii sõbralik ja armastusest pakatav rahvas, et peavad meie mõistes valentinipäeva lausa 2x aastas. Septembris ja veebruaris. Sõbrakuul on populaarne mängida „salasõbra“ mängu, millel nagu ma aru saan võib olla erinevaid vorme. Nii näiteks otsustas meie kliendirahvas alustada mängu „animal secreto“ ehk siis „salaloom“. Kui algul sellest mängust kuulsin, siis tundus see suht jabur olevat. Aga...kui kõik mängivad, siis... Nojah. Seda enam, et mängu kaasati pea kogu projektirahvas, keda siis on ca 70 ringi. Igaüks tõmbas loosiga endale 2 looma (või ka linnu, putuka) nime, millest üks märkis salasõpra ning teine nö „isiklikku nime“. Nii sain ma loosiga endale sõbraks pingviini ning ma ise võtsin mesilase kuju. Mäng ise seisnes selles, et nelja nädala vältel tuli igal nädalal oma salasõbrale toimetada pakk maiustustega, nö nädalavaru.  Selleks oli ettenähtud üks kast, kuhu sai poetada oma pakikese, nt siis adressaadiga „Pingüino“ ning otsida samast oma pakikest, nt nimega „Abeja“ (mesilane). Sealjuures, see keda „toideti“ ei teadnud, kes selle taga on. Lisaks oli Gmaili tekitatud eraldi konto, kus kõik võisid soovi korral anonüümselt oma sõbraga suhelda. Küsida, et mis talle rohkem meeldiks süüa jne. Ütleme nii, et mäng toimib siis, kui kõik sellest osa võtavad. Kui mõned aga jätavad sõbra „toitmata“, siis kaob ka sel huvi omakorda oma sõpra toita. Aga enam-vähem mäng sujus. Ehkki minu sõber pingviin mingil (algselt) arusaamatul põhjusel minu pakikesi ei tahtnud ning see äratas tähelepanu teistes „loomades“, kes olid varmad need nahka panema. Nii kaugele siiski ei jõutud ning lõppkokkuvõttes ei pidanud hiromant olema saamaks aru, et antud persoon igapäevaselt kohal ei viibi. Ja nii selguski lõpuks, et sõbraks osutus üks partner, kes kord nädalas Bogotast Medellini lendas.  Ütle veel, et pingviinid ei lenda :) Sõbramäng lõppes peoga, kus siis sõbrale tuli teatud summa piires teha üks päris kingitus. Pidu ise sai toimuma suht naljakal ajal, nimelt neljapäeva lõunal ning kestis u k 8-ni. Peo käigus tuvastati looma nime taga olnud isikud ning vahetati kingitusi. Loomulikult järgnes hoogne tants, kus ma valdvalt pealtvaataja rolli jäin, sest ... on veel kursusi, mida lisaks keeletundidele läbida.