sissekanne

Vaatan seda blogi... noh, lehed polegi veel päris koltunud. Kui siis mõnest nurgast. Sest natuke aega on nüüd möödas küll. Nii mõnigi oja jõeks, jõgi mereks, meri ookeaniks ning osa sellest vihmaks saanud, mis kodutänavaid nii siin kui seal peseb. Kui esimestel kuudel tundus olevat oluline verstaposte lugeda, siis viimased 4 ja 5, nagu näha, ei ole enam nii märkimisväärsed ja olen neist m6neti märkamatult mööda vuhisenud. Eks sellele märkamatule liikumisele aiatab kaasa teatav rutiin, mis saavutatud. Ja kuna mõnel nädalavahetusel midagi olulist või huvitavat ei toimunud, siis tundus vahepeal, et polegi nagu midagi kirjutada. Aga kuu peale üht-teist siiski koguneb.

Sellest on küll juba jupp aega möödas, aga tundub, et siia pole veel kirja saanud tagasihoidlik fakt, et septembri keskpaiku, firmasisesel fotokonkursil õnnestus saavutada auhinnaline 3. koht.

noche de la luna (Medellin)

Hindamine iseenesest toimus rahvahääletusena, mis siis reeglina kätkeb endas päris suure hulga teadmatusfaktorit. Nii jõudis minu piltidest kõige kõrgemale see, mille üle pikalt mõtlesin, et kas üldse saata, ning need klõpsud, mida arvasin olevat huvitavad just tabatud hetke tõttu, jäid tagasihoidlikematele kohtadele. Aga kingitud hobuse suhu ei vaadata, ning veel vähem on põhjust nuriseda, kui meelepärane hobi mõne meeldiva hetke veel juurde heegeldab.

Sel nädalal jõudis ka auhind väikse iPod shuffel´i näol kohale (mugav vidin nt ciclovial kasutada), nii et siis palju õnne mulle!
- Aitäh! :)

sõbrakuu tarvis oli ka
kliendi kontor ehit´

Septembrit läbivaks sündmuseks oli aga sõbrakuu. Nimelt on kolumblased nii sõbralik ja armastusest pakatav rahvas, et peavad meie mõistes valentinipäeva lausa 2x aastas. Septembris ja veebruaris. Sõbrakuul on populaarne mängida „salasõbra“ mängu, millel nagu ma aru saan võib olla erinevaid vorme. Nii näiteks otsustas meie kliendirahvas alustada mängu „animal secreto“ ehk siis „salaloom“. Kui algul sellest mängust kuulsin, siis tundus see suht jabur olevat. Aga...kui kõik mängivad, siis... Nojah. Seda enam, et mängu kaasati pea kogu projektirahvas, keda siis on ca 70 ringi. Igaüks tõmbas loosiga endale 2 looma (või ka linnu, putuka) nime, millest üks märkis salasõpra ning teine nö „isiklikku nime“. Nii sain ma loosiga endale sõbraks pingviini ning ma ise võtsin mesilase kuju. Mäng ise seisnes selles, et nelja nädala vältel tuli igal nädalal oma salasõbrale toimetada pakk maiustustega, nö nädalavaru.  Selleks oli ettenähtud üks kast, kuhu sai poetada oma pakikese, nt siis adressaadiga „Pingüino“ ning otsida samast oma pakikest, nt nimega „Abeja“ (mesilane). Sealjuures, see keda „toideti“ ei teadnud, kes selle taga on. Lisaks oli Gmaili tekitatud eraldi konto, kus kõik võisid soovi korral anonüümselt oma sõbraga suhelda. Küsida, et mis talle rohkem meeldiks süüa jne. Ütleme nii, et mäng toimib siis, kui kõik sellest osa võtavad. Kui mõned aga jätavad sõbra „toitmata“, siis kaob ka sel huvi omakorda oma sõpra toita. Aga enam-vähem mäng sujus. Ehkki minu sõber pingviin mingil (algselt) arusaamatul põhjusel minu pakikesi ei tahtnud ning see äratas tähelepanu teistes „loomades“, kes olid varmad need nahka panema. Nii kaugele siiski ei jõutud ning lõppkokkuvõttes ei pidanud hiromant olema saamaks aru, et antud persoon igapäevaselt kohal ei viibi. Ja nii selguski lõpuks, et sõbraks osutus üks partner, kes kord nädalas Bogotast Medellini lendas.  Ütle veel, et pingviinid ei lenda :) Sõbramäng lõppes peoga, kus siis sõbrale tuli teatud summa piires teha üks päris kingitus. Pidu ise sai toimuma suht naljakal ajal, nimelt neljapäeva lõunal ning kestis u k 8-ni. Peo käigus tuvastati looma nime taga olnud isikud ning vahetati kingitusi. Loomulikult järgnes hoogne tants, kus ma valdvalt pealtvaataja rolli jäin, sest ... on veel kursusi, mida lisaks keeletundidele läbida.