boikott ja Santa Fe de Antioquia

Uue aasta teise nädalavahetuse eel küsis korterinaaber, et kas ma ei tahaks tema ja ta emaga minna Santa Fe de Antioquiasse – üks väike linnake Medellini lähistel. Kuna tegemist oli „puentega“ (e.k sillaga) ehk pikema nädalalõpuga, tundus selline mõttekäik igati tervitatav. Entusiasmi kahandas aga reede hommikul silma jäänud uudis, et Kolumbia põhjapoolsematel aladel oli eelmistel päevadel levinud relvastatud boikott, mis alguse saanud sellest, et ühe rühmituse ninamees teise ilma oli saadetud. Ega ma väga hästi aru saanud ja täna ka enam mäleta, miks just kaubanduse ja ühistranspordi kallale mindi, aga igatahes oli külade ja linnade tänavapostidele kleebitud ähvardusega lendlehti, mis lubasid mh poodnike ja transportijate elude kallale minna. Noh, see on minu lühike versioon. Igatahes olevat aga paari päeva jooksul mõnes kohas igasugune äritegevus välja surnud, mh ka nt rannikul asuvas kuurortlinnas Santa Martas. Aga väidetavalt puudutas antud intsident ka Antioquia piirkonda. Ja ehkki reede pärastlõunased uudised juba väitsid, et politsei ja sõjavägi olid suutnud probleemi lahendada, siis natuke kõhe tunne jäi õhku ikka. Seda enam, et plaan oli meil linnakesse suunduda just ühistranspordiga. Ühtlasi jäi mul arusaamatuks ka naabri – kes ei julga kahte kvartalitki omapäi kõndida - mõningane muretus antud küsimuses. Sestap pidasin targemaks mõne kohalikuga nõu pidada, kes ehk paremini oskab olukorda hinnata. Õnneks sain täiendavalt kinnitust, et muretsemiseks polevat põhjust. Kui, siis muutvat sõidu ehk ebamugavamaks mõned teelõigud, mis vihmade ja mudalihete tõttu kannatada saanud.

Nii me siis startisime laupäeva hommikul linna põhjapoolsema bussiterminali suunas. Takso, millega sinna suundusime oli jutuka roolija kätes ning kuuldes kuhu me suundume, läks jutt ka eelmainitud vahejuhtumile ning ka narkomajandusele ning sellega seotud persoonide mõtteviisile. Jutu kokkuvõte võiks kõlada nii, et kui oled vaene... nii vaene, et sul pole mitte midagi ja sul on valida selle olemasoleva elu ja siis ohtliku, aga ilusa elu vahel, kus sul on raha, auto, naine, ilusad asjad... ja isegi kui see elu saab olema lühike, on see siiski parem kui lõputu virelemine. Olen kuulnud ka versiooni, kus lapsed sellise valiku vaid selleks, et ema endale maja saaks. Ja muu jutu käigus tunnistas tõmmunahkne vanemapoolne taksojuht, et ka ta ise valiks selle nö teise tee, aga tal puuduvat selleks piisavalt julgust. Vot nii.

Bussijaam oli suur ning tänu laupäevahommikule ja pikemale nädalavahetusele tulvil rahvast. Kui õige müügipunkt üles leitud jäime sappa seisma. Kuna saba ei liikunud ei üles-alla ega vasemale-paremale tundsime huvi, et mis toimub. Selgus, et kõik väiksemad mikrobussid olid juba sihtpunktis ning müük toimus vaid siis kui mõni buss tagasi jõudis. Ehk teisisõnu toimis vabagraafik. Mõni sabasseisja väitis end ootavat juba paar tundi. Selline väljavaade ei tundnud olevat just kõige ahvatlevam, aga otsustasime siiski mingi aeg oodata ning jälgida, et mis toimub. Toimus õnneks kõik märksa kiiremini ning peale pooletunnist ootamist suundusime piletid näpus ootesaali, kuhu pääses vaid pileti ettenäitusel ning sealt edasi üritasime leida oma bussi. Esmapilgul toimivas kaoses tundus siiski mingi süsteem olevat. Mh märkasin üllatuseks, et bussipiletil ilutses isegi bussi numbrimärk, mis andis kindlust, et piletite müügil ja väljuvatel bussidel võib mingi seos olla. Lõpuks sai sõiduvahend leitud ning rahvas trügis ruttu mikrobussi. Lasin kiirustajatel kohad sisse võtta ning siis märkasin, et bussi esiiste on tühi. Ja nii ma ennast juhi kõrvale sättisin ja oma esimest ühistranspordireisi alustasin. Olin meeldivalt üllatunud, ruumi oli piisavalt, vaade aknast hea... nautisin maantee kohal kõrguvaid mägesid ning tee kõrval sügavusse sööstvat kuristikku. Hiljem selgus, et mu reisikaaslased nii õnnelikud polnud, sest bussi tahaotsa õhku väga ei jätkunud ning olevat ka piisavalt raputanud.

Loo alguses mainitud sündmusest aga andsid märku teeääri turvavad lapilises riietuses militaartegelased automaadid kõhul.

Santa Fe de Antioquia tänava tüüpvaade,
mis lõppeb sinetava mäega

45 min sõitu ja juba leidsimegi end sihtpunktist - väiksest koloniaalajastu arhitektuuriga säilinud linnakesest, kus tänavad munakividega sillutatud ja majade seinad valdavalt valgeks võõbatud. Päike kõrvetas pea seniidis ning esmapilgul võttis nõutuks, et mida selle päevaga peale hakata. Kõigepealt soetasime bussipiletid, et garanteerida kohad tagasi Medellini. Takkajärgi tarkusena oleksime võinud need ka hiljem osta ning märksa kiirematele liiklusvahenditele kui suur buss, mis iga 100 m takka maha minevate või sisenevate reisidjad tarvis peatus.

tähsad kohalikud tegelased
muuseumi seinalt

Keskuse poole suundudes jäi teepeale muuseum, kuhu sisse astusime, et natuke kohalikku ajalugu uurida. Ajalugu räägib nagu ikka siinkandis veristest sõdadest, hispaanlaste vallutustest ning kohalike, indiaanihõimude hävitamisest. Santa Fe on 1541. a asutatud linnake, mis 1584. aastal Anitoquia pealinnaks nimetati ning mille majanduslik tegevus ning edu kullakaevandusele toetunud. Linna peakatedraali ehitust alustati 1799. aastal. Antioquia sai aastal 1813 iseseisevaks riigiks, mille pealinnaks Santa Fe kuni aastani 1826, mil Medellin uueks keskuseks valiti.  Linn asub u 70 km Medellinist põhjapool, Cauca jõe (üks tähtsamaid jõgesid Kolumbias, pikkust 1350 km) läänekaldal, elanikkond ca 23 tuhat persooni. Mõned pildid muuseumist....

Kui muuseumile ring peale tehtud leidisme end taas tänavalt, mis üha enam täitus turistidega. Kuna kuumus oli suur, siis otsustasime linnakeses tuuri teha väikse mototaksoga, mis meid põhiliste vaatamisväärsuste, valdavalt ühe kiriku juurest teise juurde sõidutas.  

meie mototakso

Puente de Occidente
(läänesild)

Lisaks linnakese arhitektuurile on üheks suurimaks vaatamisväärsuseks antud piirkonnas Cauca jõge ületav rippsild aastast 1895 -arhitektuuri ja inseneritöö märkimisväärne saavutus. Silla juurde jõudmiseks sõitsime umbes kümmekond minutit sama mototaksoga.

Kohalejõudes torkasid silma suured sillakohal rippuvad sildid, mis teavitasid, et jalakäijatele mõeldud sillaosad on suletud ning sillale minek vaid omavastutusel. Põhjuseks paar kuud varem toimunud traagiline õnnetus, kus üks puulaud järele oli andnud ning isa koos 8-aastase lapsega jõevoogudesse kukkus ning kaduma jäi.  Särav päike, valged pilved sinisel taevalael ning rohelised kõrguvad jõekaldad ähmastasid paraku traagikat ning nii oli sillal kõndijaid rohkem kui küll ning meie nende seas. Võtsime ette ca 300 m pikkuse jalutuskäigu jõe teisele kaldale ning siis tagasi. Lisaks julgustasid kohalikud meid üles ronima mööda järsku mäenõlva, kust imeline vaade avanevat. Higi voolas mööda selge, õhtutemperatuur oli kindlasti 35c ja rohkem... aga vaade oli tõepoolest vaatamist väärt.

Pärastlõunal keskuses tagasi olles kinnitasime keha ning jalutasime mööda linnatänavaid. Ja taas tundsin rõõmu mõnest hetkest, mis õnnestus kaameraga püüda... oli selleks siis just õigel hetkel katedraali ees peatunud hobuvanker, erinevatesse suundadesse vaatavad turistid suunaviida all või mööda tänavat jalutav isa pojaga.

Rohkem pildimaterjali:
http://www.flickr.com/photos/60543749@N06/sets/72157628860120009

Kuna buss pidi välja k 6 õhtul, seadsime end natuke varem bussijaama. Aga nagu selgus oli väljumisaeg pigem orientiiriks. Buss saabus u pool tundi ettenähtust hiljem ilma igasuguste selgitusteta. Kui reisijad bussis pööras buss nina Medellini suunas,  pikakasvuline shokolaadivärvi reisisaatja aeg-ajalt bussist välja rippumas ning vabu kohti valjuhäälselt reklaamimas. See ka õnnestus, sest buss tegi ikka ja jälle peatuseid ning tundus, et enne hommikut me linna ei jõua. Mingil mäenõlval hakkas buss veel imelikku häält tegema, mille peale teeservas korraks kinni peeti, et bussimootorit, millele juurdepääsuks piisas vaid salongis juhi kõrval asuva luugi lahtitegemisest, inspekteerida. Tõdeti, et mingi rihmaga mingi jama ning otsustati edasi sõita, tõsi küll väääga rahulikus tempos. Et sõit veel põnevam oleks oli üheks reisiliseks ca 8-9 aastane poisike, kes tundis end rohkem kui vabalt. Aeg ajalt viskas ta en bussijuhi ette armatuurile või segas mingil muul viisil bussijuhtimist. Aeg-ajalt küll kutsuti teda natuke korrale, aga see kord ei kehtinud just pikka aega. Buss ronis vaevaliselt linna poole ning tundsin kergendust kui linnatänavad vastu tulid. Mäenõlvadelt allapoole, bussijaama poole liikudes otsustas poisike veel juhi „vaprust“ proovida kätte sattunud taskulambiga, mille valgusvihtu oli ütlemata tore juhile silma suunata. Õnneks jõudis taskulamp kiiresti õigetesse kätesse ning poiss kamandati oma kohale. Peale rohkem kui paaritunnist sõitu leidsime end ka lõpuks elus ja tervetane bussiterminaalist ning taas kodus olles võisin tõdeda, et vaatamata kõigele oli üks kena laupäev.

vaade Cauca jõele ja läänesillale