Siin ma siis olen. Maikuu möödus märkamatult. Või ehk mitte päris. Jäi ju üks oluline verstapost seljataha ehk siis aasta elu Kolumbias. Kuna viimased kuud pole väga jõudnud oma mõtteid virtuaalpaberile koondada, siis oli plaan, et võtan mõne postitusega viimastel kuudel toimunu kokku. Aga paistab, et paus on pikem ning tuleb veel üks kuu selle kokkuvõttega oodata. Töö täidab päevi ning õhtuks on mõtted suht kokku kuivanud. Järgmisel nädalal on lootust 2 nädalat puhkust võtta - esimene niipikk puhkus pärast 2010. aasta suve - ning üks väiksem-pikem ring Kolumbias teha, lootuses, et saan rohkem aimdust, millises riigis ma siis ikkagi tegelikult olen. Küllap koguneb selle ajaga ka rohkem nii kirja- kui pildimaterjali memuaaride tarvis.
Homme saab aga maha märgitud tore fakt - esimene "kodustkäija" Triinu peaks kõigi plaanide kohaselt just homme õhtul siinkandis jalad maha panema. Olen päris elevil ja ütlemata rõõmus. Selline tunne nagu ootaks jõuluvana. Ja ühtlasi tundub, et alateadvuses on peidus palju, mida igapäevaselt ei teadvusta ega märka. Näiteks see, mida tegelikult tähendab pikka aega kodunt eemal olemine lähedasi ja sõpru vahetult nägemata. Virtuaalmaailm ei asenda siiski kõike. Õnneks.
0 comments:
Post a Comment