alles-juba nädalat kaks

... olen siin siis viibinud. Üheltpoolt oli see nagu eile, aga teisalt tundub nagu oleksin siin olnud juba ei-tea-kui-kaua. Küllap sellepärast, et mälupilte on selle lühikese ajaga kogutud rohkem kui mõnel varasemal kuul kokku. Aga kerge rutiin, mis on näiliselt tekkimas hajutab peatselt ka nende piltide uudsuse ja värskuse. Nii et püüan lühidalt kokku võtta need kaks nädalat.

Esimene tööpäev möödus erinevaid ameteid mööda joostes. Järjekord pole tähtis, kuid sinna mahtus paari analüüsi tegemine ettevõtte toimikute tarvis ning üks vereproov kohaliku migratsiooniameti tarvis. Määrati veregrupp. Noh, teadsin seda ennegi, aga vähemalt sain kinnitust, et üleookeani lend sellele mõju ei avaldanud. Siis tuli teha nö paraadfoto ettevõtte tarvis (kaua tehtud kaunikene, ent tulemuseks ei saanud mitte see pilt, mille olin välja valinud) ja siis teine pilt migratsiooniameti tarvis. Analüüside tegemisele järgnevalt oleksin pidanud ka arsti vastuvõtule minema, kuid arst pärastlõunal enam välja ei ilmunud. Väidetavalt oli kuskil peres keegi ära surnud. Aga et pärastlõuna raisku ei läheks, läksime migratsiooniametisse (DAS) mind nö ülesse andma e registreerima. Enne seda olid aga jah vajalikud nii analüüsitulemused kui ka pildid. Piltidega seoses veendusin kohalike leidlikuses. DAS-i jaoks oli vajalik sinise taustaga dokumendipilt. Polnud probleemi. Maja ees tänaval kohe vastav teenus olemas. Onul ja tädil, kes müütasid erinevaid maiustusi ja mobiiltelefoniga rääkimise teenust – see seisneb selles, et kasutad metallketiotsas olevat mobiiltelefoni ning maksad kasutatud minutite eest - oli kohe ka fototeenus varnast võtta. Selleks suundusime lähedal asuvasse bussipeatusesse, kus üle ootepaviljoni otsaseina visati sinine riie ja mind suunati selle taustale. Olemasoleva fototehnika abil sai sinise tausta keskele üks hallikas nägu tekitatud, mis igati sobiv DAS-ile.

Jooksult täitis kolleeg minu eest avalduse. Teise kolleegiga peeti nõu, mis värvi on mu silmad ja juuksed. Üheskoos jõuti arvamusele, et kohvi värvi. Ma ei hakanud täpsustama, kas piimaga või ilma :) Kui avaldus peale mõningast ootamist karmile ametnikutädile ära sai antud jäi üle oodata. Ja oodata. Ja oodata. Kuni lõpuks kuulsin mingit imelikku nime hüütavat. Algul suutsin seda lihtsalt ignoreerida, kuid siis sain aru, et tegemist mu perenimega väga imelikus häälduses. Suundusin taharuumi, kus tehti taas pilt (kui ma õigesti mäletan, siis selja taga oli nö cm latt... õnneks cm oli piisavalt ning ma mahtusin pildile... samuti ei antud käte hoida musta tahvlit numbriga) ning siis jätkus operatsioon „sõrmejäljed“. Kuna ametnikuonul oli suht kiire tööpäeva lõpetamisega, siis oli oluline, et need jäljed kiiresti tehtud saaks. Aga arvestades, et mul oli ikkagi väike närv sellises ranges ametihoones viibimisest ning see närv avaldus kergelt higistes kätes, siis oli operatsioon ilmselgelt häiritud. Mida rohkem onu minu näppe väänas, seda keerulisemaks operatsioon ka muutus, sest tagaruum oli piisavalt palav, ja minu käed seda niiskemad. Aega läks, sõrmeluud jäid siiski terveks ja lõpuks olid kõik 10 sõrmemustrit kuhugi masinasse söödetud. Kuhugi pidin veel suuremat sorti allkirja maailma ning siis oligi kõik.

Sain küll oma Kolumbia ID-numbri teada, kuid ametliku dokustaadi saamisega läheb ca 10 päeva. Loodetavasti siis uuel töönädalal saan kätte. See dokument peaks avama minu jaoks ka pangauksed, et siis kuhugi oma konto tekitada. Hetkel elan krediiditkaardi najal ning püüan sularaha kasutada nii vähe kui võimalik, kuna eurod said kõik ära vahetatud ning lihtsalt pole enam miskit vahetada. Õnneks võimaldab antud hetke kodupood Carrefour krediitkaardiga maksta. Loomulikult peab krediitkaardi juurde esitama ka isikut tõendava dokumendi.

Järgmisel tööpäeva hommikul sai siis ka arsti juures käidud. Jalad ja käed kõverdusid, kaal ja pikkus olid olemas, prille polnud tekkinud, verenäitajad ka korras. Ühesõnaga kuulutati töökõlbulikuks. Tööjuures peale mitmete ametlike dokustaatite täitmise sain kätte ka oma elementaarsed töövahendid ning õhtuks juba ka esimese tööülesande, mis on muutnud päevad piisavalt pikaks, et midagi enamat enam väga õhtusse mahtuda.

Siinkohal on ka ehk paras mainida, et ametlikult on Kolumbias töönädal 48 h. Inimestel on kombeks tõusta väga vara ülesse... tundub, et nt k 6 hommikul juba elu käib. Samas minnakse ka õhtul suht vara magama... vähemalt naabermajade aknad on varakult pimedad. Lõuna on vähemalt üks tund ja see kasutatakse täies ulatuses rahumeeli ära. Sellist ametlikku siestat vähemalt siinkandis pole. Võib-olla on allpool mägedes, kus kuumemad ilmad.

Inimestest natuke...Võib-olla tuleneb see sellest, et liigun vägagi euroopalikus ja meie mõistes tsiviliseeritud linnajaos, aga mingeid ebameeldivusi või –mugavusi ringi jalutades pole kogenud. Seda mingite järele hüüete või muude märkuste osas. Ilmselgelt torkab minu tagasihoidlik persoon silma kasvu mõistes. 176 cm on ilmselgelt üle Kolumbia või vähemalt Bogotá keskmise. Samas on pöördutud mu poole ikkagi hispaania keeles... aga võib-olla lihtsalt sellepärast, et lihtsalt muud keelt ei osata. Viimaste statistikaandmete kohaselt rääkivat Kolumbias inglise keelt ca 8% rahvastikust. Elanikkonda on siin riigis ca 46 miljonit. Kohalike teadjatemate sõnul on aga statistika kindlasti liiga optimistlik. Mnjah. Üldjuhul püüan sellest üle olla, et kasvult teistest peajagu üle....kontoris on õnneks minust pikemaid eurooplasi ja ka tänavapildis leidub kõiksugu kasvu... aga noh... möödunud nädalavahetusel ühes kaubanduskeskuses mingeid riideesemeid vaadates ajas ikka naerma küll. Avastasin end mingil hetkel mingis imelikus poosis kummardumas... nagu kraana... õigem oleks vist kükitada olnud, sest muidu nägin riideid vaid ülevalt alla. :D Aga nii hull igalpool muidugi pole ... eile külastasin üht teist, märksa uuemat kaubanduskeskust ja see oli täiesti mõistlik.... Võib-olla tundub imelik, et miks ma pidevalt nendes keskustes kolistan. Ei, rikkaks ma pole saanud ja shoppamine pole endiselt hobi, aga lihtsalt ühte kohvrisse, millega siia saabusin, kõik vajalik ära ei mahtunud... :)

Pühapäev 15.05
Üks kena päev, mis viis kokku siinkandis juba pikemat aega elava eestlanna Evega ja tema toreda perega. Tänu talle õnnestus näha natuke rohkem Bogotá’d ja ka natuke linnapiirist väljapoole. Lisaks sain siis üle pika aja võtta ka päris kaamera välja. Olin unustanud, kui hea on seda käes hoida. Selles kandis kus Eve elab olid ka üleujutused kurja teinud. Õhtuhämaruses sai ka üks hetk sellest kaadrisse püütud.

Teine nädal möödus juba täies ulatuses töötähe all. Nii et siin pole midagi põnevat kirjutada.Kui et osaliselt seisneb töö inglise keelest hispaania keelde tõlkimisega... ehkki hispaania keelt ma täna ei räägi...

Kui nädal kenasti reede õhtusse oli veerenud, siis sai ka natuke öist linnaelu nähtud. Nähtud said sellised piirkonnad nagu Parque 93, Zona Rosa ja Zona T. Tänavad ääristatud baaride, restoranide, ja muidugi rahva endaga. Palju üliõpilasi. Suur melu ümberringi. Selle keskel on raske uskuda, et olen siiakanti pikemaks ajaks maabunud, pigem ikka nagu turist...