Nii. Siin siis viimane nö "video kokkuvõte" meie Colombia ringreisist. Kahtlemata oli see meie retke ja minu siinolekuaja kõige ekstreemsem päev kui me Chicamocha kanjoni kohale lendama suundusime. Ja kindlasti oli meil kuhjaga õnne ilma osas, kuna järgmine päev olid kõik need ilusad vaated mattunud paksudesse pilvedesse ja lennuilmast võis vaid unistada.
http://www.youtube.com/watch?v=1BOmxNJDVQY
Aug 6, 2012
Aug 3, 2012
puhkus vol 2
12 päevasesse ringreisi mahtus nii üht-koma-teist. Siin üks ekstreemsem päev San Gilis.
https://www.youtube.com/watch?v=hi8wU1BMAMM
https://www.youtube.com/watch?v=hi8wU1BMAMM
Jul 30, 2012
puhkus vol 1
Aega on läinud omajagu ning puhkus on meeles vaid helge unenäona, millest õnneks kinnitust annavad rohked pildi- ja videomaterjalid. Kahjuks mattusin peale puhkust töösse, kus keskmiselt 75 tunniste töönädalate kõrvale enam aega nende läbivaatamiseks ei jagunud. Lisaks siis veel korterivahetus, millega on kaasnenud väga nigel interneti võimalus. Aga eks iga asi omal ajal ning nüüd 6 nädalat hiljem saan siis esimese kokkuv6tte siia üles riputada. Eks pildid jm liha luudele tekitan tasapisi ja hiljem.
http://www.youtube.com/watch?v=GWX93Iaupx0
http://www.youtube.com/watch?v=GWX93Iaupx0
Jun 7, 2012
teise sulega
Ja puhkus alaku! :) Pooleteise tunni (st k 4.30 hommikul) pärast peaksime Triinuga olema bussijaamas ning leidma bussi, mis aitaks meil alustada pea 2 nädalast ringreisi suunal Medellin - Quindo (kohvipiirkond) - Bogota - San Gil - Chicamocha - Santa Marta - Parque Tayrona - Santa Marta - Medellin. Näis kuidas see ring ka tegelikkuses õnnestub. Igav meil kindlasti ei hakka.
May 30, 2012
paus pausis
Siin ma siis olen. Maikuu möödus märkamatult. Või ehk mitte päris. Jäi ju üks oluline verstapost seljataha ehk siis aasta elu Kolumbias. Kuna viimased kuud pole väga jõudnud oma mõtteid virtuaalpaberile koondada, siis oli plaan, et võtan mõne postitusega viimastel kuudel toimunu kokku. Aga paistab, et paus on pikem ning tuleb veel üks kuu selle kokkuvõttega oodata. Töö täidab päevi ning õhtuks on mõtted suht kokku kuivanud. Järgmisel nädalal on lootust 2 nädalat puhkust võtta - esimene niipikk puhkus pärast 2010. aasta suve - ning üks väiksem-pikem ring Kolumbias teha, lootuses, et saan rohkem aimdust, millises riigis ma siis ikkagi tegelikult olen. Küllap koguneb selle ajaga ka rohkem nii kirja- kui pildimaterjali memuaaride tarvis.
Homme saab aga maha märgitud tore fakt - esimene "kodustkäija" Triinu peaks kõigi plaanide kohaselt just homme õhtul siinkandis jalad maha panema. Olen päris elevil ja ütlemata rõõmus. Selline tunne nagu ootaks jõuluvana. Ja ühtlasi tundub, et alateadvuses on peidus palju, mida igapäevaselt ei teadvusta ega märka. Näiteks see, mida tegelikult tähendab pikka aega kodunt eemal olemine lähedasi ja sõpru vahetult nägemata. Virtuaalmaailm ei asenda siiski kõike. Õnneks.
Homme saab aga maha märgitud tore fakt - esimene "kodustkäija" Triinu peaks kõigi plaanide kohaselt just homme õhtul siinkandis jalad maha panema. Olen päris elevil ja ütlemata rõõmus. Selline tunne nagu ootaks jõuluvana. Ja ühtlasi tundub, et alateadvuses on peidus palju, mida igapäevaselt ei teadvusta ega märka. Näiteks see, mida tegelikult tähendab pikka aega kodunt eemal olemine lähedasi ja sõpru vahetult nägemata. Virtuaalmaailm ei asenda siiski kõike. Õnneks.
Apr 19, 2012
õnnelik ja tänulik...
... mina vaatab kella, sest peatselt saab möödanikuks 32-tunnine sünnipäev... Taas ning päev-päevalt adun üha enam, kuivõrd olulised on inimesed me ümber ja tänutundega tõden, milline õnn on olla ümbritsetud vaid parimatest...
 |
| aprill 2011, Hiiumaa |
Apr 14, 2012
boikott ja Santa Fe de Antioquia
Uue aasta teise nädalavahetuse eel küsis korterinaaber, et
kas ma ei tahaks tema ja ta emaga minna Santa Fe de Antioquiasse – üks väike
linnake Medellini lähistel. Kuna tegemist oli „puentega“ (e.k
sillaga) ehk pikema nädalalõpuga,
tundus selline mõttekäik igati tervitatav. Entusiasmi kahandas aga reede
hommikul silma jäänud uudis, et Kolumbia
põhjapoolsematel aladel oli eelmistel päevadel levinud relvastatud boikott, mis
alguse saanud sellest, et ühe rühmituse ninamees teise ilma oli saadetud. Ega
ma väga hästi aru saanud ja täna ka enam mäleta, miks just kaubanduse ja
ühistranspordi kallale mindi, aga igatahes oli külade ja linnade
tänavapostidele kleebitud ähvardusega lendlehti, mis lubasid mh poodnike ja
transportijate elude kallale minna. Noh, see on minu lühike versioon.
Igatahes olevat aga paari päeva jooksul mõnes kohas igasugune
äritegevus välja surnud, mh ka nt rannikul asuvas kuurortlinnas Santa Martas.
Aga väidetavalt puudutas antud intsident ka Antioquia piirkonda. Ja ehkki reede
pärastlõunased uudised juba väitsid, et politsei ja sõjavägi olid suutnud
probleemi lahendada, siis natuke kõhe tunne jäi õhku ikka. Seda enam, et plaan
oli meil linnakesse suunduda just ühistranspordiga. Ühtlasi jäi mul arusaamatuks
ka naabri – kes ei julga kahte kvartalitki omapäi kõndida - mõningane muretus
antud küsimuses. Sestap pidasin targemaks mõne kohalikuga nõu pidada, kes ehk
paremini oskab olukorda hinnata. Õnneks sain täiendavalt kinnitust, et
muretsemiseks polevat põhjust. Kui, siis muutvat sõidu ehk ebamugavamaks mõned
teelõigud, mis vihmade ja mudalihete tõttu kannatada saanud.
Nii me siis startisime laupäeva hommikul linna põhjapoolsema bussiterminali suunas. Takso, millega sinna suundusime oli jutuka roolija kätes ning kuuldes kuhu me suundume, läks jutt ka eelmainitud vahejuhtumile ning ka narkomajandusele ning sellega seotud persoonide mõtteviisile. Jutu kokkuvõte võiks kõlada nii, et kui oled vaene... nii vaene, et sul pole mitte midagi ja sul on valida selle olemasoleva elu ja siis ohtliku, aga ilusa elu vahel, kus sul on raha, auto, naine, ilusad asjad... ja isegi kui see elu saab olema lühike, on see siiski parem kui lõputu virelemine. Olen kuulnud ka versiooni, kus lapsed sellise valiku vaid selleks, et ema endale maja saaks. Ja muu jutu käigus tunnistas tõmmunahkne vanemapoolne taksojuht, et ka ta ise valiks selle nö teise tee, aga tal puuduvat selleks piisavalt julgust. Vot nii.
Bussijaam oli suur ning tänu laupäevahommikule ja pikemale nädalavahetusele tulvil rahvast. Kui õige müügipunkt üles leitud jäime sappa seisma. Kuna saba ei liikunud ei üles-alla ega vasemale-paremale tundsime huvi, et mis toimub. Selgus, et kõik väiksemad mikrobussid olid juba sihtpunktis ning müük toimus vaid siis kui mõni buss tagasi jõudis. Ehk teisisõnu toimis vabagraafik. Mõni sabasseisja väitis end ootavat juba paar tundi. Selline väljavaade ei tundnud olevat just kõige ahvatlevam, aga otsustasime siiski mingi aeg oodata ning jälgida, et mis toimub. Toimus õnneks kõik märksa kiiremini ning peale pooletunnist ootamist suundusime piletid näpus ootesaali, kuhu pääses vaid pileti ettenäitusel ning sealt edasi üritasime leida oma bussi. Esmapilgul toimivas kaoses tundus siiski mingi süsteem olevat. Mh märkasin üllatuseks, et bussipiletil ilutses isegi bussi numbrimärk, mis andis kindlust, et piletite müügil ja väljuvatel bussidel võib mingi seos olla. Lõpuks sai sõiduvahend leitud ning rahvas trügis ruttu mikrobussi. Lasin kiirustajatel kohad sisse võtta ning siis märkasin, et bussi esiiste on tühi. Ja nii ma ennast juhi kõrvale sättisin ja oma esimest ühistranspordireisi alustasin. Olin meeldivalt üllatunud, ruumi oli piisavalt, vaade aknast hea... nautisin maantee kohal kõrguvaid mägesid ning tee kõrval sügavusse sööstvat kuristikku. Hiljem selgus, et mu reisikaaslased nii õnnelikud polnud, sest bussi tahaotsa õhku väga ei jätkunud ning olevat ka piisavalt raputanud.
Loo alguses mainitud sündmusest aga andsid märku teeääri turvavad lapilises riietuses militaartegelased automaadid kõhul.
45 min sõitu ja juba leidsimegi
end sihtpunktist - väiksest koloniaalajastu arhitektuuriga säilinud linnakesest,
kus tänavad munakividega sillutatud ja majade seinad valdavalt valgeks
võõbatud. Päike kõrvetas pea seniidis ning esmapilgul võttis nõutuks, et mida
selle päevaga peale hakata. Kõigepealt soetasime bussipiletid, et garanteerida
kohad tagasi Medellini. Takkajärgi tarkusena oleksime võinud need ka hiljem
osta ning märksa kiirematele liiklusvahenditele kui suur buss, mis iga 100 m
takka maha minevate või sisenevate reisidjad tarvis peatus.
Kui muuseumile ring peale tehtud leidisme end taas tänavalt, mis üha enam täitus turistidega. Kuna kuumus oli suur, siis otsustasime linnakeses tuuri teha väikse mototaksoga, mis meid põhiliste vaatamisväärsuste, valdavalt ühe kiriku juurest teise juurde sõidutas.
Lisaks linnakese arhitektuurile on üheks
suurimaks vaatamisväärsuseks antud piirkonnas Cauca jõge ületav rippsild aastast 1895 -arhitektuuri ja inseneritöö märkimisväärne saavutus. Silla juurde
jõudmiseks sõitsime umbes kümmekond minutit sama mototaksoga.
Rohkem pildimaterjali:
http://www.flickr.com/photos/60543749@N06/sets/72157628860120009
Kuna buss pidi välja k 6 õhtul, seadsime end natuke varem bussijaama. Aga nagu selgus oli väljumisaeg pigem orientiiriks. Buss saabus u pool tundi ettenähtust hiljem ilma igasuguste selgitusteta. Kui reisijad bussis pööras buss nina Medellini suunas, pikakasvuline shokolaadivärvi reisisaatja aeg-ajalt bussist välja rippumas ning vabu kohti valjuhäälselt reklaamimas. See ka õnnestus, sest buss tegi ikka ja jälle peatuseid ning tundus, et enne hommikut me linna ei jõua. Mingil mäenõlval hakkas buss veel imelikku häält tegema, mille peale teeservas korraks kinni peeti, et bussimootorit, millele juurdepääsuks piisas vaid salongis juhi kõrval asuva luugi lahtitegemisest, inspekteerida. Tõdeti, et mingi rihmaga mingi jama ning otsustati edasi sõita, tõsi küll väääga rahulikus tempos. Et sõit veel põnevam oleks oli üheks reisiliseks ca 8-9 aastane poisike, kes tundis end rohkem kui vabalt. Aeg ajalt viskas ta en bussijuhi ette armatuurile või segas mingil muul viisil bussijuhtimist. Aeg-ajalt küll kutsuti teda natuke korrale, aga see kord ei kehtinud just pikka aega. Buss ronis vaevaliselt linna poole ning tundsin kergendust kui linnatänavad vastu tulid. Mäenõlvadelt allapoole, bussijaama poole liikudes otsustas poisike veel juhi „vaprust“ proovida kätte sattunud taskulambiga, mille valgusvihtu oli ütlemata tore juhile silma suunata. Õnneks jõudis taskulamp kiiresti õigetesse kätesse ning poiss kamandati oma kohale. Peale rohkem kui paaritunnist sõitu leidsime end ka lõpuks elus ja tervetane bussiterminaalist ning taas kodus olles võisin tõdeda, et vaatamata kõigele oli üks kena laupäev.
Nii me siis startisime laupäeva hommikul linna põhjapoolsema bussiterminali suunas. Takso, millega sinna suundusime oli jutuka roolija kätes ning kuuldes kuhu me suundume, läks jutt ka eelmainitud vahejuhtumile ning ka narkomajandusele ning sellega seotud persoonide mõtteviisile. Jutu kokkuvõte võiks kõlada nii, et kui oled vaene... nii vaene, et sul pole mitte midagi ja sul on valida selle olemasoleva elu ja siis ohtliku, aga ilusa elu vahel, kus sul on raha, auto, naine, ilusad asjad... ja isegi kui see elu saab olema lühike, on see siiski parem kui lõputu virelemine. Olen kuulnud ka versiooni, kus lapsed sellise valiku vaid selleks, et ema endale maja saaks. Ja muu jutu käigus tunnistas tõmmunahkne vanemapoolne taksojuht, et ka ta ise valiks selle nö teise tee, aga tal puuduvat selleks piisavalt julgust. Vot nii.
Bussijaam oli suur ning tänu laupäevahommikule ja pikemale nädalavahetusele tulvil rahvast. Kui õige müügipunkt üles leitud jäime sappa seisma. Kuna saba ei liikunud ei üles-alla ega vasemale-paremale tundsime huvi, et mis toimub. Selgus, et kõik väiksemad mikrobussid olid juba sihtpunktis ning müük toimus vaid siis kui mõni buss tagasi jõudis. Ehk teisisõnu toimis vabagraafik. Mõni sabasseisja väitis end ootavat juba paar tundi. Selline väljavaade ei tundnud olevat just kõige ahvatlevam, aga otsustasime siiski mingi aeg oodata ning jälgida, et mis toimub. Toimus õnneks kõik märksa kiiremini ning peale pooletunnist ootamist suundusime piletid näpus ootesaali, kuhu pääses vaid pileti ettenäitusel ning sealt edasi üritasime leida oma bussi. Esmapilgul toimivas kaoses tundus siiski mingi süsteem olevat. Mh märkasin üllatuseks, et bussipiletil ilutses isegi bussi numbrimärk, mis andis kindlust, et piletite müügil ja väljuvatel bussidel võib mingi seos olla. Lõpuks sai sõiduvahend leitud ning rahvas trügis ruttu mikrobussi. Lasin kiirustajatel kohad sisse võtta ning siis märkasin, et bussi esiiste on tühi. Ja nii ma ennast juhi kõrvale sättisin ja oma esimest ühistranspordireisi alustasin. Olin meeldivalt üllatunud, ruumi oli piisavalt, vaade aknast hea... nautisin maantee kohal kõrguvaid mägesid ning tee kõrval sügavusse sööstvat kuristikku. Hiljem selgus, et mu reisikaaslased nii õnnelikud polnud, sest bussi tahaotsa õhku väga ei jätkunud ning olevat ka piisavalt raputanud.
Loo alguses mainitud sündmusest aga andsid märku teeääri turvavad lapilises riietuses militaartegelased automaadid kõhul.
 |
| Santa Fe de Antioquia tänava tüüpvaade, mis lõppeb sinetava mäega |
 |
| tähsad kohalikud tegelased muuseumi seinalt |
Keskuse poole suundudes jäi teepeale muuseum, kuhu sisse
astusime, et natuke kohalikku ajalugu uurida. Ajalugu räägib nagu ikka
siinkandis veristest sõdadest, hispaanlaste vallutustest ning kohalike,
indiaanihõimude hävitamisest. Santa Fe on 1541. a asutatud linnake, mis 1584. aastal
Anitoquia pealinnaks nimetati ning mille majanduslik tegevus ning edu kullakaevandusele toetunud. Linna peakatedraali ehitust alustati 1799. aastal. Antioquia
sai aastal 1813 iseseisevaks riigiks, mille pealinnaks Santa Fe kuni aastani 1826,
mil Medellin uueks keskuseks valiti. Linn
asub u 70 km Medellinist põhjapool, Cauca jõe (üks tähtsamaid jõgesid Kolumbias,
pikkust 1350 km) läänekaldal, elanikkond ca 23 tuhat persooni. Mõned pildid
muuseumist....
Kui muuseumile ring peale tehtud leidisme end taas tänavalt, mis üha enam täitus turistidega. Kuna kuumus oli suur, siis otsustasime linnakeses tuuri teha väikse mototaksoga, mis meid põhiliste vaatamisväärsuste, valdavalt ühe kiriku juurest teise juurde sõidutas.
 |
| meie mototakso |
 |
| Puente de Occidente (läänesild) |
Kohalejõudes
torkasid silma suured sillakohal rippuvad sildid, mis teavitasid, et
jalakäijatele mõeldud sillaosad on suletud ning sillale minek vaid omavastutusel.
Põhjuseks paar kuud varem toimunud traagiline õnnetus, kus üks puulaud järele
oli andnud ning isa koos 8-aastase lapsega jõevoogudesse kukkus ning kaduma jäi. Särav päike, valged pilved sinisel taevalael
ning rohelised kõrguvad jõekaldad ähmastasid paraku traagikat ning nii oli
sillal kõndijaid rohkem kui küll ning meie nende seas. Võtsime ette ca 300 m
pikkuse jalutuskäigu jõe teisele kaldale ning siis tagasi. Lisaks julgustasid
kohalikud meid üles ronima mööda järsku mäenõlva, kust imeline vaade avanevat. Higi voolas mööda selge, õhtutemperatuur
oli kindlasti 35c ja rohkem... aga vaade oli tõepoolest vaatamist väärt.
Pärastlõunal keskuses tagasi olles kinnitasime keha ning
jalutasime mööda linnatänavaid. Ja taas tundsin rõõmu mõnest hetkest, mis õnnestus
kaameraga püüda... oli selleks siis just õigel hetkel katedraali ees peatunud
hobuvanker, erinevatesse suundadesse vaatavad turistid suunaviida all või mööda tänavat
jalutav isa pojaga.
Rohkem pildimaterjali:
http://www.flickr.com/photos/60543749@N06/sets/72157628860120009
Kuna buss pidi välja k 6 õhtul, seadsime end natuke varem bussijaama. Aga nagu selgus oli väljumisaeg pigem orientiiriks. Buss saabus u pool tundi ettenähtust hiljem ilma igasuguste selgitusteta. Kui reisijad bussis pööras buss nina Medellini suunas, pikakasvuline shokolaadivärvi reisisaatja aeg-ajalt bussist välja rippumas ning vabu kohti valjuhäälselt reklaamimas. See ka õnnestus, sest buss tegi ikka ja jälle peatuseid ning tundus, et enne hommikut me linna ei jõua. Mingil mäenõlval hakkas buss veel imelikku häält tegema, mille peale teeservas korraks kinni peeti, et bussimootorit, millele juurdepääsuks piisas vaid salongis juhi kõrval asuva luugi lahtitegemisest, inspekteerida. Tõdeti, et mingi rihmaga mingi jama ning otsustati edasi sõita, tõsi küll väääga rahulikus tempos. Et sõit veel põnevam oleks oli üheks reisiliseks ca 8-9 aastane poisike, kes tundis end rohkem kui vabalt. Aeg ajalt viskas ta en bussijuhi ette armatuurile või segas mingil muul viisil bussijuhtimist. Aeg-ajalt küll kutsuti teda natuke korrale, aga see kord ei kehtinud just pikka aega. Buss ronis vaevaliselt linna poole ning tundsin kergendust kui linnatänavad vastu tulid. Mäenõlvadelt allapoole, bussijaama poole liikudes otsustas poisike veel juhi „vaprust“ proovida kätte sattunud taskulambiga, mille valgusvihtu oli ütlemata tore juhile silma suunata. Õnneks jõudis taskulamp kiiresti õigetesse kätesse ning poiss kamandati oma kohale. Peale rohkem kui paaritunnist sõitu leidsime end ka lõpuks elus ja tervetane bussiterminaalist ning taas kodus olles võisin tõdeda, et vaatamata kõigele oli üks kena laupäev.
 |
| vaade Cauca jõele ja läänesillale |