Baila ’n’ squash. Ja teine pai.
Et aeg ei olnud aastalõpus raisata, siis otsustasin viia ellu suvel iseendale kindana õhku visatud lubaduse, et peale keeletunde võtan mõned tantsutunnid. Nii ma siis detsembrikuu algul oma sammud tantsukooli seadsin. Kuna kool läks detsembri kesekelt puhkusele, siis jäi aega vaid 4 eratunni tarvis, mille jooksul lubati, et saan baassammud selgeks sellistes tantsudes nagu tropicana, salsa ning merengue. Liigsetesse detailidesse laskumata nõudis esimene tund päris korralikku enese kokkuvõtmist ning sisevõitlust valehäbiga. Sest see, kes-mis peeglist vastu vaatas oli suht masendav - üks põhjamaine suurekasvuline puuhobune , kelle kõrval peajagu lühem õpetaja oma teravate särtsakate liigutustega puusi keerutamas ja korraldusi jagamas: „uno, dos, tres.... cinco, seis, siete... uno, dos, tres.... cinco, seis, siete...caderas, caderas! “ Viimane tähendab siis maakeeli „puusad!“. Oehhhh.... Ütleme nii, et suhteliselt halenaljakas vaatepilt ning mõned kaadrid tuletasid vägisi meelde filmi „Shall we dance“ J. Järgmises tunnis oli teine õpetaja, ja veelgi lühem. Hahahahaaa... Aga õpetajana väga sümpaatne ning professionaalne, nii et salsat õpetades pani ta puuhobuse varsti keerlema nagu vurrkanni, nii et sel tekkis petlik kujutelm, et oskab juba tantsida. Nädalaga said 4 tundi läbitud ning värskelt omandatud tantsusammud jäid praktikat ootama. Ootust ei jätkunud kauaks. Nädal hiljem oli juba kliendirahvaga jõulupidu, mille juurde kuulus muidugi ka tants. Õhtu arenedes leidsingi end päris mitmel korral tantsupõrandalt. Märgatav muutus, kui arvestada, et ühel eelneval peol septembris valdavalt vaid publiku rolli täitsin. Üks naljahambast meeskodanik ei saanud järgmisel päeval lifti juures kohtudes (kus oli muidugi hulk muud rahvast) jätta hõikamata, et „ja teie! Te olete õppinud tantsima!“ (ma oleksin hea meelega sel hetkel lifitga kuhugi allapoole edasi sõitnud, aga kahjuks oli minu „peatus“) ja ka hiljem mainida, et „ma olen pidanud terve elu õppima tantsima ja teil juba nüüd siis nii kiiresti kõik selge...“ . Noh eks meile kõigle meeldib aeg-ajalt ju liialdada. ;)
Et ma tantsutundieni üldse jõudsin tähendas seda, et novembri algul vaevanud seljavalu oli õnnestunud pipraplaastrite ja pea kolme nädala abil seljatada. Seega pääsesin tagasi ka squashi platsile, mille klaaseisnalt vaatas vastu jõuluturniiri kuulutus. Kuna kaotada polnud ju midagi, siis otsustasime kolleeg B-g naljaviluks registreeruda. Naersime, et muudame niimoodi võistluse rahvusvaheliseks, tema kui Saksamaad ning ma Eestit esindamas. Ehkki algul lubati mulle lahkelt, et naisi registreerub piisavalt, siis lõppkokkuvõttes oli naisi vaid 3 kes lükati kokku kategooriaga nr 6 (mida iganes ka see ei tähendaks), kus meeskodanikest amatöörid. Osalejaid oli üllatavalt palju, 6. kategoorias näiteks mingi 15-16 hinge. Võistlus ise toimus harjumatul ajal, 3 tööpäeva õhtul. Esimesed kaks õhtut alagrupimängudeks ning kolmas õhtu finaalide tarvis. Et saavutasin oma alagrupis teise koha, siis tuli ka kolmandal päeval mängida, kus veerandfinaali vastaseks osutus kolleeg. Tasavägises mängus õnnestus otsustav geim võita (mäng siis 2:1) ja edasi poolfinaali purjetada. Nähes sealse vastase eelmisi mänge, ei maalinud ma endale suuri illusioone, sest näis, et platsil pole eriti kohta, kuhu ta ei jõuaks. Ja sama kinnitas ka esimene geim. Vahepeal näis, et väljakul on kaks palli... üks reketiga mängimiseks ning teine inimpall, mis suutis end põrgatada kõikvõimalikesse nurkadesse ning ühest diagonaali otsast teise. Püüdsin end kokku võtta ning mängida nii hästi v halvasti nagu tol hetkel oskasin. Teises geimis suutsingi mängu kiirelt enda kasuks pöörata. Kolmas geim oli aga kahjuks mõneti esimese kordus ja nii tuli vastu võtta kaotus 1:2. Lohutuseks oli see, et ta tuli hiljem ka turniiri võitjaks ja võitjale kaotada polegi ju nii paha :) Ja i-le täpiks oli see, kui hiljem mulle üks medal pihku pisteti, mis väidab, et olen naiste kategooria võitja. Üldjärjestuses jäin jagama 3.-4. kohta. Teine pai.
Natuke hämmastas võistluse järgne „müra“ tööjuures. Kui minevikku vaadata, kus pea 13 aastat sai medaleid koju „varutud“, millest ei ise, ega teised suurt numbrit teinud, siis eestlaslikult ütleks siin, et palju kära ei millestki. Aga võib-olla see on üks koht, kus kultuurilised eripärad esile tulevad. Et B jagas lahkelt infot vasakule ja paremale, siis lisaks kolleegide õnnesoovidele leidsin võistlusjärgselt tehtud pildi meie projektiga seonduvast infolehest... mnjah.
 |
väsind, aga õnnelik
14.12.2011 |
Aga võistlusega seose kõige olulisem on ikkagi see, et sai uusi inimesi kohatud ning samas palju motivatsiooni edasi treenida. Nii et igati tänuväärt ja kordaläinud ning kordamist väärt üritus.
