Feb 5, 2012

Jõulud Medellinis

jõulukuu algus Medellinis 2011
Juba oktoobrikuus jäi silma, et Medellini jõekaldale hakatakse midagi ehitama. Kuna tee tööle möödub osalt jõe lähedusest, siis oli võimalik pea paar kuud jälgida, kuidas mingid tohutult suured, kirjud ning läikepaberiga ehitud objektid järjest kuju võtsid. Tegemist on  iga-aastase traditsiooniga, kus linn ehitakse jõulutuledesse ning sellesse traditsiooni kuuluvad muuhulgas suured jõuluehitised-kaunistused (ma ei oska neile muud nime anda). Jõulukaunistuste projekt saab alguse pea pool aastat enne jõule, kui viiakse läbi konkurss kavandite osas, mille alusel neid kaunistusi ehitama hakatakse. Kusjuures projektil on ka sotsiaalne roll täita - nii näiteks saavad tööd üksikemad, kelle kätetööna need kaunistused valmivad.
jõulutuled

täiesti normaalne
takso

+28c 25. dets 2011
Aja möödududes ja jõulude lähenedes võiski näha, kuidas linn üha talvisemaks muutus, seda vaatamata sellele, et ilmas püsisid jõulude eel vägagi soojad. Medellinis vähemalt üle 25 soojakraadi. Aga paistis, et selles soojas tundsid end kõik hästi, nii tuledega ehitud palmid, kunst kuusepuud, täispuhutud lumememmed, säravate lumehelvestega kaunistatud majade fassaadid, vilkuvate ja vähemvilkuvate tuledega rüütatud rõdud, aiad ning kui ka taksod... vähemalt aastavahetusel Cartagenat külastades paistis, et nii mõnelgi taksojuhil olid veel jõulud sügaval südames.

Lähemalt jõudsin jõulukaunistusi vaatama alles küll peale jõule, mil õnnestus üks kohalik nö ära rääkida, kelle seltsis oli julgem kaamera kaelas ringi liikuda. Ehkki ma tõesti tunnen end siin üha turvalisemalt, siis nt minu tagasihoidlik kaamera siiski pole siin nii tagasihoidlik ja sestap ei taha üksi sellega väga vehkida. Seda enam kui keskendud pildi tegemisele, siis silmi ju kuklas pole.

jõuluehteis Medellini jõekallas
jõuluehitised-kaunistused








Jõulused küpsetised. Ja kolmas pai.

naabrite korteriuksed
Ehkki arvasin, et suudan end sellest suurest jõulumelust eemal hoida ning suvesoe ei lase üldse mingil jõulutundel tekkidagi, siis aeg-ajalt pidin tunnistama, et päris vältida ikkagi ei õnnestunud. Sagedased küsimused, et kas ma jõuludeks koju ei lähegi ning kuidas ma ikka end tunnen perest ja sõpradest nii kaugel eemal ja mis ma jõulude ajal ikka teen, jne, jne viisid mõtted sagedamini seitsme maa ja mere taha. Ja seda enam kui veel ka mõni tuttav jõululaul kõrvu ulatus... siis tegelikult mingil hetkel oli natuke nukker ikka ja koduigatsus piilus kord ühest, kord teisest toanurgast vasta. Aga selleks, et poleks aega selliste hetkete tarvis tuleb tegutseda. Ja nii ma siis tegin algust oma esimeste küpsetistega. Juba ka jõulude eel.


jõululugu
meie hoovis
aga päkapikud on siin
inimestest suuremad
Aga kui enne küpsetisi küsida, et kuidas jõulud Kolumbias välja näevad, siis ega ma ausalt öeldes oskagi väga seda teemat arendada ning see, millest ma siin natuke räägin on minu lünklik nägemus. Kindlasti on siinsed jõulud rohkem religioossed kui ehk kodus. Näiteks üks mis silma torkas oli see, et väga levinud oli ehitada nö „jõululugu“, ehk siis väiksemale või suuremale alale ehitati jõululugu Kristuse sünnist. Selline väike pühapaik ehtis näiteks nii kliendi kontorit kui mu koduhoovi, aga vaatas ka vastu suurtes kaubanduskeskustes. 9 päeva enne jõuluõhtut hakati lugema jõulujuttu, mis kirjeldab 9 päeva sündmusi enne jõululapse sündi. Loo ettekandmise vahele loetakse palveid ning lauldaks.  Kliendi juurde oli üheks päevaks kutsutud väike lasteansambel esinema... see oli küll hästi vahva ja armas. Jõulutoitudest ei oska ma ka väga midagi pajatada, sest kuskil Kolumbia perekonnas ma jõuluõhtut ei veetnud. Üheks traditsiooniliseks jõulutoiduks on aga jõulupuding ja meie mõistes pontšik, kohalikus keeles siis vastavalt „natilla“ ja „bunuelo“.
natilla ja bunuelo
minu bunuelod...
ehk maakeeli kaneelirullid
Minu esimeseks „bunueloks“  ülekantud tähenduses said aga kaneelirullid. Mõtlesin, et vaatan ja katsetan kuidas siin pärmitaigna tegemine õnnestub. Kasutada oli ainult kuivpärm. Aga õnnestus. Nii et vehkisin kaneelirullid hoogsalt valmis ning siis avastasin et meie ahjus polegi küpsetusplaate. Aga ega midagi... Eestlane on leidlik ja nii katsin olemasolevad restid fooliumiga ning need isegi toimisid. Enam-vähem. Ainus „jama“ küpsetamisega on see, et lõpptoodangut saab palju. Nii ma siis tassisin osa sellest tööle ning teenisin odavat populaarsust.

jõulukeeks
Õnnestunud katsetus lisas niipalju indu, et otsustasin jõuludeks ning aastavahetuseks meisterdada esmakordselt jõulukeeksi. Sain emalt hea retsepti ning selle baasil arendasin edasi jõulukeeksi brändiga. Ehkki esimeste katsetustega on alati teem, et midagi võib viltu minna, siis tundus, et mind saatis algaja õnn. Meisterdasin kaks pätsi, millest üks läks esimese jõulupüha külakostiks argentiinlannast ülemusele ja tema perele ning teise võtsin aastavahetusel Cartagenasse kaasa. Ja sööjad olid rahul ning kiitsid taevani. Kolmas pai.


Et küpsetamistuhin oli peal, siis jõulu eel kargas pähe mõte, et teeks piparkooke. Kodus poleks see teema ehk üldse päevakorda tulnud, sest viimased aastad pole viitsinud nendega tegeleda. Aga siin tundus ühtäkki imelik mõelda, et on jõulud ja polegi piparkooke! Nagu kreisiraadio pereema: „krt... kus must leib on?!“ :). Et siinkandis sellist piparkoogi traditsiooni ei täheldanud, siis ei jäänud ka poes midagi silma, mis võiks piparkoogitainast meenutada. Väidetavalt kuskilt pagaripoest oleks ehk saanud midagi osta.  Aga mine tea. Kõik märgid viitasid seega sellele, et tuleb ise tainas valmis meisterdada. Pole kunagi varem seda teinud, sest suhkrusiirupi valmistamine on alati tundunud mingi megasuur ja kahtlane ettevõtmine. Aga eesmärk pühendab abinõu. Enne siirupini jõudmist läks ikka natuke aega, et suurem osas maitseainetest jt koostisosadest kokku otsida. Ja ega kõike leidnudki. Nt karedmoni siin pole, pole ka sidrunhapet. Ühe teise koogi tarvis pole ka mandlilaaste. St leidsin mingid laastud, mis peaksid teoreetiliselt mandlile kuuluma, aga maitse poolest nad seda küll minuarust pole. Aga see selleks. Lisaks maitseainetele tuli veel soetada pipraveski, et maitseained ära purustada ning muidugi ka ahjuplaadid.
Internetist leitud kolme enam-vähem normaalsena tundunud restsepti põhjal tekitasin oma nägemuse ning asusin tegutsema. Ei hakka seda siin muidui ümber jutustama, sest pildid räägivad enda eest. Kõige huvitavam protsess ehk ongi suhkrusiirupi tegu, kõik järgnev on juba „dela tekniki“ ehk tavapärane taignategu. Tulemuseks leidisin end ca 2 või enama kilo piparkoogitaigna seltsist.




esimene "partii"



virtuaalpere jõulud
teine "partii"
Jõululaupäeva –õhtu veetsin kodus. Korterinaaber oli oma pere juurde Bogotasse sõitnud ning kogu majapidamine seega minupäralt. Kuna eelmisel päeval valmistatud piparkoogitainas tundus nii suur ettevõtmine, siis ma mingi muu koduse jõulutoidu peale isegi ei mõelnud. Päev ise kujunes päris meeleolukaks, sest vaatamata distantsile sai see veedetud virtuaalpere seltsis. Mingil ajahetkel alustasin ka piparkoogitegu. Eelnevalt olin avastanud, et poest unus vaadata, kas oleks mingeid piparkoogi või muude küpsiste tarvis vorme leidnud. Aga ega midagi... otsisin tüki tugvamat pappi ning kuldsete kätte vahel valmis kaks olulist vormi, mis kenasti lõpuni vastu pidasid. Ja nii see päev ning minu esimene jõul kodunt eemal möödus. Piparkoogihõng köögis, virtuaalpere külmkapil, toas mängimas vikerraadio ning punane vein saatjaks.

Feb 4, 2012

Jõulueelsed toimetused (2)

Baila ’n’ squash. Ja teine pai.

Et aeg ei olnud aastalõpus raisata, siis otsustasin viia ellu suvel iseendale kindana õhku visatud lubaduse, et peale keeletunde võtan mõned tantsutunnid. Nii ma siis detsembrikuu algul oma sammud tantsukooli seadsin. Kuna kool läks detsembri kesekelt puhkusele, siis jäi aega vaid 4 eratunni tarvis, mille jooksul lubati, et saan baassammud selgeks sellistes tantsudes nagu tropicana, salsa ning merengue. Liigsetesse detailidesse laskumata nõudis esimene tund päris korralikku enese kokkuvõtmist ning sisevõitlust valehäbiga. Sest see, kes-mis peeglist vastu vaatas oli suht masendav - üks põhjamaine suurekasvuline puuhobune , kelle kõrval peajagu lühem õpetaja oma teravate särtsakate liigutustega puusi keerutamas ja korraldusi jagamas: „uno, dos, tres.... cinco, seis, siete... uno, dos, tres.... cinco, seis, siete...caderas, caderas! “ Viimane tähendab siis maakeeli „puusad!“. Oehhhh.... Ütleme nii, et suhteliselt halenaljakas vaatepilt ning mõned kaadrid tuletasid vägisi meelde filmi „Shall we dance“ J. Järgmises tunnis oli teine õpetaja, ja veelgi lühem. Hahahahaaa... Aga õpetajana väga sümpaatne ning professionaalne, nii et salsat õpetades pani ta puuhobuse varsti keerlema nagu vurrkanni, nii et sel tekkis petlik kujutelm, et oskab juba tantsida. Nädalaga said 4 tundi läbitud ning värskelt omandatud tantsusammud jäid praktikat ootama. Ootust ei jätkunud kauaks. Nädal hiljem oli juba kliendirahvaga jõulupidu, mille juurde kuulus muidugi ka tants. Õhtu arenedes leidsingi end päris mitmel korral tantsupõrandalt. Märgatav muutus, kui arvestada, et ühel eelneval peol septembris valdavalt vaid publiku rolli täitsin. Üks naljahambast meeskodanik ei saanud järgmisel päeval lifti juures kohtudes (kus oli muidugi hulk muud rahvast) jätta hõikamata, et „ja teie! Te olete õppinud tantsima!“ (ma oleksin hea meelega sel hetkel lifitga kuhugi allapoole edasi sõitnud, aga kahjuks oli minu „peatus“)  ja ka hiljem mainida, et „ma olen pidanud terve elu õppima tantsima ja teil juba nüüd siis nii kiiresti kõik selge...“ .  Noh eks meile kõigle meeldib aeg-ajalt ju liialdada. ;)
Et ma tantsutundieni üldse jõudsin tähendas seda, et novembri algul vaevanud seljavalu oli õnnestunud pipraplaastrite ja pea kolme nädala abil seljatada. Seega pääsesin tagasi ka squashi platsile, mille klaaseisnalt vaatas vastu jõuluturniiri kuulutus. Kuna kaotada polnud ju midagi, siis otsustasime kolleeg B-g naljaviluks registreeruda. Naersime, et muudame niimoodi võistluse rahvusvaheliseks, tema kui Saksamaad ning ma Eestit esindamas. Ehkki algul lubati mulle lahkelt, et naisi registreerub piisavalt, siis lõppkokkuvõttes oli naisi vaid 3 kes lükati kokku kategooriaga nr 6 (mida iganes ka see ei tähendaks), kus meeskodanikest amatöörid. Osalejaid oli üllatavalt palju, 6. kategoorias näiteks mingi 15-16 hinge. Võistlus ise toimus harjumatul ajal, 3 tööpäeva õhtul. Esimesed kaks õhtut alagrupimängudeks ning kolmas õhtu finaalide tarvis. Et saavutasin oma alagrupis teise koha, siis tuli ka kolmandal päeval mängida, kus veerandfinaali vastaseks osutus kolleeg. Tasavägises mängus  õnnestus otsustav geim võita (mäng siis 2:1) ja edasi poolfinaali purjetada. Nähes sealse vastase  eelmisi mänge, ei maalinud ma endale suuri illusioone, sest näis, et platsil pole eriti kohta, kuhu ta ei jõuaks. Ja sama kinnitas ka esimene geim.  Vahepeal näis, et väljakul on kaks palli... üks reketiga mängimiseks ning teine inimpall, mis suutis end põrgatada kõikvõimalikesse nurkadesse ning ühest diagonaali otsast teise.  Püüdsin end kokku võtta ning mängida nii hästi v halvasti nagu tol hetkel oskasin. Teises geimis suutsingi mängu kiirelt enda kasuks pöörata. Kolmas geim oli aga kahjuks mõneti esimese kordus ja nii tuli vastu võtta kaotus 1:2. Lohutuseks oli see, et ta tuli hiljem ka turniiri võitjaks ja võitjale kaotada polegi ju nii paha :) Ja i-le täpiks oli see, kui hiljem mulle üks medal pihku pisteti, mis väidab, et olen naiste kategooria võitja. Üldjärjestuses jäin jagama 3.-4. kohta. Teine pai.
 
Natuke hämmastas võistluse järgne „müra“ tööjuures. Kui minevikku vaadata, kus pea 13 aastat sai medaleid koju „varutud“, millest ei ise, ega teised suurt numbrit teinud, siis eestlaslikult ütleks siin, et palju kära ei millestki. Aga võib-olla see on üks koht, kus kultuurilised eripärad esile tulevad. Et B jagas lahkelt infot vasakule ja paremale, siis lisaks kolleegide õnnesoovidele leidsin võistlusjärgselt tehtud pildi meie projektiga seonduvast infolehest...  mnjah.

väsind, aga õnnelik
14.12.2011
Aga võistlusega seose kõige olulisem on ikkagi see, et sai uusi inimesi kohatud ning samas palju motivatsiooni edasi treenida. Nii et igati tänuväärt ja kordaläinud ning kordamist väärt üritus.

Jõulueelsed toimetused (1)

Oi oi kui raske on vahel end kokku võtta ja vanu asju meelde tuletada. Ja veel enam kirja panna. Aga ega midagi... sulg tindipotti ning ajalugu üles täheldama. Ja tundub, et pean lausa novembrikuusse veel tagasi minema...

Hispaania keel. Esimene pai.

...sest novembri lõpu kõige olulisemaks sündmuseks kujunes keeletundidega lõpusirgele jõudmine. Või pigem võiks seda  nimetada pausiks, sest väike plaan on kevadel jätkata, et grammatikat parandada ning kinnistada. Ehkki jõudsin kolme kuuga 1-lt tasandilt pea 5-ndani (kokku on ühe süsteemi järgi 12 tasandit, millest 10-12 on nende tarvis, kel emakeeleks hispaania keel), siis ilmselgelt jäi aega info kinnistamiseks väheks ning tundus, et kõikvõimalikud reeglid suutsid peas korralikult sõlme minna. Kõige keerulisemaks osutusid ja on siiani otseste ja kaudsete asesõnade ning minevikuvormide kasutamine. Näiteks eksisteerib lihtmineviku kõrval nö kirjeldav minevikuvorm, midagi mida nt inglise keeles ei leia ja no ei ole seda tunnetust (veel), millal oleks õigem üht või teist kasutada.

katkeid "Väikesest Printsist"
hispaania keeles

üks eestikeelne lugu
Et tundidele pidulik punkt panna, siis kutsusin mõlemad õpetajad lõunale. Et mu kokakunsti repertuaaris oli valida kas lasanje või lasanje, siis läksin kindla peale välja ning valisin lasanje. Valikuga jäädi rahule ning lõuna sõudis sujuvalt veini saatel  õhtusse. Õpilane sai õpetajatelt lisaks kiidu- ja tänusõnadele vahvad kingitused - pühendustega Väikse Printsi raamatu hispaania ja inglise keeles ning Fonseca CD (kohalik artist, olen paar tema lugu siin ka varem üles riputanud). Igatahes oli väga meeldiv ja lõbus õhtu ning mõtlesin tänutundega, et mul ikka vedas õpetajatega. Kui suvel tundus, et ei õnnestu ühtegi leida, siis lahenes olukord ju lõpuks kõige paremal viisil.
minu õpetajad: Diana ja Juan Carlos
Kui keeletunnid läbi ja õppimisega seotud mõningane pinge maas, siis kas just sellest tulenevalt või millestki kolmandast, igatahes kuskil detsembrikuu keskel tundsin ühtäkki, et suhtlemine ning keelest arusaam läks märgatavalt kergemaks, nagu oleksin korraliku pika sammu üle kraavi astunud. Ja tänu sellele paranes ka enesetunne. Mitte, et mul kuidagi väga halb oleks senini olnud... aga ilmselgelt muutub maailm huvitavamaks, kui suudad ennast arusaadavamalt väljendada ning teistega pikemaid vestlusi arendada.

Detsembrikuu üheks tõsisemaks keeleoskuse proovikiviks sai ka minu esimene ametlik hispaania keelne presentatsioon vähem ametlikus õhkkonnas. Oli otsustatud, et igakuise projektikoosoleku lõpetuseks tutvustavad mõned meist oma kodukohta. Kuna valdav enamus on Kolumbiast, siis nendel jääb tutvustada maakond või linn või nt Bogota puhul ka linnaosa... Aga lisaks Kolumbiale on projektis esindatud veel ka Argentiina, Saksmaa ja Eesti. Mingi imeliku loosi või mis iganes valiku järgi olin ma esimene, kes oma kodukohta pidi esitlema. Algul mõtled küll, et ah, mis seal siis on... aga kui arvestada, et valdav enamus polnud varem Eestist mitte midagi kuulnud, siis tundus 15 min presentatsiooni koostamine ja esmamulje tekitamine päris vastutusrikas ülesanne. Igatahes pühendasin ma sellele natuke aega, millest suurem osa läks vist tegelikult oma pildipangas tuhlamisele... õnneks leidsin neid omajagu, mõned pildid said küll netist laenatud. Lihtsalt, naljaviluks salvestasin selle ka siia. Et konverteerimisega  läksid efektid kaduma, siis panin lihtsalt ühe muusikapala taustaks: http://youtu.be/9ksxAOlmS20

Kuna üks suht sage küsimus või palve mulle on ikka ja jälle „kuidas sa omas keeles räägid?“ või et „räägi midagi eesti keeles“, siis ausalt öeldes on päris keeruline hakata lihtsalt mingit suvalist juttu rääkima. Nii ma siis kasutasin võimalust ning rääkisin pool ettekandest eesti keeles (kus faktid ja numbrid seinalt loetavad) ning teise poole hispaania keeles. Tundus, et selline vorm õigustas end igati - rahval oli lõbus ning mõnele jättis nii sügava mulje, et seda veel tänagi aeg-ajalt mainitakse. Ja mainitakse ka seda, et Eesti on ikka väga ilus maa. Nii tore. Ja tore on ka see, et mul nüüd üks presentatsioon varnast võtta, sest aeg-ajalt ikka tuleb keegi juurde ja uurib, et kus ja mis ja kas... 
Nüüd rohkem kui kuu hiljem sain ka juba natuke tõsisema ja tehnilist keelt nõudva ettekandega maha, tõsi küll väikses seltskonnas, aga parajat pingutust nõudis pea 1,5 h koosolek ja teema tutvustus-arendus (kel midagi ütleb, siis IFRS 13) ikkagi. Järgmine suurem ülesanne on sama presentatsiooni edasiarendus ja ettekanne / koolitus kolleegidele. Uhhhh....
Aga meeldiv ja motiveeriv on kuulda, kui mõni kolleeg, keda pole mõnda aega näinud mainib, et ma räägin palju paremini ja sujuvamalt ning arusaamine on väga hea... Üks pai endale. :)

Jan 21, 2012

colombia

DSC_2293..DSC_1837.DSC_1964
.DSC_0060-1.DSC_1638-1DSC_2058-1.
DSC_2111DSC_1610-1.DSC_1595-1.DSC_2247-1
DSC_0142-1.DSC_1628-1DSC_1838-1DSC_1657-1DSC_1853

colombia, a set on Flickr.

killud siit ja sealt