Jõulueelsed toimetused (2)

Baila ’n’ squash. Ja teine pai.

Et aeg ei olnud aastalõpus raisata, siis otsustasin viia ellu suvel iseendale kindana õhku visatud lubaduse, et peale keeletunde võtan mõned tantsutunnid. Nii ma siis detsembrikuu algul oma sammud tantsukooli seadsin. Kuna kool läks detsembri kesekelt puhkusele, siis jäi aega vaid 4 eratunni tarvis, mille jooksul lubati, et saan baassammud selgeks sellistes tantsudes nagu tropicana, salsa ning merengue. Liigsetesse detailidesse laskumata nõudis esimene tund päris korralikku enese kokkuvõtmist ning sisevõitlust valehäbiga. Sest see, kes-mis peeglist vastu vaatas oli suht masendav - üks põhjamaine suurekasvuline puuhobune , kelle kõrval peajagu lühem õpetaja oma teravate särtsakate liigutustega puusi keerutamas ja korraldusi jagamas: „uno, dos, tres.... cinco, seis, siete... uno, dos, tres.... cinco, seis, siete...caderas, caderas! “ Viimane tähendab siis maakeeli „puusad!“. Oehhhh.... Ütleme nii, et suhteliselt halenaljakas vaatepilt ning mõned kaadrid tuletasid vägisi meelde filmi „Shall we dance“ J. Järgmises tunnis oli teine õpetaja, ja veelgi lühem. Hahahahaaa... Aga õpetajana väga sümpaatne ning professionaalne, nii et salsat õpetades pani ta puuhobuse varsti keerlema nagu vurrkanni, nii et sel tekkis petlik kujutelm, et oskab juba tantsida. Nädalaga said 4 tundi läbitud ning värskelt omandatud tantsusammud jäid praktikat ootama. Ootust ei jätkunud kauaks. Nädal hiljem oli juba kliendirahvaga jõulupidu, mille juurde kuulus muidugi ka tants. Õhtu arenedes leidsingi end päris mitmel korral tantsupõrandalt. Märgatav muutus, kui arvestada, et ühel eelneval peol septembris valdavalt vaid publiku rolli täitsin. Üks naljahambast meeskodanik ei saanud järgmisel päeval lifti juures kohtudes (kus oli muidugi hulk muud rahvast) jätta hõikamata, et „ja teie! Te olete õppinud tantsima!“ (ma oleksin hea meelega sel hetkel lifitga kuhugi allapoole edasi sõitnud, aga kahjuks oli minu „peatus“)  ja ka hiljem mainida, et „ma olen pidanud terve elu õppima tantsima ja teil juba nüüd siis nii kiiresti kõik selge...“ .  Noh eks meile kõigle meeldib aeg-ajalt ju liialdada. ;)

Et ma tantsutundieni üldse jõudsin tähendas seda, et novembri algul vaevanud seljavalu oli õnnestunud pipraplaastrite ja pea kolme nädala abil seljatada. Seega pääsesin tagasi ka squashi platsile, mille klaaseisnalt vaatas vastu jõuluturniiri kuulutus. Kuna kaotada polnud ju midagi, siis otsustasime kolleeg B-g naljaviluks registreeruda. Naersime, et muudame niimoodi võistluse rahvusvaheliseks, tema kui Saksamaad ning ma Eestit esindamas. Ehkki algul lubati mulle lahkelt, et naisi registreerub piisavalt, siis lõppkokkuvõttes oli naisi vaid 3 kes lükati kokku kategooriaga nr 6 (mida iganes ka see ei tähendaks), kus meeskodanikest amatöörid. Osalejaid oli üllatavalt palju, 6. kategoorias näiteks mingi 15-16 hinge. Võistlus ise toimus harjumatul ajal, 3 tööpäeva õhtul. Esimesed kaks õhtut alagrupimängudeks ning kolmas õhtu finaalide tarvis. Et saavutasin oma alagrupis teise koha, siis tuli ka kolmandal päeval mängida, kus veerandfinaali vastaseks osutus kolleeg. Tasavägises mängus  õnnestus otsustav geim võita (mäng siis 2:1) ja edasi poolfinaali purjetada. Nähes sealse vastase  eelmisi mänge, ei maalinud ma endale suuri illusioone, sest näis, et platsil pole eriti kohta, kuhu ta ei jõuaks. Ja sama kinnitas ka esimene geim.  Vahepeal näis, et väljakul on kaks palli... üks reketiga mängimiseks ning teine inimpall, mis suutis end põrgatada kõikvõimalikesse nurkadesse ning ühest diagonaali otsast teise.  Püüdsin end kokku võtta ning mängida nii hästi v halvasti nagu tol hetkel oskasin. Teises geimis suutsingi mängu kiirelt enda kasuks pöörata. Kolmas geim oli aga kahjuks mõneti esimese kordus ja nii tuli vastu võtta kaotus 1:2. Lohutuseks oli see, et ta tuli hiljem ka turniiri võitjaks ja võitjale kaotada polegi ju nii paha :) Ja i-le täpiks oli see, kui hiljem mulle üks medal pihku pisteti, mis väidab, et olen naiste kategooria võitja. Üldjärjestuses jäin jagama 3.-4. kohta. Teine pai.

 

Natuke hämmastas võistluse järgne „müra“ tööjuures. Kui minevikku vaadata, kus pea 13 aastat sai medaleid koju „varutud“, millest ei ise, ega teised suurt numbrit teinud, siis eestlaslikult ütleks siin, et palju kära ei millestki. Aga võib-olla see on üks koht, kus kultuurilised eripärad esile tulevad. Et B jagas lahkelt infot vasakule ja paremale, siis lisaks kolleegide õnnesoovidele leidsin võistlusjärgselt tehtud pildi meie projektiga seonduvast infolehest...  mnjah.

väsind, aga õnnelik
14.12.2011

Aga võistlusega seose kõige olulisem on ikkagi see, et sai uusi inimesi kohatud ning samas palju motivatsiooni edasi treenida. Nii et igati tänuväärt ja kordaläinud ning kordamist väärt üritus.

Jõulueelsed toimetused (1)

Oi oi kui raske on vahel end kokku võtta ja vanu asju meelde tuletada. Ja veel enam kirja panna. Aga ega midagi... sulg tindipotti ning ajalugu üles täheldama. Ja tundub, et pean lausa novembrikuusse veel tagasi minema...

Hispaania keel. Esimene pai.

...sest novembri lõpu kõige olulisemaks sündmuseks kujunes keeletundidega lõpusirgele jõudmine. Või pigem võiks seda  nimetada pausiks, sest väike plaan on kevadel jätkata, et grammatikat parandada ning kinnistada. Ehkki jõudsin kolme kuuga 1-lt tasandilt pea 5-ndani (kokku on ühe süsteemi järgi 12 tasandit, millest 10-12 on nende tarvis, kel emakeeleks hispaania keel), siis ilmselgelt jäi aega info kinnistamiseks väheks ning tundus, et kõikvõimalikud reeglid suutsid peas korralikult sõlme minna. Kõige keerulisemaks osutusid ja on siiani otseste ja kaudsete asesõnade ning minevikuvormide kasutamine. Näiteks eksisteerib lihtmineviku kõrval nö kirjeldav minevikuvorm, midagi mida nt inglise keeles ei leia ja no ei ole seda tunnetust (veel), millal oleks õigem üht või teist kasutada.


katkeid "Väikesest Printsist"
hispaania keeles



üks eestikeelne lugu

Et tundidele pidulik punkt panna, siis kutsusin mõlemad õpetajad lõunale. Et mu kokakunsti repertuaaris oli valida kas lasanje või lasanje, siis läksin kindla peale välja ning valisin lasanje. Valikuga jäädi rahule ning lõuna sõudis sujuvalt veini saatel  õhtusse. Õpilane sai õpetajatelt lisaks kiidu- ja tänusõnadele vahvad kingitused - pühendustega Väikse Printsi raamatu hispaania ja inglise keeles ning Fonseca CD (kohalik artist, olen paar tema lugu siin ka varem üles riputanud). Igatahes oli väga meeldiv ja lõbus õhtu ning mõtlesin tänutundega, et mul ikka vedas õpetajatega. Kui suvel tundus, et ei õnnestu ühtegi leida, siis lahenes olukord ju lõpuks kõige paremal viisil.

minu õpetajad: Diana ja Juan Carlos

Kui keeletunnid läbi ja õppimisega seotud mõningane pinge maas, siis kas just sellest tulenevalt või millestki kolmandast, igatahes kuskil detsembrikuu keskel tundsin ühtäkki, et suhtlemine ning keelest arusaam läks märgatavalt kergemaks, nagu oleksin korraliku pika sammu üle kraavi astunud. Ja tänu sellele paranes ka enesetunne. Mitte, et mul kuidagi väga halb oleks senini olnud... aga ilmselgelt muutub maailm huvitavamaks, kui suudad ennast arusaadavamalt väljendada ning teistega pikemaid vestlusi arendada.

Detsembrikuu üheks tõsisemaks keeleoskuse proovikiviks sai ka minu esimene ametlik hispaania keelne presentatsioon vähem ametlikus õhkkonnas. Oli otsustatud, et igakuise projektikoosoleku lõpetuseks tutvustavad mõned meist oma kodukohta. Kuna valdav enamus on Kolumbiast, siis nendel jääb tutvustada maakond või linn või nt Bogota puhul ka linnaosa... Aga lisaks Kolumbiale on projektis esindatud veel ka Argentiina, Saksmaa ja Eesti. Mingi imeliku loosi või mis iganes valiku järgi olin ma esimene, kes oma kodukohta pidi esitlema. Algul mõtled küll, et ah, mis seal siis on... aga kui arvestada, et valdav enamus polnud varem Eestist mitte midagi kuulnud, siis tundus 15 min presentatsiooni koostamine ja esmamulje tekitamine päris vastutusrikas ülesanne. Igatahes pühendasin ma sellele natuke aega, millest suurem osa läks vist tegelikult oma pildipangas tuhlamisele... õnneks leidsin neid omajagu, mõned pildid said küll netist laenatud. Lihtsalt, naljaviluks salvestasin selle ka siia. Et konverteerimisega  läksid efektid kaduma, siis panin lihtsalt ühe muusikapala taustaks: http://youtu.be/9ksxAOlmS20

Kuna üks suht sage küsimus või palve mulle on ikka ja jälle „kuidas sa omas keeles räägid?“ või et „räägi midagi eesti keeles“, siis ausalt öeldes on päris keeruline hakata lihtsalt mingit suvalist juttu rääkima. Nii ma siis kasutasin võimalust ning rääkisin pool ettekandest eesti keeles (kus faktid ja numbrid seinalt loetavad) ning teise poole hispaania keeles. Tundus, et selline vorm õigustas end igati - rahval oli lõbus ning mõnele jättis nii sügava mulje, et seda veel tänagi aeg-ajalt mainitakse. Ja mainitakse ka seda, et Eesti on ikka väga ilus maa. Nii tore. Ja tore on ka see, et mul nüüd üks presentatsioon varnast võtta, sest aeg-ajalt ikka tuleb keegi juurde ja uurib, et kus ja mis ja kas... 
Nüüd rohkem kui kuu hiljem sain ka juba natuke tõsisema ja tehnilist keelt nõudva ettekandega maha, tõsi küll väikses seltskonnas, aga parajat pingutust nõudis pea 1,5 h koosolek ja teema tutvustus-arendus (kel midagi ütleb, siis IFRS 13) ikkagi. Järgmine suurem ülesanne on sama presentatsiooni edasiarendus ja ettekanne / koolitus kolleegidele. Uhhhh....
Aga meeldiv ja motiveeriv on kuulda, kui mõni kolleeg, keda pole mõnda aega näinud mainib, et ma räägin palju paremini ja sujuvamalt ning arusaamine on väga hea... Üks pai endale. :)

colombia

colombia, a set on Flickr.

killud siit ja sealt

tunnid kui liivaterad

Ja ongi selle aasta viimase päeva eelõhtu. Oli veel plaan detsembri kronoloogia kirja panna, aga tundub, et need read jäävad siiski uut aastat ootama. Sest aasta viimased tunnid libisevad käest kui viimased terad liivakellas - kiirelt ja silmnähtavalt. Nende viimaste tundide sisse proovin veel mahutada ühe une ja ühe lennu. Täpsemalt siis homme, 31.12 hommikul Cartagenasse Kariibimere rannikule. Aga eks sellest sõidust juba pikemalt edaspidi. Praegu olen lihtsalt õnnelik, et on võimalust üle pika aja mere äärde pääseda, varbad vette pista ning mereõhku tunda...

Ütlesin varasemas posituses, et see aasta on olnud väga teistmoodi. Väga. Aga samas on kummaline, et seesmiselt pole sellist tunnet, nagu oleksin midagi nüüd väga erilist teinud. Jah, kui faktid ritta sättida, siis pole midagi sarnast kõrvale ju panna, aga ei teagi... mingis osas on tunne, et kõik on olnud vaid asjad loomulik käik. Et nii pidigi minema. Ja on hästi läinud. See aasta on pakkunud palju uut ja põnevat, emotsioone seinast-seina, ilusaid hetki. On muidugi ka kurbi ja negatiivseid momente, aga need on üks osa elust, mis mõneti paratamatu ning kaasaskäiv, nii et seega pole mõtet neid endaga kaasas tarida. Las jäävad 2011. maha.

Mida soovida-oodata aastalt uuelt? Ega nii hooga teagi. Tundub, et mööduv aastal tõi mind kuhugi... silmapiirini, mida aastaid aeg-ajalt ja põgusalt silmitsenud ning pidanud kättesaamatuks. Ja nüüd tuleb siis uuesti silma sirutada ning vaadata, kuhu ja mida. Ehk see ongi ootus uuele aastale - teatud selgust, uusi mõtteid, unistusi... Usun, et tuleb üks ilus aasta.

Tunnen siin ja praegu, et olen hoitud, hinges on rahu ning selle eest olen tänulik ning õnnelik. Seda sama soovin kõigile headele, kallitele inimestele, kes mu ümber... sõltumata vahemaast.

Nii et ega muud midagi kui "...tõuse üles mu kuldne sõber... pane tõmbama pidulik tee... pööra ringi ja siruta silmi... maailm hakkab peale jälle... ühe korraga kõik... sobiv hetk on hingata sisse ja välja ja tunda et tuul puhub rõõmsalt läbi aja..."

http://youtu.be/dXIdxaQciSw

Kaunist aasta lõppu, rõõmsat vahetust ja õnnelikku uue algust!

soov

Armsad ja head lähedal ja kaugel...

üks lumine ja kodune hetk...

See aasta on olnud üks ütlemata teistmoodi aasta ning kõigele vaatamata möödunud taas linnulennul. Viimasel nädalal ehk on võimalust korraks "jalad maha" panna, tagasi vaadata mööduvale, et siis peatselt uue kohal tiibu sirutada. Võtke kaasa ilus ja hea, leppige sellega, mis ehk palju kurbust ja valu toonud, uskudes, et kõigel on kõigega seos ja tulevik toob selgust ja mõistmist. Leidke aega enda, aga muidugi ka lähedaste ja sõprade jaoks. Jätkugu soove ja unistusi, julgust neid ellu viia ning uskuda nende täitumist! Kallistan!

http://youtu.be/dIniJn43lYw

pool...

... aastat! Nädalgi peale. Tundub uskumatu. Kui esimesi kuid saatis tunne, et vaatamata lühikesele ajale olen siin juba pikka aega olnud, siis nüüd, kus võimalik hakata aega aastates mõõtma (isegi kui number algab nulliga) on lugu vastupidine. Aeg on läinud ja mida ma siis selle ajaga jõudnud olen teha või olla?!.. võtab nõutuks. Õnneks on pildimaterjali, mis kinnitab, et üht-teist on toimunud, nähtud, aga ikkagi.

Kodus on kevad vahetunud sügisega. Puud, mis end algse roheluse ning hilisema pidurüüga ehtisid on end taas alasti koorinud, ning meri laseb end sügistormidel jahutada enne kui jääkaane all maha rahuneb. Võib-olla teeb sel talvel niipalju ja rohkem külma, et laseb korraliku jäätee Hiiumaale rajada? Loodetavasti tuleb vähemalt väiksema lumega aga ikka-taas valge talv. Üks pisike Pärnu preili olevat juba kelgu välja otsinud.... eks peab ju varakult harjutama, et vastlapäeval pikk liug ning pikad linad saada :)

siin ON soe -
tööpaiga esisel väljakul
avaneb sageli selline vaatepilt 

Siin aga aeg ei liigu. Tundub, et vähemalt mingis osas seisab paigal või kordub ühtviisi päevast-päeva. Nagu selles filmis „lõputu küünlapäev“. Tõenäoliselt on „viga“ selles, et pole aastaaegu – vähemalt sellisel kujul nagu me neist kodus aru saame ning mis annaksid võimaluse plaane teha järgmiseks talveks, kevadeks, suveks.



on soe ja
lapsepõlv muretu

Kui nüüd korraks tahavaatepeeglist 6 kuule pilk heita päevast, mil jalad esmakordselt selle mandri ja riigi pinnale maha panin, siis... siis võin öelda, et siiani on kõik hästi läinud ja pole otsest põhjust millegi üle nuriseda. Heh... nagu oleks virisemine kohustuslik osa elust... Võib-olla ongi, aga nende kohustuslike asjadega on mul alati olnud mingi kana kitkuda - ei meeldinud koolis kohustuslik kirjandus, ega klaveritunnis ette antud palad.... Ikka vaid need, mis endale meeldisid, isegi kui need liig rasketekes osutusid. Mnjah.... Kas elu siin just täpselt nii läinud nagu ette kujutasin, aga et kujutluspildid siinsest elust olid rohkem kui ähmased, siis ei ole mingeid suuri lõhesid tegelikkusega. Jah, ei osanud arvata, et end Medellínis elamas leian, aga elul pole siin häda midagi. Olen end kenasti sisse seadnud. Maja asub meeldivas linnajaos. Majade kolmpleksi juurde kuulub nii bassein, väike spordisaal kui saun – ei ühtegi neist pole ma veel selle 4 kuu jooksul jõudnud. Korter on kena, sipelgad on taganenud, mul oma tuba ja luba. Rõdult avaneb kena vaade linnale. Isegi kui see linn kunagi maailma kurikuulsamate linnade nimekirja troonis, on ta siiani mulle sümpaatne. Eelkõige oma meeldiva kliima poolest – ei tapvalt palav, ei liiga külm – ning rohelus, mis natukene kodu meenutab. Puud on koguaeg rohelised, ehkki tõenäoliselt on neil ka mingi tööjaotus, sest rohuplatse ning teid katavad aeg-ajalt ning üheaegselt nii õied kui kuivanud lehed. Mitte et siin tänavaid ei koristataks. Bogotás on aga kuuldavasti märksa jahedam. Noh nii 15c ümber. Siin, Medellínis, on aga ikka meeldivalt soe. Möödunud pühapäeva varahommik, mil Ciclovia’le suundusin, tervitas taas 23c soojakraadiga. Ja seda vaatamata alanud talvele ning vihmaperioodile. Kui kohalikke uudiseid jälgida, siis tundub, et hetkel on linn rohkem kui hoitud paik. Samas räägitakse, et just Antioquia piirkond – mille keskuseks on Medellín – on üheks suuremaks murepiirkonnaks. Sest linnad asuvad mägede vahel orgudes ning seetõttu on risk suurem mudalaviinide poolt kahjustatud saada. Paar nädalat tagasi, kui sai üks väljasõit Guatape’sse tehtud, siis sain ka oma silmaga veenduda looduse võidukäigus. Seal kus inimene kui sipelgas endale mäenõlvadele teid on rajanud, tuleb lihtsalt mingi vihm ja viib endaga pool autodeest allamäge või siis saadab ülalt muda ja kive ja puid, mis pool sõiduteed enda alla matavad. Medellínist 180 km lõuna poole jäävat Manizalest on vihm kõvasti räsinud. Paar nädalat tagasi viis maalihe pea veetrassi endaga, nii et 360 tuh inimest jäid lihtsalt veeta. Möödunud nädalal põhjustas järjekordne maalihe samas piirkonnas ca 40 inimese surma, hiljuti põhjustas ootamatult üle kallaste tõusnud jõgi lõunapoolsemas linnas Calis 7 inimese surma. Kuna just November on oodatavalt just kõige vihmarohkem periood, siis karta on, et need uudised ei jää viimasteks.

siin oli kord 2 sõidurida

Nagu ei jää ka viimasteks kõikvõimalikud muud musta kroonikasse mahtuvad teated. Üks eelmise nädala tippsündmusi oli riigi kõige tagaotsitavama persooni ja sissirühmituse peamehe surm. Pea kõigi trükiste esikaani täitis vaid just see ja ainus uudis. Ehkki loodetakse, et nüüd on vastasleeris palju segadust, siis paraku tähendab  see vähemalt mingiks ajaks kättemaksu ja uusi rünnakuid kohaliku politsei ja samas ka kõrvalseisjatest rahumeelsete elanike suhtes. Ja ehkki need sündmused jäävad valdavalt maapiirkondadesse ning suurtest keskustest eemale, siis kurb on selliseid uudiseid ikkagi lugeda. Kuigi ma pole riiki veel väga näinud, siis ilmselgelt on tegemist väga ilusa ja rikkaliku loodusega riigiga, kus aga meepotti tõrva lisavad viha, kurjus ja vaesus. Kus konflikte lahendatakse ikka-veel relvade abil ning inimelu väärtust võib vabalt võrrelda nt mõne valuuta vahetuskursiga. (Kurssidest rääkides, siis 1 EUR = ca 2500 – 2600 peesot, 1 USD = 1700-1800 peesot.)

Guatape
maa ja taeva vahelt...

Ei, ma ei tunne end siin kuidagi halvasti või et mu elu siin kuidagi ohus oleks. Ehkki jah, turvalisuse või õigemini selle puudumise tase on koduga võrreldes vägagi erinev. Vahepeal tundsin, kuidas sellest pidevast valvel olekust hakkas mingi väsimus ja sellest omakorda kerge ärritus tekkima. Sest vahel tundub, et kohalikud on liigagi ära hirmutatud ning alalhoidlikud. Samas, kui nüüd mõelda, siis nt Pärnu - Tln maanteed sõitsin ka teatud lõikudes märksa ettevaatlikumalt... nendes kohtades, kus aastate jooksul raskemaid või kergemaid avariisid nähtud. Nii et tuleb mõista kohalikke – kel erinevaid lugusid lähemalt-kaugemalt varnast võtta - ning nende soovitusi jälgida. Praegusel hetkel olen vist sellega leppinud või harjumas. Harjumas sellega, et ei tohi end kunagi nö unustada. Silmad, kõrvad tuleb lahti hoida, soovitavalt omada üks paar ka kuklas. Autouksed tuleb sõiduajal lukustada, käekotti ei ole mõistlik toolileeni külge riputada vaid üritada leida lauaalune konks või selle puudumisel istuda lihtsalt kott süles. Kui aus olla, siis uudiseid ma üldiselt ei vaata. Vaatasin pea mitu kuud hommikuti, mis valdavalt olid vaid musta kroonika päraslt. Kui riigis on 46 miljonit elanikku, siis ikka juhtub midagi ja alati. Aga ikkagi. Leidsin, et need uudised ei tee mind kuidagi targemaks ega paranda enesetunnet. Harjunud olen ka sellega, et kõikjal ametiasutustes on turvamehed, paljudel relvad vööl või lausa automaadid käes, nt pankade ümber. (Ei, neil pole maskid peas :) ) Meie kliendi juures on turvalisusele pööratud samuti suurt tähelepanu. Lisaks kõikvõimalikele sisse- ja väljaregistreerimiste protseduuridele, nt kui töölt koju lähen, siis enne taksosse istumist tuleb end turvamehe juures registreerida, anda oma ID number ning sõidu sihtpunkti. See on küll vaid nö kliendispetsiifiline protseduur, aga eks ta oma turvalisust natuke ikka annab. Noh, et kui kaduma lähed, siis on vähemalt mingi aeg ja jälg ja koht märgiks maas :) 

ka lõunad
on turvatud...

Üks asi, mis tõenäoliselt lihtsalt vajab oma aega, ongi aru saada kus ja kuidas on õigem liikuda. Kui kohalikest töökaaslased kipuvad mõnikord igal sammul hoiatusi jagama, siis samas kui mõne teise kohalikuga räägid, siis tehakse üllatusest suured silmad kui ütlen, et mul pole veel piisavalt julgust siin omal käel ringi reisida. Isegi siinsamas linnas. Mõnikord on taksojuhid ummikute vältimiseks tavapäraselt marsruudilt kõrvale keeranud ning siis on olnud võimalust näha linnajagusid, kuhu ikka oma jalaga ei tahaks sattuda. Kus tänavaääri täidavad kodutud, tohutu räpasus ning vaesus. Kuivõrd ohtlikud nad on, aga kui ka taskojuht vaatab tervalt vasakule-paremale, siis ei tekita see just väga suurt turvatunnet ka kaasreisijas. Ja kuna pole selget piiri, kus üks linnaosa teiseks üle läheb, siis ei tekib väga suurt isu omal käel jalutama minna. Tõsi küll, aeg-ajalt olen enda peale natuke pahane, et seda julgust napib. Aga samas... olen kord nii kokku pandud, et püüan eos mingeid negatiivseid sündmusi ennetada. Ja pealegi kui oled riigis, kus puudub konsulaat, kus püsivalt elavaid rahvuskaaslasi on ühe käe sõrmede jagu ning kus pea ainsamaks räägitavaks keeleks on hispaanlane, siis... võib-olla pole see alalhoidlikkus just ka päris põhjendamatu. Aga hästi. Niipalju siis turvalisuse teemadel. Eks aeg näitab, mis edasi saab :)

elu kui dok.filmis (1)

elu kui dok.filmis (2)

See siin olemine on aeg-ajalt ikka vägagi imelik ja ikka-veel on vahel raske uskuda, kus ma tegelikult asun. Mõnikord läbi linna sõites tundub nagu vaataksin dok.filmi. Ainus vahe, et olen nende kaadrite keskel. Ning film jookseb autoakende taga. Et olen nagu siin ja nagu ei ole ka. Ei oska seda tunnet muudmoodi hetkel seletada, kui et selle kohaliku elu ja kultuuriga puudub lihtsalt side. Küllap pisitasa midagi ka rohkem omaks saab ning oma jälje minusse jätab, aga kontrastid siinse ja koduse eluga jäävad. Ja kui nüüd just seljakotirändurina mööda maad ei lähe rändama, siis paarist aastast tõenäoliselt ei piisa, et seda maad ja eluviisi päris mõistma saada.

Teatro Metropolitano
de Medellin

sisekaemus teatrisaali

Paar nädalat tagasi tegin tutvust Medellíni Metropolitan teatriga. Ehkki algselt oli plaan mõnel töökaaslasel veel tulla, siis ei olnud ma väga üllatunud, kui end õhtul siiski üksi teatrimaja poole leidisin suundumas. Iseenesest on teater vägagi mugava asukohaga. Nimelt kliendi peamaja kõrval, paari minuti jalutuskäigu kaugusel. Päeval ostetud pilet näpus astusin trepidest üles ning leidsin end peagi fuajeest, kus oli juba päris palju rahvast. Korraks tekkis tunne nagu oleksin ühtlasi teise kultuuriruumi astunud ning mind ümbritsevad inimesed tundusid rohkem eurooplased. Ja tõenäoliselt oligi neid sel hetkel rohkem, kuna käimas oli klassikalise muusika festival ning külalisesinejaid erinevaist paigust. Mingeid probleeme koha leidmisega ei tekkinud, sest kõik teatrikülalised juhatati kenasti sihtpunkti. Leidsin end saali tagumisest otsast, kust samas avanes väga hea vaade tervele saalile. Ehkki arvasin, et tõenäoliselt jääb saal pool tühjaks, siis üllatus oli suur, kui saal pea 80-90% ulatuses täitus. Ja tegemist on tõesti suure saaliga, kus kohti enam kui 1600. Kuulajaskonna moodustasid valdavalt kuldse keskea esindajad ja teisest servast muusikakooli õpilased. Ja siis jäi kimbuke minusuguseid sinna vahepeale.

Tol õhtul tuli esitlusele Vivaldi „Aastaajad“ – üks mu lemmik teos lapsepõlvest saadik, mida ema vinüülplaadilt aeg-ajalt ikka-jälle kuulatud. Ehkki see ju vägagi tuntud ja läbi-lõhki kuuldud, siis ausalt öeldes „live“ esitust polnud varem kuulnud. Ja et teose interpretatsioone on seinast-seina, siis olin kontserdile eelnevalt natuke kõhkleval positsioonil. Kõhklused seljatas Prantsusmaalt pärit keelpilli oktett „Gli Incogniti“. Kontserdi esimeses osas tulid esitusele erinevad Vivaldi teosed ning teises osas siis „Aastaajad“. Kui alguses tundus, et saal on 8 keelpilli tarvis liiga suur ning taharidadesse hoovav muusika liig vaikne, siis harjus kõrv peagi. Mõtlesin ka, et huvitav, kas ja millega kohalikud seda muusikat seostavad? Kui seostavad. Igatahes eestlane Kolumbias itaalia muusika, prantsuse kollektiivi interpretatsiooni ning kodustest aastaaegadest mälupiltide keskel tundis end väga hästi.
Siin väike aimdus kollektiivist endast: http://youtu.be/YsMldtDrC9s
Ning talve teemadest: http://youtu.be/nMC4JWfm3RE (allegro) ning http://youtu.be/FlS5vYHrcHo (largo)

dunlop

Üks sage küsimus, mis mulle ikka aeg-ajalt siin esitatakse on see, et kuidas ma siin end ikka tunnen? „Estás contenta?“ või kohalikus murdes „Estás amañada?“ ehk siis maakeeli, kas oled rahul? Kas tunnen ka koduigatsust? Jne. Pean tunnistama, et endalegi üllatuseks, ei ole väga suurt koduigatsust veel tundnud. Ei ole ma varem nii kaugel ja nii kaua kodunt eemal olnud...  Panin vaimu küll valmis 3-4 kuu tarvis, mis pidavat olema väga raske... ja siis ka 6 kuu tarvis, mis pidavat ka olema raske... aga ma ei tea. Võib-olla olla sai tulekule eelnevalt piisavalt mõttetööd ja kujutlust treenitud, et mida see võimalikud paar aastat kodunt eemal tähendab. Või olen endasse aastatega kogunud niipalju mälupilte või on lihtsalt sotsiaalmeedia niipalju arenenud, et ei teki väga tunnet, et kodu 10.000 km ning seitsme maa ja mere taga. Eks kindlasti mingis osas aitab ka see, et päevi täidab töö ning ka muus osas olen leidnud teatud tavapärase rütmi. Augusti lõpus sai soetatud squashireket ning september tõi endaga kitarri. Lisaks veel 2x nädalas keeletunnid. Ja nii see nädal täidetud saabki. Squashist rääkides, siis võin päris õnnelik olla, et olen leidnud päris mitu head partnerit nii töökaaslaste seast kui ka squashi klubist, nii et reeglina olen saanud 2-3 x nädalas käia mängimas. Lähiajal minust vist küll mängijat ei ole, kuna „me entró un chiflón“ (see pidi olema kohalike vanaemade väljend, mis meie mõistes peaks tähendama, et sain tõmbetuult :) ) ehk siis juhtus paar päeva tagasi midagi seljaga, nii et ... ahh... aga mis ma sellest nüüd siin. Loodan, et valu läheb mööda ning arste külastama ei pea. Ehkki tundub, et vist siiski tõmbetuulega vaid tegu pole... :(

alhambra

Kitarri soetades oli plaan, et uurin kõigepealt mõnelt kohalikult kitarriõpetajalt, et milline pill oleks õigem, parem... aga lõppkokkuvõttes taandus protseduur sellele, et konsulteerisin põgusalt kitarrikooli eestvedaja Kristoga ning seadsin ühel nädalalõpul sammud esimesse muusikapoodi. Võrdlesin kohalikke ning väljamaa esindajaid ning kerge kurvastusega pidin tunnistama, et hispaanlased esindavad kvaliteeti ning nii ma siis klassikalise hispaanlasega, nimeks „Alhambra“, poest välja astusin ning ta endale koju tõin.  

Samas ei saa öelda, et kõik päevad vaid lillelised ja vikerkaarevärvilised oleksid. Mõni päev on selline, et tundub, et kohe üldse ei lähe. Ja sellistel hetketel leian end mõtlemas, et ega ma ikka normaalne olnud... või ma ei tea mis ma üldse mõtlesin? Mäletan hästi kui Joss Tšiili suundus, siis paar kuud hiljem küsisin, et noh, kas keel suus? Kaugelt tundub kõik ju nii lihtne... Ja võib-olla on ka tegelikkus. Lihtsalt ise, igapäevaselt, ülepeakaela selle sees olla, siis arengut nii teravalt ei märka. Jah, seda muidugi, et esimese kuuga, mil suutsin end väljendada vaid „tere-head-aega“ ulatuses, siis lihtsamad vestlused saan täna peetud, grammatika tuleb järele, erialasest kirjandusest saan aru, paaritunnised koosolekud elan kenasti üle...aga tunnen, et nö igapäevane sõnavara ning sisemine keeletunnetus on ikka veel piiratud. Küllap on siin märksõnaks "aeg" ... aga ikka tahaks juba ajast ees olla.

Jaguks vaid seda kannatlikkust... :)

2012

Ja mida sellest arvata... jääb 2013ndal targutada :)

 

:::::::

 

Being an Aries is often a real joy. It's easy to just be who you are, plenty of signs would love just a touch of your brave forward moving energy. The 2012 year of Dragon will be a busy year on the home front. Also, up for consideration, will be how your relationships and routines fit together. There may be a struggle between your outer reality, your career, or how people see you, and the inner reality of your deep feelings and connection to your roots; a push pull/ either or situation that could cause considerable tension. Another major area of activity is your value system: you are going through a deep morphing in this area, expect deep life defining changes to occur- a total transformation in what and who you value in your world.

It is possible that you will feel weak and confused over changes that need to be made-you may swing back and forth between knowing and not knowing. Much growth is happening in the area that represents your home life, your roots in the world, and what is being demanded of you. With the Sun, Moon, Mercury and Uranus in a tight little huddle in your 4th house of home you can expect a renewed sense of desire for positive change in this area. You may have been fuzzy about some situation in your home, but expect clarity soon, and with clarity comes sudden focused action. This is the Universe helping you to evolve into the best you with the best life possible- follow your instincts and go with the flow in 2012, enjoy the energy of the changes taking place, disruptive though they may be.

2012 will bring deep healing in the area of communication. A supportive trine between Saturn the teacher of lessons, and Neptune (connection to the divine), with Chiron (the wounded healer) you may find yourself remembering some long forgotten hurt or humiliation. Often we attribute what we are going through now with how we feel- but in actuality it is how we feel that creates what we are going through. Now you have an opportunity to deeply heal the wounded parts of yourself, look to communication issues and possibly relationships with siblings for the surfacing of these issues. Allowing yourself to look for guidance on how to release and move forward. Participate in body work, Yoga, dance, keep the systems moving, help free up the energy. A deep renewal is under way. Discipline yourself to stay present and conscious through the changes. Try and stay out of escapism of any kind if you want to create more positive.
This 2012 year you are up for recognition or achievement of some kind- at the very least you will be driving for some kind of notice. With Virgo energy at the helm being of service in some way is sure to affect your status in some way. Always try to think of others before you act- its tricky doing this with all that powerful firey energy you are channelling all the time. But being considerate is something all Aries are learning on some level- often with difficulty. Though you might feel certain of your wants one minute try to consider how you will feel down the road- not just in the now, but five years down the road. Thinking long term will help you steer clear of needing instant gratification. Think consequences. And think big. The best you can imagine for yourself- what do you deserve?

This is certainly an active 2012 year in many important areas. You will be called to find your place in your community this 2012 year as well. Another angle on the same position could have you feeling burdened by your place in the world. Your friendships could be putting a strain on you as well- obligations rather than mutual enjoyment. It might be the year to consider this. Robert Kiyosaki, author or "Rich dad, Poor Dad" says: "we are the average of the five people we spend the most time with".Are you surrounded by people you would like to be? Now is a great time to seek out the new- make it a discipline and Saturn will support you fully.

Two thousand twelve is a year of transformation- Your Values, your home life, your career, and your friendships will be combining to redefine you. Enjoy the metamorphosis Aries, these changes suit you.