ykskana

Kui sõbrapidu peetud, siis järgmisel õhtul, st 30. septembril tegin teoks juba pea 2 kuud õhus rippunud lubaduse Bogota lähistele minna. Ehk siis E lahkel kutsel sõitsin nädalavahetuseks Chiasse. Lendasin reede õhtul ning ehkki lend ise on väga lühike, ca 25 min vaid, siis seekord tegi lennu erakordseks see, et pea terve tee lendasime välkivate pilvede vahel. Vahel jäävad lennud viibima just mägede vahel keerutava äikse tõttu. Aga ju olid need seekord rohkem põuavälgu pilved ja ehk ka seega vähem ohtlikud, et lennuk siiski teele asus. Igatahes ei osanud ma mingit hirmu tunda, vaid jälgisin põnevusega akna taga toimuvat must-valget vaatemängu, kus pimedust täitsid välgusähvatused, mis tõid esile rünkpilved, mida välgunooled omakorda aeg-ajalt ääristasid või siis lihtsalt läbisid. Tagasi mõeldes on kahju, et iPodi käepärast polnud, aga samas pole kindel, et see seda suurejoonelist vaatemängu oleks suutnud endasse haarata.

Kokkuvõttes kulges sõit kenasti ning lennujaamas ootas juba ka E abikaasaga, et siis läbi öise Bogota nende kodu poole sõita. Kui järele mõtlesin, siis polnud lihast ja luust eestlast rohkem kui 2 kuud näinud. Ja kas see või mingi kolmas-neljas põhjus... aga tol õhtul ja varaööni saatis eesti keelset vestlust pidev ja pisarateni naer, mis kolumblasest abikaasat aeg-ajalt imestunult kulme kergitama pani.

Laupäeval, hommikukohvi kõrval sai paika pandud päeva plaan, või õigemini E tegi selle teatavaks. Nimelt oli päeva tippsündmuseks kohalike eestlaste kogunemine. Selle tähistamiseks oli plaanis valmistada kartulisalat ning grillida liha. Nii sai esimene käik tehtud kohalikku kaubandusse, et veel mõned puuduolevad osised kokku otsida. Iseenesest selles midagi keerulist pole, kui ainult see, et pea iga aine juures (v.a. muna) peab lihtsalt hetk pikemalt mõtlema, et kas ja kuidas. Näiteks marineeritud tooted siinkandis väga populaarsed pole, mistõttu ka hapukurgi valik on suht olematu. Nii tuli meil piirduda pisikeste kokteilikurkidega. Iseenesest oli nad igati omal kohal ja viisakad ning istusid kenasti salatisse. Lugupeetud kartul on kartul nagu kartu ikka, see sai kenasti keedet, ainult et kas on tärklist rohkem, või ma ei tea mis, igatahes on see tunduvalt kleepuvam kui kodused sordid. Aga maitseomadusi see ei muutnud. Kõige olulisem salati juures on muidugi hapukoor ja siinkohal hakkab suu vett jooksma kui kodule mõelda. Üldse, kui mõelda kodustele piimatoodetele. Usun, et ma ei tee siinsetele tootjatele väga liiga, kui ütlen, et Eesti tooted on klass omaette. Ehkki ka kohalike seas leidub head-paremat, siis sellist valikut ja naturaalsust kui kodutoodetes, ma siiski siin veel kohanud pole. Muuhulgas on siin olemas ka nt hapukoore sarnane toode nimega „sour cream“. Aga on väga paksu konsistentsiga ning soolane. Samas salatisse muidugi igati sobiv, eriti kui maitsestamata joguritiga kokku segada. Nii võluski E välja kena salatikastme, mis minu poolt tükeldatud koostisained kenasse tervikusse sidus. (huvitav, kas keegi veel nii ilukirjanduslikult kartulisalati valmistamisest räägib?). Igatahes jäime lõpp-produktiga igati rahule ning suures rahulolus teadvustasime, et lõuna ning eestlased pole enam kaugel.

kartulisalati
I etapp

kartulisalati
II etapp

kartulisalati III
ja ühtlasi
viimane etapp...

Vahepeal oli aga selgeks saanud, et olemasolev grill on koostöölepingu lõpetanud ning nii ei jäänud muud üle, kui et maja mehisem pool suundus pealinna uut grilli otsima. Mingi aja möödudes saabus teade, et otsinguid oli saatnud edu ning varsti võisimegi aia muruplatsil uut säravat objekti imetella. Mis aga oli alles pakendis ning vajas veel mõningast kokkupanekut. Selle peale teatas E abikaasa, et ta pea lausa vihkab mingite asjade kokkupanemist, mistõttu eesti naised, villastes sukkades, rahvariide seelikuis ning sõlgedega ehit, käskisid kohale tuua tööriistad ning ... ega midagi alustasime grilli kokkupanekut. Kuna lapsed nõudsid oma tähelepanu ning toimetusi oli veel teisigi, siis leidsin ma end mingil hetkel kruvikeeraja ja grilli seltsis suht üksinda. Eriti naljakaks muutus olukord kui järk-järgult hakkas rahvast juurde tulema ning ma ikka veel üksinda poltide ja mutritega pusisin. Olukord lahenes kui saabus majarahva sõber, kes vahetuse üle võttis ning nii võisid naised minna õlut jooma :)

olukord lahenenud ning
naised lähevad õlut jooma (:

Selleks ajaks oligi rahvas koos, kus täiskasvanute seltskonna moodustasid 4 eestlast, 4 kolumblast ning noorema vanusegrupi 5 eesti-kolumblast ning üks kolumbia preili. Kui algul ajasime juttu valdavalt eesti keeles, siis mingil hetkel mindi sujuvalt (või vähem sujuvalt) üle hispaania keelele. Grill toimis ning oli oma ülesannete kõrgusel, kartulisalat maitses imehea, ning nagu i-le täpiks oli E valmistet napoleoni kook. Kooke oli veel teisigi.

Kokkuvõttes möödus päev ja õhtupoolik kenas ning meeldivas õhkkonnas. Ning oli mõneti kahju kui rahvas end minekule sättis. Kui teised eestlased on Bogotas või selle lähistel, ning saavad tihemini kokku, siis ma nagu üksik hunt. Aga pole hullu, integreerun seda kiiremini ja pealegi pole Bogota nüüd nii kaugel ka.
Päeval kui poest tulime jäi kõrvaltänavas silma üks pilt, mille mobiiliga fikseerisin. Ja pole head põhjendust, miks see mulle väga meeldib. Aga meeldib. Ykskana.

ykskana

järgneb...

sissekanne

Vaatan seda blogi... noh, lehed polegi veel päris koltunud. Kui siis mõnest nurgast. Sest natuke aega on nüüd möödas küll. Nii mõnigi oja jõeks, jõgi mereks, meri ookeaniks ning osa sellest vihmaks saanud, mis kodutänavaid nii siin kui seal peseb. Kui esimestel kuudel tundus olevat oluline verstaposte lugeda, siis viimased 4 ja 5, nagu näha, ei ole enam nii märkimisväärsed ja olen neist m6neti märkamatult mööda vuhisenud. Eks sellele märkamatule liikumisele aiatab kaasa teatav rutiin, mis saavutatud. Ja kuna mõnel nädalavahetusel midagi olulist või huvitavat ei toimunud, siis tundus vahepeal, et polegi nagu midagi kirjutada. Aga kuu peale üht-teist siiski koguneb.

Sellest on küll juba jupp aega möödas, aga tundub, et siia pole veel kirja saanud tagasihoidlik fakt, et septembri keskpaiku, firmasisesel fotokonkursil õnnestus saavutada auhinnaline 3. koht.

noche de la luna (Medellin)

Hindamine iseenesest toimus rahvahääletusena, mis siis reeglina kätkeb endas päris suure hulga teadmatusfaktorit. Nii jõudis minu piltidest kõige kõrgemale see, mille üle pikalt mõtlesin, et kas üldse saata, ning need klõpsud, mida arvasin olevat huvitavad just tabatud hetke tõttu, jäid tagasihoidlikematele kohtadele. Aga kingitud hobuse suhu ei vaadata, ning veel vähem on põhjust nuriseda, kui meelepärane hobi mõne meeldiva hetke veel juurde heegeldab.

Sel nädalal jõudis ka auhind väikse iPod shuffel´i näol kohale (mugav vidin nt ciclovial kasutada), nii et siis palju õnne mulle!
- Aitäh! :)

sõbrakuu tarvis oli ka
kliendi kontor ehit´

Septembrit läbivaks sündmuseks oli aga sõbrakuu. Nimelt on kolumblased nii sõbralik ja armastusest pakatav rahvas, et peavad meie mõistes valentinipäeva lausa 2x aastas. Septembris ja veebruaris. Sõbrakuul on populaarne mängida „salasõbra“ mängu, millel nagu ma aru saan võib olla erinevaid vorme. Nii näiteks otsustas meie kliendirahvas alustada mängu „animal secreto“ ehk siis „salaloom“. Kui algul sellest mängust kuulsin, siis tundus see suht jabur olevat. Aga...kui kõik mängivad, siis... Nojah. Seda enam, et mängu kaasati pea kogu projektirahvas, keda siis on ca 70 ringi. Igaüks tõmbas loosiga endale 2 looma (või ka linnu, putuka) nime, millest üks märkis salasõpra ning teine nö „isiklikku nime“. Nii sain ma loosiga endale sõbraks pingviini ning ma ise võtsin mesilase kuju. Mäng ise seisnes selles, et nelja nädala vältel tuli igal nädalal oma salasõbrale toimetada pakk maiustustega, nö nädalavaru.  Selleks oli ettenähtud üks kast, kuhu sai poetada oma pakikese, nt siis adressaadiga „Pingüino“ ning otsida samast oma pakikest, nt nimega „Abeja“ (mesilane). Sealjuures, see keda „toideti“ ei teadnud, kes selle taga on. Lisaks oli Gmaili tekitatud eraldi konto, kus kõik võisid soovi korral anonüümselt oma sõbraga suhelda. Küsida, et mis talle rohkem meeldiks süüa jne. Ütleme nii, et mäng toimib siis, kui kõik sellest osa võtavad. Kui mõned aga jätavad sõbra „toitmata“, siis kaob ka sel huvi omakorda oma sõpra toita. Aga enam-vähem mäng sujus. Ehkki minu sõber pingviin mingil (algselt) arusaamatul põhjusel minu pakikesi ei tahtnud ning see äratas tähelepanu teistes „loomades“, kes olid varmad need nahka panema. Nii kaugele siiski ei jõutud ning lõppkokkuvõttes ei pidanud hiromant olema saamaks aru, et antud persoon igapäevaselt kohal ei viibi. Ja nii selguski lõpuks, et sõbraks osutus üks partner, kes kord nädalas Bogotast Medellini lendas.  Ütle veel, et pingviinid ei lenda :) Sõbramäng lõppes peoga, kus siis sõbrale tuli teatud summa piires teha üks päris kingitus. Pidu ise sai toimuma suht naljakal ajal, nimelt neljapäeva lõunal ning kestis u k 8-ni. Peo käigus tuvastati looma nime taga olnud isikud ning vahetati kingitusi. Loomulikult järgnes hoogne tants, kus ma valdvalt pealtvaataja rolli jäin, sest ... on veel kursusi, mida lisaks keeletundidele läbida.

11.09.2011

Pühapäeva hommikul teen oma juba mõneti traditsiooniks saanud kiirkõnni teoks. Möödunud õhtul-ööl on sadanud kõvasti, nii et isegi hommik tundub niiskem ja jahedam ning sõiduteed on osaliselt veel märjad. Samas on temperatuur ikka üle +20c ning kruvib end keskpäeval veelgi enam kõrgustesse. Kohalikud teavad rääkida, et algamas on talv. Olen uurinud nii ühelt kui teiselt, et kuidas see talv siin siis ikka välja näeb. Niipalju kui aru saan, seisneb muutus vaid selles, et sajab kõvasti ja rohkem.  Aga erinevalt varasematest aastatest polevat enam võimalik nii selget piiri tõmmata. Sest sadavat juba pea aasta läbi ning keskmine temperatuur nt Medellinis on tõusnud paari-kolme kraadi võrra, ulatudes nüüd +26c aasta keskmisena. Ma ei tea, mulle nüüd nii kuum siin küll ei tundu. Aga meeldivalt soe on tõesti. Öeldakse, et Medellin on linn, kus on igavesti kevad. Noh... põhjamaalasena ütleks siis, et igikestev suvi.

Samas jah. Mingit muutust võib tõesti märgata, sest erinevalt septembri esimesest nädalast, mis oli kuiv ja väga soe, on viimased päevad endaga rohkem hoovihmasid kaasa toonud. Sajud pole pikaajalised, kuid on see-eest tugevad. Mõnikord ei saagi aru, kust see vihm täpselt tuleb, sest pilved on vahel suhteliselt õhukesed. Hetkel tundub, et linna vihmavee äravoolusüsteemid toimivad, sest suuri uputusi pole täheldanud. Kuuldavasti mõnes linnaosas on siiski probleeme esinenud ning mõnes maakonnas juba ka esimesed maalihked.
Pühapäeva õhtupoolikul tõden, et päev on olnud tõesti soe. Pea on kuidagi uimane ja pole tahtmist nagu midagi teha. Korterinaabri telekaga on mingid probleemid. Et mõniaeg tagasi sai nõustutud, et ta kolib peatselt oma teleka oma tuppa, et sellega koos uinuda, siis olen selle mõttega harjunud ning seina-ääres musta näoga põrnitsev kast ei tekita mingeid emotsioone.  Pigem mõtlen kerge kahjutundega, et möödas on taas üks nädalavahetus ning polegi saanud linnast kaugemale.

Kuna vihmad on sagedasemad, siis on taas kohal ka traditsioonilised äikseõhtud. Mulle meelepärased. Reeglina hakkavad pilved kogunema mägede kohale pärastlõunal. Tööpäevadel jääb see vaatemäng nägemata, kuid see-eest võib seda mõnel nädalvahetusel nautida nö täie raha eest. Et rõdult avaneb vaade nii linna lõuna- kui põhjaotsa, siis mõnikord võib näha, kuidas mõlemas linnaotsas hakkab sadama ning pilved lõpuks linna keskel kokku saavad. Igatahes huvitav ja kena vaatepilt. Sellist vaatemängu, mida aga see pühapäeva õhtu pakub, ei osanud ette aimata.

Rohkem pilte leiab siit:
https://www.facebook.com/media/set/?set=a.2389612096694.2137735.1142590498&l=f5f02c7e24&type=1 

11.09. Vaatan fotosid ning valguse mängu.

Meenub, et ühest traagilisest päevast on möödas juba ei rohkem ega vähem kui 10 aastat. Ja ühest minu senise elu meeldejäävamast kontserdielamusest täpselt aasta. Kõik möödub. Ja samas on midagi ikka sama oma muutumatus muutumises.

Päike ja vihm. Valgus ja varjud. Päev ja öö.

http://youtu.be/OjnVY2BslNo

español

Pidevalt küsitakse, et kuida mul siis selle hispaania keelega läheb. Usun, et läheb, aga ennast on keeruline hinnata, kui pole oma arengut millegi, kellegagi võrrelda. Vahepeal tekib tunne, et olen siin nii pikalt olnud, et peaksin juba vabalt keelt rääkima ja kõigest aru saama. Aga no ei saa ikka mitte. Mõnel päeval on tunne ja mitte ainult, ka päris reaalsus, et mitte millestki aru ei saa. Ka kõige elementaarsematest väljenditest. Nagu mingi sein on ees. Esmaspäeva hommikuti on miskipärast eriti raske. Teed silmad lahti ja … hakka jälle teises keeles rääkima. Tahaks vahel öelda, et aitab nüüd küll, oleme normaalsed edasi ja räägime keeles, millest ka mina aru saan. Aga ei… kui kohaliku keelega hakkama ei saa, on alternatiiviks vaid inglise ja kehakeel. Kui eesti keelt proovin, siis on vastuseks vaid naer :) Öeldakse, et eesti keel kõlab kui jaapani keel, mõni pakub ka saksa või itaalia keelt. Mnjah. Tehnilise keele puhul tundub, et suudan sest paremini aru saada… vähemalt adun, mis on teemaks. Kui aga vestlus läheb üle diskussiooniks erinevate teemade vahel ja veel enam, kui ongi tegemist lihtsalt lobisemisega… siis sellest ikka ei saa aru suurt midagi. Kõrv tabab vaid neid sõnu, mille tähendust tean. Aeg-ajalt küsin küll ühe või teise sõna tähendust ning  samuti püüan alati aru saada kuidas seda kirjutatakse. Hääldus on üks, aga kirjapilt võib olla hoopisi teine. Hetkel tekitab kõige enam segadust B ja V … kuna hääldatakse kõik “B”. Kolleegid, eriti nt Bogotast, kellega harva räägin, ütlevad küll, et räägin kenasti ja palju, aga endale tundub ikka sõnavara nii piiratud ja laused konarlikud ning primitiivsed.

Koolis ei tunneta keeleõppimist nii tervalt… minu jaoks oli see mäletamist mööda üks paljudest kohustustest. Eriti tüütu oli grammatika õppimine. Siin aga teadvustan keeleõppe protsessi aeg-ajalt päris selgelt. Kirjapildist on kõige lihtsam aru saada – siin aitavad teadmised teistest keeltest ning terve talupoja mõistus. Järgmine etapp on aru saada, kuulata ning märgata sõnu teiste kõnes. See on juba raskem, kuna inimesed kõnelevad erineva tempoga ning mõned seovad kõik sõnad nagu üheks suureks sõnaks jne. Lisaks siis veel erinevused tulenevalt slängist, murrakutest (nt paísa, costeño) ning aktsentidest (nt argentiinlased). Ja järgmine etapp on siis üritada ise neid uusi sõnu praktikasse panna. Kollegidega kasutan reeglina katse-eksitus meetodit, sest nemad annavad andeks ja naeravad jaburate väljendite peale. Jacky’ga on lihtne... tema on juba minuga mõneti harjunud, ning mõistab paremini mida ütlen või öelda tahan, kuid muidugi mitte alati. Õnneks on ta ses osas kannatlik. Siinkohal üks lõbus vaheseik, kui soetasime koduvarustust. Mul vaja riidepuid. Seletasin J-le, et mul on vaja ka nö teist tüüpi riidepuid, kuhu saaks püksid kenasti riputada. Olime kunagi mingeid riideesemeid kursusel õppinud ja nii ma siis seletasin, et vaja on riputada “calzonesid”… mille peale mu naaber pidi naerukrambid saama, sest antud väljend käib siis maakeeli trussikute tarvis…  Noh… vähemalt suutsin ise veast aru saada ja asendada “calzoned” sõnaga “pantalone” (mis ajas mind omakorda natuke naerma, kui mõtlesin, et ….”mis… vihjate mu alalõuale ve?”) Ja üldse... kes keelab trussikuid riidepuule riputamast?

Võõraste puhul üritan siiski kasutada vaid nö kindlaid sõnu, väljendeid. Ühel reedehommikul taksoga tööle sõites sattus olema jutukas taksojuht, kes ei suutnud ära kiita, kuivõrd hästi ma ikka nii lühikese ajaga olen rääkima hakanud. Noh, ega tema tea, et oma riigist rääkida ja 4 aastaajast on ka üks väheseid teemasid, mis algusest peale selgeks õpitud ning kuudega lihvitud. Mõned taksojuhid on sümpaatsemad, arukamad (nt antud juht teadis isegi seda, et Eesti vabandes okupatsioonist)… aga on ka igasugu suslikuid… kes teevad näo nagu oleksime valesti aadressi öelnud ja siis lähevad ringiga. Aga pole hullu… õpime ka vigadest ning tuttavate radade puhul suuname vajadusel juhi õigele teele ;)

Kõige olulisem, mis augusti teisel poolel teoks sai oli siis see, et leidsin endale peale pea 2 kuud otsinguid õpetaja. See vahepealne otsinguperiood oli suht tüütu, kuid kutsusin end üles kannatlikkusele. Ja see sai kenasti pärjatud, sest nüüd on mul mitte üks, vaid lausa kaks õpetajat, kellest siis üks on tegelikult mu esimene õpetaja. Kaks õpetajat sellepärast, et siis saan ma tööpäeva õhtutega hakkama ning nädalavahe jääb muude toimetuste tarvis. Ja kui selline võimalus välja pakuti, siis tundus see juba ka ses mõttes intrigeeriv, et eks igal ole oma õpetamisstiil ning rõhuasetus ka ehk erinevatele teemadele. Nii et siis juba 2 nädalat on mul olnud taas keeletunnid - 2 x nädalas a 2 tundi. Ja olen selle üle väga rõõmus. Mõlemad on oma ala profesionaalid ning usun, et saan kvaliteetset õpetust. Ehkki tunnihind pole kõige odavam, siis usun, et investeering teadmistesse on pikas perspektiivis õige.
Tõsi küll, nüüd hakkavad tekkima uued probleemid, kuna täiendavad teadmised grammatikast tuleb ja tahaks ka praktikasse rakendada. Aga pidevalt reeglipõhiselt mõelda ei õnnestu ning jaksa. Eriti siis kui tahad kiiresti midagi öelda või arvamust avaldada.

Et praeguste õpingute teemaks on minevik, siis mõtlesin, et panen siia kirja ühe kodutöö, kus pidin räägima ca 10 lausega möödunud päevadest. Väga sobiv ju blogisse. Suuremad vead peaksid olema parandatud, nii et head lugemist. Vaadake ise, kui kerge mul siin siis on ja kuidas keel areneb :)

17 agosto 2011

El miércoles yo me desperté a la 5.30, pero me levanté solo a las 6. Después yo me duché y me puse la ropa. Yo desayuné a las 6.45. Comí cereales con yogur de desayuno. Yo fui a mi trabajo a las 7.15. El miércoles no pasó nada muy interesante en el trabajo. Fue un día de trabajo normal. Yo almorcé a las 12. Yo fui a almorzar con mi colega.  Hablamos sobre el fin de semana pasado yo los partidos de futbol. En la noche del miércoles yo tuve la clase de español con la nueva profesora. Yo estuve muy alegra y contenta.

18 agosto 2011

El jueves yo me levanté como siempre a las 6. Yo desayuné de nuevo cereales y esperé a mi compañera de apartamento para ir al trabajo. Llegamos al trabajo a las 7.30. Yo traje café y agua de la cocina, prendí mi computadora y comencé trabajar. Almorzamos a las 12.30 cerca de EPM (del cliente). En la tarde tuvimos una reunión. En la noche, después del trabajo fuimos  con otros colegas a celebrar el cumple año de nuestra colega. Fuimos al Parque Lleras a un restaurante mexicano. Yo no puede hablar mucho, porque la música estuvo demasiado fuerte y no escuche a otros bien y no entendí. Sin embargo estuve amañada y creo que yo hice la decisión correcta.

19 agosto 2011

El viernes nos tuvimos que levantar muy temprano, porque mi amiga (compañera del apartamento) quiso ir al trabajo con el carro. Fue la primera vez que fuimos al trabajo con el carro y ello se preocupaba por él tráfico y también por el parqueadero. Yo era la co-piloto y yo le decía y le mostró la dirección. Todo estuvo muy bien y llegamos al trabajo con seguridad. El viernes tuvimos otra reunión. Las personas hablaron y discutieron mucho y yo traté de entender. El viernes yo estuve un poco perezosa y pensé más en mis hobbies, ej sobre la música. Porque la noche del jueves yo hablé con un colega y parece que tenemos el mismo gusto por la música y podemos compartir algunas piezas de música. Por lo tanto busqué en mis archivos de música para ver lo que sería interesante compartir otro día. En la noche del viernes arreglaron la conexión a internet.

20 agosto 2011

El sábado estuvo un día muy especial para mi país. Celebramos el día de re-independencia, es decir 20 años de la libertad de la ocupación soviética. Yo me sentí alegre y un poco triste al mismo tiempo. Yo estuve alegre y orgullos por mi país y por el éxito. Pero yo estuve un poco triste, porque yo no pude estar con mis amigos y mi familia en este día. Yo escuche la música estoniana y pensé en mi casa. En la tarde yo tomé un taxi y fui a la casa de nuestra socia. Tuvimos una fiesta de “baby shower”, para celebrar que una de nuestras colegas, gerente senior, tendrá pronto un bebé. Fue una buena noche con buenas colegas, cervezas y pasabocas. En la noche, cuando yo llegué a mi casa yo ví TV el último partido del futbol.

mõned numbrid ja metsahõng

Kui 6. augustil täitus 3, siis 11. augustil võisin tähistada 5. Antud juhul küll aastat. Mäletan hästi aastat 2006 ja seitsme asjaga koormatud Toyota Carinat Tallinna poole veeremas. Tundus mõneti uskumatu muutus peale 15 Pärnu aastat. Ütlesin möödunud kevadel, et see tundus mõneti sama suur samm, kui mitte suurem, kui praegune 10.000 km. Mnjah... kõik on suhteline. Ja inimene kohaneb. Mitte, et oma kohanemisvõimes oleksin kunagi kahelnud, aga kui keegi 5 aastat tagasi oleks öelnud, et vahetan 40 tuh elanikuga linna tänase ca 3,5 miljoni vastu, oleks raske uskuda olnud küll. Aga arvud-arvudeks. Ega need 5 nüüd midagi nii erilist ole, aga korraks tagasi vaadata võib ju ikka :) Päeva „tähistasin“ tagasihoidlikult kotitäie kommidega, mis osutusid ootamatult populaarseteks kolleegide seas.

ja linn jääb maha

Santo Domingo tänavail

13. augustil, laupäeval, õnnestus siis lõpuks külastada Medellini ääremaal, või õigem oleks öelda – kohal - kõrguvat rahvusparki „Parque Arví“, sest park asub ca 700-1100 m linnast kõrgemal, u 2200-2600 m üle merepinna. Pääseb sinna eri radu pidi. Me (Patty ja Rafa) valisime üles minemiseks  metroo kõrvalharu, metrokaabli (metrocable). Püüdsime ka ca kuu varem sinna minna, aga kuna tegemist oli tookord pühapäevaga ning me sättisime end minema ca 9 paiku, siis selgus, et rahvast oli meeletult palju ning peale enam kui poole tunnist metroosõitu ning tunniajast ootamist piletijärjekorrs soovitati lahkelt järgmine päev tagasi tulla. Seekord siis enam midagi juhuse hoolde ei jätnud vaid ohverdasime minekuks laupäeva. Või nagu ütles Rafa “Al que madruga, Dios le ayuda” (kõnekäänd, mis ütleb, et need kes tõusevad varakult, neid aitab jumal).
Selleks, et üles saada tuleb metroovariandi puhul sõita kõigepealt „Acevedo“ peatusesse ning sealt kolida ümber metrokaabli liinile ning sõita üle väga vaeste linnaosade vahepeatusesse „Santo Domingo“. Tegemist on linnaosaga, mis ca paarkümmend aastat tagasi Pablo Escobari valitsemise ajal oli üks ohtlikumaid piirkondi ning kus inimesed magasid pigem voodite all selleks, et arveteklaarimiseks kasutatud kuulid neid juhuslikult ei tabaks. Täna on olukord muidugi hoopis teisem, kuid jalutama sinna ikka ei lähe küll.
Et alustasime oma teekonda varakult, siis jõudsime ka vahepeatusesse paraja varuga. Kuna parki viiv metrokaabel avati alles k 9, siis ei jäänud muud üle kui ca 45 min aega parajaks teha. Selleks astusime paar sammu metroojaamast välja ning ostsime vastas asuvast putkast kohvi. Must kohv, ehk siinses keeles „tinto“ – sama sõna, mida mujal punase veiniga seostaks. Kuna sellises piirkonnas fotokaamerat välja ei julge võtta, siis näpistasin paar pilti telefoniga. Kui ikka hobesed mööda teed jalutavad, siis ju peab.

...aknast

vaatenurk...

....metrokaabli

Aeg möödus kenasti ning mingil hetkel leidsimegi end taas kinnitatuna metalltrossi küljest ning rippumas maa ja taeva vahel. Õhutee parki oli üllatavalt pikk. Vaatasin huvipärast järele... kui esimene õhutee oli ca 2 km pikk, siis viimane lõik 4,6 km. Ja ütleme nii, et vaade polnud paha. Kõigepealt vaatad, kuidas linn allpool järjest väiksemaks jääb ning siis hõljudki juba metsa kohal ning kaugemal sinetavad mäed. Tagasiteel tegin ka mõned pildid, kuid kuna sel hetkel oli päike otse silma ning peegeldused kabiiniakendel väga tugevad, siis ei õnnestunud just midagi väga pildile püüda. Aga aimdust natuke ehk ikka.
Kel suurem huvi metrooliikluse vastu Medellinis leiab infot nt siit: http://www.metrodemedellin.gov.co/index.php Ja pargi enda koha rohkem infot siit: http://arvi.pacifica.co/es-CO 

üks märk rajal ...
seda elanikku me kahjuks
ei kohanud

Parque Arví  hõivab enda alla ca 70 km2 ning on alles arenduses, mis tähendab seda, et matkarajad väga märgistatud veel pole. On küll märgitud kaardile üht ja teist värvi rajad, kuid nii kindlapeale võõras kohas jalutada kui nt RMK märgistatud radadel hästi ei saanud. Seda väitsid ka pargi töötajad, kes andsid alustuseks kiire ülevaate pargist ning kohalikust elanikkonnast (loe: linnud, loomad, taimsed kasvud). Kiire tähendas mh seda, et seda tehti võimalikult kiires hispaania keeles muidugi. :) Ja lõppkokkuvõtteks soovitati meil oodata ca tund, kuni mingi grupp kokku kogutakse et siis üheskoos kuhugi rajale suundutakse. Arvestades, et mäge ründab nädalalõpus ca 2000 hinge, siis ainuüksi mõte, et peaksin suunduma rohelusse ca 30-50 pea ja sajakonna jalaga ajas hirmu peale. Aga mõtlesin leplikult, et mis ma siin ikka tühjal kohal hüppan, kui keelt ja paika ei tunne. Otsustasime siiski, et teeme ühe väiksema, ca tunnise ringi läheduses, et siis hiljem grupiga liituda.

Aga rahulikult jalutades võtab aeg muidugi teistsuguse mõõtme ning aeg-ajalt leidsime ka teetähiseid. Ning ma kui vana rajaleidja suutsin vajadusel ka piisavalt kaarti lugeda, nii et jalutuskäik loodusrüpes möödus suuremate eksimusteta. Pealegi need esimesed rajad kus käisime ei ole nüüd niiväga tsivilisatsioonist eemal. Jõuavad ikka mäkke keerutavale sõiduteele välja. Ning mäe otsas elavad lisaks puudele ning karvestele ja sulelistele ka inimesed, et sai vajadusel ka teed küsida. Samas jõudis meid kohalik politsei hoiatada, et fotokaamerat metsateel pidevalt kaelas ei kannaks. Iseenesest muidugi kena, kui selliste asjade eest hoiatatakse, aga noh, turvatunnet see just metsas jalutajale ei lisa.
Natuke astusime siis mööda maanteed ning varsti keerasime metsarajale. Ca 3 kuud polnud tundnud sellist mõnusat metsa lõhna ning kõrvu paitavat vaikust. Vaikus oli isegi ootamatult vali, sest tuul ei puhunud ja mets ei kohisenud. Enne parki minekut kiitsid paljud kohalikud, et see on üks väga ilus koht. Loomulikult. Aga, kui oled pärit paigast, kus elu on keset metsi, siis oleks ilmne liialdus, kui ütleksin, et olin millegi üle väga imestunud või vaimustunud.

Kuna nii kõrgel mäe otsas on ilm märksa jahedam, siis palmid seal ei kasva, vaid pigem segamets. Okaspuud olid aga kujuga, mis meenutasid Lapimaa kuuski. Sellised lühikeste okstega. Muid taimi ma väga nimetada ei oska, kui ehk et metsa all paistsid mustika- ning pohlataimede sugulased. Väga kindel ma selles muidugi pole. Mõned sõnajalad olid aga võtnud väiksemate puude kuju. Igatahes oli kena okastega kaetud rajal astuda. Väga palju linde-loomi ei näinud, küll saatsid meid pea terve tee ca 2-3 cm pisikesed helesinised kiilid. Kahjuks ei õnnestunud ühtegi korralikult pildile saada, nii et jääb midagi järgmiseks korraks. Küll aga märkasin mingil hetkel puude vahel üht kena isendit, kel nimeks Barranquero (ld k momotus momota). Nimi on sarnane ühe Kolumbia piirkonnaga, nii et võib-olla on kuidagi sellega seotud. Kuna väga lähedale ei õnnestunud minna, siis ei ole pildikvaliteet hea, aga rõõm selliste kohtumiste üle kompenseerib. Sama rõõmsa hetke tõi ka üks väike sisalik, kes end minu jaoks kenasti puukülge poseerima sättis. 

Kuna oli selge, et me grupiga enam liituda ei jõua, siis kõndisime ühe raja lõpuni ning tegime kõrvalpõike väikse, aga kiirevoolulise jõe äärde. Taas väidetavalt imekena koht. Aga... ütleme nii, et sellised kohad on nauditavamad, kui neid ei ääristaks hulk grillimiskohti ning rahvast. Samas on see muidugi kena võimalus teha perega väljasõit ning tsiviilselt end hästi tunda. Istusime meiegi siis jõe kaldale ning nautisime Rafaeli poolt valmistet võileibu. Peale paaritunnist jalutuskäiku puhtas, värskes õhus, maitsesid need imehead. Jõe läheduses oli ka infopunkt, kust meid lahkelt uue raja otsa juhatati. Sisuliselt tähendas see küll tagasi suundumist paralleel tee kaudu. Valdavalt kõndisime puude all ning midagi väga erutavat silma ei jäänud. Sestap jäi sel korral ka pildisaak väikseks. Ja see polegi eesmärk omaette. Samas plaanin mõnel teisel nädalalõpul uuesti minna ja teisi radu kaeda. Ühes pargi nurgas pidid ka järved olema... neid võiks ju näha. Sel päeval sain aga märkamatult ka ohtralt päikest... nt juukselahk säras kenasti punaselt ning seljale, riidevabale kohale sain kena ringi, nii et see sarnanes vähemalt nädal jaapani lipuga. Kokkuvõttes olid ütlemata mõnusad 5-6 tundi mõneti koduses õhus ja keskkonnas (natuke tuletas kodust varasügist meelde). Koju jõudes avanes aknast aga selline pilt, millele hiljem järgnes muidugi äike ja vihm.

Nädalavahetus oli seda kenam, et esmaspäev, 15. august oli püha ning seega vaba päev. Ja mis kõige olulisem, sain kalli ema tervituseks pokaali tõsta.

elu augustis

Ehmatusega märkasin, et aeg on möödunud viimased nädalad kiiremini kui ma ise :) ehk teisisõnu on viimasest postitusest juba 3 nädalat möödas. Hirmus. Vahepeale on mahtunud igasugu tähistamist väärivaid kuupäevi ning sündmusi. Samas muidugi ei midagi erakordset ja uudistelävi ületavat. Aga kroonika ning kronoloogia mõttes püüan mingis järjekorras kirja panna.

6. august… sai täis siis täpselt 3 kuud elu Kolumbias. Tegemist oli laupäevaga ning sel päeval olime endale kutsunud soolaleivale esimesed külalised - partneri ning projektijuhist manageri Patricia oma abikaasaga. Inimesed kellega on esimene kuu Medellinis kõige rohkem suheldud, sh ka töövälisel ajal. Tõenäoliselt tuleb meil korraldada ka üks teine üritus, teistele kolleegidele…aga hetkel on see viibinud erinevatel põhjustel… samas on meile ootused rajatud :)
<> 

teine elu

Nagu sai lubatud, katsetasin siis teistkordselt lasanjet meisterdada. Lisaks tegin esimes katsetuse valge šokolaadi – toorjuustu koogiga. Selle tarvis vajalike koostisosade otsimine osutus natuke keeruliseks, aga lõppkokkuvõttes said vajalikud asjad kokku. Algselt oli plaan juba reede õhtul küpsetada, kuid kuna tööjärgselt ootas meid hoopis kliendi sünnipäevapidu, siis tuli „ohverdada“ laupäeva varahommik. Ohvriand sai see-eest viisakas ning õhtul külaliste poolt ka kiidusõnadega pärjatud. Ka põhiroog . Toidu kõrvale leidisin vahva argentiina Mendoza piirkonna veini sildiga „otra vida“ ehk maakeeli „teine elu“. Sobiv kõigile. Partner on pärit just sealt piirkonnast, ning ka me teised nö sissesõitnud: Patty, Rafael ning Jacky (korterinaaber) on kõik Bogotást ning ma siis natuke kaugemalt. Õhtu edenes kenasti ning muuhulgas leppisime kokku ka järgmise päeva. Ehk siis otsustasime osa võtta Medellini ühe aastasündmuse – lillefestivali – lõpupidustustest.
<> <> <> <> <> <>

... ning öösel tulede
ja värvidega kaetud

<>  <> 

ka tööpaiga rõdud olid
lilledega ehitud...

Festival ise oli selleks ajaks kestnud juba pea kaks nädalat ning sinna sisse mahub väga palju erinevaid üritusi – nt hobuste paraad, vanade autode näitus, lillevanikute võistlus jne. Palju on kontserte, paljud linna tänavad ehitakse lilledega. Meie aga üritustest väga osa ei võtnud. Või kui, siis minimaalselt. Kui, siis ainult seda, et mõnel õhtul sai töölt, kliendi hoonest väljudes sukelduda muusikasse. Tööpaiga ees on suur plats – plaza de los pies descalzos („paljaste jalgade väljak“) – kus on purskkaevud, väiksed basseinid ning kus lapsed päeviti jalgupidi ringi sulberdavad. Platsi ühes ääres on terve rida restorane. Purskkaevude vaba ala kasutatakse mitmete ürituste ning kontserdite tarvis. Et me klient oli festivali üks toetajaist, siis võib-olla ka see üks põhjus, miks mitmed kontserdid just meie maja ees aset leidsid. Ja isenesest minusugusele tööinimesele pole ju üldse paha „ot karablja na ball“ astuda :). 5. augusti õhtul tähistati siis aga ettevõtte sünnipäeva ning kontserdiplats oli siis ainult ettevõtte töötajate, nende pereliikmete ja sõprade ning koostööpartnerite päralt. Sellele vaatamata oma paar tuhat inimest ehk ikka. Nauditi erinevaid esinejaid, show-tantsijaid ning õhtu lõpetuseks tuntud salsa lauljat Puerto Ricost. Suurt söömist-joomist ettevõtte poolt polnud korraldatud... ehkki aguardientet või siis „paisa murdes“ guarot tarbiti korralikult... see aga oli siis juba igaühe enda poolt organiseeritud. Ohtrale guarole vaatamata jäi üldine pilt aga vägagi viisakaks. Väga purjus inimesi ei täheldanud... rahvas oli lihtsalt meeldivalt pidune, nautis seltskonda ning tantsis. Ei läinud pidu ka minust päris mööda. Omad pitsid tuli tervituseks tõsta ning sain ka oma jala valgeks ehk esimesed salsa sammud teht :) Oh seda piinlikkust. Õnneks on õhtud ja ööd siin mustad.

nukker

üks orhidee esindaja

Üle 6. augusti pühapäeva hüpates sai siis kõigepealt mindud kohalikku botaanikaaeda, kus oli avatud lindude ja orhideede näitus. Peamiseks vaatlusobjektiks pakuti lilledest erinevates suurustes, värvides, kujudes orhideesid, samuti linde – nende suurus oli küll mõneti sarnane, kui mõni suurem papagoi välja arvata, aga ilmselge, linde oli märgatavamalt vähem kui lilli ning linnud olid olid väikestesse võrkude / trellidega ümbritsetu kastidesse pistetud, mida omakorda ümbritses tohutu rahvamass. Üritasin siin oma pikkust ära kasutada ning mõne pildi oma kaameraga ka teha. Samas ma mingit suurt vaimustust sellest näitusest ei tundnud. Lindudest oli kahju ning tunglev rahvamass ei teinud seda näitust nauditavaks. Üks pilt ja väikse sulelise pilk sellel räägib enda eest. Tuli ka meelde üks Jane Birkini laul.Kahjuks pole võimalik seda üles riputada, kuna EMI oma litsentsiga pipardab.

Kuna mulle lihtsalt ei meeldi suured rahvakogunemised ja samuti olen skeptiline nö turistiatraktsioonide suhtes, siis ei seadnud ma erilisi ootusi ka päeva põhisündmusele – Desfile de los Silletors. Lillefestival ise toimus juba 54. korda ning ajalugu teab rääkida, et selle paraadiga tähistatakse orjapõlve lõppu, mil lillede asemel seljas mehi-naisi järskudest mägedest üles kanti. Medellini lähedasest mägisest paigast Santa Elenast, mis on siis vist ka üks lillekasvatuspiirkondi, toodi esimese paraadi tähistamiseks ka lilleseadeid. Tänaseks on nende lillevanikute valmistamine muutunud suureks ettevõtmiseks, kus seadeid valmistatakse perekonniti, erinevatel teemadel, on erinevad vanuste kategooriad jne. Nii palju siis nö tausta sellele, mille järellugu me vaatama suundusime. Rongkäigu vaatamiseks on valida enam-vähem kahe variandi vahel, kas maksad ning istud tribüünil või siis tungled suurema rahvamassi sees ja üritad leida parimat vaatamiskohta. Rongkäik ise kulgeb üht põhimagistraali mööda, kus siis ühelepoole on ajutisel paigaldatud tribüünid. Raske öelda kui pikk see distants neil kõndimiseks on, aga arvan, et mingi 3-5 km ikka. Ja kogu seda teekonda siis ääristab rahvamass. Kui ma räägin massist, siis hinnanguliselt paarisajast tuhandest inimesest :).
<><><> <> <><>

desfile de los silleteros - vanem põlvkond

<>  <> 

noor silletero

<> <> <> <>

natuke karnevali hõngu

Odav see lõbu pole, aga pursuidena otsustasime maksta ning jälgida üritust mugavamast asendist ehk siis tribüünilt. Ja takkajärgi mõeldes oli see igati õige otsus. Aga see et sul pilet ei tähenda veel, et lähed kohale viimasel minutil. Ei. Et saaks vähegi normaalsema koha, tuli ikka varakult minna. Ja nii me siis istusime ja ootasime vist ca 2,5 h hõivatud kohal, kuni üritus algas. Pehmelt öeldes ütlemata tüütu. Aga kui paraad peale hakkas, siis ununes pikk ootusaeg ning vaadata oli üht-teist. Mingi osa paraadist moodustasid kõikvõimalikud tantsutrupid, samuti oli tunda natuke karnevali hõngu. Tantsijate – lauljate grupid vaheldusid silleterodega, kelledest osad kandsid ikka ütlemata suuri kandameid seljas – nii vanad kui noored, mehed kui naised. Pealtvaatajad ergutasid ja terivatsid kandjaid. Samuti oli populaarne hüüda „Vuelta! Vuelta!“ (Pööra! Pööra!), ehk siis sooviti, et  kandjad oma kandameid rohkem publikule näitaks ning kohapeal väikse tiiru teeksid. Arvestades, et päike lõõskas pea koguaeg ülalt alla ning need kandamid ei tundunud just kõige kergemad, siis oli ikka imetlusväärne näha just väga eakaid ja ka väga noori silleterosid. Samas oli kõikide kandjate juures vabatahtlikud, kes neile vajadusel vett jagasid ning neil silma peal hoidisid, juhuks kui kellegil halb hakkab. Kuna oli võimalik taas natuke kaamerat kasutada, ning üritus pakkus silmale rohkesti värve, sai ka päris palju pilidmaterjali kogutud, mida saab kaeda siin: http://flic.kr/s/aHsjvJXqED

vuelta! vuelta!



Albert

Esimene peatuspaik Medellinis

Väikseks selgituseks neile, kes pole varem temaga kohtunud. Albert tuli minu juurde 2002. aasta jõuludel, aitas kevadel baka-tööd kirjutada ja otsustas lõpuks jääda. Kui ma 2006. suvel oma seitsme asjaga Tallinna suundusin, jäi ta kangekaelselt Pärnu. Et küllap ma varsti tagasi olen. Aja möödudes, kui aga maja tühjaks jäi ning talviti vaid pakane tubades end hästi tundis - Albert oli küll selleks ajaks endale kaela sidunud kb-41 rännuga Kihnust toodud lilla-kollasekirjud käepaele, mis ehib teda siiani - sai talle pakkumine tehtud, millest ta ei suutnud keelduda. Olla Subaru OB-s kaardilugeja rollis on omaette väärtus. Ja nii ta mõõtiski tuhandeid kilomeetreid Eestimaad. Kui nüüd veebruaris aga raske südamega tuli autost loobuda, ei jäänudki muud üle kui pakkuda lohutuseks reis L-Am-sse. Ega tal vist palju pakkumisi sel hetkel polnud, nii et jäi nõusse ja siin ta siis on. 

Albert kultuurišokis (Bogotá)


Bogotás oli ta märksa tagasihoidlikum (või sai kultuurišoki). Igatahes pea terve kuu kõlgutas jalgu kohvriserval. Medellínis on aga edevaks muutnud... võib-olla kliima mõjub selliselt. 



teine peatuspaik Medellinis



teine peatuspaik Medellinis



Avaldasin küll tagasihoidlikku arvamust, et ta varsti nagu Amelie filmis see aiapäkapikk... Ta aga arvas, et ta sobib rõdu punasele toolile hästi ning tehku ma tast järjekordne pilt. Nojah... :)

kodus kaugel

ps meenutuseks killuke sellest suurepärasest filmist... http://youtu.be/8LuUM4z9l0M