hormigas

... ehk siis maakeeli sipelgad. Kui ma esimesel päeval asjad lõplikult nö oma korterisse sain tassitud, siis teatas korterinaaber (kes tänu faktile, et omas voodit, oli ööbinud juba ühe öö korteris), et meil on köögis sipelgad. Ma ei tahtnud algul uskuda... astusin sirge jalaga kööki ja nõudsin, et kus need siis on?!... kujutasin ette a la meie punaseid-musti sipelgaid või siis veel suuremaid, kuklaseid. No polnud. Siis mingil hetkel märkasin, et tõesti, mingid imeväiksed, pea läbipaistvad tegelased siin ja seal. Tore. Kuna silm oli harjunud, siis märkasin samu tegelasi oma vannitoas. Veel parem. Aga mis seal ikka. Kuna tõenäoliselt see seltskond maksujõuline pole, et meiega renti jagada, siis sai vastu võetud karm otsus. Tuleb osta mürki. Ainus ebamugav mõte oli, et asjad meil juba siin-seal lahti pakitud. Aga noh, kuidagi peab saama. Mõni päev hiljem saigi vajalik tõrjevahend ostet. Järgnes operatsioon „sipelgate siiditee“ ... ehk siis võtsin kõigepealt vaatluse alla teekonna minu vannituppa. Ega palju aega võtnudki kui märkasin, kuidas üks õhuke rada üle koridori magamistuppa (mis õnneks küll nö varutuba) ning sealt edasi üle toa seinaprakku suundus. Opereerisin natuke tõrjevahendiga, sulgesin ukse ning mõniaeg hiljem avaneski kurb, aga pidulik vaade kohalikule surnuaiale. Orkestrit ei palganud. Ja tundus, et esimene operatsioon oli õnnestunud.

Märksa keerulisem  olukord oli / on köögis. Kuna asju on palju, siis tundus suht tüütu kõiki hakata jälle kuhugi ümber kolima. Sestap püüdsime kõigepealt heaga... ehk siis lihtsalt jälgida seda „eluteed“ ning tervitada mürgiselt „uksepealt“. Paar nö ava isegi leidsin, ja tundus esmapilgul, et taas edukas operatsioon. Ehkki võis neid veel siin-seal neid natuke märgata. Esmaspäeva hommikul aga veendusin, et operatsiooni tuleb siiski korrata, kuna tegelasi oli taas rohkem märgata ning üks „elutee“ oli ümberkorraldatud ning suundus nüüd kuivainete kappi. Ega midagi, tegin kapi tühjaks ja taas mürgine tervitus. Sama päeva lõunal tulime korraks koju, kuna lubatud oli internet paigaldada ning lisaks oli eelmisest päevas järele jäänud korralik portsjon lasanjet. Astusin kööki ja mis ma näen... uus elutee, seekord siis sipelgatel noad-kahvlid kaasas ja kõik reipalt astumas kapipeal asuva lasanje suunas. Kahtlustan, et kutsutud olid ka naabrid-tuttavad. Mingi seltskond oligi juba kohale jõudnud ja lasi hea maitsta. Nüüd sai küll villand (valeeria). Päästsin mis päästa andis... rebisin suurema osa toidust neil hambust ja see osa mis tundus mitte päästetav... lisasin neile toidukõrvale natuke mürgist kastet. Alates sellest ajast on neid märksa vähemaks jäänud. Siiski karta on, et vaenlane ei maga... aga minu vaim on võitlusvalmis. Aga sipelgal?

"kodu"

Et siis ei rohkem ega vähem kui kaks nädalat päris omas „kodus“. Kasutan siin veel jutumärke, aga kui defineerida kodu kohana, kus on mu kohvrid, siis jätan edaspidi jutumärgid ära. Klaviatuuri säästmiseks. Neljapäeval, 21. juulil läks kõik plaanipäraselt. Enne tööle minekut tõin oma viimased asjad ajutisest peatuspaigast korterisse. (Osa kraami sai juba möödunud päeval toodud, mil kolleegist korterinaaber otsustas sisse kolida). Neljapäeva õhtul aga saabus minu kauaoodatud voodi. Päris minu. Eelmisel õhtul olime ka juba hädavajalikke tarbeesemeid koju soetanud. Minu hädapärase varustuse moodustasid padi-tekk ja voodipesu. Mitte et see nüüd väga oluline teema oleks, aga minuarust oli suurem osa viimastest mustrite-värvidega, mida võiks klassifitseerida kui „maitselageduse tipp“ või „kole kui öö“. Viimane võrdlus on küll ehk ebaõiglane, sest ööd, mis aknast vastu vaatavad on reeglina kenad ja soojad ja säravad. Niisiis valisin maitselagedatest vähem lageda ning pealegi... ööd on siin mustad ja reeglina vaatan unesid, mitte voodipesu. Esimese õhtu aga veetsin pikalt lihtsalt tuledes linna silmitsedes... ja muidugi said ka esimesed kaadrid tehtud. Ehkki inimene harjub kõigega ja reeglina kiiremini kui vahel tahaks, siis vaatepilt, mis nii eelmistest kui nüüd siis praegusest elupaigast avaneb, ja seda eelkõige öösiti on ikka kena küll. Valdavalt kollased tänavatuled ronivad mööda mäenõlvu üles, moodustavad mustreid ning näivad olevat kaetud kui säravate ämblikuvõrkudega, mida päeval kuumaks köetud õhk omakorda värelema paneb. 

esimene õhtu koduaknast

Üks huvitav õhtune-öine vaatepilt on veel põuavälgud. Muudmoodi ma ei oska neid seletada. Pea igal õhtul mägede kohal välgib, aga heli kuulda pole. Mõnikord on muidugi ka päris korralik äike, nagu paar nädalat tagasi nädalavahel. Olin just magama jäämas, kui suletud silmadesse sähvatas ere valgus ning sellele järgnes mürin, mis pani aknaklaasid ja majaseinad värisema. Ehkki mulle äike vägagi sümpatiseerib, siis korraks võttis kõhedaks küll, eriti kui ööbida tuleb 12. korrusel ning seinad värisevad. Ega hetkel kõrguse mõttes parem pole. Korrus on küll 9., aga maja ise asub ca 100-200 m kesklinnast kõrgemal mäenõlval. Mis põuavälkudesse puutub, siis ei oska ma neid oma kesiste teadmiste najal muudmoodi seletada, kui et soe õhk, mis päeval mägede vahel üles köetud ning mis ülespoole teed rajab, kohtub õhtul, kui päike loojas, mägedest laskuva jahedama õhuga. Paar korda õnnestu midagi natuke ka pildile püüda.  

põuavälk

Esimesel kodusel nädalavahel said veel mõned vajalikud mööbliesemed soetatud. Paar eset minu tuppa, elutuppa laud, tv laud ning rõdule toolid-laud. Viimane oli kõige lihtsamini käsitletav – pakendist välja ja rõdule. Muud esemed tuli aga legoklotsidest kokku panna. Teoreetiliselt oleks saanud ka nö kokkupandud mööbli varuda, aga see oleks olnud pea poole kallim. Ja meie oleme ju praktilised :) Ehkki kodus oleks olnud ju meeldivam näha mõnd mehekätt neid kruvisid keeramas. Aga mehi sellest poest kahjuks kaasa ei pakitud. Nii jäi üle loota ja 4,5 tundi hiljem tänuga tõdeda, et vanaisalt päritud insenerigeenid või jutulinnu silmapaistev taiplikkus mind ka seekord aitasid. Sest 4 eset lõpuks kokku said ja on siiani koos. Selg ja käed olid väääga väsinud, aga eesmärk laupäeva õhtuks kõik enam-vähem korteris paika saada, sai täidetud.

lego enne...

 

.... ja pärast :)

....

Pühapäeval tegime siis üle pika aja sammu tervislike eluviiside suunas, mis seisnes selles, et suundusime terviserajale „ciclovía“. Tegemist on igati toreda ettevõtmisega (seda ka Bogotás, ja võib-olla ka teistes linnades), mis seisneb selles, et igal pühapäevahommikul (ja ka pühade ajal) suletakse ühe põhitänava üks pool ning see on kasutada vaid jalakäijatele, jooksjatele, ratturitele, rulluisutajatele. Paljud tulevad ka koertega jalutama ning peab siinkohal ütlema, et kuigi koer on siinkandis vägagi populaarne koduloom, siis on nad kõik kuidagi väga rahulikud ja / või hästi treenitud. Sama mulje jääb ka väikeste lastega. Neid on küll tõesti palju, kuid mingit röökimist ja väga suurt isemeelsust ei paista küll kuskilt silma. Võib-olla on hea treeningu tulemus :), aga võib-olla hoopis selles, et isad-emad kõrval. Sai juba ka kord varem mainitud, aga on teada-tunda, et perel ja pereliikmetel on siinses kultuuris väga oluline koht. Ja seda on tõesti hea näha.

Aga tagasi rajale. Ilm oli meeldiv, natuke päikest, aga mitte väga kõrvetav, mõnus tuul. Ja üle pika aja võimalik erinevat rahvast lähemalt näha (mitte aind taksoaknast). Rada on kenasti turvatud. Teeäärest on võimalik osta värskelt pressitud mahla. Mingi intervalli tagant on kohad rühmvõimlemisele :) ehk siis erinevate koduste muusikastiilide saatel on võimalik end teistega koos ühes muuzikarüdmis liigutada. Meie piirdusime siiski vaid jalutamisega.  Kokku ca 2,5 h ja ca 11-12 km. Tore on see, et see nö tervisetänav (El Poblado või Carrera 43a) on meie elamisele väga lähedal. Vaja vaid mäest alla laskuda. Tagasi tulles nii tore pole, sest siis tuleb ju tagasi ronida. Päris vaevaline, kui pole tükk aega end liigutand. Ja järgmine päev ihus ja liikmetes veelgi vaevalisem. Aga see on selline positiivne vaev. Ja nii kordasime üritust ka möödunud pühapäeval.

pühapäev "kodus"

Esimesse kodusesse pühapäeva mahtus veel minu esimene tõsisem kulinaarne katsetus Kolumbia pinnal. Olin mingil hetkel maininud, et ma väga ei kokka, aga nt lasanjega saan hakkama küll. Mille tulemusena ülemöödunud nädalal toimunud väiksel hooaja avapeoleol mu suur juht ja ülemus ei jätnud meelde tuletamata, et me teda ja teisi ikka külla kutsuksime ning tingimata siis lasanjet pakuksime. Nii ma siis möödunud pühapäeval katsetasin siinsete ainetega, et teada, kas üldse on ikka midagi pakkuda :) Ja ütleme nii, et tulemus ei olnud halb. Eelroaks väike tomati-mozarella salat, kõrvale vein ja üks kena pühapäeva pärastlõuna sai õhtuks. Nüüd järgmisena plaanin katsetada šokolaadi-toorjuustu koogiga. Aga millal ja kas ja kuidas õnnestub, sellest edaspidi :)

Siin aga killuke ciclovíat ja Medellíni:

http://youtu.be/jimlpjwIGXY

kirjad kodukandist...

... on ikka teretulnud ... üks hea inimene saatis näiteks sellised uudised... http://www.youtube.com/watch?v=eZL1jRBq9cY ... loodan siiralt, et kõigil kodus läheb siiski kordades paremini... :)

K.

üks kuu medellini

Et siis rohkem kui kuu elu Medellínis. Ajalooürikute tarvis mõned märksõnad, mis sellesse kuusse mahtunud.



õeraas - annab
noorele kunstnikule
 kindlasti andeks... ;)

Õpin keelt. Sisuliselt kohe, st teisel tööpäeval Medellínis, avanes võimalus võtta kohalikus eraülikoolis (EAFIT) intensiivkursus algajatele. Tase 1 (kokku on vist ca 12 taset), 9 päeva, a 4 tundi. Alustasime kolmekesi – üks noormees Norrast ja teine Saudi-Araabiast. Mõlemad tudengid. Üks siin esmärgiga kirjutada politoloogias magistritöö teemal L-Am valimised ja teine kuuks ajaks õppimas finantsi. Viimane pidas siiski vaid esimesed 4-5 päeva vastu, nii et kursuse lõppu purjetasin vaid viikingiga koos. Meil vedas õpetajaga. Profe Juan Carlos, aastaid 48, osutus väga vitaalseks persooniks (nt mõne pausi ajal otsis youtubist mõne loo vallenatot, et selle saatel natuke üksi tantsida) ja nii kujunes õpiõhkkond mõnusalt lõbusaks, samas produktiivseks. Rahulolu tundus olevat vastastikune. Tublid õpilased said palju kiita. Kursus lõppes eksamiga – ühel päeval suuline ja teisel ca 2 tundi kirjalik eksam. Mõlemad eksamid 100% - ja võisin endale pai teha. Vähemalt sai märk maha, et olen veel õpivõimeline. Ja kõige olulisem ehk see, et sain kursusest eelkõige julgust rääkima hakata (kaua sa ikka vait oled :) )... ka vigadega.

Profe Juan Carlos ja vallenato :)
lisasin kirja lõppu ka ühe lingi



Et töö tõttu pole sellisel intensiivsel kujul võimalik keelt edasi õppida, siis edaspidi võtan eratunde. Hetkel on olukord natuke segane, mistõttu pole veel korraliku õpirütmi tekkinud.

Hommik ja unised
Medellini kolleegid Bogotás

Segane hetkel seetõttu, et pole oma eluaset veel väga paikseks saanud. Lisaks olen pidanud paar korda Bogotás käima. Või täpsemalt lendama. Paar nädalat tagasi ühel kenal reedesel päeval toimus firma nö suvepäev. Väljapoolt Bogotá´d tulijatele (Medellínist, Calist ja Barranquiast) tähendas see tõusmist k 3 hommikul, tunde passimist lennujaamas... selleks, et k 11 hommikul alustada sportlike mängudega. Ütleme nii, et olime suht-koht unised ja väsinud. Aga päeva arenedes läks olemine paremaks. Samas õnnestus taas korralikult päikest saada. Et Bogotás on reeglina külmem ja sajusem, siis ei tundunud olevat oluline varuda kaasa päiksekreemi. Aga just väliste tegevuste ajal säras päike ning alles siis, kui õhtu katuse alla suundus - tantsu ja aguardiente (kohalik kange naps aniisiviina näol – sarnane kreeka ouzo´ga)  saatel - hakkas vihma sadama. Tulemusena säras mu nägu järgmised paar päeva kenas punases kumas. Tagasi lennujaama kulgesime bussiga läbi õhtuse ja autodest pungil Bogotá. Ees seisis pikem nädalavahetus, st 3 järjestikust vaba päeva ning rahvas liikumas linnast välja. Sõit kujunes ca 1,5 h pikkuseks. Igav siiski polnud, sest kolleegid võlusid kuskilt välja hulga aguardientet ning lõbustasid end sellega, et püüdsid minuga hispaania keelt rääkida. Nende rõõmuks teadsin ma juba olulisi sõnu nagu näiteks „guardo“ (kohalikus slängis aguardiente kohta), „borracho“ (purjus), „guayabo“ (kohalikus slängis pohmell)... Guardo sai proovitud. Borracho ja guayabo jäid tulemata – kahtlustan, et mõnel kolleegil siiski.

Ehkki jõudsime lennujaama väääga täpselt, siis selgus kohapeal et lend oli edasi lükatud, kuna Bogotá ja Medellíni vahel möllas parajasti äiksetorm, nii et isegi presidendi lennuk suunati maanduma teise linna. Aga õnneks oli viivitus vaid tund ning tagasisõit möödus kenasti. Möödunud nädalal aga tuli osaleda 3-päevasel kursusel Bogotás, nii et sai taas k 3 öösel ärgatud. :S

Pikkadest nädalavahetustest rääkides, siis need tekivad reeglina selle tulemusena, et vist pea kõik pühad, mis satuvad töönädala sisse ja mitte nädalavahetusele eelnevale või järgnevale päevale, nihutatakse siis vastavalt. On jäänud mulje, et ega alati teatagi, mis pühaga on tegemist – oluline on, et oleks vaba päev :)

Nagu varem juba öeldud, siis kliima on Medellinís märksa parem – soojem ja stabiilsem. Juuni lõpp peaks tähendama vihmaperioodi lõppu. Keskmine temperatuur siinkandis olnud rohkem kui 25c. Ja selliste kenade ilmade keskel õnnestus mul korralikult haigeks jääda, mis väljendus selles, et suvepäeva järgsel nädalavahetusel, või õigemini esmaspäevasel puhkepäeval andis enesetunne aimdust, et palavik tõuseb. Ja tõesti, möödusid vaid mõned tunnid ja juba olingi siruli maas ja nii 2 päeva jutti. Kraadiklaasi polnud, ent tundus, et oli suht-koht kõrge palavik. Mida siis kodust varutud paratsetamooliga üritasin alla saada. Kolmandal päeval see isegi õnnestus, nii et ei pidanud vajalikuks arsti juurde minna. Samas tundub, et siin on kombeks kohe arsti poole pöördud, mitte nagu Eestis vapralt... alles siis kui surm silma ees. Haiguse jääknähtudeks olid veel paar päeva nõrkust, köha ja kadunud hääl. Aga kokkuvõttes taas kõik hästi.   

Elusasemest veel rääkida, siis tänaseks olen siis jõudnud niikaugele, et korter on olemas, lepingud sõlmitud. Korterit hakkan jagama ühe tüdrukuga Bogotást. Möödunud nädalavahetusel vahetasime hotelli ajutise elukoha vastu, milleks on kena möbleeritud korter linna lõunaosas. Aknast avaneb taas kena vaade linnale.  Uude korterisse sissekolimine veel viibib, kuna korter, mida rendime on möbleerimata. Nädalavahetusel õnnestus voodi soetada. Jah, leidub ka minu pikkusele! ;) Voodi tarnitakse kohale 8 tööpäevaga (oleks saand ka kiiremini, aga pea 30% hinnavõitu tundus väärivat ootamist) – pealegi saabuvad korterinaabri asjad kah alles järgmisel nädalal, nii et kolime siis juba koos. Praeguste plaanide kohaselt peaks selleks kuupäevaks saama 21. juuli.

Medellin ja ajutine elukoht - minu magamistoa aknatagune

Korteri rentimine oli omaette protsess. Potentsiaalse rendilevõtja finantsvõimekust uuritakse põhjalikult. Pidin täitma avalduse, kus mh kirjas sissetulek ja kuu kulud. Lisaks võtma töökohast kirja, mis kinnitab, et töötan ja palk on niimitu raha. Loomulikult tuli avaldus kinnitada taas sõrmejäljega (hakkan sellega juba harjuma ja sõrm ka). Kui andmed saadetud, siis mõne päeva möödudes sain telefonikõne. Olin parajasti Bogotás koolitusel ja polnud võimalik kedagi kõrvale tõlkima võtta... aga ca 20 min vestlust hispaania keeles, mille sisuks oli siis minu poolt saadetud andmete kontroll. Kõik mis ma olin avaldusse kirjutanud küsiti üle. A la... mis on teie täielik nimi? Kus elate? Kuna hetkel püsiaadressi veel pole, siis olen kasutanud kontori aadressi. Sellega seoses tundus suht naljakas, kui küsiti, et „kaua seal elate“. Selgitasin, et tegelikult ma seal ei ela. „Kust te siis elate?“ Siiani hotellis. „Mis hotellis? Kaua?“ Intervjuu päeval oli aga olukord selline, kus olin end mõneks päevaks Medellínis välja kirjutanud ning Bogotás samuti, kuna pidin õhtul tagasi Medellíni jõudma. Ühesõnaga olin just sel päeval mõned tunnid nö koduta. Õnneks selle kohapealt pilli lõhki ei aetud. „Kaua Medellinis olete olnud“. Vastasin, et kuu. „Kaua Kolumbias?“. Kokku kaks kuud. „Kus te enne Medellini elasite?“. Bogotás. „Kus? Kaua? Kes on teie tööandja? Kus on tööandja peakorter? Kauaks Kolmbiasse jääte? Millisel kujul makstakse teile palka? (sularahas, tšekid, ülekandega...) jne jne. Sarnased küsimused esitati ka korterinaabrile. Mh üks ristküsimus, et kaua ma Kolumbiasse jään. Ma vastasi paariks aastaks. Korterinaaber, et tähtajatult :D ... Ja ehkki minu vestlust saatis sagedasti väljend „Lo siento. No entiendo. Puede repertir, por favor?“ ...  avaldasin siiski lootust, et andmed said enam-vähem kinnitatud ning tõenäosus korter rendile saada säilus. Ja nii ka oli. Vaid mõne tunni möödudes sain korterinaaberilt teate, et meid on heaks kiidetud. Tore. Järgneval päeval – laupäeval – allkirjastasime rendilepingu (notariaalselt!), maksime esimese üüri,  vaatasime korteri põhjalikult üle ning fikseerisime mõned nö halvas seisukorras asjad, et hiljem keegi meie arvele neid ei paneks. Võtmed saime ka... aga lukud-võtmed vahetasime juba igaks juhuks ära.  See oli maakleri tugev soovitus. Ja meie kuulekad kodanikud.

Märksõnu jätkub veel... aga eks neist edaspidi. Praegu siinkohal üks näide vallenatot - http://youtu.be/5L9itEadUCE(täiesti suvaline klipp). Üldiselt jääb mulje, et kohalik, rahvamuusika on nii vanade kui noorte seas vägagi populaarne. Ja erinevaid muusikastiile on siin palju. Minu jaoks on rütmid võõrad ja sestap ei oska täna veel eristada, mis stiiliga täpsemalt tegu. Veel vähem on teadmisi võimalikest tantsusammudest :) Viskasin üle õla lubaduse, et kui keeletunnid läbitud, siis võtan järjekorda tantsutunnid. „Ha-ha-haaa“... või nagu siinses keeles „ja-ja-jaaa... „ Eks vaatab :) 

Medellin ja ajutine elukoht - minu magamistoa aknatagune



kb - 41 vol 2

vastus saarelistelt :)
http://www.youtube.com/watch?v=MARgQ2ReMeg

kb-41

saarelistele...
http://www.youtube.com/watch?v=ooKadyFEuOA

kaks kuud

Nii. Palju aega on merre voolanud. Pole ammu kirjutanud. Aeg lihtsalt kaob kuhugi. Tundub, et midagi väga erilist pole vahepeal juhtunud… aga midagi ehk ikka, nii et püüan lähiajal kronoloogia tarvis mingi tagasivaate teha.
Täna aga sai siis täpselt 2 kuud Kolumbia elu elatud. Leian end aeg-ajalt mõtlemast, et aeg on ikka väga suhteline nähtus. 60 päeva ei ole ju iseenesest mingi pikk aeg. Ja samas tundub, et olen olnud ära juba terve igavik. Teisalt, ega ma polegi kunagi varem kodust niikaua eemal olnud. Neile, kes rohkem maailmas ringi liikunud pole selles eemal olekus midagi imelikku. Ja ega polegi. Lihtsalt tunnistan endale, et leian end viimastel päevadel rohkem kodule mõtlemast. Ja selleski pole ehk miskit imelikku. On ju kodus praegu kõige valgemad ja soojemad päevad ja ööd. Kes lähevad uut saart avastama, kes Saarnakile talgutele, kes naudib merd ja / või uisuradu, kes plaanib uusi treeninguid, kes rõõmustab laulupeolt saadud heade emotsioonide üle… jne jne. Killud ja mälupildid, mis omal moel minus terviku on moodustanud. Ja on natuke kahju, et sel suvel need killud kogumata jäävad. Küllap uued kogemused loovad edaspidi uusi mustreid ja annavad oma värvi. Ja otsus end 10 tuh km kaugusele end lennutada, oli kindlasti õige. Vähemalt pole täna vähimatki põhjust selles kahelda. Eks vaatab, mis edasi saab ja tulevik toob... :)