Nii. Palju aega on merre voolanud. Pole ammu kirjutanud. Aeg lihtsalt kaob kuhugi. Tundub, et midagi väga erilist pole vahepeal juhtunud… aga midagi ehk ikka, nii et püüan lähiajal kronoloogia tarvis mingi tagasivaate teha.
Täna aga sai siis täpselt 2 kuud Kolumbia elu elatud. Leian end aeg-ajalt mõtlemast, et aeg on ikka väga suhteline nähtus. 60 päeva ei ole ju iseenesest mingi pikk aeg. Ja samas tundub, et olen olnud ära juba terve igavik. Teisalt, ega ma polegi kunagi varem kodust niikaua eemal olnud. Neile, kes rohkem maailmas ringi liikunud pole selles eemal olekus midagi imelikku. Ja ega polegi. Lihtsalt tunnistan endale, et leian end viimastel päevadel rohkem kodule mõtlemast. Ja selleski pole ehk miskit imelikku. On ju kodus praegu kõige valgemad ja soojemad päevad ja ööd. Kes lähevad uut saart avastama, kes Saarnakile talgutele, kes naudib merd ja / või uisuradu, kes plaanib uusi treeninguid, kes rõõmustab laulupeolt saadud heade emotsioonide üle… jne jne. Killud ja mälupildid, mis omal moel minus terviku on moodustanud. Ja on natuke kahju, et sel suvel need killud kogumata jäävad. Küllap uued kogemused loovad edaspidi uusi mustreid ja annavad oma värvi. Ja otsus end 10 tuh km kaugusele end lennutada, oli kindlasti õige. Vähemalt pole täna vähimatki põhjust selles kahelda. Eks vaatab, mis edasi saab ja tulevik toob... :)
1 comments:
Mul just lõuna-ameeriklased külas. Neil siin probleeme õhtuti uinumisega. Ei saa aru miks "päeval" peab magama minema :)
Post a Comment