mõned numbrid ja metsahõng

Kui 6. augustil täitus 3, siis 11. augustil võisin tähistada 5. Antud juhul küll aastat. Mäletan hästi aastat 2006 ja seitsme asjaga koormatud Toyota Carinat Tallinna poole veeremas. Tundus mõneti uskumatu muutus peale 15 Pärnu aastat. Ütlesin möödunud kevadel, et see tundus mõneti sama suur samm, kui mitte suurem, kui praegune 10.000 km. Mnjah... kõik on suhteline. Ja inimene kohaneb. Mitte, et oma kohanemisvõimes oleksin kunagi kahelnud, aga kui keegi 5 aastat tagasi oleks öelnud, et vahetan 40 tuh elanikuga linna tänase ca 3,5 miljoni vastu, oleks raske uskuda olnud küll. Aga arvud-arvudeks. Ega need 5 nüüd midagi nii erilist ole, aga korraks tagasi vaadata võib ju ikka :) Päeva „tähistasin“ tagasihoidlikult kotitäie kommidega, mis osutusid ootamatult populaarseteks kolleegide seas.

ja linn jääb maha

Santo Domingo tänavail

13. augustil, laupäeval, õnnestus siis lõpuks külastada Medellini ääremaal, või õigem oleks öelda – kohal - kõrguvat rahvusparki „Parque Arví“, sest park asub ca 700-1100 m linnast kõrgemal, u 2200-2600 m üle merepinna. Pääseb sinna eri radu pidi. Me (Patty ja Rafa) valisime üles minemiseks  metroo kõrvalharu, metrokaabli (metrocable). Püüdsime ka ca kuu varem sinna minna, aga kuna tegemist oli tookord pühapäevaga ning me sättisime end minema ca 9 paiku, siis selgus, et rahvast oli meeletult palju ning peale enam kui poole tunnist metroosõitu ning tunniajast ootamist piletijärjekorrs soovitati lahkelt järgmine päev tagasi tulla. Seekord siis enam midagi juhuse hoolde ei jätnud vaid ohverdasime minekuks laupäeva. Või nagu ütles Rafa “Al que madruga, Dios le ayuda” (kõnekäänd, mis ütleb, et need kes tõusevad varakult, neid aitab jumal).
Selleks, et üles saada tuleb metroovariandi puhul sõita kõigepealt „Acevedo“ peatusesse ning sealt kolida ümber metrokaabli liinile ning sõita üle väga vaeste linnaosade vahepeatusesse „Santo Domingo“. Tegemist on linnaosaga, mis ca paarkümmend aastat tagasi Pablo Escobari valitsemise ajal oli üks ohtlikumaid piirkondi ning kus inimesed magasid pigem voodite all selleks, et arveteklaarimiseks kasutatud kuulid neid juhuslikult ei tabaks. Täna on olukord muidugi hoopis teisem, kuid jalutama sinna ikka ei lähe küll.
Et alustasime oma teekonda varakult, siis jõudsime ka vahepeatusesse paraja varuga. Kuna parki viiv metrokaabel avati alles k 9, siis ei jäänud muud üle kui ca 45 min aega parajaks teha. Selleks astusime paar sammu metroojaamast välja ning ostsime vastas asuvast putkast kohvi. Must kohv, ehk siinses keeles „tinto“ – sama sõna, mida mujal punase veiniga seostaks. Kuna sellises piirkonnas fotokaamerat välja ei julge võtta, siis näpistasin paar pilti telefoniga. Kui ikka hobesed mööda teed jalutavad, siis ju peab.

...aknast

vaatenurk...

....metrokaabli

Aeg möödus kenasti ning mingil hetkel leidsimegi end taas kinnitatuna metalltrossi küljest ning rippumas maa ja taeva vahel. Õhutee parki oli üllatavalt pikk. Vaatasin huvipärast järele... kui esimene õhutee oli ca 2 km pikk, siis viimane lõik 4,6 km. Ja ütleme nii, et vaade polnud paha. Kõigepealt vaatad, kuidas linn allpool järjest väiksemaks jääb ning siis hõljudki juba metsa kohal ning kaugemal sinetavad mäed. Tagasiteel tegin ka mõned pildid, kuid kuna sel hetkel oli päike otse silma ning peegeldused kabiiniakendel väga tugevad, siis ei õnnestunud just midagi väga pildile püüda. Aga aimdust natuke ehk ikka.
Kel suurem huvi metrooliikluse vastu Medellinis leiab infot nt siit: http://www.metrodemedellin.gov.co/index.php Ja pargi enda koha rohkem infot siit: http://arvi.pacifica.co/es-CO 

üks märk rajal ...
seda elanikku me kahjuks
ei kohanud

Parque Arví  hõivab enda alla ca 70 km2 ning on alles arenduses, mis tähendab seda, et matkarajad väga märgistatud veel pole. On küll märgitud kaardile üht ja teist värvi rajad, kuid nii kindlapeale võõras kohas jalutada kui nt RMK märgistatud radadel hästi ei saanud. Seda väitsid ka pargi töötajad, kes andsid alustuseks kiire ülevaate pargist ning kohalikust elanikkonnast (loe: linnud, loomad, taimsed kasvud). Kiire tähendas mh seda, et seda tehti võimalikult kiires hispaania keeles muidugi. :) Ja lõppkokkuvõtteks soovitati meil oodata ca tund, kuni mingi grupp kokku kogutakse et siis üheskoos kuhugi rajale suundutakse. Arvestades, et mäge ründab nädalalõpus ca 2000 hinge, siis ainuüksi mõte, et peaksin suunduma rohelusse ca 30-50 pea ja sajakonna jalaga ajas hirmu peale. Aga mõtlesin leplikult, et mis ma siin ikka tühjal kohal hüppan, kui keelt ja paika ei tunne. Otsustasime siiski, et teeme ühe väiksema, ca tunnise ringi läheduses, et siis hiljem grupiga liituda.

Aga rahulikult jalutades võtab aeg muidugi teistsuguse mõõtme ning aeg-ajalt leidsime ka teetähiseid. Ning ma kui vana rajaleidja suutsin vajadusel ka piisavalt kaarti lugeda, nii et jalutuskäik loodusrüpes möödus suuremate eksimusteta. Pealegi need esimesed rajad kus käisime ei ole nüüd niiväga tsivilisatsioonist eemal. Jõuavad ikka mäkke keerutavale sõiduteele välja. Ning mäe otsas elavad lisaks puudele ning karvestele ja sulelistele ka inimesed, et sai vajadusel ka teed küsida. Samas jõudis meid kohalik politsei hoiatada, et fotokaamerat metsateel pidevalt kaelas ei kannaks. Iseenesest muidugi kena, kui selliste asjade eest hoiatatakse, aga noh, turvatunnet see just metsas jalutajale ei lisa.
Natuke astusime siis mööda maanteed ning varsti keerasime metsarajale. Ca 3 kuud polnud tundnud sellist mõnusat metsa lõhna ning kõrvu paitavat vaikust. Vaikus oli isegi ootamatult vali, sest tuul ei puhunud ja mets ei kohisenud. Enne parki minekut kiitsid paljud kohalikud, et see on üks väga ilus koht. Loomulikult. Aga, kui oled pärit paigast, kus elu on keset metsi, siis oleks ilmne liialdus, kui ütleksin, et olin millegi üle väga imestunud või vaimustunud.

Kuna nii kõrgel mäe otsas on ilm märksa jahedam, siis palmid seal ei kasva, vaid pigem segamets. Okaspuud olid aga kujuga, mis meenutasid Lapimaa kuuski. Sellised lühikeste okstega. Muid taimi ma väga nimetada ei oska, kui ehk et metsa all paistsid mustika- ning pohlataimede sugulased. Väga kindel ma selles muidugi pole. Mõned sõnajalad olid aga võtnud väiksemate puude kuju. Igatahes oli kena okastega kaetud rajal astuda. Väga palju linde-loomi ei näinud, küll saatsid meid pea terve tee ca 2-3 cm pisikesed helesinised kiilid. Kahjuks ei õnnestunud ühtegi korralikult pildile saada, nii et jääb midagi järgmiseks korraks. Küll aga märkasin mingil hetkel puude vahel üht kena isendit, kel nimeks Barranquero (ld k momotus momota). Nimi on sarnane ühe Kolumbia piirkonnaga, nii et võib-olla on kuidagi sellega seotud. Kuna väga lähedale ei õnnestunud minna, siis ei ole pildikvaliteet hea, aga rõõm selliste kohtumiste üle kompenseerib. Sama rõõmsa hetke tõi ka üks väike sisalik, kes end minu jaoks kenasti puukülge poseerima sättis. 

Kuna oli selge, et me grupiga enam liituda ei jõua, siis kõndisime ühe raja lõpuni ning tegime kõrvalpõike väikse, aga kiirevoolulise jõe äärde. Taas väidetavalt imekena koht. Aga... ütleme nii, et sellised kohad on nauditavamad, kui neid ei ääristaks hulk grillimiskohti ning rahvast. Samas on see muidugi kena võimalus teha perega väljasõit ning tsiviilselt end hästi tunda. Istusime meiegi siis jõe kaldale ning nautisime Rafaeli poolt valmistet võileibu. Peale paaritunnist jalutuskäiku puhtas, värskes õhus, maitsesid need imehead. Jõe läheduses oli ka infopunkt, kust meid lahkelt uue raja otsa juhatati. Sisuliselt tähendas see küll tagasi suundumist paralleel tee kaudu. Valdavalt kõndisime puude all ning midagi väga erutavat silma ei jäänud. Sestap jäi sel korral ka pildisaak väikseks. Ja see polegi eesmärk omaette. Samas plaanin mõnel teisel nädalalõpul uuesti minna ja teisi radu kaeda. Ühes pargi nurgas pidid ka järved olema... neid võiks ju näha. Sel päeval sain aga märkamatult ka ohtralt päikest... nt juukselahk säras kenasti punaselt ning seljale, riidevabale kohale sain kena ringi, nii et see sarnanes vähemalt nädal jaapani lipuga. Kokkuvõttes olid ütlemata mõnusad 5-6 tundi mõneti koduses õhus ja keskkonnas (natuke tuletas kodust varasügist meelde). Koju jõudes avanes aknast aga selline pilt, millele hiljem järgnes muidugi äike ja vihm.

Nädalavahetus oli seda kenam, et esmaspäev, 15. august oli püha ning seega vaba päev. Ja mis kõige olulisem, sain kalli ema tervituseks pokaali tõsta.