...siin. Medellínis on kohe väga mõnusalt soe. Keskpäev kruvib ennast ehk isegi liiga kuumaks, pea 30+ ... Aga üle pika-pika aja on ka see talutav. Ja roheline on siin. Väga. Ehkki kodus palmid ei kasva, siis kuidagi märksa kodusem tunne tekkis esmapilgul. Ja kuuldavasti olen siis ka lõpuks Eesti suvele siin järele jõudnud. Siiski, meri on puudu ja jõgi, mis linna läbib ei ole seda moodi, et oleks ujutav koht.
Aga tagasi eelmisse nädalvahetusse... terve reedese öö ning ka laupäeva hommiku kallas vihma. Takso (mitte küll tibukollane) saabus minuti pealt ja viis mind kenasti läbi vihmamärja ja paraku suht halli Bogotá siselendudeks ettenähtud lennujaama. Ehkki lennufirma kodulehelt võis natuke teistsugust infot välja lugeda, siis selgus, et pagasil siiski ülekaal ja pean miskit lisaks maksma. Sõbraliku vaidluse tulemusena sain vähemalt 30% alla vaieldud, ja kokkuvõttes polnud summa nii märkimisväärne, et sellest suurt probleemi tekitada. Vähemalt ei pidanud osa pagasist üksi bussiga reisima. Lend ise osutus väga lühikeseks, vaid ca 25 min. Mida enam Medellíni poole, seda kenamaks muutus ilm. Mingi hetk avanes aknast imekena vaade all laiuvale maastikule, mis kujutas endast lugematuid metsa poolt roheliseks värvitud teravaid mäesakke, mille otsas troonis mõni üksik majake. Ja siis olidki juba jalad maas. Jaamas ootas autojuht Carlos, kes mind lahkelt autosse pakkis. Ehkki Bogotaga võrreldes sai ca 1 km allapoole tuldud (s.o siis ca 1500 m peale), tekkis alles nüüd tõsisem arusaam sellest, et olen vägagi mägises piirkonnas. Lennujaam asub ca 32 km Medellínist eemal – tõenäoliselt kohas, kus vähegi lauskjam koht ja parajalt pikkust, et mõni suurem lennuk saaks maanduda (Medellínis on ka lennujaam, aga see on vaid väikestele lennumasinatele). Tee linna poole kulges pidevalt mööda serpentiine, küll ülesse, siis jälle alla. Et ära ei unustaks, et tegemist on siiski veel vihmaperioodiga, hakkas teepeal ka vihma sadama. Õnneks mitte väga tugevalt. Tugeva vihma tulemusi või aeg-ajalt ka teel kohata, kus suured kivid ja tükk mäenõlva osa teest olid sulgenud. Carlos oli hea autojuht, kuid mul võttis mingil hetkel see keerutamine südame kergelt läikima. Usun, et roolis istudes oleks hoopis teisem tunne. Õnneks midagi hullu ei juhtunud ja/või linn jõudis varem vasta.
 |
| Medellín 2011 |
 |
| Bogotá 04.06.2011 |
 |
| Medellíni lähistel 04.06.2011 |
 |
| teel Medellíni |
 |
| sel pildil pole rohelusega väga pistmist, pigem jäid silma nö kihilised mäed :) |
Linna sissesõidul torkas kohe silma tohutu rohelus, teistsugune ja mitmekesisem taimestik-linnustik, sh märksa rohkem palme kui Bogotas, pisikesed roostepruuni karva tuvimoodi linnud... ja tänavad, mis looklesid alla ca 12-15 kraadise nurga all. Üks asi sai kohe selgeks... algajal autojuhil oleks selles linnas lõputult võimalusi kaldpinnalt ülessõitu harjutada :) Ja ma pole ka kindel, et ma ise väga käpp oleks... Enamus autosid tunduvad olevat manuaalkastiga.
Hotelli jõudes ja end sisse sättides ei läinudki palju aega kui sai ühe kolleegiga kohtumine kokku lepitud. Daniel oli lahkelt valmis laupäeva pärastlõunal linna näitama ning piirkondi, kust võiksin korteri otsimist alustada. Nägin ära ka meie kontori ja kliendi kontori, kus tõenäoliselt enamus aega ja tööst saab tehtud. Korteri vaatan tõenäoliselt just viimase lähedusse.
 |
| Albert ja esmavaade hotelli aknast vasakule.... |
 |
| ... ja vaade paremale |
Pühapäeval kohtusin kolleeg Patricia ja tema abikaasaga. Ääretult kenad, sõbralikud ja huvitavad inimesed. Nendega koos sai kõigepealt külastatud üht populaarset Medellíni turismiobjekti „pueblo de paisa“. Tegemist on linna ühe mäe otsas asuva väikse külaga, mis iseloomustab aegu ammuseid tagasi toiminud eluviisi. St sellised mäe otsa ehitatud väiksed külad olid Antioquio piirkonnas väga levinud. Kuna ruumi on mäe otsas väga vähe, siis asustus oli väga tihe... samas oli kõik eluks vajalik olemas – nii juuksur, kool kui kirik...
 |
| pueblo de paisa |
Edasi suundusime keha kinnitama populaarsesse piirkonda nimega Parque Lleras... pubide ja restoranide piirkond ning tõenäoliselt öösiti üks vägagi rahvarohke koht. Valisime itaalia restorani, kus toitu valmistatakse puukütte abiga. Üheltpoolt eksklusiivne, teisalt vägagi kodune. Ja toit maitses tõesti väga hea.
 |
| metrocable |
 |
| Medellíni vaesem nurk |
See on piirkond, kuhu üksi jalutama ikka ei lähe küll... ja meiegi piirdusime sellega, et sõitsime ülesse ja tagasi alla... ning kaadrid saidkid valdavalt tehtud „õhus rippudes“. Tegelikult on mäe otsas üks huvitav koht, nimega „Parque Arví“ – peaks olema tegemist rahvuspargiga ning kohaga, kust taas hea vaade alla linnale. Aga kuna see oli selleks ajaks pühapäeva õhtul suletud, siis jääb midagi avastamiseks ka järgmistel päevadel. Kui tagasi metroosse jõudsime, oli see täitunud rohelise-valgetriibuliste inimestega... või õigemini selliseid särke kandvatega. Lõppenud oli üks olulisi poolfinaal matshe, kus üheks pooleks kohalik meeskond „Nacionalidad“. Ei hakka sellel pikemalt peatuma, kuid ilmselgelt on jalgpall, nagu ka teistes L-Ameerika riikides kõige populaarsem spordiala. Antud hetkeks on teada, et meeskond pääses finaali (tegemist on siis Kolumbia meistrivõistlustega), kuid tänaõhtuses mängus tuli neil paraku seisuga 1-2 alla vanduda Bogotá meeskonnale. Teine ja otsustav mäng on järgmine pühapäev Medellinis.
 |
| kaktuse pesakond |
Kuna saabusin Medellíni nädalavahetusel, mis oli pikem, siis oli ka esmaspäev vaba ning võimalik veel ümbruskonnaga tutvuda. Selleks oli taas meeldiv võimalus järgmise kolleegi Isabeli ja tema kaaslasega kohtuda. Nad otsustasid mulle näidata botaanikaaeda ning tutvustada ka sealset restorani.
 |
| jardin de botanique de Medellín |
Taas üks imekena koht ... nii park kui restoran. Aed on avatud kõigile ja on tasuta... ikka selleks, et võimaldada ka vaesemal elanikkonnal juurdepääsu kultuurile.
 |
| SantaFe ees... parema nurga taha jääb EY kontor ja paar tn vasakule hotell |
Hetkel kui hotellist väljusime tervitas meid aga tõeline äiksevihm. Kui siin sajab, siis ikka nii korralikult, et kogu tee on kaetud korraliku veekihiga, ning kuna teed on valdavalt kaldu, siis lihtsalt tulebki tõdeda, et liigud nagu mööda kiirevoolulist jõge. Nii me siis lippasime läbi sooja vihma. Kauplusi on keskuses küll palju, kuid minuarust mööblisektor oli küll väga väike ning kvaliteet jättis soovida. Tühjade kätega maandusime sushi-baaris, kus avatud akende taga möllas tõeline äiksetorm. Fotokaamera oli kahjuks hotelli jäänud.
Äike tervitas tegelikult ka juba möödunud ööl. Olin juba voodis kui välkima ja müristama hakkas. Ajasin end aeg-ajalt voodist ülesse ja jälgisin linna kohal toimuvat ja pugesin taas teki alla. Kui aga mingil hetkel äike uue hooga tagasi tuli, siis tekkis mõte proovida äikest püüda. Kogemust polnud ning puudus vähemgi teadmine, kuidas peaks kaamerat seadistama. Nii et lähenesin katse-eksitus meetodil. Ja rõõm oli täitsa omal kohal, kui õnnestu ka paar kaadrit tekitada.
Äike tervitas tegelikult ka juba möödunud ööl. Olin juba voodis kui välkima ja müristama hakkas. Ajasin end aeg-ajalt voodist ülesse ja jälgisin linna kohal toimuvat ja pugesin taas teki alla. Kui aga mingil hetkel äike uue hooga tagasi tuli, siis tekkis mõte proovida äikest püüda. Kogemust polnud ning puudus vähemgi teadmine, kuidas peaks kaamerat seadistama. Nii et lähenesin katse-eksitus meetodil. Ja rõõm oli täitsa omal kohal, kui õnnestu ka paar kaadrit tekitada. Kokkuvõttes jääb hetkel üle tõdeda, et Medellín on mind vastu võtnud igati positiivsel ja soojal moel :)
Rohkem pildimaterjali Medellínist
ja Kolumbiast
 |
| õhtu Medellínis 2011 |
0 comments:
Post a Comment