28

Just täpselt niimitu päeva siis tänaseks elatud elu Bogotás. On seda vähe või palju, raske hinnata. Homme hommikul peaks väike kollane takso minu asjad koos minuga El Dorado lennujaama sõidutama. Olen ühe kohvri võrra rikkam, kuna mõned asjad on juurde tekkinud ning et ka siselendudel on lubatud suurem pagas, siis sai nii otsustatud, sest ega kolimine pole veel lõppenud ja lihtsalt nii on lihtsam.

Kui paar nädalat tagasi esmalt sellisest plaanide muutusest teada sain, siis olin ka endale üllatuseks emotsionaalselt kergelt häiritud, sest on kahju lahkuda hetkel, kui oled võõras keskkonas mitu sõbralikku nägu leidnud... ja isegi kaasmaalasi...  Siinkohal ei saa jätta mainimata, et kohtumine Evega on olnud nähtus omaette, sest meil on väga palju sarnaseid lugusid, ühiseid nimetajaid, et mingil hetkel ei tundunud enam isegi naljakas, vaid pigem juba enesest mõistetav. Siinkohal meenub pea 5 a tagune kohtumine Triinuga :)

Aga elu on elamiseks ja iga muutus on millekski hea. Olen viimastel nädalatel selle kolimise mõttega end harjutanud ning  juba on tekkinud ka mitu toredat kontakti sealses kontoris ning lisaks teadmine, et mind ootab ees palju kenam linn, palju parem kliima (soojem, aga mitte väga kuum), palju sõbralikumad inimesed, jne, jne. Vähemalt nii on mulle kinnitanud pea igaüks kohalikest, kui on kuulnud minu minekust. Aga eks oma silm on kuningas ja küllap tekivad mingil hetkel ka uued albumid sellest, mis nendesse silmadesse ja troonile peegeldub.

Kui arvestada, et viimased päevad on olnud siin väga tuulised ning täna õhtul kiskus kohe väga tõsiselt vihmale, siis pean tunnistama, et isegi ootan seda sõitu. Sest pikale talvele järgnevalt jõudsin küll kevadesse, aga kuna see on siin linnas igikestev, siis igatsen kasvõi natukeseks rohkem päiksepaistet ja sooja kui praegused 15-17c plusskraadi.

See lühipikk aeg, mis Bogotás möödund, on läinud kenasti. Kuna mul tõepoolest suuri ootusi-lootusi siinsele elule polnud rajatud, siis tundub, et olen kohanenud ilma probleemideta ning võtan nähtavat ning nähtamatut täpselt nii nagu see just sel hetkel on ja tundub. Ei eufooriat, ega pettumusi. Samas on selge, et olen näinud Kolumbiast vaid murdosa. Sestap loodan, et kui siia vähegi pikemaks peatuma jään, saab ka mõned murrud ja osad juurde liidetud. Pettumust pole isegi selles osas, et erinevalt mõne inimese veendunud arusaamast, ei oodanud mind lennujaamas 130 cm Alejandro ning ma ei ole tänaseks veel abielus ega 5 lapse ema. Ei ole. Ainus, mis täppi läks on see, et mul on tõesti kolleegiks ka samanimeline ja lüheldane noormees. Aga ta on juba abielus. Traagika missugune :) Ja et lugu veel traagilisem oleks, siis saatus viib mind  siit eemale ja linna, kus väidetavalt pidid koos olema Kolumbia kõige ilusamad ja nappe rõivaid armastavad naisolevused. Täiuslik ilu valdvalt küll kunstlike abivahendite ja kirurgide abiga voolitud. Nii et minu väljavaated Alejandrote osas kahanevad järgmistel päevadel nullilähedasteks. Aga ma ei teagi, kas selle teadmise üle nüüd kurvastada või pigem rõõmustada.

Medellinist tean veel niipalju, et seal räägitakse hispaania keelt natuke teistmoodi... murrakut nimetatakse „paísa´ks“ – nii et kui ma mingi hetk suudan end väljendada, siis on „lootust“, et teen seda mingis murdes. Loodan, et erinevus pole na suur kui eesti kirjakeel ja setu-keel :). Tegelikult ootan pikisilmi, et saaks alustada keeletundidega ning samuti leida mõni paik, kus saaks end ka natuke liigutada.  

Elame-näeme. Hetkel aga siis "adiós Bogotá y bienvenido Medellín!"