mõned numbrid ja metsahõng

Kui 6. augustil täitus 3, siis 11. augustil võisin tähistada 5. Antud juhul küll aastat. Mäletan hästi aastat 2006 ja seitsme asjaga koormatud Toyota Carinat Tallinna poole veeremas. Tundus mõneti uskumatu muutus peale 15 Pärnu aastat. Ütlesin möödunud kevadel, et see tundus mõneti sama suur samm, kui mitte suurem, kui praegune 10.000 km. Mnjah... kõik on suhteline. Ja inimene kohaneb. Mitte, et oma kohanemisvõimes oleksin kunagi kahelnud, aga kui keegi 5 aastat tagasi oleks öelnud, et vahetan 40 tuh elanikuga linna tänase ca 3,5 miljoni vastu, oleks raske uskuda olnud küll. Aga arvud-arvudeks. Ega need 5 nüüd midagi nii erilist ole, aga korraks tagasi vaadata võib ju ikka :) Päeva „tähistasin“ tagasihoidlikult kotitäie kommidega, mis osutusid ootamatult populaarseteks kolleegide seas.

ja linn jääb maha

Santo Domingo tänavail

13. augustil, laupäeval, õnnestus siis lõpuks külastada Medellini ääremaal, või õigem oleks öelda – kohal - kõrguvat rahvusparki „Parque Arví“, sest park asub ca 700-1100 m linnast kõrgemal, u 2200-2600 m üle merepinna. Pääseb sinna eri radu pidi. Me (Patty ja Rafa) valisime üles minemiseks  metroo kõrvalharu, metrokaabli (metrocable). Püüdsime ka ca kuu varem sinna minna, aga kuna tegemist oli tookord pühapäevaga ning me sättisime end minema ca 9 paiku, siis selgus, et rahvast oli meeletult palju ning peale enam kui poole tunnist metroosõitu ning tunniajast ootamist piletijärjekorrs soovitati lahkelt järgmine päev tagasi tulla. Seekord siis enam midagi juhuse hoolde ei jätnud vaid ohverdasime minekuks laupäeva. Või nagu ütles Rafa “Al que madruga, Dios le ayuda” (kõnekäänd, mis ütleb, et need kes tõusevad varakult, neid aitab jumal).
Selleks, et üles saada tuleb metroovariandi puhul sõita kõigepealt „Acevedo“ peatusesse ning sealt kolida ümber metrokaabli liinile ning sõita üle väga vaeste linnaosade vahepeatusesse „Santo Domingo“. Tegemist on linnaosaga, mis ca paarkümmend aastat tagasi Pablo Escobari valitsemise ajal oli üks ohtlikumaid piirkondi ning kus inimesed magasid pigem voodite all selleks, et arveteklaarimiseks kasutatud kuulid neid juhuslikult ei tabaks. Täna on olukord muidugi hoopis teisem, kuid jalutama sinna ikka ei lähe küll.
Et alustasime oma teekonda varakult, siis jõudsime ka vahepeatusesse paraja varuga. Kuna parki viiv metrokaabel avati alles k 9, siis ei jäänud muud üle kui ca 45 min aega parajaks teha. Selleks astusime paar sammu metroojaamast välja ning ostsime vastas asuvast putkast kohvi. Must kohv, ehk siinses keeles „tinto“ – sama sõna, mida mujal punase veiniga seostaks. Kuna sellises piirkonnas fotokaamerat välja ei julge võtta, siis näpistasin paar pilti telefoniga. Kui ikka hobesed mööda teed jalutavad, siis ju peab.

...aknast

vaatenurk...

....metrokaabli

Aeg möödus kenasti ning mingil hetkel leidsimegi end taas kinnitatuna metalltrossi küljest ning rippumas maa ja taeva vahel. Õhutee parki oli üllatavalt pikk. Vaatasin huvipärast järele... kui esimene õhutee oli ca 2 km pikk, siis viimane lõik 4,6 km. Ja ütleme nii, et vaade polnud paha. Kõigepealt vaatad, kuidas linn allpool järjest väiksemaks jääb ning siis hõljudki juba metsa kohal ning kaugemal sinetavad mäed. Tagasiteel tegin ka mõned pildid, kuid kuna sel hetkel oli päike otse silma ning peegeldused kabiiniakendel väga tugevad, siis ei õnnestunud just midagi väga pildile püüda. Aga aimdust natuke ehk ikka.
Kel suurem huvi metrooliikluse vastu Medellinis leiab infot nt siit: http://www.metrodemedellin.gov.co/index.php Ja pargi enda koha rohkem infot siit: http://arvi.pacifica.co/es-CO 

üks märk rajal ...
seda elanikku me kahjuks
ei kohanud

Parque Arví  hõivab enda alla ca 70 km2 ning on alles arenduses, mis tähendab seda, et matkarajad väga märgistatud veel pole. On küll märgitud kaardile üht ja teist värvi rajad, kuid nii kindlapeale võõras kohas jalutada kui nt RMK märgistatud radadel hästi ei saanud. Seda väitsid ka pargi töötajad, kes andsid alustuseks kiire ülevaate pargist ning kohalikust elanikkonnast (loe: linnud, loomad, taimsed kasvud). Kiire tähendas mh seda, et seda tehti võimalikult kiires hispaania keeles muidugi. :) Ja lõppkokkuvõtteks soovitati meil oodata ca tund, kuni mingi grupp kokku kogutakse et siis üheskoos kuhugi rajale suundutakse. Arvestades, et mäge ründab nädalalõpus ca 2000 hinge, siis ainuüksi mõte, et peaksin suunduma rohelusse ca 30-50 pea ja sajakonna jalaga ajas hirmu peale. Aga mõtlesin leplikult, et mis ma siin ikka tühjal kohal hüppan, kui keelt ja paika ei tunne. Otsustasime siiski, et teeme ühe väiksema, ca tunnise ringi läheduses, et siis hiljem grupiga liituda.

Aga rahulikult jalutades võtab aeg muidugi teistsuguse mõõtme ning aeg-ajalt leidsime ka teetähiseid. Ning ma kui vana rajaleidja suutsin vajadusel ka piisavalt kaarti lugeda, nii et jalutuskäik loodusrüpes möödus suuremate eksimusteta. Pealegi need esimesed rajad kus käisime ei ole nüüd niiväga tsivilisatsioonist eemal. Jõuavad ikka mäkke keerutavale sõiduteele välja. Ning mäe otsas elavad lisaks puudele ning karvestele ja sulelistele ka inimesed, et sai vajadusel ka teed küsida. Samas jõudis meid kohalik politsei hoiatada, et fotokaamerat metsateel pidevalt kaelas ei kannaks. Iseenesest muidugi kena, kui selliste asjade eest hoiatatakse, aga noh, turvatunnet see just metsas jalutajale ei lisa.
Natuke astusime siis mööda maanteed ning varsti keerasime metsarajale. Ca 3 kuud polnud tundnud sellist mõnusat metsa lõhna ning kõrvu paitavat vaikust. Vaikus oli isegi ootamatult vali, sest tuul ei puhunud ja mets ei kohisenud. Enne parki minekut kiitsid paljud kohalikud, et see on üks väga ilus koht. Loomulikult. Aga, kui oled pärit paigast, kus elu on keset metsi, siis oleks ilmne liialdus, kui ütleksin, et olin millegi üle väga imestunud või vaimustunud.

Kuna nii kõrgel mäe otsas on ilm märksa jahedam, siis palmid seal ei kasva, vaid pigem segamets. Okaspuud olid aga kujuga, mis meenutasid Lapimaa kuuski. Sellised lühikeste okstega. Muid taimi ma väga nimetada ei oska, kui ehk et metsa all paistsid mustika- ning pohlataimede sugulased. Väga kindel ma selles muidugi pole. Mõned sõnajalad olid aga võtnud väiksemate puude kuju. Igatahes oli kena okastega kaetud rajal astuda. Väga palju linde-loomi ei näinud, küll saatsid meid pea terve tee ca 2-3 cm pisikesed helesinised kiilid. Kahjuks ei õnnestunud ühtegi korralikult pildile saada, nii et jääb midagi järgmiseks korraks. Küll aga märkasin mingil hetkel puude vahel üht kena isendit, kel nimeks Barranquero (ld k momotus momota). Nimi on sarnane ühe Kolumbia piirkonnaga, nii et võib-olla on kuidagi sellega seotud. Kuna väga lähedale ei õnnestunud minna, siis ei ole pildikvaliteet hea, aga rõõm selliste kohtumiste üle kompenseerib. Sama rõõmsa hetke tõi ka üks väike sisalik, kes end minu jaoks kenasti puukülge poseerima sättis. 

Kuna oli selge, et me grupiga enam liituda ei jõua, siis kõndisime ühe raja lõpuni ning tegime kõrvalpõike väikse, aga kiirevoolulise jõe äärde. Taas väidetavalt imekena koht. Aga... ütleme nii, et sellised kohad on nauditavamad, kui neid ei ääristaks hulk grillimiskohti ning rahvast. Samas on see muidugi kena võimalus teha perega väljasõit ning tsiviilselt end hästi tunda. Istusime meiegi siis jõe kaldale ning nautisime Rafaeli poolt valmistet võileibu. Peale paaritunnist jalutuskäiku puhtas, värskes õhus, maitsesid need imehead. Jõe läheduses oli ka infopunkt, kust meid lahkelt uue raja otsa juhatati. Sisuliselt tähendas see küll tagasi suundumist paralleel tee kaudu. Valdavalt kõndisime puude all ning midagi väga erutavat silma ei jäänud. Sestap jäi sel korral ka pildisaak väikseks. Ja see polegi eesmärk omaette. Samas plaanin mõnel teisel nädalalõpul uuesti minna ja teisi radu kaeda. Ühes pargi nurgas pidid ka järved olema... neid võiks ju näha. Sel päeval sain aga märkamatult ka ohtralt päikest... nt juukselahk säras kenasti punaselt ning seljale, riidevabale kohale sain kena ringi, nii et see sarnanes vähemalt nädal jaapani lipuga. Kokkuvõttes olid ütlemata mõnusad 5-6 tundi mõneti koduses õhus ja keskkonnas (natuke tuletas kodust varasügist meelde). Koju jõudes avanes aknast aga selline pilt, millele hiljem järgnes muidugi äike ja vihm.

Nädalavahetus oli seda kenam, et esmaspäev, 15. august oli püha ning seega vaba päev. Ja mis kõige olulisem, sain kalli ema tervituseks pokaali tõsta.

elu augustis

Ehmatusega märkasin, et aeg on möödunud viimased nädalad kiiremini kui ma ise :) ehk teisisõnu on viimasest postitusest juba 3 nädalat möödas. Hirmus. Vahepeale on mahtunud igasugu tähistamist väärivaid kuupäevi ning sündmusi. Samas muidugi ei midagi erakordset ja uudistelävi ületavat. Aga kroonika ning kronoloogia mõttes püüan mingis järjekorras kirja panna.

6. august… sai täis siis täpselt 3 kuud elu Kolumbias. Tegemist oli laupäevaga ning sel päeval olime endale kutsunud soolaleivale esimesed külalised - partneri ning projektijuhist manageri Patricia oma abikaasaga. Inimesed kellega on esimene kuu Medellinis kõige rohkem suheldud, sh ka töövälisel ajal. Tõenäoliselt tuleb meil korraldada ka üks teine üritus, teistele kolleegidele…aga hetkel on see viibinud erinevatel põhjustel… samas on meile ootused rajatud :)
<> 

teine elu

Nagu sai lubatud, katsetasin siis teistkordselt lasanjet meisterdada. Lisaks tegin esimes katsetuse valge šokolaadi – toorjuustu koogiga. Selle tarvis vajalike koostisosade otsimine osutus natuke keeruliseks, aga lõppkokkuvõttes said vajalikud asjad kokku. Algselt oli plaan juba reede õhtul küpsetada, kuid kuna tööjärgselt ootas meid hoopis kliendi sünnipäevapidu, siis tuli „ohverdada“ laupäeva varahommik. Ohvriand sai see-eest viisakas ning õhtul külaliste poolt ka kiidusõnadega pärjatud. Ka põhiroog . Toidu kõrvale leidisin vahva argentiina Mendoza piirkonna veini sildiga „otra vida“ ehk maakeeli „teine elu“. Sobiv kõigile. Partner on pärit just sealt piirkonnast, ning ka me teised nö sissesõitnud: Patty, Rafael ning Jacky (korterinaaber) on kõik Bogotást ning ma siis natuke kaugemalt. Õhtu edenes kenasti ning muuhulgas leppisime kokku ka järgmise päeva. Ehk siis otsustasime osa võtta Medellini ühe aastasündmuse – lillefestivali – lõpupidustustest.
<> <> <> <> <> <>

... ning öösel tulede
ja värvidega kaetud

<>  <> 

ka tööpaiga rõdud olid
lilledega ehitud...

Festival ise oli selleks ajaks kestnud juba pea kaks nädalat ning sinna sisse mahub väga palju erinevaid üritusi – nt hobuste paraad, vanade autode näitus, lillevanikute võistlus jne. Palju on kontserte, paljud linna tänavad ehitakse lilledega. Meie aga üritustest väga osa ei võtnud. Või kui, siis minimaalselt. Kui, siis ainult seda, et mõnel õhtul sai töölt, kliendi hoonest väljudes sukelduda muusikasse. Tööpaiga ees on suur plats – plaza de los pies descalzos („paljaste jalgade väljak“) – kus on purskkaevud, väiksed basseinid ning kus lapsed päeviti jalgupidi ringi sulberdavad. Platsi ühes ääres on terve rida restorane. Purskkaevude vaba ala kasutatakse mitmete ürituste ning kontserdite tarvis. Et me klient oli festivali üks toetajaist, siis võib-olla ka see üks põhjus, miks mitmed kontserdid just meie maja ees aset leidsid. Ja isenesest minusugusele tööinimesele pole ju üldse paha „ot karablja na ball“ astuda :). 5. augusti õhtul tähistati siis aga ettevõtte sünnipäeva ning kontserdiplats oli siis ainult ettevõtte töötajate, nende pereliikmete ja sõprade ning koostööpartnerite päralt. Sellele vaatamata oma paar tuhat inimest ehk ikka. Nauditi erinevaid esinejaid, show-tantsijaid ning õhtu lõpetuseks tuntud salsa lauljat Puerto Ricost. Suurt söömist-joomist ettevõtte poolt polnud korraldatud... ehkki aguardientet või siis „paisa murdes“ guarot tarbiti korralikult... see aga oli siis juba igaühe enda poolt organiseeritud. Ohtrale guarole vaatamata jäi üldine pilt aga vägagi viisakaks. Väga purjus inimesi ei täheldanud... rahvas oli lihtsalt meeldivalt pidune, nautis seltskonda ning tantsis. Ei läinud pidu ka minust päris mööda. Omad pitsid tuli tervituseks tõsta ning sain ka oma jala valgeks ehk esimesed salsa sammud teht :) Oh seda piinlikkust. Õnneks on õhtud ja ööd siin mustad.

nukker

üks orhidee esindaja

Üle 6. augusti pühapäeva hüpates sai siis kõigepealt mindud kohalikku botaanikaaeda, kus oli avatud lindude ja orhideede näitus. Peamiseks vaatlusobjektiks pakuti lilledest erinevates suurustes, värvides, kujudes orhideesid, samuti linde – nende suurus oli küll mõneti sarnane, kui mõni suurem papagoi välja arvata, aga ilmselge, linde oli märgatavamalt vähem kui lilli ning linnud olid olid väikestesse võrkude / trellidega ümbritsetu kastidesse pistetud, mida omakorda ümbritses tohutu rahvamass. Üritasin siin oma pikkust ära kasutada ning mõne pildi oma kaameraga ka teha. Samas ma mingit suurt vaimustust sellest näitusest ei tundnud. Lindudest oli kahju ning tunglev rahvamass ei teinud seda näitust nauditavaks. Üks pilt ja väikse sulelise pilk sellel räägib enda eest. Tuli ka meelde üks Jane Birkini laul.Kahjuks pole võimalik seda üles riputada, kuna EMI oma litsentsiga pipardab.

Kuna mulle lihtsalt ei meeldi suured rahvakogunemised ja samuti olen skeptiline nö turistiatraktsioonide suhtes, siis ei seadnud ma erilisi ootusi ka päeva põhisündmusele – Desfile de los Silletors. Lillefestival ise toimus juba 54. korda ning ajalugu teab rääkida, et selle paraadiga tähistatakse orjapõlve lõppu, mil lillede asemel seljas mehi-naisi järskudest mägedest üles kanti. Medellini lähedasest mägisest paigast Santa Elenast, mis on siis vist ka üks lillekasvatuspiirkondi, toodi esimese paraadi tähistamiseks ka lilleseadeid. Tänaseks on nende lillevanikute valmistamine muutunud suureks ettevõtmiseks, kus seadeid valmistatakse perekonniti, erinevatel teemadel, on erinevad vanuste kategooriad jne. Nii palju siis nö tausta sellele, mille järellugu me vaatama suundusime. Rongkäigu vaatamiseks on valida enam-vähem kahe variandi vahel, kas maksad ning istud tribüünil või siis tungled suurema rahvamassi sees ja üritad leida parimat vaatamiskohta. Rongkäik ise kulgeb üht põhimagistraali mööda, kus siis ühelepoole on ajutisel paigaldatud tribüünid. Raske öelda kui pikk see distants neil kõndimiseks on, aga arvan, et mingi 3-5 km ikka. Ja kogu seda teekonda siis ääristab rahvamass. Kui ma räägin massist, siis hinnanguliselt paarisajast tuhandest inimesest :).
<><><> <> <><>

desfile de los silleteros - vanem põlvkond

<>  <> 

noor silletero

<> <> <> <>

natuke karnevali hõngu

Odav see lõbu pole, aga pursuidena otsustasime maksta ning jälgida üritust mugavamast asendist ehk siis tribüünilt. Ja takkajärgi mõeldes oli see igati õige otsus. Aga see et sul pilet ei tähenda veel, et lähed kohale viimasel minutil. Ei. Et saaks vähegi normaalsema koha, tuli ikka varakult minna. Ja nii me siis istusime ja ootasime vist ca 2,5 h hõivatud kohal, kuni üritus algas. Pehmelt öeldes ütlemata tüütu. Aga kui paraad peale hakkas, siis ununes pikk ootusaeg ning vaadata oli üht-teist. Mingi osa paraadist moodustasid kõikvõimalikud tantsutrupid, samuti oli tunda natuke karnevali hõngu. Tantsijate – lauljate grupid vaheldusid silleterodega, kelledest osad kandsid ikka ütlemata suuri kandameid seljas – nii vanad kui noored, mehed kui naised. Pealtvaatajad ergutasid ja terivatsid kandjaid. Samuti oli populaarne hüüda „Vuelta! Vuelta!“ (Pööra! Pööra!), ehk siis sooviti, et  kandjad oma kandameid rohkem publikule näitaks ning kohapeal väikse tiiru teeksid. Arvestades, et päike lõõskas pea koguaeg ülalt alla ning need kandamid ei tundunud just kõige kergemad, siis oli ikka imetlusväärne näha just väga eakaid ja ka väga noori silleterosid. Samas oli kõikide kandjate juures vabatahtlikud, kes neile vajadusel vett jagasid ning neil silma peal hoidisid, juhuks kui kellegil halb hakkab. Kuna oli võimalik taas natuke kaamerat kasutada, ning üritus pakkus silmale rohkesti värve, sai ka päris palju pilidmaterjali kogutud, mida saab kaeda siin: http://flic.kr/s/aHsjvJXqED

vuelta! vuelta!



Albert

Esimene peatuspaik Medellinis

Väikseks selgituseks neile, kes pole varem temaga kohtunud. Albert tuli minu juurde 2002. aasta jõuludel, aitas kevadel baka-tööd kirjutada ja otsustas lõpuks jääda. Kui ma 2006. suvel oma seitsme asjaga Tallinna suundusin, jäi ta kangekaelselt Pärnu. Et küllap ma varsti tagasi olen. Aja möödudes, kui aga maja tühjaks jäi ning talviti vaid pakane tubades end hästi tundis - Albert oli küll selleks ajaks endale kaela sidunud kb-41 rännuga Kihnust toodud lilla-kollasekirjud käepaele, mis ehib teda siiani - sai talle pakkumine tehtud, millest ta ei suutnud keelduda. Olla Subaru OB-s kaardilugeja rollis on omaette väärtus. Ja nii ta mõõtiski tuhandeid kilomeetreid Eestimaad. Kui nüüd veebruaris aga raske südamega tuli autost loobuda, ei jäänudki muud üle kui pakkuda lohutuseks reis L-Am-sse. Ega tal vist palju pakkumisi sel hetkel polnud, nii et jäi nõusse ja siin ta siis on. 

Albert kultuurišokis (Bogotá)


Bogotás oli ta märksa tagasihoidlikum (või sai kultuurišoki). Igatahes pea terve kuu kõlgutas jalgu kohvriserval. Medellínis on aga edevaks muutnud... võib-olla kliima mõjub selliselt. 



teine peatuspaik Medellinis



teine peatuspaik Medellinis



Avaldasin küll tagasihoidlikku arvamust, et ta varsti nagu Amelie filmis see aiapäkapikk... Ta aga arvas, et ta sobib rõdu punasele toolile hästi ning tehku ma tast järjekordne pilt. Nojah... :)

kodus kaugel

ps meenutuseks killuke sellest suurepärasest filmist... http://youtu.be/8LuUM4z9l0M

hormigas

... ehk siis maakeeli sipelgad. Kui ma esimesel päeval asjad lõplikult nö oma korterisse sain tassitud, siis teatas korterinaaber (kes tänu faktile, et omas voodit, oli ööbinud juba ühe öö korteris), et meil on köögis sipelgad. Ma ei tahtnud algul uskuda... astusin sirge jalaga kööki ja nõudsin, et kus need siis on?!... kujutasin ette a la meie punaseid-musti sipelgaid või siis veel suuremaid, kuklaseid. No polnud. Siis mingil hetkel märkasin, et tõesti, mingid imeväiksed, pea läbipaistvad tegelased siin ja seal. Tore. Kuna silm oli harjunud, siis märkasin samu tegelasi oma vannitoas. Veel parem. Aga mis seal ikka. Kuna tõenäoliselt see seltskond maksujõuline pole, et meiega renti jagada, siis sai vastu võetud karm otsus. Tuleb osta mürki. Ainus ebamugav mõte oli, et asjad meil juba siin-seal lahti pakitud. Aga noh, kuidagi peab saama. Mõni päev hiljem saigi vajalik tõrjevahend ostet. Järgnes operatsioon „sipelgate siiditee“ ... ehk siis võtsin kõigepealt vaatluse alla teekonna minu vannituppa. Ega palju aega võtnudki kui märkasin, kuidas üks õhuke rada üle koridori magamistuppa (mis õnneks küll nö varutuba) ning sealt edasi üle toa seinaprakku suundus. Opereerisin natuke tõrjevahendiga, sulgesin ukse ning mõniaeg hiljem avaneski kurb, aga pidulik vaade kohalikule surnuaiale. Orkestrit ei palganud. Ja tundus, et esimene operatsioon oli õnnestunud.

Märksa keerulisem  olukord oli / on köögis. Kuna asju on palju, siis tundus suht tüütu kõiki hakata jälle kuhugi ümber kolima. Sestap püüdsime kõigepealt heaga... ehk siis lihtsalt jälgida seda „eluteed“ ning tervitada mürgiselt „uksepealt“. Paar nö ava isegi leidsin, ja tundus esmapilgul, et taas edukas operatsioon. Ehkki võis neid veel siin-seal neid natuke märgata. Esmaspäeva hommikul aga veendusin, et operatsiooni tuleb siiski korrata, kuna tegelasi oli taas rohkem märgata ning üks „elutee“ oli ümberkorraldatud ning suundus nüüd kuivainete kappi. Ega midagi, tegin kapi tühjaks ja taas mürgine tervitus. Sama päeva lõunal tulime korraks koju, kuna lubatud oli internet paigaldada ning lisaks oli eelmisest päevas järele jäänud korralik portsjon lasanjet. Astusin kööki ja mis ma näen... uus elutee, seekord siis sipelgatel noad-kahvlid kaasas ja kõik reipalt astumas kapipeal asuva lasanje suunas. Kahtlustan, et kutsutud olid ka naabrid-tuttavad. Mingi seltskond oligi juba kohale jõudnud ja lasi hea maitsta. Nüüd sai küll villand (valeeria). Päästsin mis päästa andis... rebisin suurema osa toidust neil hambust ja see osa mis tundus mitte päästetav... lisasin neile toidukõrvale natuke mürgist kastet. Alates sellest ajast on neid märksa vähemaks jäänud. Siiski karta on, et vaenlane ei maga... aga minu vaim on võitlusvalmis. Aga sipelgal?

"kodu"

Et siis ei rohkem ega vähem kui kaks nädalat päris omas „kodus“. Kasutan siin veel jutumärke, aga kui defineerida kodu kohana, kus on mu kohvrid, siis jätan edaspidi jutumärgid ära. Klaviatuuri säästmiseks. Neljapäeval, 21. juulil läks kõik plaanipäraselt. Enne tööle minekut tõin oma viimased asjad ajutisest peatuspaigast korterisse. (Osa kraami sai juba möödunud päeval toodud, mil kolleegist korterinaaber otsustas sisse kolida). Neljapäeva õhtul aga saabus minu kauaoodatud voodi. Päris minu. Eelmisel õhtul olime ka juba hädavajalikke tarbeesemeid koju soetanud. Minu hädapärase varustuse moodustasid padi-tekk ja voodipesu. Mitte et see nüüd väga oluline teema oleks, aga minuarust oli suurem osa viimastest mustrite-värvidega, mida võiks klassifitseerida kui „maitselageduse tipp“ või „kole kui öö“. Viimane võrdlus on küll ehk ebaõiglane, sest ööd, mis aknast vastu vaatavad on reeglina kenad ja soojad ja säravad. Niisiis valisin maitselagedatest vähem lageda ning pealegi... ööd on siin mustad ja reeglina vaatan unesid, mitte voodipesu. Esimese õhtu aga veetsin pikalt lihtsalt tuledes linna silmitsedes... ja muidugi said ka esimesed kaadrid tehtud. Ehkki inimene harjub kõigega ja reeglina kiiremini kui vahel tahaks, siis vaatepilt, mis nii eelmistest kui nüüd siis praegusest elupaigast avaneb, ja seda eelkõige öösiti on ikka kena küll. Valdavalt kollased tänavatuled ronivad mööda mäenõlvu üles, moodustavad mustreid ning näivad olevat kaetud kui säravate ämblikuvõrkudega, mida päeval kuumaks köetud õhk omakorda värelema paneb. 

esimene õhtu koduaknast

Üks huvitav õhtune-öine vaatepilt on veel põuavälgud. Muudmoodi ma ei oska neid seletada. Pea igal õhtul mägede kohal välgib, aga heli kuulda pole. Mõnikord on muidugi ka päris korralik äike, nagu paar nädalat tagasi nädalavahel. Olin just magama jäämas, kui suletud silmadesse sähvatas ere valgus ning sellele järgnes mürin, mis pani aknaklaasid ja majaseinad värisema. Ehkki mulle äike vägagi sümpatiseerib, siis korraks võttis kõhedaks küll, eriti kui ööbida tuleb 12. korrusel ning seinad värisevad. Ega hetkel kõrguse mõttes parem pole. Korrus on küll 9., aga maja ise asub ca 100-200 m kesklinnast kõrgemal mäenõlval. Mis põuavälkudesse puutub, siis ei oska ma neid oma kesiste teadmiste najal muudmoodi seletada, kui et soe õhk, mis päeval mägede vahel üles köetud ning mis ülespoole teed rajab, kohtub õhtul, kui päike loojas, mägedest laskuva jahedama õhuga. Paar korda õnnestu midagi natuke ka pildile püüda.  

põuavälk

Esimesel kodusel nädalavahel said veel mõned vajalikud mööbliesemed soetatud. Paar eset minu tuppa, elutuppa laud, tv laud ning rõdule toolid-laud. Viimane oli kõige lihtsamini käsitletav – pakendist välja ja rõdule. Muud esemed tuli aga legoklotsidest kokku panna. Teoreetiliselt oleks saanud ka nö kokkupandud mööbli varuda, aga see oleks olnud pea poole kallim. Ja meie oleme ju praktilised :) Ehkki kodus oleks olnud ju meeldivam näha mõnd mehekätt neid kruvisid keeramas. Aga mehi sellest poest kahjuks kaasa ei pakitud. Nii jäi üle loota ja 4,5 tundi hiljem tänuga tõdeda, et vanaisalt päritud insenerigeenid või jutulinnu silmapaistev taiplikkus mind ka seekord aitasid. Sest 4 eset lõpuks kokku said ja on siiani koos. Selg ja käed olid väääga väsinud, aga eesmärk laupäeva õhtuks kõik enam-vähem korteris paika saada, sai täidetud.

lego enne...

 

.... ja pärast :)

....

Pühapäeval tegime siis üle pika aja sammu tervislike eluviiside suunas, mis seisnes selles, et suundusime terviserajale „ciclovía“. Tegemist on igati toreda ettevõtmisega (seda ka Bogotás, ja võib-olla ka teistes linnades), mis seisneb selles, et igal pühapäevahommikul (ja ka pühade ajal) suletakse ühe põhitänava üks pool ning see on kasutada vaid jalakäijatele, jooksjatele, ratturitele, rulluisutajatele. Paljud tulevad ka koertega jalutama ning peab siinkohal ütlema, et kuigi koer on siinkandis vägagi populaarne koduloom, siis on nad kõik kuidagi väga rahulikud ja / või hästi treenitud. Sama mulje jääb ka väikeste lastega. Neid on küll tõesti palju, kuid mingit röökimist ja väga suurt isemeelsust ei paista küll kuskilt silma. Võib-olla on hea treeningu tulemus :), aga võib-olla hoopis selles, et isad-emad kõrval. Sai juba ka kord varem mainitud, aga on teada-tunda, et perel ja pereliikmetel on siinses kultuuris väga oluline koht. Ja seda on tõesti hea näha.

Aga tagasi rajale. Ilm oli meeldiv, natuke päikest, aga mitte väga kõrvetav, mõnus tuul. Ja üle pika aja võimalik erinevat rahvast lähemalt näha (mitte aind taksoaknast). Rada on kenasti turvatud. Teeäärest on võimalik osta värskelt pressitud mahla. Mingi intervalli tagant on kohad rühmvõimlemisele :) ehk siis erinevate koduste muusikastiilide saatel on võimalik end teistega koos ühes muuzikarüdmis liigutada. Meie piirdusime siiski vaid jalutamisega.  Kokku ca 2,5 h ja ca 11-12 km. Tore on see, et see nö tervisetänav (El Poblado või Carrera 43a) on meie elamisele väga lähedal. Vaja vaid mäest alla laskuda. Tagasi tulles nii tore pole, sest siis tuleb ju tagasi ronida. Päris vaevaline, kui pole tükk aega end liigutand. Ja järgmine päev ihus ja liikmetes veelgi vaevalisem. Aga see on selline positiivne vaev. Ja nii kordasime üritust ka möödunud pühapäeval.

pühapäev "kodus"

Esimesse kodusesse pühapäeva mahtus veel minu esimene tõsisem kulinaarne katsetus Kolumbia pinnal. Olin mingil hetkel maininud, et ma väga ei kokka, aga nt lasanjega saan hakkama küll. Mille tulemusena ülemöödunud nädalal toimunud väiksel hooaja avapeoleol mu suur juht ja ülemus ei jätnud meelde tuletamata, et me teda ja teisi ikka külla kutsuksime ning tingimata siis lasanjet pakuksime. Nii ma siis möödunud pühapäeval katsetasin siinsete ainetega, et teada, kas üldse on ikka midagi pakkuda :) Ja ütleme nii, et tulemus ei olnud halb. Eelroaks väike tomati-mozarella salat, kõrvale vein ja üks kena pühapäeva pärastlõuna sai õhtuks. Nüüd järgmisena plaanin katsetada šokolaadi-toorjuustu koogiga. Aga millal ja kas ja kuidas õnnestub, sellest edaspidi :)

Siin aga killuke ciclovíat ja Medellíni:

http://youtu.be/jimlpjwIGXY

kirjad kodukandist...

... on ikka teretulnud ... üks hea inimene saatis näiteks sellised uudised... http://www.youtube.com/watch?v=eZL1jRBq9cY ... loodan siiralt, et kõigil kodus läheb siiski kordades paremini... :)

K.

üks kuu medellini

Et siis rohkem kui kuu elu Medellínis. Ajalooürikute tarvis mõned märksõnad, mis sellesse kuusse mahtunud.



õeraas - annab
noorele kunstnikule
 kindlasti andeks... ;)

Õpin keelt. Sisuliselt kohe, st teisel tööpäeval Medellínis, avanes võimalus võtta kohalikus eraülikoolis (EAFIT) intensiivkursus algajatele. Tase 1 (kokku on vist ca 12 taset), 9 päeva, a 4 tundi. Alustasime kolmekesi – üks noormees Norrast ja teine Saudi-Araabiast. Mõlemad tudengid. Üks siin esmärgiga kirjutada politoloogias magistritöö teemal L-Am valimised ja teine kuuks ajaks õppimas finantsi. Viimane pidas siiski vaid esimesed 4-5 päeva vastu, nii et kursuse lõppu purjetasin vaid viikingiga koos. Meil vedas õpetajaga. Profe Juan Carlos, aastaid 48, osutus väga vitaalseks persooniks (nt mõne pausi ajal otsis youtubist mõne loo vallenatot, et selle saatel natuke üksi tantsida) ja nii kujunes õpiõhkkond mõnusalt lõbusaks, samas produktiivseks. Rahulolu tundus olevat vastastikune. Tublid õpilased said palju kiita. Kursus lõppes eksamiga – ühel päeval suuline ja teisel ca 2 tundi kirjalik eksam. Mõlemad eksamid 100% - ja võisin endale pai teha. Vähemalt sai märk maha, et olen veel õpivõimeline. Ja kõige olulisem ehk see, et sain kursusest eelkõige julgust rääkima hakata (kaua sa ikka vait oled :) )... ka vigadega.

Profe Juan Carlos ja vallenato :)
lisasin kirja lõppu ka ühe lingi



Et töö tõttu pole sellisel intensiivsel kujul võimalik keelt edasi õppida, siis edaspidi võtan eratunde. Hetkel on olukord natuke segane, mistõttu pole veel korraliku õpirütmi tekkinud.

Hommik ja unised
Medellini kolleegid Bogotás

Segane hetkel seetõttu, et pole oma eluaset veel väga paikseks saanud. Lisaks olen pidanud paar korda Bogotás käima. Või täpsemalt lendama. Paar nädalat tagasi ühel kenal reedesel päeval toimus firma nö suvepäev. Väljapoolt Bogotá´d tulijatele (Medellínist, Calist ja Barranquiast) tähendas see tõusmist k 3 hommikul, tunde passimist lennujaamas... selleks, et k 11 hommikul alustada sportlike mängudega. Ütleme nii, et olime suht-koht unised ja väsinud. Aga päeva arenedes läks olemine paremaks. Samas õnnestus taas korralikult päikest saada. Et Bogotás on reeglina külmem ja sajusem, siis ei tundunud olevat oluline varuda kaasa päiksekreemi. Aga just väliste tegevuste ajal säras päike ning alles siis, kui õhtu katuse alla suundus - tantsu ja aguardiente (kohalik kange naps aniisiviina näol – sarnane kreeka ouzo´ga)  saatel - hakkas vihma sadama. Tulemusena säras mu nägu järgmised paar päeva kenas punases kumas. Tagasi lennujaama kulgesime bussiga läbi õhtuse ja autodest pungil Bogotá. Ees seisis pikem nädalavahetus, st 3 järjestikust vaba päeva ning rahvas liikumas linnast välja. Sõit kujunes ca 1,5 h pikkuseks. Igav siiski polnud, sest kolleegid võlusid kuskilt välja hulga aguardientet ning lõbustasid end sellega, et püüdsid minuga hispaania keelt rääkida. Nende rõõmuks teadsin ma juba olulisi sõnu nagu näiteks „guardo“ (kohalikus slängis aguardiente kohta), „borracho“ (purjus), „guayabo“ (kohalikus slängis pohmell)... Guardo sai proovitud. Borracho ja guayabo jäid tulemata – kahtlustan, et mõnel kolleegil siiski.

Ehkki jõudsime lennujaama väääga täpselt, siis selgus kohapeal et lend oli edasi lükatud, kuna Bogotá ja Medellíni vahel möllas parajasti äiksetorm, nii et isegi presidendi lennuk suunati maanduma teise linna. Aga õnneks oli viivitus vaid tund ning tagasisõit möödus kenasti. Möödunud nädalal aga tuli osaleda 3-päevasel kursusel Bogotás, nii et sai taas k 3 öösel ärgatud. :S

Pikkadest nädalavahetustest rääkides, siis need tekivad reeglina selle tulemusena, et vist pea kõik pühad, mis satuvad töönädala sisse ja mitte nädalavahetusele eelnevale või järgnevale päevale, nihutatakse siis vastavalt. On jäänud mulje, et ega alati teatagi, mis pühaga on tegemist – oluline on, et oleks vaba päev :)

Nagu varem juba öeldud, siis kliima on Medellinís märksa parem – soojem ja stabiilsem. Juuni lõpp peaks tähendama vihmaperioodi lõppu. Keskmine temperatuur siinkandis olnud rohkem kui 25c. Ja selliste kenade ilmade keskel õnnestus mul korralikult haigeks jääda, mis väljendus selles, et suvepäeva järgsel nädalavahetusel, või õigemini esmaspäevasel puhkepäeval andis enesetunne aimdust, et palavik tõuseb. Ja tõesti, möödusid vaid mõned tunnid ja juba olingi siruli maas ja nii 2 päeva jutti. Kraadiklaasi polnud, ent tundus, et oli suht-koht kõrge palavik. Mida siis kodust varutud paratsetamooliga üritasin alla saada. Kolmandal päeval see isegi õnnestus, nii et ei pidanud vajalikuks arsti juurde minna. Samas tundub, et siin on kombeks kohe arsti poole pöördud, mitte nagu Eestis vapralt... alles siis kui surm silma ees. Haiguse jääknähtudeks olid veel paar päeva nõrkust, köha ja kadunud hääl. Aga kokkuvõttes taas kõik hästi.   

Elusasemest veel rääkida, siis tänaseks olen siis jõudnud niikaugele, et korter on olemas, lepingud sõlmitud. Korterit hakkan jagama ühe tüdrukuga Bogotást. Möödunud nädalavahetusel vahetasime hotelli ajutise elukoha vastu, milleks on kena möbleeritud korter linna lõunaosas. Aknast avaneb taas kena vaade linnale.  Uude korterisse sissekolimine veel viibib, kuna korter, mida rendime on möbleerimata. Nädalavahetusel õnnestus voodi soetada. Jah, leidub ka minu pikkusele! ;) Voodi tarnitakse kohale 8 tööpäevaga (oleks saand ka kiiremini, aga pea 30% hinnavõitu tundus väärivat ootamist) – pealegi saabuvad korterinaabri asjad kah alles järgmisel nädalal, nii et kolime siis juba koos. Praeguste plaanide kohaselt peaks selleks kuupäevaks saama 21. juuli.

Medellin ja ajutine elukoht - minu magamistoa aknatagune

Korteri rentimine oli omaette protsess. Potentsiaalse rendilevõtja finantsvõimekust uuritakse põhjalikult. Pidin täitma avalduse, kus mh kirjas sissetulek ja kuu kulud. Lisaks võtma töökohast kirja, mis kinnitab, et töötan ja palk on niimitu raha. Loomulikult tuli avaldus kinnitada taas sõrmejäljega (hakkan sellega juba harjuma ja sõrm ka). Kui andmed saadetud, siis mõne päeva möödudes sain telefonikõne. Olin parajasti Bogotás koolitusel ja polnud võimalik kedagi kõrvale tõlkima võtta... aga ca 20 min vestlust hispaania keeles, mille sisuks oli siis minu poolt saadetud andmete kontroll. Kõik mis ma olin avaldusse kirjutanud küsiti üle. A la... mis on teie täielik nimi? Kus elate? Kuna hetkel püsiaadressi veel pole, siis olen kasutanud kontori aadressi. Sellega seoses tundus suht naljakas, kui küsiti, et „kaua seal elate“. Selgitasin, et tegelikult ma seal ei ela. „Kust te siis elate?“ Siiani hotellis. „Mis hotellis? Kaua?“ Intervjuu päeval oli aga olukord selline, kus olin end mõneks päevaks Medellínis välja kirjutanud ning Bogotás samuti, kuna pidin õhtul tagasi Medellíni jõudma. Ühesõnaga olin just sel päeval mõned tunnid nö koduta. Õnneks selle kohapealt pilli lõhki ei aetud. „Kaua Medellinis olete olnud“. Vastasin, et kuu. „Kaua Kolumbias?“. Kokku kaks kuud. „Kus te enne Medellini elasite?“. Bogotás. „Kus? Kaua? Kes on teie tööandja? Kus on tööandja peakorter? Kauaks Kolmbiasse jääte? Millisel kujul makstakse teile palka? (sularahas, tšekid, ülekandega...) jne jne. Sarnased küsimused esitati ka korterinaabrile. Mh üks ristküsimus, et kaua ma Kolumbiasse jään. Ma vastasi paariks aastaks. Korterinaaber, et tähtajatult :D ... Ja ehkki minu vestlust saatis sagedasti väljend „Lo siento. No entiendo. Puede repertir, por favor?“ ...  avaldasin siiski lootust, et andmed said enam-vähem kinnitatud ning tõenäosus korter rendile saada säilus. Ja nii ka oli. Vaid mõne tunni möödudes sain korterinaaberilt teate, et meid on heaks kiidetud. Tore. Järgneval päeval – laupäeval – allkirjastasime rendilepingu (notariaalselt!), maksime esimese üüri,  vaatasime korteri põhjalikult üle ning fikseerisime mõned nö halvas seisukorras asjad, et hiljem keegi meie arvele neid ei paneks. Võtmed saime ka... aga lukud-võtmed vahetasime juba igaks juhuks ära.  See oli maakleri tugev soovitus. Ja meie kuulekad kodanikud.

Märksõnu jätkub veel... aga eks neist edaspidi. Praegu siinkohal üks näide vallenatot - http://youtu.be/5L9itEadUCE(täiesti suvaline klipp). Üldiselt jääb mulje, et kohalik, rahvamuusika on nii vanade kui noorte seas vägagi populaarne. Ja erinevaid muusikastiile on siin palju. Minu jaoks on rütmid võõrad ja sestap ei oska täna veel eristada, mis stiiliga täpsemalt tegu. Veel vähem on teadmisi võimalikest tantsusammudest :) Viskasin üle õla lubaduse, et kui keeletunnid läbitud, siis võtan järjekorda tantsutunnid. „Ha-ha-haaa“... või nagu siinses keeles „ja-ja-jaaa... „ Eks vaatab :) 

Medellin ja ajutine elukoht - minu magamistoa aknatagune