pool...

... aastat! Nädalgi peale. Tundub uskumatu. Kui esimesi kuid saatis tunne, et vaatamata lühikesele ajale olen siin juba pikka aega olnud, siis nüüd, kus võimalik hakata aega aastates mõõtma (isegi kui number algab nulliga) on lugu vastupidine. Aeg on läinud ja mida ma siis selle ajaga jõudnud olen teha või olla?!.. võtab nõutuks. Õnneks on pildimaterjali, mis kinnitab, et üht-teist on toimunud, nähtud, aga ikkagi.

Kodus on kevad vahetunud sügisega. Puud, mis end algse roheluse ning hilisema pidurüüga ehtisid on end taas alasti koorinud, ning meri laseb end sügistormidel jahutada enne kui jääkaane all maha rahuneb. Võib-olla teeb sel talvel niipalju ja rohkem külma, et laseb korraliku jäätee Hiiumaale rajada? Loodetavasti tuleb vähemalt väiksema lumega aga ikka-taas valge talv. Üks pisike Pärnu preili olevat juba kelgu välja otsinud.... eks peab ju varakult harjutama, et vastlapäeval pikk liug ning pikad linad saada :)

siin ON soe -
tööpaiga esisel väljakul
avaneb sageli selline vaatepilt 

Siin aga aeg ei liigu. Tundub, et vähemalt mingis osas seisab paigal või kordub ühtviisi päevast-päeva. Nagu selles filmis „lõputu küünlapäev“. Tõenäoliselt on „viga“ selles, et pole aastaaegu – vähemalt sellisel kujul nagu me neist kodus aru saame ning mis annaksid võimaluse plaane teha järgmiseks talveks, kevadeks, suveks.



on soe ja
lapsepõlv muretu

Kui nüüd korraks tahavaatepeeglist 6 kuule pilk heita päevast, mil jalad esmakordselt selle mandri ja riigi pinnale maha panin, siis... siis võin öelda, et siiani on kõik hästi läinud ja pole otsest põhjust millegi üle nuriseda. Heh... nagu oleks virisemine kohustuslik osa elust... Võib-olla ongi, aga nende kohustuslike asjadega on mul alati olnud mingi kana kitkuda - ei meeldinud koolis kohustuslik kirjandus, ega klaveritunnis ette antud palad.... Ikka vaid need, mis endale meeldisid, isegi kui need liig rasketekes osutusid. Mnjah.... Kas elu siin just täpselt nii läinud nagu ette kujutasin, aga et kujutluspildid siinsest elust olid rohkem kui ähmased, siis ei ole mingeid suuri lõhesid tegelikkusega. Jah, ei osanud arvata, et end Medellínis elamas leian, aga elul pole siin häda midagi. Olen end kenasti sisse seadnud. Maja asub meeldivas linnajaos. Majade kolmpleksi juurde kuulub nii bassein, väike spordisaal kui saun – ei ühtegi neist pole ma veel selle 4 kuu jooksul jõudnud. Korter on kena, sipelgad on taganenud, mul oma tuba ja luba. Rõdult avaneb kena vaade linnale. Isegi kui see linn kunagi maailma kurikuulsamate linnade nimekirja troonis, on ta siiani mulle sümpaatne. Eelkõige oma meeldiva kliima poolest – ei tapvalt palav, ei liiga külm – ning rohelus, mis natukene kodu meenutab. Puud on koguaeg rohelised, ehkki tõenäoliselt on neil ka mingi tööjaotus, sest rohuplatse ning teid katavad aeg-ajalt ning üheaegselt nii õied kui kuivanud lehed. Mitte et siin tänavaid ei koristataks. Bogotás on aga kuuldavasti märksa jahedam. Noh nii 15c ümber. Siin, Medellínis, on aga ikka meeldivalt soe. Möödunud pühapäeva varahommik, mil Ciclovia’le suundusin, tervitas taas 23c soojakraadiga. Ja seda vaatamata alanud talvele ning vihmaperioodile. Kui kohalikke uudiseid jälgida, siis tundub, et hetkel on linn rohkem kui hoitud paik. Samas räägitakse, et just Antioquia piirkond – mille keskuseks on Medellín – on üheks suuremaks murepiirkonnaks. Sest linnad asuvad mägede vahel orgudes ning seetõttu on risk suurem mudalaviinide poolt kahjustatud saada. Paar nädalat tagasi, kui sai üks väljasõit Guatape’sse tehtud, siis sain ka oma silmaga veenduda looduse võidukäigus. Seal kus inimene kui sipelgas endale mäenõlvadele teid on rajanud, tuleb lihtsalt mingi vihm ja viib endaga pool autodeest allamäge või siis saadab ülalt muda ja kive ja puid, mis pool sõiduteed enda alla matavad. Medellínist 180 km lõuna poole jäävat Manizalest on vihm kõvasti räsinud. Paar nädalat tagasi viis maalihe pea veetrassi endaga, nii et 360 tuh inimest jäid lihtsalt veeta. Möödunud nädalal põhjustas järjekordne maalihe samas piirkonnas ca 40 inimese surma, hiljuti põhjustas ootamatult üle kallaste tõusnud jõgi lõunapoolsemas linnas Calis 7 inimese surma. Kuna just November on oodatavalt just kõige vihmarohkem periood, siis karta on, et need uudised ei jää viimasteks.

siin oli kord 2 sõidurida

Nagu ei jää ka viimasteks kõikvõimalikud muud musta kroonikasse mahtuvad teated. Üks eelmise nädala tippsündmusi oli riigi kõige tagaotsitavama persooni ja sissirühmituse peamehe surm. Pea kõigi trükiste esikaani täitis vaid just see ja ainus uudis. Ehkki loodetakse, et nüüd on vastasleeris palju segadust, siis paraku tähendab  see vähemalt mingiks ajaks kättemaksu ja uusi rünnakuid kohaliku politsei ja samas ka kõrvalseisjatest rahumeelsete elanike suhtes. Ja ehkki need sündmused jäävad valdavalt maapiirkondadesse ning suurtest keskustest eemale, siis kurb on selliseid uudiseid ikkagi lugeda. Kuigi ma pole riiki veel väga näinud, siis ilmselgelt on tegemist väga ilusa ja rikkaliku loodusega riigiga, kus aga meepotti tõrva lisavad viha, kurjus ja vaesus. Kus konflikte lahendatakse ikka-veel relvade abil ning inimelu väärtust võib vabalt võrrelda nt mõne valuuta vahetuskursiga. (Kurssidest rääkides, siis 1 EUR = ca 2500 – 2600 peesot, 1 USD = 1700-1800 peesot.)

Guatape
maa ja taeva vahelt...

Ei, ma ei tunne end siin kuidagi halvasti või et mu elu siin kuidagi ohus oleks. Ehkki jah, turvalisuse või õigemini selle puudumise tase on koduga võrreldes vägagi erinev. Vahepeal tundsin, kuidas sellest pidevast valvel olekust hakkas mingi väsimus ja sellest omakorda kerge ärritus tekkima. Sest vahel tundub, et kohalikud on liigagi ära hirmutatud ning alalhoidlikud. Samas, kui nüüd mõelda, siis nt Pärnu - Tln maanteed sõitsin ka teatud lõikudes märksa ettevaatlikumalt... nendes kohtades, kus aastate jooksul raskemaid või kergemaid avariisid nähtud. Nii et tuleb mõista kohalikke – kel erinevaid lugusid lähemalt-kaugemalt varnast võtta - ning nende soovitusi jälgida. Praegusel hetkel olen vist sellega leppinud või harjumas. Harjumas sellega, et ei tohi end kunagi nö unustada. Silmad, kõrvad tuleb lahti hoida, soovitavalt omada üks paar ka kuklas. Autouksed tuleb sõiduajal lukustada, käekotti ei ole mõistlik toolileeni külge riputada vaid üritada leida lauaalune konks või selle puudumisel istuda lihtsalt kott süles. Kui aus olla, siis uudiseid ma üldiselt ei vaata. Vaatasin pea mitu kuud hommikuti, mis valdavalt olid vaid musta kroonika päraslt. Kui riigis on 46 miljonit elanikku, siis ikka juhtub midagi ja alati. Aga ikkagi. Leidsin, et need uudised ei tee mind kuidagi targemaks ega paranda enesetunnet. Harjunud olen ka sellega, et kõikjal ametiasutustes on turvamehed, paljudel relvad vööl või lausa automaadid käes, nt pankade ümber. (Ei, neil pole maskid peas :) ) Meie kliendi juures on turvalisusele pööratud samuti suurt tähelepanu. Lisaks kõikvõimalikele sisse- ja väljaregistreerimiste protseduuridele, nt kui töölt koju lähen, siis enne taksosse istumist tuleb end turvamehe juures registreerida, anda oma ID number ning sõidu sihtpunkti. See on küll vaid nö kliendispetsiifiline protseduur, aga eks ta oma turvalisust natuke ikka annab. Noh, et kui kaduma lähed, siis on vähemalt mingi aeg ja jälg ja koht märgiks maas :) 

ka lõunad
on turvatud...

Üks asi, mis tõenäoliselt lihtsalt vajab oma aega, ongi aru saada kus ja kuidas on õigem liikuda. Kui kohalikest töökaaslased kipuvad mõnikord igal sammul hoiatusi jagama, siis samas kui mõne teise kohalikuga räägid, siis tehakse üllatusest suured silmad kui ütlen, et mul pole veel piisavalt julgust siin omal käel ringi reisida. Isegi siinsamas linnas. Mõnikord on taksojuhid ummikute vältimiseks tavapäraselt marsruudilt kõrvale keeranud ning siis on olnud võimalust näha linnajagusid, kuhu ikka oma jalaga ei tahaks sattuda. Kus tänavaääri täidavad kodutud, tohutu räpasus ning vaesus. Kuivõrd ohtlikud nad on, aga kui ka taskojuht vaatab tervalt vasakule-paremale, siis ei tekita see just väga suurt turvatunnet ka kaasreisijas. Ja kuna pole selget piiri, kus üks linnaosa teiseks üle läheb, siis ei tekib väga suurt isu omal käel jalutama minna. Tõsi küll, aeg-ajalt olen enda peale natuke pahane, et seda julgust napib. Aga samas... olen kord nii kokku pandud, et püüan eos mingeid negatiivseid sündmusi ennetada. Ja pealegi kui oled riigis, kus puudub konsulaat, kus püsivalt elavaid rahvuskaaslasi on ühe käe sõrmede jagu ning kus pea ainsamaks räägitavaks keeleks on hispaanlane, siis... võib-olla pole see alalhoidlikkus just ka päris põhjendamatu. Aga hästi. Niipalju siis turvalisuse teemadel. Eks aeg näitab, mis edasi saab :)

elu kui dok.filmis (1)

elu kui dok.filmis (2)

See siin olemine on aeg-ajalt ikka vägagi imelik ja ikka-veel on vahel raske uskuda, kus ma tegelikult asun. Mõnikord läbi linna sõites tundub nagu vaataksin dok.filmi. Ainus vahe, et olen nende kaadrite keskel. Ning film jookseb autoakende taga. Et olen nagu siin ja nagu ei ole ka. Ei oska seda tunnet muudmoodi hetkel seletada, kui et selle kohaliku elu ja kultuuriga puudub lihtsalt side. Küllap pisitasa midagi ka rohkem omaks saab ning oma jälje minusse jätab, aga kontrastid siinse ja koduse eluga jäävad. Ja kui nüüd just seljakotirändurina mööda maad ei lähe rändama, siis paarist aastast tõenäoliselt ei piisa, et seda maad ja eluviisi päris mõistma saada.

Teatro Metropolitano
de Medellin

sisekaemus teatrisaali

Paar nädalat tagasi tegin tutvust Medellíni Metropolitan teatriga. Ehkki algselt oli plaan mõnel töökaaslasel veel tulla, siis ei olnud ma väga üllatunud, kui end õhtul siiski üksi teatrimaja poole leidisin suundumas. Iseenesest on teater vägagi mugava asukohaga. Nimelt kliendi peamaja kõrval, paari minuti jalutuskäigu kaugusel. Päeval ostetud pilet näpus astusin trepidest üles ning leidsin end peagi fuajeest, kus oli juba päris palju rahvast. Korraks tekkis tunne nagu oleksin ühtlasi teise kultuuriruumi astunud ning mind ümbritsevad inimesed tundusid rohkem eurooplased. Ja tõenäoliselt oligi neid sel hetkel rohkem, kuna käimas oli klassikalise muusika festival ning külalisesinejaid erinevaist paigust. Mingeid probleeme koha leidmisega ei tekkinud, sest kõik teatrikülalised juhatati kenasti sihtpunkti. Leidsin end saali tagumisest otsast, kust samas avanes väga hea vaade tervele saalile. Ehkki arvasin, et tõenäoliselt jääb saal pool tühjaks, siis üllatus oli suur, kui saal pea 80-90% ulatuses täitus. Ja tegemist on tõesti suure saaliga, kus kohti enam kui 1600. Kuulajaskonna moodustasid valdavalt kuldse keskea esindajad ja teisest servast muusikakooli õpilased. Ja siis jäi kimbuke minusuguseid sinna vahepeale.

Tol õhtul tuli esitlusele Vivaldi „Aastaajad“ – üks mu lemmik teos lapsepõlvest saadik, mida ema vinüülplaadilt aeg-ajalt ikka-jälle kuulatud. Ehkki see ju vägagi tuntud ja läbi-lõhki kuuldud, siis ausalt öeldes „live“ esitust polnud varem kuulnud. Ja et teose interpretatsioone on seinast-seina, siis olin kontserdile eelnevalt natuke kõhkleval positsioonil. Kõhklused seljatas Prantsusmaalt pärit keelpilli oktett „Gli Incogniti“. Kontserdi esimeses osas tulid esitusele erinevad Vivaldi teosed ning teises osas siis „Aastaajad“. Kui alguses tundus, et saal on 8 keelpilli tarvis liiga suur ning taharidadesse hoovav muusika liig vaikne, siis harjus kõrv peagi. Mõtlesin ka, et huvitav, kas ja millega kohalikud seda muusikat seostavad? Kui seostavad. Igatahes eestlane Kolumbias itaalia muusika, prantsuse kollektiivi interpretatsiooni ning kodustest aastaaegadest mälupiltide keskel tundis end väga hästi.
Siin väike aimdus kollektiivist endast: http://youtu.be/YsMldtDrC9s
Ning talve teemadest: http://youtu.be/nMC4JWfm3RE (allegro) ning http://youtu.be/FlS5vYHrcHo (largo)

dunlop

Üks sage küsimus, mis mulle ikka aeg-ajalt siin esitatakse on see, et kuidas ma siin end ikka tunnen? „Estás contenta?“ või kohalikus murdes „Estás amañada?“ ehk siis maakeeli, kas oled rahul? Kas tunnen ka koduigatsust? Jne. Pean tunnistama, et endalegi üllatuseks, ei ole väga suurt koduigatsust veel tundnud. Ei ole ma varem nii kaugel ja nii kaua kodunt eemal olnud...  Panin vaimu küll valmis 3-4 kuu tarvis, mis pidavat olema väga raske... ja siis ka 6 kuu tarvis, mis pidavat ka olema raske... aga ma ei tea. Võib-olla olla sai tulekule eelnevalt piisavalt mõttetööd ja kujutlust treenitud, et mida see võimalikud paar aastat kodunt eemal tähendab. Või olen endasse aastatega kogunud niipalju mälupilte või on lihtsalt sotsiaalmeedia niipalju arenenud, et ei teki väga tunnet, et kodu 10.000 km ning seitsme maa ja mere taga. Eks kindlasti mingis osas aitab ka see, et päevi täidab töö ning ka muus osas olen leidnud teatud tavapärase rütmi. Augusti lõpus sai soetatud squashireket ning september tõi endaga kitarri. Lisaks veel 2x nädalas keeletunnid. Ja nii see nädal täidetud saabki. Squashist rääkides, siis võin päris õnnelik olla, et olen leidnud päris mitu head partnerit nii töökaaslaste seast kui ka squashi klubist, nii et reeglina olen saanud 2-3 x nädalas käia mängimas. Lähiajal minust vist küll mängijat ei ole, kuna „me entró un chiflón“ (see pidi olema kohalike vanaemade väljend, mis meie mõistes peaks tähendama, et sain tõmbetuult :) ) ehk siis juhtus paar päeva tagasi midagi seljaga, nii et ... ahh... aga mis ma sellest nüüd siin. Loodan, et valu läheb mööda ning arste külastama ei pea. Ehkki tundub, et vist siiski tõmbetuulega vaid tegu pole... :(

alhambra

Kitarri soetades oli plaan, et uurin kõigepealt mõnelt kohalikult kitarriõpetajalt, et milline pill oleks õigem, parem... aga lõppkokkuvõttes taandus protseduur sellele, et konsulteerisin põgusalt kitarrikooli eestvedaja Kristoga ning seadsin ühel nädalalõpul sammud esimesse muusikapoodi. Võrdlesin kohalikke ning väljamaa esindajaid ning kerge kurvastusega pidin tunnistama, et hispaanlased esindavad kvaliteeti ning nii ma siis klassikalise hispaanlasega, nimeks „Alhambra“, poest välja astusin ning ta endale koju tõin.  

Samas ei saa öelda, et kõik päevad vaid lillelised ja vikerkaarevärvilised oleksid. Mõni päev on selline, et tundub, et kohe üldse ei lähe. Ja sellistel hetketel leian end mõtlemas, et ega ma ikka normaalne olnud... või ma ei tea mis ma üldse mõtlesin? Mäletan hästi kui Joss Tšiili suundus, siis paar kuud hiljem küsisin, et noh, kas keel suus? Kaugelt tundub kõik ju nii lihtne... Ja võib-olla on ka tegelikkus. Lihtsalt ise, igapäevaselt, ülepeakaela selle sees olla, siis arengut nii teravalt ei märka. Jah, seda muidugi, et esimese kuuga, mil suutsin end väljendada vaid „tere-head-aega“ ulatuses, siis lihtsamad vestlused saan täna peetud, grammatika tuleb järele, erialasest kirjandusest saan aru, paaritunnised koosolekud elan kenasti üle...aga tunnen, et nö igapäevane sõnavara ning sisemine keeletunnetus on ikka veel piiratud. Küllap on siin märksõnaks "aeg" ... aga ikka tahaks juba ajast ees olla.

Jaguks vaid seda kannatlikkust... :)

2012

Ja mida sellest arvata... jääb 2013ndal targutada :)

 

:::::::

 

Being an Aries is often a real joy. It's easy to just be who you are, plenty of signs would love just a touch of your brave forward moving energy. The 2012 year of Dragon will be a busy year on the home front. Also, up for consideration, will be how your relationships and routines fit together. There may be a struggle between your outer reality, your career, or how people see you, and the inner reality of your deep feelings and connection to your roots; a push pull/ either or situation that could cause considerable tension. Another major area of activity is your value system: you are going through a deep morphing in this area, expect deep life defining changes to occur- a total transformation in what and who you value in your world.

It is possible that you will feel weak and confused over changes that need to be made-you may swing back and forth between knowing and not knowing. Much growth is happening in the area that represents your home life, your roots in the world, and what is being demanded of you. With the Sun, Moon, Mercury and Uranus in a tight little huddle in your 4th house of home you can expect a renewed sense of desire for positive change in this area. You may have been fuzzy about some situation in your home, but expect clarity soon, and with clarity comes sudden focused action. This is the Universe helping you to evolve into the best you with the best life possible- follow your instincts and go with the flow in 2012, enjoy the energy of the changes taking place, disruptive though they may be.

2012 will bring deep healing in the area of communication. A supportive trine between Saturn the teacher of lessons, and Neptune (connection to the divine), with Chiron (the wounded healer) you may find yourself remembering some long forgotten hurt or humiliation. Often we attribute what we are going through now with how we feel- but in actuality it is how we feel that creates what we are going through. Now you have an opportunity to deeply heal the wounded parts of yourself, look to communication issues and possibly relationships with siblings for the surfacing of these issues. Allowing yourself to look for guidance on how to release and move forward. Participate in body work, Yoga, dance, keep the systems moving, help free up the energy. A deep renewal is under way. Discipline yourself to stay present and conscious through the changes. Try and stay out of escapism of any kind if you want to create more positive.
This 2012 year you are up for recognition or achievement of some kind- at the very least you will be driving for some kind of notice. With Virgo energy at the helm being of service in some way is sure to affect your status in some way. Always try to think of others before you act- its tricky doing this with all that powerful firey energy you are channelling all the time. But being considerate is something all Aries are learning on some level- often with difficulty. Though you might feel certain of your wants one minute try to consider how you will feel down the road- not just in the now, but five years down the road. Thinking long term will help you steer clear of needing instant gratification. Think consequences. And think big. The best you can imagine for yourself- what do you deserve?

This is certainly an active 2012 year in many important areas. You will be called to find your place in your community this 2012 year as well. Another angle on the same position could have you feeling burdened by your place in the world. Your friendships could be putting a strain on you as well- obligations rather than mutual enjoyment. It might be the year to consider this. Robert Kiyosaki, author or "Rich dad, Poor Dad" says: "we are the average of the five people we spend the most time with".Are you surrounded by people you would like to be? Now is a great time to seek out the new- make it a discipline and Saturn will support you fully.

Two thousand twelve is a year of transformation- Your Values, your home life, your career, and your friendships will be combining to redefine you. Enjoy the metamorphosis Aries, these changes suit you.

aries / dragon

Pühapäeval järjekordseks keele tunniks valmistudes - õpime tulevikku - oli mh koduseks ülesandeks kirjutada mingi horsokoobi sarnane jutt. Laisk nagu ma olen, mõtlesin, et otsin internetis mingi näidise ja selle najal siis kirjutan. Ja nii ma sellele lehe sattusin ja lugema jäin... ja panen selle naljaviluks siia üles... eks igaüks ise otsustab palju täppi ja / või mööda... Aga teise lõigu teine pool pani mind natuke mõtlema küll... ja nii ma siis lugesin veel ka teise postituse jagu...

::::::::::

In Chinese Astrology the Dragon is usually considered powerful for their strength of presence and natural noble demeanor. People born during their reign in the Chinese astrological calendar are thought to gain some of the Dragon's confident and dignified aura. An individual born an Aries in the Year of the Dragon is believed to acquire lots of this boldness and elegance. An Aries Dragon has a zealous and very alert forward thinking approach to life that wins him or her many friends and admirers. These personalities are cheerful and fun rarely seeming to be bothered by life's little worries.

An Aries Dragon is usually intelligent, creative and quick in his thinking and wit. Of all Aries personalities these Dragon's are probably the most whimsical and they often have a wicked sense of humor. The Aries Dragon's sometimes over enthusiasm for everything is inspiring but it can also be annoying occasionally. These individual's are sometimes a little nosy as they want to know all the facts about something or someone. They do not like to have an incomplete picture of things they hear and see. These people love to investigate and obtain their own version of something rather than be told about it.

Curiosity is one of the reasons that an Aries Dragon will want to get to know someone. They tend to seek out others who are a bit different and modern in their opinions and thoughts like they are. These individual's love to chat and so any potential friends or partners should be prepared for hours of interesting discussion. An Aries Dragon sometimes uses a person's responses to questions to judge whether they will be worth conversing with. This is rather pompous and doesn't always bring good results but they still seem to automatically do it. Once you get to know them they will not mind you using the same tactics on them.

The Aries Dragon often falls in love very easily and may have several relationships before they find the right one. They will usually rush in with all their avidity and slightly overly trusting nature without their usual think ahead reasoning. When it comes to love and romance an Aries Dragon is a bit of a perfectionist and they have high expectations of a personal relationship. They cannot understand why others are more cautious and hold back their feelings initially. These people need partners that are demonstrative and will return the same amount of affection and openness.

When the Aries Dragon is angered or upset they may reveal the weakness in their personality of not taking kindly to the advice of others. If they are brooding these Aries are best left too it. They like to work out their own solutions to problems, in their own time and will rarely take recommendations from other people. If you try to offer guidance or suggestions they will usually be flatly ignored. Even if they know the advice is good they will still refuse to listen and have even been known to do the total opposite of what is suggested.

"pidu meie tänavas"

7. oktoobri ehk reede õhtu erines teistest sarnastest sellepoolest, et peale tööpäeva võttis osa töökaaslasi kindla suuna meie elukoha poole. Suur üllatusena see meile siiski ei tulnud, sest paar nädalat varem olime väikse kogunemise välja kuulutanud. Ning ürituse toimumisest andis mh eelmisel õhtul märku snäkiks mõeldud ca sadakond vutimuna, mis Jackie arvates oli „must be“ ühel üritusel. Nii ei jäänudki meil muud üle kui neid üritada neljapäeva öösel riidest lahti koorida. Ma küll avaldasin aeg-ajalt protesti, et minu idee see snäkk polnud, et Jackie koorigu ise... aga noh... poole 2 ööseks oligi juba kõik valmis :)

Ürituse enese olime välja hõiganud kui "soolaleiva" peo, ehkki sisse kolimisest on möödas pea 3 kuud. Muretsesime eelnevalt päris korralikult, et kuidas sellega ühele poole saame, aga tundub, et ilma vahejuhtumiteta. Korralike kodanikena mõtlesime algul ürituse maja administraatoriga paar nädalat varem kooskõlastada, kelleks aga osutus mingi tüüp, kes Jackie sõnul oli tõsimeeli lubanud politsei kohale kutsuda kui liigset lärmi teeme. Kui arvestada, et nädalalõppudel on ümbruskonnas toimumas rohkem kui üks üritus, mis kostub kõikjale, siis tundus selline avaldus suht imelik. Nii et panime suu kinnija tegime näo, et ei toimu midagi. Osade majakomplekside territooriumitel on olemas spetsiaalsed ruumid, mis mõeldud pidude pidamiseks. Ka meie territooriumil on vastav ala olemas, kuid paraku vabaõhuline, nii et loobusime koheselt sellest mõttest. Samas hirmu, et korterisse ära ei mahuks, polnud. Mööbli hulk on pöördvõrdelises seoses korteri ruutmeetritega (mida 90 ringi) ja vaba ruumi tundus jätkuvat. Ainus mure oli istekohtade arv, sest oma tulekust oli teada andnud ca 20 hinge. Mure sai lahendatud renditoolide abil, mis osutus suht soodsaks teenuseks. Ühe tooli ööpäeva rendihinnaks tuli koos transpordiga 1 EUR :)

Samas suhtusime ka tulijate numbrisse teatava skepsisega, sest tasapisi on tekkimas arusaam kohalikust käitumismallist, mis mh tähendab seda, et on täiesti normaalne kinnitada veel eelmise päeva õhtul, või mis eelmise... paar tundi enne üritust, et tullakse kohale ning tegelikult jäetakse tulemata / minemata. Ja sellest ei peata ka vajalikuks ka teavitada. Tundub, et Kolumbuse retkete ajal sakslasi väga kaasa ei võetud ning seetõttu pole ka „kinderstube“ mingis osas siin kanda kinnitanud. Aga see selleks... Lõppkokkuvõttes oli meid parasjagu, ca 15 inimest ning edaspidi teab ka arvestada, et seniks kuni jätkub muusikat, ei ole ka väga istekohtade pärast vaja muretseda. Kohe kui seltskond kohale jõudis, keerati muusika haripunkti, millega seoses tekkis muidugi meil uuesti mure naabrite osas... ning ühtlasi oli  mul algul arusaamatu, et miks peab üldse nii kõvasti muusikat kuulama ja siis samal ajal üritada omavahel rääkida... või õigemini karjuda, sõnaotsesesmõttes. Aga üks noormees siis seletas, et nii on siinmail kombeks. Mnjah. Otsustasin siis, et mis minagi siis muretsen ... võtsin esimese promilliga joogi ning lõin käega :)

Kohalikud aga võtsid kaks esimest promilliga jooki ning juba läkski tantsuks. Üks nähtus, mis mulle tegelikult siinsete pidude juures siiralt meeldib. Peod on rõõmsad ka suure koguse alkoholita niikauaks kui, nagu eelnevalt öeldud, jätkub muusikat – salsat, merenget jne. Mõned pildid, mis õhtu algul said teht räägivad enda eest.

http://www.flickr.com/photos/60543749@N06/sets/72157627849788250/

Kusjuures need maskid, mis osadel ees... need võluti ma-ei-tea-kust välja... õhtule need siiski vastu ei pidanud. Seltskond pidas aga vastu kuskil k 2ni hommikul ja õnneks ka naabrid :)

Siinkohal ei saa lõpetuseks ja kõva muusikat silmas pidades jätta mainimata, et kui järgmisel öösel olin juba uinunud, ärkasin ehmatusega selle peale, et arvasin, et mingi mees meie korteris või akna taga (9. korrus!) laulab. Loomulikult kahanes „lootus“ :D nullilähedaseks kui selgus, et naaber territooriumil üks sünnipäev, kus siis k pool 1 öösel astus üles kahe-mehe bänd, akordioni ning trummidega ning loomulikult mirkofoniga, et tervitada sünnipäevalast elava muusikaga. „Tervitasin“ mõttes naabrit heada sõnadega ning püüdsin uinuda vallenato saatel. Siinkohal siis paar uut (selle aastanubri) vallenatot... aeg on niipalju edasi läinud ja mina arenenud, et selle (ja mitte ainult) muusikastiili suudan teistest kenasti eristada :)

Jorge Celedon „Lo que tú necesitas es amor“ http://youtu.be/W9hk_THZgT8

Fonseca „Historia de amor“ http://youtu.be/TBe49ZpfWK8

... igati sobiv unemuusika :)

maa-all



teel

teel

teel - Chia lähistel

02.10.2011 Kuna lend tagasi Medellíni oli plaanis alles esmaspäeva varahommikul, oli võimalik veel terve pühapäev heas seltskonnas veeeta. Otsustasime minna Chia lähistel asuvasse külla nimega Zipaquirá, kus asub üks Colombia peamisi vaatamisväärsusi – soola katedraal, ehk siis „catedral de sal de Zipaquirá“.  Tegemist on endisesse maa-alusesse soolakaevandusse rajatud rooma-katoliku kirikuga ning ühtlasi väga populaarse turismiobjektiga. Mingid numbrid teavad öelda, et pühapäeviti külastab seda kohta ca 3.000 inimest. Samas pole tegemist nö tegev-kirikuga, küll pidavat seal toimuma tänu oma väga heale akustikale eksklusiivsemad kontserdid.

Zipaquirá

Kirik ise on rajatud maalustesse tunnelkäikudesse ca 200 m ulatuses ning moodustab ühtlasi Kristuse kannatusteekonna. Ehk nagu ma aru saan, siis on see kirik osadele ka palverännakute üheks sihtpunktiks. Teekonnal, erinevate käikude juures on peatuspunktid, mis on märgistatud pühakirja tekstidega. Peatuspunktides on kohad palvetamiseks ning palvekohtadele heidavad valgust erivärvilised valgusvihud. Teekond lõpeb suures saalis, mille otsaseina ehib ilmatu suur rist ja loomulikult on saal värviliste valgustitega kaunistatud.
Lisaks kirikule on maa-all väike kinosaal, kus külastajail on võimalik osa saada ca 10 minutilisest dokumentaalfilmist, mis kirjeldab soolakaevanduse arengut selle algusajast kuni tänapäevani. Ja loomulikult ei puudu ka terve rida suveniiripoekesi.

Ega väga rohkem ei oskagi sellest kohast rääkida. Kindlasti on see üks koht, mida tasub vaatama minna, kui juba siinkandis olla :)

Püüdsin ka pilte teha, kuid kuna maa-all on pime, siis väga palju improviseerimisruumi ei jäänud. Kaamera välk on ilmselgelt liiga tugev ning ilma välguta liiga pime. Midagi siiski ehk õnnestus püüda.

peasaal

Ja nii see nädalavahetus praktiliselt läbi saigi. Üks mõnus õhtusöök, lühike uni ja k 5st tagasi Medellini poole. Tagasivaadates oli üks ütlemata tore nädalavahetus, mis tundus täiesti väikse puhkuse eest olevat, mis muidu sel aastal vahele jääb.

ykskana

Kui sõbrapidu peetud, siis järgmisel õhtul, st 30. septembril tegin teoks juba pea 2 kuud õhus rippunud lubaduse Bogota lähistele minna. Ehk siis E lahkel kutsel sõitsin nädalavahetuseks Chiasse. Lendasin reede õhtul ning ehkki lend ise on väga lühike, ca 25 min vaid, siis seekord tegi lennu erakordseks see, et pea terve tee lendasime välkivate pilvede vahel. Vahel jäävad lennud viibima just mägede vahel keerutava äikse tõttu. Aga ju olid need seekord rohkem põuavälgu pilved ja ehk ka seega vähem ohtlikud, et lennuk siiski teele asus. Igatahes ei osanud ma mingit hirmu tunda, vaid jälgisin põnevusega akna taga toimuvat must-valget vaatemängu, kus pimedust täitsid välgusähvatused, mis tõid esile rünkpilved, mida välgunooled omakorda aeg-ajalt ääristasid või siis lihtsalt läbisid. Tagasi mõeldes on kahju, et iPodi käepärast polnud, aga samas pole kindel, et see seda suurejoonelist vaatemängu oleks suutnud endasse haarata.

Kokkuvõttes kulges sõit kenasti ning lennujaamas ootas juba ka E abikaasaga, et siis läbi öise Bogota nende kodu poole sõita. Kui järele mõtlesin, siis polnud lihast ja luust eestlast rohkem kui 2 kuud näinud. Ja kas see või mingi kolmas-neljas põhjus... aga tol õhtul ja varaööni saatis eesti keelset vestlust pidev ja pisarateni naer, mis kolumblasest abikaasat aeg-ajalt imestunult kulme kergitama pani.

Laupäeval, hommikukohvi kõrval sai paika pandud päeva plaan, või õigemini E tegi selle teatavaks. Nimelt oli päeva tippsündmuseks kohalike eestlaste kogunemine. Selle tähistamiseks oli plaanis valmistada kartulisalat ning grillida liha. Nii sai esimene käik tehtud kohalikku kaubandusse, et veel mõned puuduolevad osised kokku otsida. Iseenesest selles midagi keerulist pole, kui ainult see, et pea iga aine juures (v.a. muna) peab lihtsalt hetk pikemalt mõtlema, et kas ja kuidas. Näiteks marineeritud tooted siinkandis väga populaarsed pole, mistõttu ka hapukurgi valik on suht olematu. Nii tuli meil piirduda pisikeste kokteilikurkidega. Iseenesest oli nad igati omal kohal ja viisakad ning istusid kenasti salatisse. Lugupeetud kartul on kartul nagu kartu ikka, see sai kenasti keedet, ainult et kas on tärklist rohkem, või ma ei tea mis, igatahes on see tunduvalt kleepuvam kui kodused sordid. Aga maitseomadusi see ei muutnud. Kõige olulisem salati juures on muidugi hapukoor ja siinkohal hakkab suu vett jooksma kui kodule mõelda. Üldse, kui mõelda kodustele piimatoodetele. Usun, et ma ei tee siinsetele tootjatele väga liiga, kui ütlen, et Eesti tooted on klass omaette. Ehkki ka kohalike seas leidub head-paremat, siis sellist valikut ja naturaalsust kui kodutoodetes, ma siiski siin veel kohanud pole. Muuhulgas on siin olemas ka nt hapukoore sarnane toode nimega „sour cream“. Aga on väga paksu konsistentsiga ning soolane. Samas salatisse muidugi igati sobiv, eriti kui maitsestamata joguritiga kokku segada. Nii võluski E välja kena salatikastme, mis minu poolt tükeldatud koostisained kenasse tervikusse sidus. (huvitav, kas keegi veel nii ilukirjanduslikult kartulisalati valmistamisest räägib?). Igatahes jäime lõpp-produktiga igati rahule ning suures rahulolus teadvustasime, et lõuna ning eestlased pole enam kaugel.

kartulisalati
I etapp

kartulisalati
II etapp

kartulisalati III
ja ühtlasi
viimane etapp...

Vahepeal oli aga selgeks saanud, et olemasolev grill on koostöölepingu lõpetanud ning nii ei jäänud muud üle, kui et maja mehisem pool suundus pealinna uut grilli otsima. Mingi aja möödudes saabus teade, et otsinguid oli saatnud edu ning varsti võisimegi aia muruplatsil uut säravat objekti imetella. Mis aga oli alles pakendis ning vajas veel mõningast kokkupanekut. Selle peale teatas E abikaasa, et ta pea lausa vihkab mingite asjade kokkupanemist, mistõttu eesti naised, villastes sukkades, rahvariide seelikuis ning sõlgedega ehit, käskisid kohale tuua tööriistad ning ... ega midagi alustasime grilli kokkupanekut. Kuna lapsed nõudsid oma tähelepanu ning toimetusi oli veel teisigi, siis leidsin ma end mingil hetkel kruvikeeraja ja grilli seltsis suht üksinda. Eriti naljakaks muutus olukord kui järk-järgult hakkas rahvast juurde tulema ning ma ikka veel üksinda poltide ja mutritega pusisin. Olukord lahenes kui saabus majarahva sõber, kes vahetuse üle võttis ning nii võisid naised minna õlut jooma :)

olukord lahenenud ning
naised lähevad õlut jooma (:

Selleks ajaks oligi rahvas koos, kus täiskasvanute seltskonna moodustasid 4 eestlast, 4 kolumblast ning noorema vanusegrupi 5 eesti-kolumblast ning üks kolumbia preili. Kui algul ajasime juttu valdavalt eesti keeles, siis mingil hetkel mindi sujuvalt (või vähem sujuvalt) üle hispaania keelele. Grill toimis ning oli oma ülesannete kõrgusel, kartulisalat maitses imehea, ning nagu i-le täpiks oli E valmistet napoleoni kook. Kooke oli veel teisigi.

Kokkuvõttes möödus päev ja õhtupoolik kenas ning meeldivas õhkkonnas. Ning oli mõneti kahju kui rahvas end minekule sättis. Kui teised eestlased on Bogotas või selle lähistel, ning saavad tihemini kokku, siis ma nagu üksik hunt. Aga pole hullu, integreerun seda kiiremini ja pealegi pole Bogota nüüd nii kaugel ka.
Päeval kui poest tulime jäi kõrvaltänavas silma üks pilt, mille mobiiliga fikseerisin. Ja pole head põhjendust, miks see mulle väga meeldib. Aga meeldib. Ykskana.

ykskana

järgneb...

sissekanne

Vaatan seda blogi... noh, lehed polegi veel päris koltunud. Kui siis mõnest nurgast. Sest natuke aega on nüüd möödas küll. Nii mõnigi oja jõeks, jõgi mereks, meri ookeaniks ning osa sellest vihmaks saanud, mis kodutänavaid nii siin kui seal peseb. Kui esimestel kuudel tundus olevat oluline verstaposte lugeda, siis viimased 4 ja 5, nagu näha, ei ole enam nii märkimisväärsed ja olen neist m6neti märkamatult mööda vuhisenud. Eks sellele märkamatule liikumisele aiatab kaasa teatav rutiin, mis saavutatud. Ja kuna mõnel nädalavahetusel midagi olulist või huvitavat ei toimunud, siis tundus vahepeal, et polegi nagu midagi kirjutada. Aga kuu peale üht-teist siiski koguneb.

Sellest on küll juba jupp aega möödas, aga tundub, et siia pole veel kirja saanud tagasihoidlik fakt, et septembri keskpaiku, firmasisesel fotokonkursil õnnestus saavutada auhinnaline 3. koht.

noche de la luna (Medellin)

Hindamine iseenesest toimus rahvahääletusena, mis siis reeglina kätkeb endas päris suure hulga teadmatusfaktorit. Nii jõudis minu piltidest kõige kõrgemale see, mille üle pikalt mõtlesin, et kas üldse saata, ning need klõpsud, mida arvasin olevat huvitavad just tabatud hetke tõttu, jäid tagasihoidlikematele kohtadele. Aga kingitud hobuse suhu ei vaadata, ning veel vähem on põhjust nuriseda, kui meelepärane hobi mõne meeldiva hetke veel juurde heegeldab.

Sel nädalal jõudis ka auhind väikse iPod shuffel´i näol kohale (mugav vidin nt ciclovial kasutada), nii et siis palju õnne mulle!
- Aitäh! :)

sõbrakuu tarvis oli ka
kliendi kontor ehit´

Septembrit läbivaks sündmuseks oli aga sõbrakuu. Nimelt on kolumblased nii sõbralik ja armastusest pakatav rahvas, et peavad meie mõistes valentinipäeva lausa 2x aastas. Septembris ja veebruaris. Sõbrakuul on populaarne mängida „salasõbra“ mängu, millel nagu ma aru saan võib olla erinevaid vorme. Nii näiteks otsustas meie kliendirahvas alustada mängu „animal secreto“ ehk siis „salaloom“. Kui algul sellest mängust kuulsin, siis tundus see suht jabur olevat. Aga...kui kõik mängivad, siis... Nojah. Seda enam, et mängu kaasati pea kogu projektirahvas, keda siis on ca 70 ringi. Igaüks tõmbas loosiga endale 2 looma (või ka linnu, putuka) nime, millest üks märkis salasõpra ning teine nö „isiklikku nime“. Nii sain ma loosiga endale sõbraks pingviini ning ma ise võtsin mesilase kuju. Mäng ise seisnes selles, et nelja nädala vältel tuli igal nädalal oma salasõbrale toimetada pakk maiustustega, nö nädalavaru.  Selleks oli ettenähtud üks kast, kuhu sai poetada oma pakikese, nt siis adressaadiga „Pingüino“ ning otsida samast oma pakikest, nt nimega „Abeja“ (mesilane). Sealjuures, see keda „toideti“ ei teadnud, kes selle taga on. Lisaks oli Gmaili tekitatud eraldi konto, kus kõik võisid soovi korral anonüümselt oma sõbraga suhelda. Küsida, et mis talle rohkem meeldiks süüa jne. Ütleme nii, et mäng toimib siis, kui kõik sellest osa võtavad. Kui mõned aga jätavad sõbra „toitmata“, siis kaob ka sel huvi omakorda oma sõpra toita. Aga enam-vähem mäng sujus. Ehkki minu sõber pingviin mingil (algselt) arusaamatul põhjusel minu pakikesi ei tahtnud ning see äratas tähelepanu teistes „loomades“, kes olid varmad need nahka panema. Nii kaugele siiski ei jõutud ning lõppkokkuvõttes ei pidanud hiromant olema saamaks aru, et antud persoon igapäevaselt kohal ei viibi. Ja nii selguski lõpuks, et sõbraks osutus üks partner, kes kord nädalas Bogotast Medellini lendas.  Ütle veel, et pingviinid ei lenda :) Sõbramäng lõppes peoga, kus siis sõbrale tuli teatud summa piires teha üks päris kingitus. Pidu ise sai toimuma suht naljakal ajal, nimelt neljapäeva lõunal ning kestis u k 8-ni. Peo käigus tuvastati looma nime taga olnud isikud ning vahetati kingitusi. Loomulikult järgnes hoogne tants, kus ma valdvalt pealtvaataja rolli jäin, sest ... on veel kursusi, mida lisaks keeletundidele läbida.