kohal
Lennujaama klaasuste vahelt välja astudes torkas silma silt minu nimega. Ja sildi küljes märkasin noormeest nimega Norbert. Ta oli silmnähtavalt kergendunud, et ma kohale olin jõudnud. Norberti kutse peale jõudis varsti kohale ka auto, mis mind elukohta tõi. Olin küll piisavalt väsinud ja uimane, kuid liikluspilt oli vaatamisväärsus omaette – nt kuidas neljast reast sujuvalt üks rida saab pidevate signaalide ja politseivilede saatel.
Nii me siis suundusime sujuvalt läbi õhtuse linna. Õhtu tähendab seda, et väljas on pime. Umbes kella 18 paiku läheb pimedaks. Aastaläbi. Autojuht paistis oma ametit tundvat, kui arvestada sujuvaid manöövreid. Ainult ükskord paistis ka tema ehmatavat, kui mingi viadukti alt läbisõites 3 imelikku pauku kostus. Vähemalt paistis, et ta on selle heliga tuttav, erinevalt minust. Aga sõit läks kenasti edasi ja nii jõudsin ma pool teed ka tukkuda.
Lõpuks kohal. Keegi roosas särgis Richard oli ootamas. Arvasin teda algul üheks võimalikuks kolleegiks. Hiljem selgus, et ta on see, kes antud korterit vahendas. Korter ise asub linna põhjaosas, mis on suhteliselt kallis, kuid sama turvaline piirkond. Korter asub majade kompleksis, kuhu pääseb valvuri valvsa pilgu all. Richard jagas mulle terve hulga kõikvõimalikke telefoninumbreid, enamus mobiilinumbrid. Hiljem selgus, et tavatelefonile on pandud piirang väljahelistamiseks – nii et need numbrid osutusid kasutuks. Vaevalt oli roosa särk lahkunud, kui saabus Chris, veendumaks, et ma olen kenasti kohale jõudnud. Pikalt me ei rääkinud, sest olin selleks ilmselgelt uimane, et arendada mingit asjalikku vestlust. Chrisi lahkudes ei läinudki palju aega kui leidsin end teki alt ning võisin pea 32 tunniseks veninud 6. mai lõppenuks kuulutada.
May 7, 2011
lend
Pakkimine osutus aeganõudvamaks kui arvasin, sest olin võtnud kinnisideeks ühe suurema kohvriga piirduda ehkki lubatud oli isegi 2 kohvrit. Ega ju muud probleemi polnudki, kui et kuidas kõik näiliselt vajalik tavaar ära mahutada. Tegelt... võib-olla siiski väga kaua aega ei võtnudki, sest pakkimist alustasin k 23 ja lõpetasin k 3 öösel :)
Unetunde jäi napiks. Äratuse panin 4.30ks. Silmi lahti tehes polnud üldse tunnet, et pikem reis ees seisab. Alles taksot tellides jõudis teatav reaalsustaju mulle järele ja... mõtlesin, et on hea, et kedagi lennujaama ei lasknud tulla. Aga võta näpust. Telefonihelin ja rõõmus hääl, mis kuulus Triinule teatas, et Oliver-Erik on juba riides ja ootab, et emme ka riidesse saab, et siis mind saatama tulla ja et tühistagu ma takso kus seda ja teist.. Ehhh.... Ma ei olnud kindel see hea mõte oli, aga ega Triinu vastu ju saa :) ja lõppkokkuvõttes oli see neist väga armas.
Olin check-in teinud juba möödunud päeval on-line’is ja sestap jäi vaid üks kohver üle anda. Tundus teine küll tinaraske, kuid kaaludes oli vaid 1,5 kg üle ja lisaks midagi maksma ei pidanud.
Viimased kallistused, viimane kõne emale ja ... püüdsin küll mõelda, et lihtsalt üks reis, natuke pikem kui senised... aga natuke kurb oli ikka.
Lennud Müncheni ja Frankfurti läksid kenasti. Ruumi tundus lennukis olevat piisavat, samuti vabu kohti. Frankfurdis oli kõige pikem ooteaeg. Ca 3 tundi. Lennukile mineku ootel silmitsesin kaaskonda, mis tundus suhteliselt kirju. Pikemad, lühemad, kõhnemad, paksemad, heledamad, tumedamad, sirgete ja krussis juustega. Kelle näojoontest võis aimata indiaani päritolu, kel mustamandri esindajat, kelles hispaanlast. Jagus ka eurooplasi – sakslasi, mõned soomlased, venelased ja vähemalt üks eestlane.
Eestlane leidis oma koha akna all ja pidi tõdema, et istmevahe on märksa kitsam kui Euroopa siselendudel. Tegemist oli kahese istmereaga. Teise koha hõivas 50ndates härra. Kui lennuk pakitud ja üles lennutatud ei läinud palju aega kui kaasreisija hipsaania keeles vestlust alustas. Et kust ma pärit ja mis mu nimi. Vastasin viisakalt. Eesti nimetamine tekitas ilmselgelt segadust ja teadmatust – abiks oli lennuki brozüür, kus kenasti ka Euroopa riigid peal. Härra nimega William C. oli aga pärit Ecuadorist, ühest Kolumbia naaberriigist. Ilmselgelt oli W-l huvi vestlust arendada, kuid pidime tõdema, et tema piiratud inglise keel ja minul veelgi piiratum hispaania keel seavad omad piirid. Aga W oli kannatlik ja kuuldes, et ma Kolumbiasse tööle lähe ning kiiresti keele pean selgeks saama, võttis endale pühaks ülesandeks mind õpetama hakata. Aeg-ajalt võttis õpetus suht koomilised mõõtmed, kui W sooviga oma kohalt lahkuda teatas kõva häälega, et „ma panen nüüd kingad jalga“, „ma seon paelad kinni“. :D
Nii me siis vestlesime minu sõnaraamatu abil. Lisaks said appi võetud ka paber ja pliiats, kuhu mingi aja möödudes sai joonistatud Ecuadori ja Eesti kaart, suuremad vulkaadid Ecuadoris ja 318 m mägi Eestis. Temperatuurid, autod-bussid, ja lõpuks ka hispaania keelsed filosoofilisemad mõtteterad. Mingil hetkel tekkis mu hispaania k raamatusse kiri „Tu eres muy linda“. Ehk siis, kõik mis sõidule eelnevalt lugesin, on siiani paika pannud ja üllatusmomente ei tekkinud. Sain teada, et Ecuador on maailma kõige liigirikkam paik kui arvestada liik / km2. Ja et seal kasvavad kõige paremad banaanid ja kõige kvaliteetsemad kakaooad. Kinnitasin, et olin just möödund päev maitsnud Ecuadori šokolaadi (Martti oli seda kinkides väga ettenägelik! ;)), mis oli tõesti suurepärane. W sõnul on aga kohvi kõige parem Kolmbias. Peruus ja Kolumbias on piiriäärsetes piirkondades narkomajandus probleemiks. Mitte aga Ecuadoris. Samas on pea kõikides lähestikkustes L-Am riikides tõsiseks probleemiks alkoholism.
Kui valdvalt saatis vestlust tõdemus ja arutelu riikide vaheliste erinevuste üle, siis ühes olime üht meelt. Meie ees istuv ca 150 kg-ne aasia päritolu noormees, kel oli kas plaanipäraselt või juhuslikult osutunud võimalikuks omada oma kõrval vaba kohta, ei suutnud ära otsusta, millisel toolil parem oleks istuda ja niisiis oli lahenduseks hüpata ühelt toolilt teisele, lükata alla mõlemad toolid suhteliselt äkitselt või siis vastupidi jälle tagasi ülesse, arvestamata, kas tagumistel istujatel on söök-jook pooleli vms.
Ehkki möödunud öö unetunnid olid olematud, õnnestus vist tukkuda vaid paar-kolm tundi. Samas oli päris põnev ka välja vaadata. Ilm oli valdvalt selge ning ookean all näha, kust peegeldus päike ning pilvede varjud. Kariibimere kohale jõudes tõusis lennuk päris kõrgele, maksimum kõrgus, mis mul silma jäi oli 12 192 m. Mida Bogotále lähemale, seda huvitavamaks läks ka värvide mäng pilvedel, sest päike hakkas loojuma. Kuna fotokat polnud käepärast, said mõned kaadrid lihtsalt ipodi-ga filmitud. Ehk õnnestub mingi hetk tervikuks kleepida.
Bogotásse jõudsime õigeaegselt. Ehkki uudistest olin lugenud suurtest üleujutustest, mis osaliselt juba ka lennujaama tööd segavat, läks maandumine kenasti ja tõrgeteta. Võib-olla oli abiks ka katoliiklasest kaasreisija palved. Lennukist väljudes nõudis W kategooriliselt, et annaksin ühe koti tema kanda ja imestas, et miks naistel ikka niipalju asju peab koguaeg kaasas olema! Ju vist unus, et ma pole turismireisil ja ma ei pidanud seda vajalikuks ka üle korrata :) Kuna W pidi edasi sõitma jätsime hüvasti, mida saatis lubadus, et ma saan Ecuadorist kirja, et ma ikka hispaania keelt saaksin õppida :)
Liikusin edasi ülejäänud rahvaga immigratsiooni punkti suunas. Saba oli päris pikk ning lookles loendamatuten S-dena. Aga kuna mind oli hoiatatud võimalikust suurest kaosest lennujaamas, siis tundus kõik mulle vägagi normaalne ja rahulik. Ja kokkuvõttes oligi. Esitasin passi ja lennukis täidetud deklaratsiooni immigratsiooni ametnikule, vastasin paarile küsimusele ning suundusin oma pagasit ootamas. Mõtlesin, et kas nüüd siis vähemalt mõni üllatus. Aga ei... isegi kohver jõudis kenast kohale. Koodilukk oli küll lahti murtud, kuid siiani pole tuvastanud, et midagi oleks kadunud. Tolliametnikule sai uuesti esitatud deklaratsioon ning sellest piisas. Viimane pagasikontroll ning seal ma siis olingi. Jalad maas mandril, riigis ja linnas, kus ma eales pole käinud :) ¡Bienvenida!
Unetunde jäi napiks. Äratuse panin 4.30ks. Silmi lahti tehes polnud üldse tunnet, et pikem reis ees seisab. Alles taksot tellides jõudis teatav reaalsustaju mulle järele ja... mõtlesin, et on hea, et kedagi lennujaama ei lasknud tulla. Aga võta näpust. Telefonihelin ja rõõmus hääl, mis kuulus Triinule teatas, et Oliver-Erik on juba riides ja ootab, et emme ka riidesse saab, et siis mind saatama tulla ja et tühistagu ma takso kus seda ja teist.. Ehhh.... Ma ei olnud kindel see hea mõte oli, aga ega Triinu vastu ju saa :) ja lõppkokkuvõttes oli see neist väga armas.
Olin check-in teinud juba möödunud päeval on-line’is ja sestap jäi vaid üks kohver üle anda. Tundus teine küll tinaraske, kuid kaaludes oli vaid 1,5 kg üle ja lisaks midagi maksma ei pidanud.
Viimased kallistused, viimane kõne emale ja ... püüdsin küll mõelda, et lihtsalt üks reis, natuke pikem kui senised... aga natuke kurb oli ikka.
Lennud Müncheni ja Frankfurti läksid kenasti. Ruumi tundus lennukis olevat piisavat, samuti vabu kohti. Frankfurdis oli kõige pikem ooteaeg. Ca 3 tundi. Lennukile mineku ootel silmitsesin kaaskonda, mis tundus suhteliselt kirju. Pikemad, lühemad, kõhnemad, paksemad, heledamad, tumedamad, sirgete ja krussis juustega. Kelle näojoontest võis aimata indiaani päritolu, kel mustamandri esindajat, kelles hispaanlast. Jagus ka eurooplasi – sakslasi, mõned soomlased, venelased ja vähemalt üks eestlane.
Eestlane leidis oma koha akna all ja pidi tõdema, et istmevahe on märksa kitsam kui Euroopa siselendudel. Tegemist oli kahese istmereaga. Teise koha hõivas 50ndates härra. Kui lennuk pakitud ja üles lennutatud ei läinud palju aega kui kaasreisija hipsaania keeles vestlust alustas. Et kust ma pärit ja mis mu nimi. Vastasin viisakalt. Eesti nimetamine tekitas ilmselgelt segadust ja teadmatust – abiks oli lennuki brozüür, kus kenasti ka Euroopa riigid peal. Härra nimega William C. oli aga pärit Ecuadorist, ühest Kolumbia naaberriigist. Ilmselgelt oli W-l huvi vestlust arendada, kuid pidime tõdema, et tema piiratud inglise keel ja minul veelgi piiratum hispaania keel seavad omad piirid. Aga W oli kannatlik ja kuuldes, et ma Kolumbiasse tööle lähe ning kiiresti keele pean selgeks saama, võttis endale pühaks ülesandeks mind õpetama hakata. Aeg-ajalt võttis õpetus suht koomilised mõõtmed, kui W sooviga oma kohalt lahkuda teatas kõva häälega, et „ma panen nüüd kingad jalga“, „ma seon paelad kinni“. :D
Nii me siis vestlesime minu sõnaraamatu abil. Lisaks said appi võetud ka paber ja pliiats, kuhu mingi aja möödudes sai joonistatud Ecuadori ja Eesti kaart, suuremad vulkaadid Ecuadoris ja 318 m mägi Eestis. Temperatuurid, autod-bussid, ja lõpuks ka hispaania keelsed filosoofilisemad mõtteterad. Mingil hetkel tekkis mu hispaania k raamatusse kiri „Tu eres muy linda“. Ehk siis, kõik mis sõidule eelnevalt lugesin, on siiani paika pannud ja üllatusmomente ei tekkinud. Sain teada, et Ecuador on maailma kõige liigirikkam paik kui arvestada liik / km2. Ja et seal kasvavad kõige paremad banaanid ja kõige kvaliteetsemad kakaooad. Kinnitasin, et olin just möödund päev maitsnud Ecuadori šokolaadi (Martti oli seda kinkides väga ettenägelik! ;)), mis oli tõesti suurepärane. W sõnul on aga kohvi kõige parem Kolmbias. Peruus ja Kolumbias on piiriäärsetes piirkondades narkomajandus probleemiks. Mitte aga Ecuadoris. Samas on pea kõikides lähestikkustes L-Am riikides tõsiseks probleemiks alkoholism.
Kui valdvalt saatis vestlust tõdemus ja arutelu riikide vaheliste erinevuste üle, siis ühes olime üht meelt. Meie ees istuv ca 150 kg-ne aasia päritolu noormees, kel oli kas plaanipäraselt või juhuslikult osutunud võimalikuks omada oma kõrval vaba kohta, ei suutnud ära otsusta, millisel toolil parem oleks istuda ja niisiis oli lahenduseks hüpata ühelt toolilt teisele, lükata alla mõlemad toolid suhteliselt äkitselt või siis vastupidi jälle tagasi ülesse, arvestamata, kas tagumistel istujatel on söök-jook pooleli vms.
Ehkki möödunud öö unetunnid olid olematud, õnnestus vist tukkuda vaid paar-kolm tundi. Samas oli päris põnev ka välja vaadata. Ilm oli valdvalt selge ning ookean all näha, kust peegeldus päike ning pilvede varjud. Kariibimere kohale jõudes tõusis lennuk päris kõrgele, maksimum kõrgus, mis mul silma jäi oli 12 192 m. Mida Bogotále lähemale, seda huvitavamaks läks ka värvide mäng pilvedel, sest päike hakkas loojuma. Kuna fotokat polnud käepärast, said mõned kaadrid lihtsalt ipodi-ga filmitud. Ehk õnnestub mingi hetk tervikuks kleepida.
Bogotásse jõudsime õigeaegselt. Ehkki uudistest olin lugenud suurtest üleujutustest, mis osaliselt juba ka lennujaama tööd segavat, läks maandumine kenasti ja tõrgeteta. Võib-olla oli abiks ka katoliiklasest kaasreisija palved. Lennukist väljudes nõudis W kategooriliselt, et annaksin ühe koti tema kanda ja imestas, et miks naistel ikka niipalju asju peab koguaeg kaasas olema! Ju vist unus, et ma pole turismireisil ja ma ei pidanud seda vajalikuks ka üle korrata :) Kuna W pidi edasi sõitma jätsime hüvasti, mida saatis lubadus, et ma saan Ecuadorist kirja, et ma ikka hispaania keelt saaksin õppida :)
Liikusin edasi ülejäänud rahvaga immigratsiooni punkti suunas. Saba oli päris pikk ning lookles loendamatuten S-dena. Aga kuna mind oli hoiatatud võimalikust suurest kaosest lennujaamas, siis tundus kõik mulle vägagi normaalne ja rahulik. Ja kokkuvõttes oligi. Esitasin passi ja lennukis täidetud deklaratsiooni immigratsiooni ametnikule, vastasin paarile küsimusele ning suundusin oma pagasit ootamas. Mõtlesin, et kas nüüd siis vähemalt mõni üllatus. Aga ei... isegi kohver jõudis kenast kohale. Koodilukk oli küll lahti murtud, kuid siiani pole tuvastanud, et midagi oleks kadunud. Tolliametnikule sai uuesti esitatud deklaratsioon ning sellest piisas. Viimane pagasikontroll ning seal ma siis olingi. Jalad maas mandril, riigis ja linnas, kus ma eales pole käinud :) ¡Bienvenida!
May 5, 2011
vaktsineerimine
... sellest olen unustanud rääkida. Mille vastu end vaktsineerida, seda soovitab arst. Paldiski mnt.-l asuvas Lääne-Tallinna keskkhaigla nakkushaiglas on olemas reisikabinet, kus siis vajalikud asjad kirja pannakse. Kahes järgus said minnusse süstitud kaitse järgmise vastu:
- kõhutüüfus
- A + B hepatiit (kompleksvaktsiin) (2x)
- kollapalavik
Kõike korraga ei tehta, nii et on tarvis varuda aega. A+B puhul vähemalt kuu. Tegelikult peaks A+B tegema veel 3ndat korda - selleks et saaks eluaegse katise - kuskil 6 kuu pärast. Samas ütles tädi, kes vaktsineeris, et sobib ka 2-3 aasta pärast.
Kollapalaviku puhul tuleb arvestada, et 5-7 päeval võib tekkida palavik kuni 39c. Mul vist ei tekkinud... küll jäi kurk väga haigeks. Tõenäoliselt külmast ja karmist põhjatuulest, kuid võib-olla oli immuunsus sellel hetkel ka mõneti segaduses.
Nende vaktsiinide eest tuli välja käia kokku ca 150 EUR. Vaktsineerimisega saab kaasa ka kena rahvuvahelise kollase vaktsiinipassi, kus kõik mis tehtud ja tegemist vajab, kirjas.
- kõhutüüfus
- A + B hepatiit (kompleksvaktsiin) (2x)
- kollapalavik
Kõike korraga ei tehta, nii et on tarvis varuda aega. A+B puhul vähemalt kuu. Tegelikult peaks A+B tegema veel 3ndat korda - selleks et saaks eluaegse katise - kuskil 6 kuu pärast. Samas ütles tädi, kes vaktsineeris, et sobib ka 2-3 aasta pärast.
Kollapalaviku puhul tuleb arvestada, et 5-7 päeval võib tekkida palavik kuni 39c. Mul vist ei tekkinud... küll jäi kurk väga haigeks. Tõenäoliselt külmast ja karmist põhjatuulest, kuid võib-olla oli immuunsus sellel hetkel ka mõneti segaduses.
Nende vaktsiinide eest tuli välja käia kokku ca 150 EUR. Vaktsineerimisega saab kaasa ka kena rahvuvahelise kollase vaktsiinipassi, kus kõik mis tehtud ja tegemist vajab, kirjas.
viimased nädalad
Sellest ajast, mis viimasest blogikirjest möödas on palju toimunud ja vett merre voolanud. Üritan kronoloogiliselt tagasi mõelda viimastele nädalatele, kus vist polnduki enam väga planeerimata ajaühikut.
11-15.04 Jõhvi, kohukused jm töised tegemised
16.04 EY squashi korraldamine ja õdus õhtu sõpradega
18.04 Õdus õhtu Clazzis, hea seltskonna ja muusikaga.
19.04 Pidu minus eneses. Ühtlasi sai välja kuulutatud, et tegemist mu viimase nö ametliku tööpäevaga. Kuskilt lihtsalt tuli piir tõmmata. Lahtiseid otsi, mida kokku siduda oli palju, sh soov veel kõige olulisemad inimesed üle kaeda. Ehkki EY squash sai kenasti ellu viidud, siis tõenäoliselt polnuks vaja olnd olematute energiavarudega platsile ronida. Pärast üritust oli enesetunne vääga halb... õnneks aitas õdus õhtu sõpradega tagasi elule :)
Teisipäev möödus väga kenasti ja lilleliselt. Aind enesetunne polnd õhtuks kõigeparem. Lilled näpus, jõudsin koju ja maandusin palavikuga voodisse. Et siis selline pidulik õhtu. Terve hooaeg polnd haige olnd.
Aga ega aeg ole raisata...
20.04 Kuidagi maast lahti, ja taas asju pakkima, mis Tartu veel viia. Õhtul Maarja esietendusele. „Viimnepäev”. Hästi mängitud, kuid pidin tunnistama, et mingit mõtteinet see mulle edasiseks ei andnud. Aga vahel võib ka nii...
21 – 24.04 lõpuks ometi kauaoodatud Hiiumaale, kus me väike pere üle pika aja taas kokku sai. Teel Pärnust Haapsallu otsustas Maarja vapper A3 korraks sõiduajal kõik näidikud nulli kukutada. Sõitsin edasi tunde järgi. Peale tankla peatust oli probleem kadunud. Õhtu leidis meid juba Tubalalt. Kuna õues oli nii hea ja soe, siis keeldusin tuppa minemast, toetasin selja vastu talumaja seina ja veetsin tunnike nina päikse poole. Mõnus. Aga öö enam nii mõnus polnud. Palavik tagasi ja liigesed na valusad, et ei saand mingis asendis enam olla. Ja sellisesse olekusse kadus terve järgnev päev – une ja valuvaigistite abiga. Tuju oli nullis ja puudus igasugune huvi kuhugi minna. Veel vähem mõelda, et pean paari nädala pärast kuskil teisel mandril asjalik olema.
Kus tervist näed laita, sääl saun aitab. Laupäeva õhtune ehe maasaun tõi elu tagasi ja pühapäev oli juba päris inimese tunne. Käisin veel paaris lemmik paigas ning üle pika aja sai ka paar pilti tehtud.
25.04 tagasi Tallinnasse ja õhtul Jazzkaarele Hedvig Hansonit kuulama. Kontsert oli suurepärane.
26.04 Pärnusse. Ja seda ei saa jätta mainimata, et see oli päev kui taas veendusin, kui oluline on, kui ümber on head sõbrad. Nimelt teel, enne Märjamaad otsustas A3 uuesti näidikud nulli visata ning nüüd kostus lisaks ka imelikku häält. Auto teeäärde ja "targa" näoga kapoti alla vaatama. Kõik tundus omal kohal, aga autot käima enam ei saanud. Tundsin end suht abituna ja hakkasin õlekõrsi helistamise näol kasutama. Onu oli õnneks kodus ja valmis mulle järele tulema. Vahepeal sain auto siiski korraks käima ja mõned kilomeetrid edasi sõita, kuid siis lõpetati sõiduleping ning leidsin end 63 km posti juurest parkimast. Tunnike teekõrval, mööduvate veokite tuulest kõigutada. Kui ühtäkki kuulsin seljataga imelikku heli, millele järgnes veelgi imelikum. Pead pöörates tuli tõdeda, et tagumist külgklaasi oli tabanud kivi ja tulemusena aken suht-koht kildudeks. Mõtlesin, et ei-ole-võimalik, et niimoodi nüüd läheb. Kuna 2 ilma 3ndata ei saa, siis jäin pingsalt tahavaatepeelgisse vaatama, et mil mõni fuura mulle lihtsalt otsa sõidab. No ei läind siiski nii hullusti. Onu jõudis enne kohale, võttis sleppi ja nii veeresime pea Pärnuni, kus Sauga ringil õnnestus köis ratta alla ja katki sõita. Ning nagu i-le täpiks jõudis köis ka esistange puruks tõmmata. Nii. Kolmas! Oli tunne, et jõuan Pärnu vaid A3 legoga. Siiski sellega olid hädad läbi. Kenasti Pärnus jäi auto sõbrantsi hoovi lükata ning järgnevat päeva oodata, et vigade parandust teha.
27.04 - päev täis positiivsust. Kõige olulisem viga sai parandatud ning stange fikseeritud. Klaasi küll ei saand, kuid kena must teip asendas kenasti toonitud klaasi :) Ja selline asjade laabumine taas tänu sõpradele.
Veebruari sissemurdmisega seoses käisin veel politseist läbi täiendavat tunnistust andmas, kuna väidetavalt üks kahtlusalune olevat tabatud. Ruumi astudes vaatas vastu üks tuttav graveeringuga pussnuga (kunagi kaitseministri poolt kingitud). Kivi langes südamelt, sest ausalt öeldes olin suht-koht häiritud teadmisest, et üks külmrelv kurjategija kätte oli sattunud.
Päeva mahtus veel mitu head kohtumist sõprade ja endiste töökaaslastega. Neljapäeval veeresin Tallinna poole tagasi hea tunde ja rahuga südames :)
29.04 väljakuulutatud "Fiesta de adiós" tööl. Head sõnad ja kallistused söögi-joogi kõrval. Sümboolne lahkumiskõne (arvan ikkagi, et see on ajutine äraminek) ja tänusõnad kolleegidele. Need on mul suurepärased! :)
03-04.05 Tartus ema juures.
05.04 formaalused tööl ja veel viimaste oluliste asjade soetamine väikeste sekeldustega.
Kartsin natuke neid viimaseid nädalaid, kuna ei teadnud, kuidas emotsioonidega toime tulen. Aga tundub, et nii tihe graafik aitas säilitada teatud tasakaalu.
11-15.04 Jõhvi, kohukused jm töised tegemised
16.04 EY squashi korraldamine ja õdus õhtu sõpradega
18.04 Õdus õhtu Clazzis, hea seltskonna ja muusikaga.
19.04 Pidu minus eneses. Ühtlasi sai välja kuulutatud, et tegemist mu viimase nö ametliku tööpäevaga. Kuskilt lihtsalt tuli piir tõmmata. Lahtiseid otsi, mida kokku siduda oli palju, sh soov veel kõige olulisemad inimesed üle kaeda. Ehkki EY squash sai kenasti ellu viidud, siis tõenäoliselt polnuks vaja olnd olematute energiavarudega platsile ronida. Pärast üritust oli enesetunne vääga halb... õnneks aitas õdus õhtu sõpradega tagasi elule :)
Teisipäev möödus väga kenasti ja lilleliselt. Aind enesetunne polnd õhtuks kõigeparem. Lilled näpus, jõudsin koju ja maandusin palavikuga voodisse. Et siis selline pidulik õhtu. Terve hooaeg polnd haige olnd.
Aga ega aeg ole raisata...
20.04 Kuidagi maast lahti, ja taas asju pakkima, mis Tartu veel viia. Õhtul Maarja esietendusele. „Viimnepäev”. Hästi mängitud, kuid pidin tunnistama, et mingit mõtteinet see mulle edasiseks ei andnud. Aga vahel võib ka nii...
21 – 24.04 lõpuks ometi kauaoodatud Hiiumaale, kus me väike pere üle pika aja taas kokku sai. Teel Pärnust Haapsallu otsustas Maarja vapper A3 korraks sõiduajal kõik näidikud nulli kukutada. Sõitsin edasi tunde järgi. Peale tankla peatust oli probleem kadunud. Õhtu leidis meid juba Tubalalt. Kuna õues oli nii hea ja soe, siis keeldusin tuppa minemast, toetasin selja vastu talumaja seina ja veetsin tunnike nina päikse poole. Mõnus. Aga öö enam nii mõnus polnud. Palavik tagasi ja liigesed na valusad, et ei saand mingis asendis enam olla. Ja sellisesse olekusse kadus terve järgnev päev – une ja valuvaigistite abiga. Tuju oli nullis ja puudus igasugune huvi kuhugi minna. Veel vähem mõelda, et pean paari nädala pärast kuskil teisel mandril asjalik olema.
Kus tervist näed laita, sääl saun aitab. Laupäeva õhtune ehe maasaun tõi elu tagasi ja pühapäev oli juba päris inimese tunne. Käisin veel paaris lemmik paigas ning üle pika aja sai ka paar pilti tehtud.
25.04 tagasi Tallinnasse ja õhtul Jazzkaarele Hedvig Hansonit kuulama. Kontsert oli suurepärane.
26.04 Pärnusse. Ja seda ei saa jätta mainimata, et see oli päev kui taas veendusin, kui oluline on, kui ümber on head sõbrad. Nimelt teel, enne Märjamaad otsustas A3 uuesti näidikud nulli visata ning nüüd kostus lisaks ka imelikku häält. Auto teeäärde ja "targa" näoga kapoti alla vaatama. Kõik tundus omal kohal, aga autot käima enam ei saanud. Tundsin end suht abituna ja hakkasin õlekõrsi helistamise näol kasutama. Onu oli õnneks kodus ja valmis mulle järele tulema. Vahepeal sain auto siiski korraks käima ja mõned kilomeetrid edasi sõita, kuid siis lõpetati sõiduleping ning leidsin end 63 km posti juurest parkimast. Tunnike teekõrval, mööduvate veokite tuulest kõigutada. Kui ühtäkki kuulsin seljataga imelikku heli, millele järgnes veelgi imelikum. Pead pöörates tuli tõdeda, et tagumist külgklaasi oli tabanud kivi ja tulemusena aken suht-koht kildudeks. Mõtlesin, et ei-ole-võimalik, et niimoodi nüüd läheb. Kuna 2 ilma 3ndata ei saa, siis jäin pingsalt tahavaatepeelgisse vaatama, et mil mõni fuura mulle lihtsalt otsa sõidab. No ei läind siiski nii hullusti. Onu jõudis enne kohale, võttis sleppi ja nii veeresime pea Pärnuni, kus Sauga ringil õnnestus köis ratta alla ja katki sõita. Ning nagu i-le täpiks jõudis köis ka esistange puruks tõmmata. Nii. Kolmas! Oli tunne, et jõuan Pärnu vaid A3 legoga. Siiski sellega olid hädad läbi. Kenasti Pärnus jäi auto sõbrantsi hoovi lükata ning järgnevat päeva oodata, et vigade parandust teha.
27.04 - päev täis positiivsust. Kõige olulisem viga sai parandatud ning stange fikseeritud. Klaasi küll ei saand, kuid kena must teip asendas kenasti toonitud klaasi :) Ja selline asjade laabumine taas tänu sõpradele.
Veebruari sissemurdmisega seoses käisin veel politseist läbi täiendavat tunnistust andmas, kuna väidetavalt üks kahtlusalune olevat tabatud. Ruumi astudes vaatas vastu üks tuttav graveeringuga pussnuga (kunagi kaitseministri poolt kingitud). Kivi langes südamelt, sest ausalt öeldes olin suht-koht häiritud teadmisest, et üks külmrelv kurjategija kätte oli sattunud.
Päeva mahtus veel mitu head kohtumist sõprade ja endiste töökaaslastega. Neljapäeval veeresin Tallinna poole tagasi hea tunde ja rahuga südames :)
29.04 väljakuulutatud "Fiesta de adiós" tööl. Head sõnad ja kallistused söögi-joogi kõrval. Sümboolne lahkumiskõne (arvan ikkagi, et see on ajutine äraminek) ja tänusõnad kolleegidele. Need on mul suurepärased! :)
03-04.05 Tartus ema juures.
05.04 formaalused tööl ja veel viimaste oluliste asjade soetamine väikeste sekeldustega.
Kartsin natuke neid viimaseid nädalaid, kuna ei teadnud, kuidas emotsioonidega toime tulen. Aga tundub, et nii tihe graafik aitas säilitada teatud tasakaalu.
Apr 6, 2011
lennupiletid
Tagasi Tallinnas ja pea otse "ot karablja na ball" või maakeeli kohe tagasi tööle. Kuna esmaspäev sai töövabaks võetud ja mingil imelikul põhjusel polnud keegi minu asju ära teinud :)... siis venis teisipäev pikaks. Päeval saabus Chrisilt ka juba küsimus, et kuidas viisaga läks. Andsin aru ja lubasin, et bronnin õhtul piletid ja saan siis täpsemad sõidudetailid anda. Kuna lubadus sai antud, siis võtsin hilisel õhtutunnil ette lufthansa kodulehe ja mingi aja pärast saingi teavitada: 
Soetasin edasi-tagasi pileti. Raha küsiti 1320 €. Tagasisõitu küll tegelikult plaanis pole, kuid kuna puudub teadmine, mida toob tulevik, siis igaks juhuks sai teine ots bronnitud jõulude ette :) Kirja kirjutades tundsin, kuidas väsimus võimust võttis. Siiski arvasin, et kiri oleks kena lõpetada millegi sarnasega nagu "I'm very exited about this trip..." Vaatasin seda rida, see tundus sel hetkel rohkem kui vale. Backspace puhastas virtuaalpaberi ja sinna tekkis "I'll probably have some more questions later on re my flight, arrival and/or life in Bogota"... Eestlased on kord juba nii emotsionaalsed.
Soetasin edasi-tagasi pileti. Raha küsiti 1320 €. Tagasisõitu küll tegelikult plaanis pole, kuid kuna puudub teadmine, mida toob tulevik, siis igaks juhuks sai teine ots bronnitud jõulude ette :) Kirja kirjutades tundsin, kuidas väsimus võimust võttis. Siiski arvasin, et kiri oleks kena lõpetada millegi sarnasega nagu "I'm very exited about this trip..." Vaatasin seda rida, see tundus sel hetkel rohkem kui vale. Backspace puhastas virtuaalpaberi ja sinna tekkis "I'll probably have some more questions later on re my flight, arrival and/or life in Bogota"... Eestlased on kord juba nii emotsionaalsed.
Apr 5, 2011
stockholm ja kolumbia saatkond
Laupäeva õhtul said siis kõik dokumendid ritta pandud ning kontrollitud korda 4, et kõik, mis vajalik ikka olemas oleks:
* pass
* 2 x passikoopiat pildiga ja isikuandmetega lehtedest
* 2 x viisa taotlusvormi
* 3 värvifotot (3x4 cm)
* töölepingu originaal - apostillitud / notariaalselt kinnitatud
* töökirjeldus originaal - apostillitud / notariaalselt kinnitatud
* EY Kolumbia „certificate of corporate existence“ + veel mingi väljavõte kuskilt registrist :)
* EY Kolumbia financial statements
* apostillitud koopia ülikoolidiplomist + hispaania keelne tõlge
* soovituskiri praeguselt tööandjalt, allkiri notariaalselt tõestatud + hispaania keelne tõlge
* resumé hispaania keeles
Pühapäeva õhtu leidis meid Kristiga paati astumas, kus juba uksel tervitasid Kariibimere rütmid. Selgus, et Tallinki laevadel parjasti Kuuba ja "carnaval latino" temaatika :) Nagu valdavale laevaseltskonnale (peamiselt veautojuhtid ja pensionärid) kohane vedasime end mingil hetkel saali, kus esinejateks kaks kollektiivi ning tantsutrupp kirevates sulgedes otse Kuubast. Täiesti kohal selles ajahetkes ma seal vist polnud - mõtted keerlesid natuke murelikult esmaspäeva hommiku ümber. Nimelt tabas mind kerge ehmatus, kui kõlaritest teatati mahedalt, et "teretulemast pardale...saabume Stockholmi k 10." Kell 10! Mitte k 9 nagu mina seda teadsin. Olin sellesinase teadmise pealt ju aja konsulaadis kokku leppinud - 10.30! Valida oli bussi, metroo ja takso vahel. Jäi tõdeda, et ega muud varianti pole, kui et see kõige viimane. Mis teha. Ka kõige ideaalsemas plaanis on omad nõrgad kohad. Igaks juhuks saatsin väikse teate konsulaati võimaliku hilinemise osas. :)
Esmaspäev seevastu sujus kenasti. Jõudsin 5 min enne kokkulepitud aega kohale. Esitasin dokumendipaki, andsin konsulaadi töötaja silme all allkirja töölepingule ning kinnitasin selle sõrmejäljega! Viisa eest tasumisel tekkis väike segadus. Selgus, et lisaks viisale (ca 1380 sek) tuleb maksta ka templi eest, millega kinnitati mu allkiri töölepingul. 1600 sek'ist, mis kaasa olin varunud jäi puudu 20! Puuduva raha leidsime paari pangaautomaadi kauguselt. Enne seda suutsin vist ühe masina kuidagi kokku jooksutada, teine õnneks väljastas sobiva paberi. Konsulaadis tagasi ei võtnudki enam palju aega kui ulatati pass koos minu pilti kandva tööviisaga "Visa de Trabajo de Colombia". Ja see oligi kõik. Rohkem dokumente (kui v.a. kviitung tasutud raha eest) tagasi ei saanudki. Öeldi, et need hoitakse saatkonnas. Nojah. Kui nii siis nii. Nüüd on mul viisa, aga isegi mitte originaal töölepingut. Hmmm...
Edasine osa päevast kulges kevadiselt mõnusa ilma saatel mööda Stockholmi jalutades. Mingiks hetkeks olid jalad suht ümmargused ja nii naasesime sadamasse metroo abil. Tagasiteel Tallinna sai taas Kuuba rütme nauditud, kusjuures programm oli märksa säravam. Muy bien!
* pass
* 2 x passikoopiat pildiga ja isikuandmetega lehtedest
* 2 x viisa taotlusvormi
* 3 värvifotot (3x4 cm)
* töölepingu originaal - apostillitud / notariaalselt kinnitatud
* töökirjeldus originaal - apostillitud / notariaalselt kinnitatud
* EY Kolumbia „certificate of corporate existence“ + veel mingi väljavõte kuskilt registrist :)
* EY Kolumbia financial statements
* apostillitud koopia ülikoolidiplomist + hispaania keelne tõlge
* soovituskiri praeguselt tööandjalt, allkiri notariaalselt tõestatud + hispaania keelne tõlge
* resumé hispaania keeles
Pühapäeva õhtu leidis meid Kristiga paati astumas, kus juba uksel tervitasid Kariibimere rütmid. Selgus, et Tallinki laevadel parjasti Kuuba ja "carnaval latino" temaatika :) Nagu valdavale laevaseltskonnale (peamiselt veautojuhtid ja pensionärid) kohane vedasime end mingil hetkel saali, kus esinejateks kaks kollektiivi ning tantsutrupp kirevates sulgedes otse Kuubast. Täiesti kohal selles ajahetkes ma seal vist polnud - mõtted keerlesid natuke murelikult esmaspäeva hommiku ümber. Nimelt tabas mind kerge ehmatus, kui kõlaritest teatati mahedalt, et "teretulemast pardale...saabume Stockholmi k 10." Kell 10! Mitte k 9 nagu mina seda teadsin. Olin sellesinase teadmise pealt ju aja konsulaadis kokku leppinud - 10.30! Valida oli bussi, metroo ja takso vahel. Jäi tõdeda, et ega muud varianti pole, kui et see kõige viimane. Mis teha. Ka kõige ideaalsemas plaanis on omad nõrgad kohad. Igaks juhuks saatsin väikse teate konsulaati võimaliku hilinemise osas. :)
Esmaspäev seevastu sujus kenasti. Jõudsin 5 min enne kokkulepitud aega kohale. Esitasin dokumendipaki, andsin konsulaadi töötaja silme all allkirja töölepingule ning kinnitasin selle sõrmejäljega! Viisa eest tasumisel tekkis väike segadus. Selgus, et lisaks viisale (ca 1380 sek) tuleb maksta ka templi eest, millega kinnitati mu allkiri töölepingul. 1600 sek'ist, mis kaasa olin varunud jäi puudu 20! Puuduva raha leidsime paari pangaautomaadi kauguselt. Enne seda suutsin vist ühe masina kuidagi kokku jooksutada, teine õnneks väljastas sobiva paberi. Konsulaadis tagasi ei võtnudki enam palju aega kui ulatati pass koos minu pilti kandva tööviisaga "Visa de Trabajo de Colombia". Ja see oligi kõik. Rohkem dokumente (kui v.a. kviitung tasutud raha eest) tagasi ei saanudki. Öeldi, et need hoitakse saatkonnas. Nojah. Kui nii siis nii. Nüüd on mul viisa, aga isegi mitte originaal töölepingut. Hmmm...
Edasine osa päevast kulges kevadiselt mõnusa ilma saatel mööda Stockholmi jalutades. Mingiks hetkeks olid jalad suht ümmargused ja nii naasesime sadamasse metroo abil. Tagasiteel Tallinna sai taas Kuuba rütme nauditud, kusjuures programm oli märksa säravam. Muy bien!
Apr 2, 2011
kaks nädalat
Pea kaks nädalat on möödunud. Suhteliselt märkamatult. Öötunde on nappinud. Tööl on ikka ja veel teha palju, mõned suuremed projektid ootavad lõpetamist, mitmed väiksemad kokku sidumist, mitmed kirjalikud võlad tasumist. Tunnen, et aku on tühi. Sügavat und enam pole. Samas tabab päeva kesekel teatud uimasus. Isu pole, aga söön enam-vähem korralikult, sest tean, et peab. Kaine mõistus ja pea iga rakk kehas annavad mõista, et vaja oleks korraks aega maha võtta ja puhata. Aga osa minust tahaks veel ka midagi, kedagi peale tööd näha. Tallinn Music Week andis toreda võimaluse kahe õhtuga ülevaate saada nii Eesti folgi kui pop / rocki / hard-rocki hetkeseisust. On olnud toredaid kohtumisi inimestega, kellega pole kaua näinud. Ja on ka hämmastavaid "etteasteid" persoonidelt, keda olen arvanud aastate ja aegade hämarusse vajunuks. Vähemalt suhete tasandil. Ja täiesti mõistetamatul kombel on nad välja ilmunud, ilma et teaks mu suurematest plaanidest... Kummastav tunne - nagu testitaks kas ma oma otsuses ikka kindel olen :)
Olen, olen.
Üks vahva kohtumine oli möödunud pühapäeval Moonikaga. Tüdruk, kes ise aasta Kolumbias elanud. Aastad olid siis küll 2004-2005. Tänaseks peaks olukord olema märgatavalt paranenud. Aga temaga kohtumine andis täiendavat kinnitust, et pole põhjust muretsemiseks. Ees ootavat imeilusa ja väga rikkaliku loodusega maa ning ääretult sõbralikud inimesed. Ja et eks igaüks leiab sealt eest just seda, mida otsib.
Selle seisukohaga olen igati nõus. Möödunud nädalal jõudsin lõpuks siis ka reisikirjaga "Minu Kolumbia" ühele poole. Mingil põhjusel ei edenenud see lektüür mul kohe üldse mitte. Eks ma tõenäoliselt lugesin seda natuke teise nurga alt, kui mõni teine lugeja. Olustiku kirjeldused edenesid jõudsalt, kuid kui kirjeldus taandus tegevuste-toimetuste peale, siis... Nagu ka kuskilt kommentaaridest lugesin, siis eks olegi nii, et igal ühel on nö "oma Kolumbia" - millega seal tegeled, kellega kohtud... need taanduvad enda huvidele ja valikutele.
Tänaseks olen jõudnud siis nii kaugele, et dokumentide pakk on sisuliselt valmis. Vaja on veel viimistleda mõned tõlked ning täita avaldused, kleepida fotod jne. Homme õhtuks on laevapilet Rootsi, et esmaspäeval k 10.30 Kolumbia saatkonnas olla. Teisipäeval siis tagasi. Väga loodan, et kõik läheb plaanide kohaselt ja midagi olulist puudu pole ja / või möödarääkimisi. Saatsin nädala keskel e-maili konsulile dokumentide nimekirjaga, mis mul tänaseks olemas. Sain kinnituse, et tundub, et dokumendid on olemas. Loodame siis parimat ja et saan päevaga asjad aetud.
Ahjaa...olen silma peal hoidnud ka lennupiletitel. Algul otsisin üldistest portaalidest, kuid siis sain soovituse vaadata Lufthansat. Hetkel tunduvad seal tõesti päris normaalse hinnaga pakkumised. Kusjuures vaadata tuleb edasi-tagasi otsa. On soodsam kui vaid üks ots. Võimalik orientiir, mida kaalun on 6. mai. Eks hindadest ja kuupäevadest juba edaspidi...
Olen, olen.
Üks vahva kohtumine oli möödunud pühapäeval Moonikaga. Tüdruk, kes ise aasta Kolumbias elanud. Aastad olid siis küll 2004-2005. Tänaseks peaks olukord olema märgatavalt paranenud. Aga temaga kohtumine andis täiendavat kinnitust, et pole põhjust muretsemiseks. Ees ootavat imeilusa ja väga rikkaliku loodusega maa ning ääretult sõbralikud inimesed. Ja et eks igaüks leiab sealt eest just seda, mida otsib.
Selle seisukohaga olen igati nõus. Möödunud nädalal jõudsin lõpuks siis ka reisikirjaga "Minu Kolumbia" ühele poole. Mingil põhjusel ei edenenud see lektüür mul kohe üldse mitte. Eks ma tõenäoliselt lugesin seda natuke teise nurga alt, kui mõni teine lugeja. Olustiku kirjeldused edenesid jõudsalt, kuid kui kirjeldus taandus tegevuste-toimetuste peale, siis... Nagu ka kuskilt kommentaaridest lugesin, siis eks olegi nii, et igal ühel on nö "oma Kolumbia" - millega seal tegeled, kellega kohtud... need taanduvad enda huvidele ja valikutele.
Tänaseks olen jõudnud siis nii kaugele, et dokumentide pakk on sisuliselt valmis. Vaja on veel viimistleda mõned tõlked ning täita avaldused, kleepida fotod jne. Homme õhtuks on laevapilet Rootsi, et esmaspäeval k 10.30 Kolumbia saatkonnas olla. Teisipäeval siis tagasi. Väga loodan, et kõik läheb plaanide kohaselt ja midagi olulist puudu pole ja / või möödarääkimisi. Saatsin nädala keskel e-maili konsulile dokumentide nimekirjaga, mis mul tänaseks olemas. Sain kinnituse, et tundub, et dokumendid on olemas. Loodame siis parimat ja et saan päevaga asjad aetud.
Ahjaa...olen silma peal hoidnud ka lennupiletitel. Algul otsisin üldistest portaalidest, kuid siis sain soovituse vaadata Lufthansat. Hetkel tunduvad seal tõesti päris normaalse hinnaga pakkumised. Kusjuures vaadata tuleb edasi-tagasi otsa. On soodsam kui vaid üks ots. Võimalik orientiir, mida kaalun on 6. mai. Eks hindadest ja kuupäevadest juba edaspidi...