avalik saladus

Nii... nüüd on see siis avalik saladus. Ei hakkagi ise kommenteerima. Ivari avaldus sai siis alljärgnev. Vahvalt segane ja samas nii loominguline. Onju. :)

/... /Üldtava on see, et rändlinnud hakkavad kevadeti lõunast Eestisse tulema, kuid IFRSkullerite liikumisega on aga lood hoopis teistpidised. Kui öelda Kolumbia, siis lisaks ühele põllumajanduslikule tootmisele meenub kohe esimesena nende jalkaväravaht Higuita (hüüdnimega "El Loco" :)) ja tema skorpionitõrje ning loomulikult ka Carlos Valderrama ja tema ülikarvane soeng. Kuna jalgpallis on Kolumbia veidi järgi andnud ning kukkunud FIFA edetabelis juba 50ks ning põllumajanduslikku tegevust kritiseeritakse ka liialt palju, siis on neil plaan tõusta maailmatippu IFRSi rakendajana. Ning, et seda IFRSi unistust ellu viia, otsivadki nad kogu maailmast parimaid spetsialiste. Mistõttu on hea tõdeda, et kuigi jalgpalli tabelis oleme neist (veel) 32 kohta taga pool, siis IFRSi osas aga tunduvalt eespool ning saamegi anda nende IFRSi arengusse oma tugeva panuse. Nimelt on Küllike lubanud kohalikule EY-perele ca 1 kuu pärast kihutada kohale nagu Juan Pablo Montoya parematel päevadel ning mõneks ajaks sinna appi jääda. Samas kinnitas Küllike, et tema minekuga ei kaasne meile "100 aastat üksindust", vaid juba mõne suve pärast on ta kenasti tagasi ja õpetab meilegi, mida päriselt Normas Internacionales de Información Financiera järgi tehtud aastaaruanne endast kujutab. Kuid eks täpsemaid detaile teab ja räägib Küllike ise, sh loomulikult ka kutse peole, kus kindlasti kõlab Shakiralt vaca vaca ning kus saab pikemalt arutada Lõuna-Ameerika agraarküsimusi... Ivar

ps vabandan kui liiga segane kiri tuli. Ma tahtsin öelda, et Küllike plaanib Kolumbiasse secondmendile minna :) /.../

squash

Et siis squash ja Pärnu ja N1 viimane osavõistlus. Kui arvasin, et jõuvarud on otsas, siis taas ja ikka suudan end veel üllatada. Võistlused läksid üle ootuste hästi. Või tegelikult... neid oligi lihtne ületada, kuna soov oli vaid üks tore võistlus veel läbi ja kaasa teha. Loosiõnne pole mul eriti kunagi, aga reitingutabel tundus seekord olevat alagruppi soosiv. Niisiis jõudsin kenasti poolfinaali ja sealt edasi finaali. Ilmselgelt said finaalis kokku erikategooriate esindajad oma oskustelt ja kogemustelt, aga erinevalt mõnest varasemast korrast otsustasin, et ei lase end sellest häirida ja mängin nii hästi kui oskan. Loomulikult kaotasin 0:3, aga vastane sai vähemalt naha natuke märjaks ning mina surmani väsinuks ja ei osanud endale ka midagi ette heita... Järgmised päevad aitasid tutvuda erinevate lihasgruppidega, millest tavaliselt aimdust pole... nagu näiteks ribide vahelised lihased :)

Kuna hetk on mõneti muhe, siis olgu jäädvustatud ka hetke Eesti naiste squashi reitingutabel...sest vaevalt et see kunagi sarnane saab välja nägema :) Minu positsiooni ilmestab ja saadab edaspidi muutuste osas vaid sügav miinus. Aga see selleks. Tabel on vaid fiktsioon ja ei peegelda tegelikkust. Kui üldse, siis annab kinnitust vaid sellele, et stabiilus ja teatav järjepidevus võivad kuhugi viia. Sügisel oli eesmärk võistlustest osa võtta, et ehk õnnestub siis ka Eesti Meistrivõistlustele pääseda. Eesmärk sai täidetud. Olen kvalifitseerunud. Ainult, et see võimalus jääb mul paraku seekord realiseerumata, sest võistlused on maikuu lõpus...

tagasihoidlik paanika

Tunnen, et alateadvuses võtab maad vaikne paanika. Täna juba 18. märts ning mul pole enda poolt veel dokumendid valmis - ei kokku kirjutet, tõlgit' ega apostillit'. Töö on täitnud enamus aega ning õhtul lihtsalt ei suuda end kokku võtta. Ehh... Aga passi sain kätte!

Järgmisel nädal annab Ivar tõenäoliselt ka suuremale hulgale rahvale teada. Pelgan natuke seda küsimuste tulva.... seda enam, et pole ju veel ei viisa ega lennupiletitega vehkida.

Noh, kui aus olla, siis tundub, et asjasse pühendatud inimeste näol on kontoriseinad tõesti pidanud, mida ilmestavad mõneti vandeseltslaslikud pilgud, teadja muie näol, vihjed "narkomajandusele". No mis teha. Maine selle riigi kohta täna on selline. Loodan, et endal võimalus edaspidi teistsugust maailmapilti luua.

Homme ootab ees tõenäoliselt mu viimane squashi võistlus mõneks ajaks. Pärnus. Tegelt tundub, et ihus pole enam ei mingit jõuraasu, aga oluline ongi ju osavõtt...

esimene kontakt konsulaadiga

Nii. Võtsin südame rindu ja ühendust konsulaadiga. Stockholmis. „Buenas tardes“ kostus telefonitorus. Rõõmustasin mõttes, sest sellest väljendist saan ma juba aru :) Õnneks järgnev vestlus toimus inglise keeles. Selgus, et konsul oli ka juba EY Colombiaga rääkinud ja juhiseid jaganud. Aga ta oli kannatlik… ja ma sain oma küsimustele ka vastused. Ja isegi paljutõotava lubaduse, et kui mul sinna ilmudes on kõik dokumendid olemas ja vajalikus vormis, siis saan samal päeval veel viisa kätte! Elame, näeme. Bürokraatia võib pakkuda üllatusmomente. Ja ma pole ikkagi päris kindel et dokumentidele (ja neid pole mitte vähe) esitatavatest nõuetest 100% aru olen saanud...

KMA

...tutvun KMA siseruumidega. Mitte, et mul oleks kirg erinevate bürooruumide vastu. Eks ikka selleks, et uuemad ja värskemad minu isikut tundvad dokumendid seniste vastu vahetada. Annan elu esimesed sõrmejäljed. Mõlema nimetissõrme omad. Korraks tekib kriminaali tunne. Ja järgmisena hellitan lootust, et juhul kui tõesti tuleb minu isikut tuvastada, on mul vähemalt üks nimetissõrm alles. Ehkki meenub üks linateos, kus sõrm toimis ka ilma algse omanikuta… :o

õpin

Minu uus korterinaaber Laura (tegelikult küll vastupidi, sest mina olen siin nö tädi pagulaskorteris uus“) on mulle saatnud terve rea hispaania keele harjutusi. Lisaks on tal plaan elementaarsete tarbeesemete külge sildid kleepida. Vahva, leian ma. Kuna möödunud nädalal on keele õpe jäänud suhteliselt tahaplaanile, siis otsustan täna tublim olla. Ja nii möödubki laupäev harjutusi tehes ning sõnu otsides. Mh avastan, et youtube’is leidub Stingi laule, mil on hispaania keelsed subtiitrid. Olen vaimustuses, sest nüüd on veelgi huvitavam keelt õppida.

passipildid

peeglist vaatab vastu natuke vähem ületöötanud ja paistes silmadega nägu – järelikult tuleb passipildid päeva peal ära teha. Manan ette võimalikult positiivse näo ning ca 10-15 min pärast on pidid käes. Ei meeldi mulle see kaadri ees olemine.