Verstapost

Igapäeva rutiinis ei pane alati tähele kuidas aeg möödub. Tasapisi oma rada kulgedes tunduvad nii mööduvad verstapostid, kui ka mööduja ise kuidagi sarnased ja ajas muutumatud. Alles siis, kui keegi või miski sunnib korraks peatuma tuleb vanarahva kombel tõdeda, et aeg tõesti lendab. Seekord on siis selleks hetkeks ja mõtlemispausiks õetütre koolilõpetamine. Kuhjaga rõõmu ja teatud annus nostalgiat. Sest isegi selles mööduvas ajas tajud, et midagi on hämmastavalt muutumatut – unistused, ootused, uued ja põnevad horisondid... Olnud olevik, uued kandjad...

http://www.youtube.com/watch?v=291PiFYsXKk

Hiiumaa, Kalana 2010

kingitus

Erinevatel põhjustel pole ma viimasel ajal siia sõnu ritta saanud. Ja ka täna jäävad mu enda read lühikeseks, ehkki lootust pole veel kaotanud ning nii ehk teisiti vajab kronoloogia täiendamist.

Lisan siia hoopis ühe loo, mille kinkis mulle täna üks mu siinseid parimaid sõpru. See on minu senise elu üks kõige erilisemaid kingitusi ja õnneks on seda võimalust ka jagada, ehkki hetkel ei jõua neid ridu eesti keelde tõlkida. Ning ausalt öeldes oleks see korralik pingutus, et õigeid sõnu leida.

See jutt on kirjeldus ühest väikesest riigist nimega Eesti läbi autori silmade. Ilukirjanduslik või pea poeetiline nägemus paigast ja tema rahvast, millest-kellest loo autoril polnud natuke rohkem kui aasta tagasi pea õrna aimugi ning mida ta on saanud kuulma ühe eestlase vahendusel ja nägema läbi pildimaterjali.

Olin ja olen neid ridu lugedes väga liigutatud ning sügavalt tänulik. Tänulik mitte ainult selle loo eest, vaid tänulik nende imeliste inimeste, hetkete, juhuste ja võimaluste eest, mida elu ikka ja jälle mulle kingib. 

::::::::::

ESTONIA

Voy a tratar de describirles este pequeño y maravilloso país, que he tenido la fortuna de conocer.

Estonia es un bellísimo país ubicado al nororiente de Europa, pequeño en extensión pero inmenso en recursos naturales y humanos. Sus paisajes son variados, desde playas blancas como la nieve, hasta nieve abrazadora por esa calidez de sus gentes, pasando por praderas plenas de flores multicolores, por bosques espesos y frescos, o por mares azules que muchas veces se convierten en caminos blancos, que te llevan donde tus mejores amigos o a ese rinconcito de felicidad en casa de tus abuelos, al que sólo vas una vez al año, si tienes suerte.

Este país está cobijado por las estaciones, y según cada una de ellas es, claro, su paisaje. Y aunque el ambiente afecta el estado de ánimo de sus habitantes, nunca vas a encontrar un estonés que no sea amable, sensible, tranquilo y eternamente agradecido con el mundo durante todo el año, durante toda su vida. Al llegar una estación, están ansiosos por disfrutarla. Ninguna de ella es mejor o peor que las otras: para un estonés todas son maravillosas, y aunque aparentemente no son religiosos de mucho fervor, en sus ojos se puede observar que su alma es agradecida con Dios y con la naturaleza.

La primavera es sin duda la estación que más gusta a la mayoría de estoneses, pues refleja de algún modo ese amor y ese color en el alma que sólo ellos tienen. Las flores con su esplendor se confunden con las personas, pues todas son igual de bellas y todas despiden un aroma de felicidad, sin necesidad de gritos o alharacas. Las flores las mueve ese viento primaveral y parece que sonrieran, y los estoneses cuando sonríen, parecen flores acariciadas por el viento. O a veces una simple mirada profunda y serena, como la suelen tener los estoneses, te llega al alma como te llegan al alma los paisajes de Estonia.

El verano, como no, es alegría, es apertura, es desenfreno, es la VIDA, así, con mayúsculas. En verano es tal vez en la única época de año en que Estonia se podría comparar con otros países que no tienen el privilegio de vivir las estaciones, pero en donde igual sus gentes son alegres y abiertas. Se me ocurre decirles, sólo con el ánimo de hacerme entender y de acercarlos más a lo que es Estonia, que Estonia en verano podría ser como ciertas regiones de Colombia en lo que en el trópico se llama también verano, aunque un poco más húmedo.

El otoño es espectacular en Estonia. Es la estación del año donde más se refleja la tranquilidad de este bello país. Sus árboles se despojan generosa y plácidamente de sus hojas -las cuales forman un hermoso tapiz natural- pues saben esos árboles, con certeza, que es para reverdecer con más color en la siguiente estación, y dar la sombra que la gente necesitará.

El invierno, como lo mencioné, a pesar de sus bajas temperaturas, es cálido, pues los amigos y la familia se reúnen en torno a una hoguera, a una chimenea o, a falta de ellas, se arropan entre ellos mismos. Es un paisaje blanco - donde el verde se resiste a desaparecer - tan puro como el corazón de los estoneses. El mar se congela, y lo insular queda mucho más cerca de lo continental. No hay olas en el mar, pero hay oleadas de amor entre sus gentes.

No he mencionado las ciudades de Estonia. Son pequeñas y organizadas. Son urbes casi que manuales, fáciles de manejar y de conocer, donde reina la cultura y el respeto por los ciudadanos, por los animales y por las normas. Tienen la contaminación de cualquier otra ciudad de su tamaño, pero con la diferencia de su armonía, de la paz y de la seguridad que en ellas se respira.

Tuve la fortuna de conocer a Estonia a través de mi amiga Kullike, y por ello le quedaré eternamente agradecido. En otra oportunidad que pueda visitar ese país, si Dios me da la fortuna, les terminaré de describir a ESTONIA, siempre con el mismo amor que lo acabo de hacer.

BATE 
Medellín (Colombia), abril 19 de 2013

leia mind tuhandete seast

Nii. Võtsin end kokku ning sorteerisin endaga kaasas olevat pildipanka, kuna aeg-ajalt tuletati mulle meelde, et LAF 2013 ukse-ees. Ega pole ju midagi väga saata, aga mõned südamelähedased momendid siiski leidsin ning ära saatsin teiste kümnete tuhandete hulka. Riputan need siia ülesse lihtsalt niisama kroonika eesmärgil. Nojah. Ja üks konkursitingimusi on see, et peab igale pildile jutu juurde kirjutama. Eks see paras pliiatsi närimine ole. Aga kui vaja, siis vaja. Sellised nad seekord minu piltide juurde said.

Kategooria "maailma loodus". Vikerkaare sünd - Valle de Cocora, Quindio, Kolumbia. 

See augustikuu päev Salento lähistel, Valle de Cocoras oli juba nii või teisti olnud imeline oma võrratute maastikuvaadetega. Õhtu eel, kus päike silmapiirile vajumas avas loodus end veelgi ning andis vastuse küsimusele „kust küll algab vikerkaar".

Kategooria "maailma loodus". Chicamocha kanjon, Kolumbia 

Ma pole kunagi väga unistanud lendamisest alternatiivsete sõiduvahenditega nagu selleks on näiteks paraplaanid. Tol juunikuu päeval otsustasin siiski ka selle kogemuse võrra rikkamaks saada. Ja ei pidanud kahetsema. Maastik, mis linnulennult avanes oma suuruse ning võimsusega oli kindlasti seda kogemust väärt. Väärtust lisab täna omakorda teadmine, et järgmisel päeval oli kogu see ilu mattunud paksudesse vihmapilvedesse ning sellisest lennust võis vaid unistada

Kategooria "maailma loodus". Valle de Cocora, Quindio, Kolumbia.

Üks killuke maagilisest paigast Kolumbias. Selle koha võlu on raske ühele pildile haarata. Rohelusega kaetud teravajoonelised mäeahelikud joonistumas vastu sinist taevast mille poole end imekõrged ning sihvakad vahapalmid sirutuvad. Antud pilt iseloomustab selle paiga rohelist palet tema erinevates toonides ning varjundites.

Kategooria "maastikupildid": Vilsandi õhtumaastik

Seda õhtust hetke Vilsandil iseloomustavad ehk kõige paremini Artur Alliksaare luuleread: 

Veel hetkeks üle rõdurinnatise, 

On õhtumaastik lahti nagu maal, 

Veel kestab kaugust pilgu linguvise 

Veel voogab avaruste suur koraal

Kategooria "maastikupildid": Sinine rahu

Mere mitu palet. Mulle on alati meeldinud meretuul, vahused lained ja nende müha. Tol septembrikuu päeval Hiiumaal sääretirbil näitas meri aga oma teist palet. Taevas peegeldumas mere vaiksel pinnal. 

Täielik taskaal. Sinine rahu. 

Kategooria "maastikupildid": Unuvad õhtud 

Suveõhtu Hiiumaal. Augustikuu. Õhtu toob endaga juba mõningast jahedust, uduvaalud libisevad üle heinamaa, tuues esile iga tavalisena näiva heinakõrre ilu ning muutes metsaäärse heinamaa graafiliseks kunstiteoseks. 

Kategooria "vormimängud looduses": Tõsta pilk 

See pilt on tehtud Kõrvemaal ühel maikuu päeval. Päike paistis mõnusalt ning õhk oli kevadet täis. Kaamera käes jalutasin läbi kevadise metsa, pilguga otsides neid märke, mis minu jaoks kõige rohkem kevadet iseloomustavad. Olin just ühe uhke üksiku ülase pildile saanud, kui kuulsin lähedalt metsvindi laulu. Laulja leidmiseks pilku tõstes köitis mind aga pea täiuslik kujund, mis taevalaotuse poole sirutus ning mille alla ma täiesti juhuslikult olin seisma jäänud. Helerohelised puuladvad sügavsinise taeva taustal on kindlasti üks neid kevademärke, mida peale pikka talve igatsen näha. See päev kinnitas taas seda, et ilu ei ole alati vaid jalge-ees maas ega silmade kõrgusel. Tuleb tõsta pilk ka kõrgemale.

Nii kaugel ja ometi nii lähedal

Tulin reede hilisõhtuse lennuga Vabariigi aastapäeva tähistamiseks Bogotá lähistele. Ehkki sama päeva õhtul selgus, et peaksin hoopis kliendi juures kontoris nädalavahetuse veetma. Tegin siiski südame kõvaks ning suundusin lennu peale, mis k 9.30 väljus. Seda muidugi otse töölt ja koos töövahenditega. Arvuti ja internet on kui ihuliikmed, milleta elu ei toimi (jah, siit võib natuke irooniat välja lugeda küll). Kui möödunud aastal tuli lennu väljumist ca 10 tundi oodata, siis sel aastal sujus kõik kenasti ja nii olingi pealinnas juba k 10.30.

Laupäevaks oli plaanitud lõunasöök, mille valmimisse ma endalt poolt ei saanud midagi panustada, kuna kahjuks pea kõik ajahetked on täitnud töö. Kurb ja piinlik ühteaegu. Nii ma siis sõelusin pidulaua ja arvuti vahet kuni õhtuni.

Sünnipäeva tähistamiseks sai meid kokku 3 täisverelist eestlast, 4 eesti-kolumbia last ning 2 kolumblast. Ma tõin endaga kaasa vana lipu, mis meil Pärnu majas esimeseks lipuks oli peale taas-iseseisvust. Sellega sai vähemalt väike panus dekoratsioonidesse antud.

E oli kena hulga kartulisalatit valmistanud, samuti hapukapsad ära keetnud. Verivorstid olid seekord kohalikud ning riisipõhised. Samas ei ole maitseomadustel väga suurt vahet koduste tanguvorstidega. Pidupäeva lõppu ehtis küpsisetort.
Suurt pillekaari ja tantsu ei toimunud, küll oli vähemalt minul kui üksikul hundil Medellinist väga mõnus üle pika aja teiste siinsetega kokku saada. Fotode ja artiklite abil jõudsid ja jõuvada pidupäeva meeleolud ka siianurka. Minul on küll väga hea meel ja südant soojendav tunne näha, et me sellest päevast rõõmu tunneme ning üha enam väärtustame. 

Palju õnne meile kõigile! Ela igavesti, kallis Eesti!

niisama

Seniks kuni pikemad read jõuludest ja aastavahetusest kuju võtavad üks katke luuletusest, mis sel nädalal minuni jõudis. Riputan selle täispikkuses ka ridade lehele. Kuna suurem osa päevadest tuleb kasutada finantstehnilist hispaania keelt, siis lõbustan end aeg-ajalt sellega, et tõlgin laulude sõnu eesti keelest hispaania keelde, et enda sõnavara natuke rikastada. Praegune katse aga on siis vastupidine - hispaania keelest emakeelde… ja loomulikult ei pretendeeri ilukirjanduslikule mõõtekavale. :)

Seda luuletust lugedes “Naerda nuttes” ("Reír llorando") - õigem oleks küll öelda, et veerides - meenus muuhulgas 2011. aastal nähtud suurejooneline lillefestival ning karneval ja seal tehtud üks foto. Nüüd leidis see täiendust.

- *** -

El carnaval del mundo engaña tanto,

que las vidas son breves mascaradas;

aquí aprendemos a reír con llanto

y también a llorar con carcajadas. 

- *** -

Maailma karneval petab niipalju, 

et elud on lühikesed maskeraadid; 

Naerma siin õpime nuuksetega koos 

ja samuti nutma naeruhoos.

- *** -

read lauasahtlisse (2)

Un pensamiento sencillo: hoy comprendí

Hoy comprendí el significado de la frase, que los ojos son el espejo del alma.

Hoy comprendí nuevamente, que no hay momento más hermoso que el momento cuando las miradas se encuentran.

30.12.2012

Hoy comprendí que no hay palabras más hermosas que las palabras que se dicen por las miradas en el silencio profundo. Estas palabras son desde el corazón y del alma. 

Estas palabras están con nosotros de vez en cuando, de una vida a otra vida. Estas palabras no necesitan traducción, porque el idioma para estos es el único. 

El amor.

Ojalá pudiéremos tener más tiempo y el coraje para mirar a los ojos... 

Hoy comprendí...

31.12.2012

KH 01 de enero 2013

(laulu)read lauasahtlisse (1)

En otra vida

Salento, Colombia
august 2012

Un día muy claro

llegó un ángel sin raíz,

un ángel, no una gitana,

llegó para ser libre y feliz.

Y con su voz que es dulzura,

que sólo muestra ternura.

Lo conocía. Lo conocía.

Y su mirada tan limpia,

y su alma tan serena.

Lo conocía. En otra vida.

Un día muy claro

convergen lejanos el cielo y el mar.

Así el ángel y mi alma

nos volveremos uno, sin avisar.

Y por la voz que es dulzura,

que sólo muestra ternura,

nos conocerás. Nos conocerás.

Y por la mirada tan limpia,

y por el alma tan serena,

nos conocerás. En otra vida.

Un día muy claro

convergen lejanos el cielo y el mar.

Así el ángel y mi alma

nos volveremos uno, sin avisar.

En otra vida. Nos conocerás. En otra vida. Sin avisar. En otra vida....

KH 06 de oct 2012 - inspirados por las poemas de BATE